Reisimuljed Moldovast 2008.a. märtsis

Katkendid reisipäevikust

Odessa – Moldova (03.03.-10.03.2008)!

  1. märts 2008 Odessa lennujaamas ootas meid väikese MOLDOVA sildikesega sõbralik bussijuht Sasa, kes meid oma „mikroaftoobussi” juhtis ning nii meie reisi Moldova suunas algas. Kahjuks teatas bussijuht, et ta ei hakka riskima ning Transnistriast läbi ei sõida (tal olid seal paar nädalat tagasi mõned sekeldused olnud).

Odessast Moldova piirini sõitsime umber tunnikese, ületasime ka Dnestri jõe, kus oli palju kalamehi ning kus mitmes kohas pilliroogu põletati. Ning siis varsti tuligi piir.

Ukraina piiril meenusid kohe vanad Poola ja Rumeenia piiripunktid ning tegelikult tundus ka olukord täitsa karm. Kontrolliti nägusid ja vahiti meie passe pisut umbusklikult (8 inimese peale oli meil leida kolme erisugust Eesti passi, seega usaldust meie riigi suhtes selle faktiga me vähemasti piirivalvurites ei tõstnud). Lisaks käis üks mees ühe imeliku riistaga ümber bussi ja kontrollis peeglitega auto alla. Lõpuks lasti paar kotti ka lahti võtta ja uuriti, mis meil kaasas. Lõpuks saime ikka templid passi ning sõit Moldova piirpunkti suunas jätkus. Kahte riiki ühendab nii u 10 km jagu nö eikellegimaad ning selle tee ääres istuvad vanad mutikesed oma Zigullide kõrval ja müüvad kartuleid ning õunu.

Moldova piir oli sarnane Ukraina omaga, passid korjati ära ning teostati seesmine ja välimine kontroll bussile. Mingid ilma vormita tüübid hakkasid ümber bussi käima ja õelalt aknast sisse piiluma. Kuna ühes passis polnud mingit Ukraina templit pidime Ukraina poole peale tagasi sõitma ja uuesti kogu protseduuri ette võtma, et vältida edasisi jamasid...

Esmamuljed Moldovast olid sarnased Odessale – suured põllud ja veel suuremad viinamarja- ja virsikuistandused. Sasa seletas, et Gorbatsovi ajal hävitati ligikaudu 75% Moldova veiniviinamarjaistandustest. Vaatepilt oli igal juhul vägev. Suve teisel poolel pidid kõik teeservad erinevaid puuviljamüüjaid täis olema ja magus aroom pidi kaugele levima. Meid kõiki jäid vaevama need 300-400g kaaluvad virsikud, mida nendest teede servadest mõne sendi eest osta võiks. VÄGA kehvas seisus teesid palistasid tihti ka kreeka pähkli puude salud. Nii mõneski kohas oli isegi praegu võimalik üks kartulikotitäis pähkleid osta.

Kohalikku viinamarja oli võimalik osta ka praegu – Sasa seletas, et väga paljudel on olemas ülihead keldrid, kus pole mingi probleem virsikuid ja viinamarju 7-8 kuud säilitada. Meie jaoks uskumatu lugu. Samas viinamarja hind praegu oli teeservas 50 leid (u 50 EEK), poes maksis kohalik viinamari aga juba 100 leid. Hooajal saab kilo viinamarja kätte aga ligi 10 korda odavamalt...

Teekond Khishinäusse jätkus suhteliselt lageda maastikupildiga – mägesid siin näha polnud, vaid mõnel korral vaheldusid tasased alad lamedate orgude ja nõlvadega. Küladest läbi sõites jäid silma väga koledad kollased/rohelised gaasitorud vonklemas majade/aedade kohal. Külad ise näisid räämas ja tundus, et valitseb sama mentaliteet, mis paljude venelaste elamiste puhulgi – koduuksest väljapoole algab ühiskondlik ruum, mille heaolu ei puutu kellesegi ja selle väljanägemisest ei hooli keegi. Üsna tihti oli näha ka igasugu loomi (kanad, lambad, lehmad jmt) vabalt kõndimas elumajade vahel. Hoonete puhul on valitsev sinine värv – moldovlaste enda sõnade kohaselt rahu ja puhtuse värv.

