Mann

Reisisell, liitus Tripiga 11 aastat tagasi
2 meeldimist
10 postitust / 71 kommentaari
9 (1.4%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Icebreaker'iga on ainult see häda, et ta, kuramus, läheb hargnema - kui kusagile auk sisse tuleb, siis, võrrrrdi!, on kohe triip kangal sees.

Nii palju, kui ma erinevate matkasellidega Icebreaker'ist olen rääkinud (Uus-Meremaal kantakse teda hästi palju), siis enam-vähem kõigil on sama sõnum: hästi praktiline on ta, jah, aga silmused lähevad jooksma, kui võssa minna.

Assa nuga! Login ma end blogi statistikasüsteemi sisse ja... trip.ee'st hunnikutes külalisi laekunud. "Ah? mis? miks?" einoh, ei olegi nagu midagi tarka öelda selle peale. Et jõudu klikkimiseks ja värki :P

VÄGA ladusa sulega bäkkpäkker Austraalias. Ja pealekauba otsekohene ja aus kah. Ja humoorikas. http://tagurpidimaal.wordpress.com/

Kiire on! Lehed tulevad, plõks! ja plõks!, lahti. Või on asi kellaajas, kõik on juba oma tööarvutid välja lülitanud tänaseks?

Üks asi häirib küll: ruumi raiskamine. Enne olid teemad ilusti kompaktselt koos, praegu tuleb Safariga mitu-mitu ekraanitäit alla rullida, et teemad üle vaadata. Milleks see teemade hajali paigutamine hea on? Panin isegi ekraanivaate külge, http://3.bp.blogspot.com/_rrdYdeKl-KU/ST02ZTPeHQI/AAAAAAAAAPw/l6ccRSiPJvA/s1600-h/234.jpg

Kui otsija ilmastikutingimus oli "peaks vstu pidama hoovihma", siis eeldan, et kõva tuulega kantidesse, näiteks puudetule Lapimaale, temaga minna ei taheta, et pigem selline "käisin sõpradega metsas, ei viitsi rasket seljakotti võtta, aga vihma peab ta, sunnik, pidama!" telk. Ja see omakorda tähendab, et vist ei otsita telki, mille eeskotta märjad saapad jmt jätta saab.

Ülalnimetatuga olen ma tuulise ilmaga telkinud küll, pealegi pilveseguses vihmas. Tuult päris alla ei võta, aga küljepealset loperdamist on omajagu - uni sai rahutu. Samas on ta, kurivaim, niiiiiiiii kerge ja käib niiiii (!) väikseks kokku, et... pikema seljastassimise ajal kannatab selle tuulise loperdamise ära küll, sest kokkuhoitud kaalu on ka omajagu. No ebanormaalselt kompaktne telk on!

Mina soovitaks sulle MSRi telki Fling, mida Eestist minuteada ei saa, aga neti kaudu tellides peaks võimalik olema. Näeb välja niimoodi: http://bp1.blogger.com/_ghJqZ1k4D4Y/Ro2kveBljZI/AAAAAAAAAVM/2UhwtwLLqLY/s1600-h/telk.jpg

Käib jube väikseks kokku, on kerge, ühekihiline, aga samas suhteliselt toekas - ei vaju ka pealesadanud lume all liiga alla. Ja ülespanek võtab ainult hetke.

Ahjaa, meenus selline asi ka: saatsin kunagi tervele posule inimestele, kes mu ankeedile vastasid, kommentaarid selle kohta, kuidas mina asjast aru saan, ja kuna hetkel on küsimustikuga ühel pool ja bakatöödega kah, siis las see tekst ripub siin, kõigile nähtavana. Kuigi rõhutaks ikkagi seda, et ma ei ole jurist, nii et püha tõde ma ei kuuluta, aitäh tähelepanu eest =P

VEIKE SISSEJUHATUS

Kui sa hakkad otsima netist (või raamatukogust, või sõprade käest, või
tegelikult kust iganes) materjale selle kohta, mida looduses tohib ja
mida ei tohi, satud sa arvatavasti varem või hiljem igaüheõiguse
(vahel ka "igameheõigus") tutvustuse juurde.