Saabusime pealinna õhtuhämaruses ning meie hämmastuseks ei tekkinud bussijuht Sashal mingit probleemi liikluskaoses orienteeruda – vaatamata sellele, et jutte teedel polnud (raskusi oli isegi sellest arusaamisel, mitu rida ühes või teises suunas võiks üldse liigelda) ning ka tänavasilte kusagil näha polnud, toimetati meid ilusti meie linnaossa. Signaalitamist oli päris palju, kuid päris ummikuid siiski ei kohanud. Miilitsaid olid kõik kohad täis.

Kuna supermarket oli kohe maja ees ja kurk hirmsasti kuivas, liikus meie seltskond kohaliku eluoluga tutvuma. Ja mis seal salata, päris kena valik ootas poes, väga viisakas kaubavalik (isegi parem kui meil) ning teenindus oli ka super. Hinnad enamjaolt samad, mis meil, kuid nagu Esimese asjana märkasime – viin on niiiiiii odav! 1,75l viina maksab veidi üle 80 lei ehk siis alla 80 eek! 0,25l viin=14 leid, suits samamoodi odav (Marlboro 12-13 leid, Camel 12 leid, Winston 7 leid! Kõige odavama suitsu (Hilton) leidisime isegi 2,45 lei eest! Ka õlu oli suht soodne – keskmiselt 6-14 leid pudelist.

Tehnikakaup u sama hinnaga, mis meil. Eks loomulikult peab arvestama sellega, et elatustase on neil ikka palju madalam, keskmiselt saab kohalik giid u 1000 leid kuus, mis on siis alla 1000 EEK! Ehkki palgad on väikesed, käivad inimesed ilusti riides ja tunduvad õnnelikud!

Kinnisvarahinnad on meeletud, sama 3-toaline korter, kus me peatusime (siuke keskmises seisus Annelinna korteri tüüpi pugerik) maksab 75 000 EUR. Uskumatu. Aga ehitusbuum linnas on meeletu – kõrgeid maju (nii elamuid, kui ka büroopindasid) kerkib nagu seeni peale vihma.

Poodides on imelik kotisüsteem, seljakotiga ei tohi siseneda, kohe on turvamees ligi ja käsutab kuhugi kapi juurde, kuhu pead koti jätma või siis spetsiaalse tädikese kätte hoiule andma. Võimalik, et varastamise pärast? Ka poodides endas on turvamehi päris palju. Üks asi, mis poodides häiris, oli see, et IGA ostetud asi pandi müüa poolt ERALDI kilekotti. See võttis mõttetult aega ja seetõttu olid ka veidi pikemad sabad. Eks selle tulemusena olidki ilmselt linnaäärsed põllud kilekotte täis.

  1. märts 2008 Caprinja klooster ise oli päris armas, renoveerimistööd peaaegu lõppenud. Ka eemalseisev teine toimiv klooster oli ilus, selle ümbruses sai korraldatud täitsa korralik fotosessioon. Andsime seal intervjuu ka Moldova TV-le!

Cijusna veinikelder jättis päris hea mulje – tegemist oli eelmise sajandi alguses loodud tehasega ning omal ajal päris häid päevi näinud veinikeldriga, nüüdseks on tehas/kelder venelastele ära müüdud ning peamiselt läheb kogu kaup ka Vene turule. Keskeltläbi on selles veinikeldris hoiul 200 000 pudelit. Saime teada, mida tähendab kollektsioonvein – see on vein, mida spetsiaalselt tehakse ja hoiustatakse. Ja kollektsioonveini ei tehta mitte iga-aastasest viinamarjasaagist, vaid ainult väga hea aasta saagist. Kõigepealt hoitakse veni tammevaadis 3 aastat ja seejärel pudelis spetsiaalses asendis 5 aastat. Väga meeldiva mulje jättis ka veinide degusteerimine ning veel parema mulje sellega kaasnev toitude manustamine, ahjuroa kõrvale pakutav kohupiimasai viis kõigil keele alla... Veine väga ei kommenteeri...