Selle ajaloost ja päritolust ja tähendusest ma siinkohal jahvatama ei
hakka, pikaks läheb, kuid ütlen väikese sissejuhatuse ometigi:
looduses liikumise õiguslik regulatsioon, st see, mis on kirjas
seadustes, määrustes ja igasugustes muudes õigusaktides, on Eestis
võrdlemisi üldsõnaline ning puust-ja-punaseks reegleid on vähe, palju
on tõlgendatav, ja tavad on ka õiguslikus mõttes väga napiajalised, et
mitte öelda olematud. See tähendab, et kui minna kellegagi vaidlema,
mida tohib ja mida ei tohi, siis nii mõnelgi juhul on mõlemal poolel
õigus - ühel on üks õigus, teisel teine.

See on põhjus, miks ma olen pea kõigi küsimuste taha pikemad
kommentaarid kirjutanud - lühidalt ja lihtsalt ei saa, sest normid,
mis asja reguleerivad, ei ole lühidad ja lihtsad.

Ja veel see ka: need kommentaarid siin küsimuste taga on see, milleni
üks bakatudeng kuu-pooleteise uurimise tulemusena on jõudnud. Ma ei
ole jurist, ma ei ole isegi magistrant. Ma lõpetan bakat (kuigi võtan
antud tööd väga hingega). Nii et püüa minusse kerge reservatsiooniga
suhtuda =) ning kui on huvi edasigi suhelda, meili - sul on mu
kontaktid.

ERAMAA JA ERATEE

  1. Matkan ja tean kindlalt, et ma EI ole eramaal. Võin seal viibida:
    Üldjuhul alati.
    Trikikoht on siinkohal teada surmkindlalt, KAS sa ikka oled eramaalt
    väljas. (vaata järgmist küsimust)

  2. Matkan ega tea, kas olen eramaal või mitte, aga mingeid
    piirdeid-tähiseid ka ei näe. Võin seal viibida:
    Üldjuhul ainult päevasel ajal, st päikesetõusust päikeseloojanguni
    (asjaõigusseadus § 142).
    Selgitan natuke seaduse sõnastust. Asi on nimelt selles, et kuna
    kodu/omand on põhiseadusegagi kaitstavad, siis kui kellelegi kuulub
    üks maalapp, kus on ta kodu, ja kui tal on soov võõraid eemal hoida,
    on tal selleks ka õigus: see on tema maalapp, see on tema kodu. Ta
    ehitab sellele aia ümber või piirab hekiga või märgistab mõnel moel -
    nii, nagu korteri seinad on piiriks Lasnamäel. Keegi ei roni ju sealt
    aknast sisse, ega?
    Kui aga see maalapp märgistamata on jäänud - ei ole ei aeda, ei hekki,
    ei silte, ei midagi - ei saa võõrale inimesele pahaks panna, et ta
    lihtsalt EI TEADNUD (ega pidanudki teadma, märkama), et ta on astunud
    eramaale. Siin ongi see koht, kus tuleb mängu asjaõigusseaduse § 142:
    "Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval
    piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku
    loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole
    sätestatud teisiti."
    See tähendab, et öisel ajal ei tohi sa eramaal olla olenemata sellest,
    kas see on märgistatud või mitte. Päevasel ajal aga võid sa eramaal
    liikuda, kuid ainult juhul, kui ei ole ei piirdeid ega tähised. Ja see
    "võid liikuda" tähendab seda, et kui sa satud tähistamata eramaal äkki
    kokku ühe maaomanikuga, kes ütleb sulle, et see on tema maa ja ta ei
    taha, et sa seal kõnnid, siis tuleb omaniku soovi austada. Ka seaduse
    mõttes.

  3. Matkan ja näen, et olen eramaal, sest see on piiratud (heki, aiaga
    vm) või tähistatud (siltide, viitadega vm). Võin seal viibida:
    Ainult maaomanikult luba küsides. (vaata eelmist küsimust)

  4. "Viibimine" tähendab, et ma võin seal: (võin märkida mitu)
    See oli minu poolt nipiga esitatud küsimus, sest täpset vastust talle
    ei olegi - tahtsin näha, millisena näed "viibimise" mõistet sina.
    Mida ma sellega öelda tahan? Viibimise mõistet ei ole õigusaktidega
    defineeritud, kuigi seda kõikvõimalikes sätetes kasutatakse, a-la
    kusagil võib viibida, kusagil ei või viibida.
    Asjad, mis viibimise alla kindlasti EI kuulu, on mootorrattasõit
    (liikluseeskiri § 17) ja lõkke tegemine (kuna see kahjustab pinnast,
    st omandit). Telkimine arvatavasti ka mitte (vaata küsimust nr 12),
    nagu ka kaevust vee võtmine (omand). Küll aga kuuluvad viibimise alla
    arvatavasti kõndimine, jalgrattasõit, isegi ratsutamine (kui ei
    kahjustata pinnast), nagu ka päevitamine. Aga veelkord: see on väga,
    väga kõhutunde küsimus.