  1. märts 2008 Hommikupoolikul tutvusime oma linnaosa (Ciocana) turuga. Alul plaanisime keskturgu väisata, kuid Sasha soovitas turuelamustes oma linnaosa turgu. Esimene mulje oli väga „poolakas“, aga agraarturg pakkus seda, mida ootasime – puha kohalik kaup, isetehtud hoidised, muuhulgas ka head sakuskakraami – marineeritud õunu, arbuusi jne.

Eike soetas kilo kohalikku küüslauku uskumatu hinnaga – 18 leid kilo! Mutid hüüdsid üle turu: „Delegaatsia, delgaatsia!“ ja kõik kukkusid hoolega oma kaupa pakkuma. Iiri soetas väikese purgi mett, väidetavalt akaatsia mesi.

Khishinäu linnas jäi kahjuks paaris kohas silma, et eesti lipp oli vardasse tõmmatud vale pidi. Kuna sõitsime trolliga mööda, siis õigust nõudma ei läinud.

Pärastlõunal jätkus teekond veinikeldrisse Milesti Mici. Milesti Mici kanti 2007. aastal Guinessi rekordiraamatusse kui kõige suurema kollektsioonveinipudelite arvuga veinikelder maailmas. Vanades paekivikaevanduse käikudes ringi kimades (mikrobussiga!) nägime hiigelsuuri vaate kilomeetrite kaupa ning siis veinipudeleid riiulites kilomeetrite kaupa. Milesti Micis oli äsja enne meid olnud üks grupp Eestist!

  1. märts 2008 Väga meeldiva mulje jättis Orheiul Vechi kompleks ja seal olev koobasklooster. Tegemist on maastikuliselt ja geoloogiliselt väga põneva paikkonnaga ning võimalusel tasub seda kindlasti Moldovas külastada.

Vauu, väga lahe lugemine. Ma ise olen liiga laisk olnud, et oma muljeid kirja panna siia :) Kui tohib küsida, mis te seal Moldovas tegite? Ise olin sealsamas 5 nädalat jaanuaris-veebruaris - Ciocana turg oli kaks sammu meie elukohast Ja Orhei Vechi koobaskloostris sai käidud 2007nda aasta veebruaris :)

Tere

Tahtsime sõita Gruusia või kuhugi sinnakanti, kuid kuna lunastasime piletid AirBaltiku sooduka viimasel päeval, siis 8 inimesele Tbilisi pileteid ei saanud. Ja mujale polnud ka nagu minna kui ainult Odessasse. Seega otsustasime minna ka Moldovasse.

Ajasime neti ja telefoni teel kõik ekskurisoonid ise välja. Mikrobussi "rentisime" koos juhuiga ja see oli mõistlik mõte, kuigi mitte kõige odavam, kuid tasus ennast siiski. Khishinäu liiklises ise poleks eriti tahtnud sõita... Põhimõtteliselt oli see veini- ja nostalgiareis

Hei! ina olen juba ule 4 kuu Chisinaus elanud, ning panin uhes kohas tahele, et Eesti lipp tagurpidi. See on NATO infokeskus..ja ma olen seal 2 korda neile utlemas kainud, et valetpidi on, ja kuigi tutarlaps oli meeldiv, raakis ta, et jah see on keeruline, et see on juba aastaid niimoodi olnud ning oleks vaja mingit spetsialisti, kes lipu oigetpidi paneb, et niisama lihtsurelik sellega hakkama ei saa! :( Lahen jargmisel nadalal uuesti!

Ehitusbuumi kommenteerin nii, et see ei ole siin niimoodi nagu Eestis! Eestis kerkivad majad toepoolest nagu seened parast vihma(lahen nadala parast Eestisse..ja nagunii ei tunne Tartut-Rakveret enam ara), kuid siin votab esiteks tunduvalt kauem aega nende ehitamine. Ja naljakas on see, et kui meil Eestis on linnas iga maatukk hinnas, siis siin on see kuidagi naljakas, et nende veruvarskete majade korval voivad olla sellised uberikud ja tukk tuhja maad.

Aga Su reisimuljeid oli hea lugeda :) Mina naudin siinolemist, kuigi igatsen 'normaalset' elu Eestis :)

Ilusat kevadet!

Juta

PS! Minu elamusi saab lugeda jutamoldovas.blogspot.com