  5. Tahan kasutada teed, millel on silt: "Eratee." Võin seda teha:
    Ainult, kui mul on teeomaniku luba.
    Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav
    (teeseaduse § 4) - eratee siia nimistusse ei kuulu, panid tähele?
    Eratee on samamoodi "era", kellegi oma, nagu terve hunnik muid asju:
    maja, sülar, jalgratas, külmkapp, ühesõnaga omand. Eratee omanik on
    selle tee arvatasti ise ehitanud ja hoiab seda oma rahadega korras,
    täidab auke ja muud taolist - ee tähendab, et nagu igasuguste muude
    "era" asjadega, peab võõral selle kasutamiseks olema omaniku nõusolek,
    olgu siis päeval või öösel.
    Naljakas (ja juhendajaga läbivaidlemist vajav seik) on siinkohal see,
    et kui on eratee, aga selle kõrval on märgistamata maa (millel võib
    viibida päikesetõusust päikeseloojanguni, vt küsimus nr 8), siis
    teoreetiliselt on võõral õigus kõndida tee kõrval - iseasi, kui tihti
    selline olukord reaalses elus tekkida võib.
    (Samas jalgrajad ja metsasihid ei kuulu teede regulatsiooni alla ning
    nende kasutamisele laienevad era- ja riigimaal viibimise tingimused.)

  6. Tahan telkida metsas, kus pole erametsale viitavaid
    piirdeid-tähised. Võin seda teha:
    ainult telkimiseks mõeldud kohtades või ka väljaspool neid, kui mul on
    maaomaniku luba.
    Metsade puhul on regulatsioon, taevale tänu, tibake detailsem kui muu
    maa puhul, seega on võimalik ka natuke täpsemalt teada, mida ja kuidas
    tohib. Nii et juhul, kui sa pole just erametsas (kus kehtib üldine
    viibimise keeld, kuna tegu on ERAmetsaga, vt küsimus 9), ütleb
    metsaseadus § 35 päris selgesõnaliselt, et "Avalik-õigusliku isiku
    omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas tohib
    telkida ja lõket teha kohtades, mille metsaomanik on selleks ette
    valmistanud ja tähistanud, või tema loal." Vot. Ja, jah, ma tean, ma
    olen ka kusagil suvalises kohas põõsa taga telkinud.

  7. Matkan suvel ja mu teele jääb heinamaa.
    pean minema ringiga mööda heinamaa serva või kuivenduskraavi kallast.
    See on nüüd väga mitmeti tõlgendatav olukord. Aga väikesed märkused
    siiski. Näiteks: ükstapuha, kuidas sa vastasid, tuleb sul lähtuda
    sellest, et sinu tegevus ei tohi kahjustada kellegi teise omandit,
    antud juhul juhul siis selle heinamaa omaniku omandit.
    Juhul, kui see ülekõndimine tõesti mitte midagi ei kahjusta - sa ei
    talla heina, maa pole sõtkutavalt märg vmt - võib sellest ka otse üle
    kõndida. Tõlgendamise asi. Aga ma isiklikult soovitaks ikkagi mööda
    serva või kuivenduskraavi kõndida, et koos heinamaa omanikuga
    tõlgendama ei peaks.

  8. Suusatan talvel ja mu teele jääb lumega kaetud heinamaa.
    võin otse üle suusatada.
    Selle küsimuse puhul on erinevus selles, et lumega kaetud heinamaad on
    oluliselt keerulisem kahjustada, kui suvist heinamaad (vaata küsimus
    nr 13).

VEEKOGUD JA KALLASRADA

  1. Ma ei leia teed, mille kaudu mereranda saada, sest terve kaldaäär
    on maju täis ehitatud. Võin minna üle kellegi õue:
    ainult juhul, kui maaomanik lubab.
    Kui mõni mereäärne koht on tõesti kilomeetrite viisi niimoodi täis
    ehitatud, et ei ole läbipääsukohti, tuleks pöörduda mitte maaomanike
    poole, vaid kohaliku omavalitsuse jutule minna, sest see on viimase
    kohustus: tagada kallasrajale avalikud juurdepääsud
    (looduskaitseseaduse § 36). Üle õue mineku suhtes kehtivad samad
    reeglid nagu üldiselt eramaa suhtes (vaata küsimus nr 8).

  2. Matkan mööda veekogu kallasrada ja kalda lähedal on kellegi elamu.
    Üldjuhul võin ma mööda kallasrada edasi liikuda.
    Lihtsustatult öeldes on kallasrada ainus koht, kus eramaaomanik peab
    taluma võõra kohalolekut isegi juhul, kui ta seda ei taha, ehk isegi
    juhul, kui ta on kaldale aia ehitanud, sildid pannud vmt. Kallasrada
    annab igale inimesele õiguse liikuda mööda avalike või avalikus
    kasutuses olevate veekogude kaldaid, seal viibida, kalastada ja
    veesõidukitega randuda (asjaõigusseaduse § 161).
    Kallasrajal ei ole "päikesetõusust päikeseloojanguni" piirangut ning
    seega võib seal olla ka öösel. Samas on kallasraja puhul taaskord
    küsimus, mida täpselt tähendab "õigus viibida" (vaata küsimus 10).
    Samuti on vaieldav, mida tähendab "kaldariba, mida mööda võib vabalt
    ja takistamatult veekogu ääres liikuda" (veeseadus § 10): kas see
    tähendab kuiva jalaga läbipääsemist juhul, kui jalas on kerged
    matkasaapad, või eeldab tõsisemat ettevalmistust, näiteks kummikud?
    Ja PS. teatud erandjuhtudel võib kallasrada puududa ka, näiteks
    kalakasvatusel või sadamas vmt (veeseaduse § 10)

  3. Tean, et kallasrada on:
    ainult avalikult kasutatavatel veekogudel.
    Siin oli väike näpukas, tegelikult pidi olema "avalikel VÕI avalikult
    kasutatavatel", andestust =). (veeseaduse § 10)
    Ja muideks see ka, nende veekogude nimekiri on väga ühemõtteliselt
    määrusega kindlaks tehtud (märts 2008 seisuga oli seal tuhatkond jõge,
    järve jmt, Vabariigi Valitsuse 18.07.1996 a. määrus nr 191), nii et
    näiteks pisikestel umbjärvedel ei pruugi kallasrada olla.
    Kontrollimise küsimus.

  4. Tahan suurele jõele kanuuga sõitma minna.
    Üldjuhul ma ei vaja kellegi luba. Üldjuhul! Erandiks on
    looduskaitsealad, maastikukaitsealad ja mis-iganes-muud-alad, kus
    piirangud on seatud teatud looma-linnuliikide rahu tagamiseks või
    looduse koormustaluvuse huvides.
    Muidu aga on kanuutamine (avalikel või avalikult kasutatavatel)
    veekogudel seaduse mõttes veekogu avalik kasutamine - jah ma tean
    küll, et kui ma kirjutan veel 2-3 korda sõna "avalik", siis pole see
    lause enam loetav ega arusaadav ;) - ning luba kelleltki ei vaja.
    Samuti nagu suplemine ja veevõtt ja uisutamine on "avalik kasutamine"
    (veeseaduse § 7)

SEENED-MARJAD

  1. Tahan korjata seeni metsast, kus on sildid: "Eramets." Võin seda teha:
    ainult juhul, kui maaomanik lubab.
    Eramets on samamoodi "era" asi nagu on eramaa (vaata küsimus nr 8)
    ning juhul, kui see on piiratud või tähistatud, siis ei tohi sealt ei
    midagi korjata ega tegelikult ka sinna minna.
    Kui aga mets EI ole piiratud-tähistatud, siis võib seeni-marju korjata
    küll (asjaõigusseadus § 167). Ja kui mõttes on mitte ainult
    seente-marjade korjamine, siis metsaseadus (§ 35) annab natuke täpsema
    nimekirja, et korjata võib ka ka ravim- ja dekoratiivtaimi, pähkleid
    ning dekoratiivoksi.

(minu väike lubatud kokkuvõte)

See oli kõigest pool aastat tagasi, kui ma kuulsin esimest korda sõna "igaüheõigus". Istusin parajasti koos töökaaslastega ühel konverentsilaadsel üritusel, kus Eesti matkaliidu president Levo Tohva esines ettekandega sellest, kuidas matkajate ligipääs loodusele Eestis aina kesisemaks hakkab muutuma, ning imestasin, et ma sellise mõiste ja õiguse olemasolust varem teadnud pole. "Igaüheõigus... hmm."

Kiire guugeldamine Internetis, kolamine matkamisega seotud veebisaitidel ning kuna olin just lõpetamas Tartu ülikooli õigus- ja sotsiaalteaduskonda, valmis idee ülikooli lõputööks: ühest küljest uurida, millised õigusaktid Eestis matkamisega seotud küsimusi reguleerivad, kuhu võib minna ja kuhu mitte (ühesõnaga: igaüheõigust), ning teisest küljest leida, miks täpselt maaomanike ja matkajate vahelised tülid tekivad. Sest... vaadates tollel konverentsil fotosid kinnipandud teest ja suletud kallasrajast kummitas mul kuklas teadmine: "Ma ei usu, et keegi lihtsalt kiusu pärast niimoodi teeb, seal peab mingi väga hea põhjus taga olema." Ja niimoodi see algaski.

Algus oli paljulubav: kümnete kaupa Internetis avaldatud tekste matkaja õigustest looduses liikumisel, isegi Wikipedias lahti seletatud ajalooline taust. Tegin omale kiiresti kokkuvõtte ja eeldasin, et kui miski niimoodi Internetis levib, ju sel on siis tagapõhi ka. Hõõrusin omaette käsi ja mõtlesin rahulolevalt, kui hea teema ma valinud olen.

Raskused hakkasid aga siis, kui oli vaja uurimistööle tegelikud, refereeritavad allikad taha leida (kõige mu lugupidamise juures ei saa Wikipediat ja ajakirjanduses avaldatud artikleid puhta kullana võtta - isegi juhul, kui küsimuse all ei ole ülikooli lõpetamine), sest selgus, et seda teemat pole kunagi ei bakalaureuse-, magistri- ega doktoritöö tasemel uuritud, sellest ei paista olevat kirjutatud ühtegi uurimistööd ning trükitud kujul allikatest on olemas vaid pihutäis Keskkonnaministeeriumi brožüüre. Leidsin, hing paelaga kaelas, välismaistest teadusajakirjadest igaüheõiguse kujunemise kirjelduse ning vaatasin lollil pilgul arvutiekraani.

Eriti palju paremini ei läinud ka asjassepuutuvate õigusaktide leidmine, sest leidnud, millel põhinevad matkamise põhireeglid (näiteks see, et koer peab rihma otsas olema, et eramaal võib olla ainult juhul, kui silte-tähiseid pole või omanik lubab jne), tundus õigusaktidega reguleeritu ammendatud olevat. "Aga kust tuleb siis see, et ei tohi liikuda orasel? Et lagunenud karjaaeda piirdeks ei loeta? No ei leia, nui neljaks, aga ei leia," hädaldasin ma keskkonnaõiguse õppejõule ning hoidsin käes mingit brožüüri, kus kõik need reeglid puust ja punaseks kirjas olid.

"See ei tulegi kusagil," vastas ta rahulikult. Ma ei saanud temast esiti arugi: "Mis mõttes, ei tulene kusagilt?"

Tuli välja, et tõesti: keskkonnaõigus on Eestis nii napilt reguleeritud, et kui keegi tahab täpselt teada, mida tohib ja mida ei tohi, siis... ei ole, millele põhineda: õigusaktides (võlaõigus-, vee-, metsaseadus) on kirjas põhireeglid ja kõik ülejäänu on tõlgendamise küsimus. Kuna kohtutes neil teemadel väga ei käida, pole ka kohtulahendeid, mis õigust näitaks. Ja et kõige tagatipuks on ehedal kujul igaüheõigust (no et matkaline võib liikuda üle eramaa) ainult nii palju, nagu kallasraja definitsioon - et avalike või avalikult kasutatavate veekogude kaldaid mööda võib matkaline liikuda isegi juhul, kui need eraomandis on.

Ma ei tea, kumba ma olin rohkem, kas pettunud või üllatunud. Leidsin kunagise Keskkonnaministeeriumi ametniku, kes trükiste loomise taga seisnud oli ja intervjueerisin tedagi.

Samal ajal aga tiirutasin mööda Eestit rääkides maaomanikega, kelle puhul olin lugenud meediast või saanud vihjeid, et nad on matkajate ligipääsu kohtadele, kuhu viimased minna võiksid, piiranud. Üldiselt nägi see välja umbes nii, et ilmusin kevadiselt päikselisel päeval kellegi ukse taha, koputasin, esitlesin ennast, seletasin, mida ma uurin, ja küsisin, kas võiksin maaomanikku intervjueerida.

Kuigi mõnel juhul jäin ma vastuseta, kuna inimest kas lihtsalt polnud kodus või olin valesse kohta sattunud (paari Internetis antud vihje puhul oli tunne, et kas vihje oli ebatäpne või siis oli vihje andja olukorda kuidagi teistmoodi mõistnud, kui see tegelikult paistis olevat), olid maaomanikud siiski üldiselt lahkelt nõus vastamata ja seletama.

Laskumata pikemalt sellesse, mida ma täpselt küsisin ja mida nad vastasid, võin ma kirjeldada olukorda nii, et maaomanikud, kes ühel või teisel viisil piiranguid seadnud on, ei ole seda teinud kiusust või teadmatusest, vaid väga teadlikult - püüdes sel viisil kaitsta iseenda kodurahu ja ka vara.

Need, kelle tõrjumiseks kallasrada suletud võib olla, ei ole kenad, viisakad, rahulikud matkajad (oi kui palju kordi ma sellist lauset kuulma pidin), vaid inimesed, keda mina nimetasin mõttes üldnimetusega "bemarivennad" - tegelased, kes tulevad suvalisse kohta, autoga (ka juhul, kui niiskele pinnasele suured roopad jäävad), peavad oma piknikku, jätavad prahi samasse kohta maha, võtavad lähedalasuvatelt puudelt natuke tulematerjali lisaks ning kui võimalik, ronivad ka üle mõne aia, et kellegi õue peal tramburaid teha. Ja kuna politseil on hoopis tähtsamaid väljakutseid ning kohaletulek võtab omajagu aega, ei jäägi maaomanikul midagi muud üle, kui võõraid mingil kombel takistada - teades, et see ju tegelikult segab normaalsete, mõistusega inimeste matkahuvi.

Ja veel: mõnel juhul ei tasu teele jäävas taras ka kohe maaomanikku süüdistada, sest vahel on asi detailplaneeringutes kinni ja sellisel juhul on asjaosaliseks ka kohalik omavalitsus.

Kokkuvõte? Kuigi minagi olen see, kes on mitmel juhul pahuralt eramaa silti vaadanud ja mõelnud: "Aga see ju minu Eesti ka!", ei ole asi kinni mitte nii väga eraisikute käitumises, vaid süsteemis. Eesti on nii noor riik, et keskkonnaõigust ei ole lihtsalt jõutud veel ära reguleerida!

Samas on siin ka väike vihje: keskkonnaseadustiku üldosa seadus on PRAEGU loomisel (jah, okei, ta on juba tükk aega olnud, aga ikkagi) ning just PRAEGU on aeg selleks, et arutada, vaielda, veenda ning loota, et Eestist ei saa koht, kus võib vabalt ringi liikuda ning loodust ühiselt nautida ainult juhul, kui sa kõnnid maatükil, mis kuulub sulle endale. Või su sõbrale.

Ja et senikaua, kui mõne maaomanikuga vaidlemiseks läheb - peeaegu kõik on kokkuleppe küsimus, sest õigusaktides on kirjas vähe. Ja tavasid, millele põhineda, ka vähe - oleme alles nii noor riik.

Muide, soovitan Matti kohta natuke rohkem uurida, kui keegi seda varem veel teinud pole, sest reiside taga on tegelikult kunagine tüdinud olemisega IT-mees, kes avastas Austraaliasse komandeerituna, et tegelikult võib niimoodi trippida küll. Ja hilisem reis sai teoks tänu Stride'ile, kes ei tahtnud põhimõtteliselt midagi muud, kui vaid seda, et nende logo sellele videole lisataks. Imelugu.

Mul on neid fliiskotte kaks tükki olnud: üks, millega ma elasin liustikulaagris, ja üks, mis mul praegu kodus on (liustikulaagri oma ei viitsinud USAst Eestisse tassida, moraalselt vananenud oli ja seljakoti kaal oli niigi viimasel piiril...). See, mis mul praegu on, on paksemast fliisist, nö talvine fliis, ja seda ma tõesti +10 sisse ei tassiks, sest ta võtab kokkupakituna ca 15 x 15 x 10 cm mõõtmed. Liustikulaagri fliiskott oli aga suhteliselt õhukesest fliisist, mis oli kerge ja võttis vähe ruumi, ning kui mul see siiamaani olemas oleks, võtaks ma ta silmagi pilkumata kaasa, olgu öösel kasvõi +15. Tegin temaga lõunauinakuid ka +20 päikese poolt soojaks köetud telgis, magamiskotti lihtsalt pehmendusena kasutades, väga mõnus oli - fliis ju hingab.

Olen tegelt mõelnud omale praegugi üks nö suvine fliisikas teha, aga tal (muffi küll!) oli komme nii räigelt toppe ajada, et mul pidid eraldi magamisriided olema - oranzitopilised. Ja kuna ma pole end kätte võtnud, et leida õhuke MITTE toppe ajav fliis, siis mul ongi see paksem fliisikas, ja temaga ma mõtleks küll kaks korda, kas ma +10 sisse kaasa võtaks - õnneks pole viimasel aastal üle +5 temperatuuri väga olnud =P.

Siidi vastu on mul endal, isiklikult, räige vastumeelsus, nii et siidikotiga ei läheks ma siis ka mitte, kui mulle peale makstaks. Aga noh, ma saan aru, et inimestele meeldib, nii et minugipoolest... Ise ma muidugi vahetaks ta ikkagi õhukese fliisi vastu, aga ma olen vist fliisi fännklubi kah, pole eriti adekvaatne argumenteerima =D

Fliisist sisekotte ma Eestis päris müügil näinud ei ole, küll aga müüakse neid USAs isegi keskpärase matkavarustusega majapidamistarvetes, matkapoodidest rääkimata. Mina kasutan omatehtud sisekotti, mis on sisuliselt voodilina suurune fliisitükk (Abakhanist ca 200 kr), mis on keskelt kokku keeratud ja nööpide/trukkidega/lukuga küljelt kinni pandud, nagu magamiskott. Kui kvaliteeti väga taga ei aja, võtab isegi käsitsi tegemine alla 2 tunni.

Pärast liustikutelgis elatud suve saan ma aru, miks see julla kaasavõetavate asjade KOHUSTUSLIKUS nimekirjas sees oli, sest fliisist sisu tegi magamise ikka oluliselt, oluliselt, OLULISELT mugavamaks, kui see muidu olnud oleks (üks poiss kiunus meil kogu esimese nädala, et külm on olla, ning teatas alles pärast esimest fliissisuga ööd, et nüüd ta magas hästi) - juba eelnimetatud põhjustel.

Mulle on küll öeldud, et ah, see teeb ju sama välja, kui fliisist pesuga magada, aga ikka ei tee küll: fliisist pesu on mul ümber keha, aga sisekott jääb lohvamalt, laseb nö hingata. See "fliis on fliis" jutt on umbes sama, et magagu, kes tahab, voodilinade asemel linasest riidest riietega (ei tee ju sama välja?) Ja külma ilmaga magan ma üleüldse pikas pesus JA sisekoti JA magamiskotiga, superluks.

Nii et, jah, ta võib olla nii omaõmmeldud kott kui ka mingi brändi juurdehindlusega hüper-puper matkatarve, oleneb, kust otsast vaadata =).

Muide neile, kes tahavad kivide-kändude otsas madratsiga turnida, on thermarestil veel üks torkekindel madrats, mille põhimõte seisneb selles, et põhja pool on madratsil vaht ja see "õhuga osa" hakkab alles natuke ülevaltpoolt. mis tähendab, et kui sul mingid teravad asjad sisse lähevad, siis nad õhukambrini ei jõua. Aint et kui mu mälu ei peta, on ta päris suur, ei rullu nii väikseks kui Prolite'id.

Mina olen Thermaresti 3,8 cm nn ultrakerge madratsi omanik (nimi on Prolite 3, Matkaspordist saab kätte natuke enam kui 1500 krooniga, http://www.matkasport.ee/msweb.nsf/pages/THERMARESTWomensProLite3!OpenDocument&vw=Producer&f1=THERM-A-REST) ja olen väga, väga, VÄGA rahul!

Ostsin ta hetkel, kui raha oli natuke laiemalt, ja seetõttu ei tundunud ka hind väga üle mõistuse. Tagantjärele tarkusena saan öelda, et ta väärib seda täiega - ja, muide, ma ei ole ei Matkaspordi ega ka Thermaresti müügimees ;) - sest vaatamata üliõhukesele olemisele teeb ta küljealuse mõnusalt pehmeks ning ei teki seda puusakont-vastu-maad efekti. Praegu madratsit ostes teeks ainult selle vahe, et ostaks Prolite 4, mitte aga Prolite 3, mis mul endal on, ning võtaks laia meeste mudeli.

Ta sisemus on kuidagi hästi tihe, ma täpselt ei tea, miks ja kuidas, ning seetõttu tulebki välja pehme küljealune - tal justkui ei ole seda õhku, läbi mille madratsi pealispinda "põhjani" saaks suruda, kui sa mõistad, mida silmas pean. Käbisid ma muidugi madratsi alla ei jäta =).

Lume peal temaga maganud ei ole, aga nullilähedases temperatuuris küll, ning külma ei kurda. Ainus häda on siis, kui ta, kuramus, märjaks saab, sest niiskena ei taha ta küll enam sama soe olla: mitmepäevasel paadimatkal, kui telgi sisse kondenseerunud hingeõhk hommikul madratsile alla sadas, oli järgmine öö juba kehvavõitu.

Huvitav, kui teemaalgataja oma esialgse teksti pärast vastukaja saamist nii ära muudab, et hilisem vaataja ei saa üldse aru, millest need järgnevad kirjutajad jahusid.

Toimetus, lööks selle teema lukku, mis arvate? Läbuks läheb.

Panen, panen. Andke mulle lihtsalt hetk aega bakatööde lõpetamiseks-kaitsmiseks ja siis, luban, tuleb.

Muideks, neile, kes minult nädala jooksul ühtegi kirja ei saa: sa oled arvatavasti üks neist inimestest, kelle aadress oli trükiveaga antud või postkast täis. Nii et proovige uuesti, kontaktid on olemas =).

Ja Uza, ma kardan (või õigemini rõõmustan, antud hetkel =P), et lähiaastatel mul magistriõppesse asja pole - vähemalt õigusteaduskonnas mitte.

Heihops uza,

Lubasin, teen. Aga et kirju on üle igasuguste ootuste palju, võtab see aega.

Jep, üks vastaja tegi väga hea ja õige märkuse: sissejuhatus (et kes ma olen ja kust ma tulen) ununes ankeedil eest ära. Jep.

Aga vot kuna ma ei saa sinna küsimustiku muutmise juurde muudmoodi, kui ankeeti korraks sulgedes (mis vist sisuliselt tähendaks, et keegi, kes poole peal on, avastab äkki hoiatava akna "Oih, enam vastata ei saa, kinni on see värk"), siis ma igaks juhuks ei pane kinni ;) ja kirjutan siiasamma, et olen kodanikunimega Maria Kupinskaja (aga Maria'le üldiselt väga ei reageeri =P) ning lõpetan Tartu Ülikoolis õigus- ja sotsiaalteaduskonda, bakalaureust. Ja uurin kummagi teaduskonna lõputöös looduses liikumisega seotud õigusi-kohustusi ning konflikte, mis maaomanike ja matkajate vahel tekivad.

PS. Olen natuke kirjutanud ennegi, http://www.trip.ee/node/40732

Eva, kas sa seda Salmistu kohta võid täpsustada? Keerutasin täna mis keerutasin, ajasin vanaonudega juttu ja puha, aga teps mitte ei leidnud.

Saad sa, MkM, täpsustada, mida sa silmas pead?

Vaidlen Kaapsile natuke vastu: piir on täitsa olemas ja piirivalvureid tikutulega otsima ei pea, nad on seal kohal küll. Ametlikes piiriületuskohtades vähemalt - liustike/mägede vahel võid sa tõesti ilma mingi probleemita ühest riigist teise jalutada.
Tõsi, piiripunktid ei ole sellised, nagu suurtes lennujaamades või Eesti-Venemaa vahel, kus inimene metallidetektoritest läbi saadetakse ja kotid üle kontrollitakse ja pikalt-pikalt kahtlase pilguga passi uuritakse: kohalikelt ei küsita tihtilugu muud dokumenti kui juhiluba ning autosse sisse vaadates küsitakse lihtsalt mokaotsast: "Tood sa kaasa midagi, mida sul väljudes polnud?"
Välismaalasena pead sa aga passi ja viisa igal juhul valmis panema, eriti Kanada piirvalvurite jaoks. Kui ületad piiri autoga, siis ole valmis ka "random selection"-iks (kh, "random" mai ääss!), kus autost kanepi jälgi otsitakse - kuna väga paljud inimesed, kes Alaskale suveks kogunevad, on natuke hipilikud, siis on ka kanepi tõmbamine tavaline. Kanadalastele korra vahele jäänutele pannakse aga peale eluaegne sissesõidukeeld, tean isiklikult kolme inimest, kes seetõttu Kanadasse ei saa, et neil autos kanepikonisid leiti. (Ja sellest "random selection" läbiotsimisest olen ise ka läbi käinud, kuigi ilma igasuguse kanepita.)
USA lennujaamadega ei tasu aga Alaska piiripunkte tõesti võrrelda - ei ole seal ei teetõkkeid, kurjade nägudega turvasid ega püssimehi.