rranne

Rändur, liitus Tripiga 5 aastat tagasi
16 meeldimist
2 postitust / 29 kommentaari
15 (2.4%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Panen siia oma reisiblogi ka - viimaste aastate jooksul olen seljakotiga läbi käinud korra vähemalt igas Kagu-Aasia riigis, äkki pakub mõtteid kuhu minna: http://maailmas.blogspot.com.ee/

Igatepidi on tehtav. Isiklikult Myanmar jättis väga sügava mulje ning Laos on Kagu-Aasias mu lemmikriik, nii et kindlasti võin soovitada neid külastada. Üldiselt aga on siin praegu kirjas peaaegu kogu Kagu-Aasia, mille jaoks jääb kahest kuust kindlasti väheks. Minu enda jaoks on kolm nädalat riigis minimaalne (välja arvatud muidugi mingid miniriigid a la Timor-Leste vms), aga eks see ole erinev.

Kui praegu oleks minul kaks kuud ja ma poleks varem nendes riikides käinud ja tahaks hakkama saada võimalikult väheste lendudega, siis ma ilmselt lendaks Bangkokki ja tekitaks mingi marsruudi a la Bangkok-Siem Reap-Phnom Penh-Kratie-Si Phan Don-Pakse-Kong Lor-Vientiane-Vang Vieng-Luang Prabang-Luang Namtha-Chiang Rai-Chiang Mai-Bangkok-Yangon-Kalaw-Inle Lake-Bagan-Mandalay-Bangkok (või kus iganes on tagasilend).

Sisuliselt oleks sellise marsruudi puhul vajalik lennata ainult üks ots (Mandalayst tagasi Bangkokki), kõik muud on võimalik liikuda mööda maad. Bussides loksumist oleks muidugi kõvasti, vahemaad on suured. Sisse mahuks trekkimist/loodust (Pakse ja Bolavani platoo ning Luang Namtha Laoses, Kalawist Inle Lakele kolmepäevane jalutuskäik Myanmaris) ja nipet-näpet mujalgi, kultuuri/ajalugu (Angkor Wat, Bagan), koopaid (Kong Lor), nii suurlinnu kui väiksemaid, paadimatku (võib Luang Namtha vahele jätta ja minna paadiga Luang Prabangist Chiang Raisse ja sõita Baganist Mandalaysse nt paadiga vms) aga täpselt 0 randa (kui mitte arvestada Si Phan Doni, kus võid natuke Mekongi ääres vedeleda), aga kuna ma pole ise rannainimene, siis mind see pole kunagi häirinud. Olen ise midagi sarnast läbi teinud (põhjapoolsed osad Laosest ja Taist ning Myanmar võttis 7 nädalat, lõuna-Laos ja Kambodža teise reisiga 4 nädalat)

Ühesõnaga, sõltub mis pakub huvi ning ajakava timmida vastavalt, odavlende kombineerides on võimalik igale poole minna.

Kergelt segadust tekitab et miks kohver kusagile maha jätta kui on seljakotirännak? Mina tavaliselt hoian seljakotti ikka seljas ning kui on vajareisi lõpus kingitusi vms mida käsipagasisse võtta ei saa koju transportida, siis ostan kohapealt mingi odava kohvriniru mille põhifunktsiooniks on vastu pidada täpselt üks lend.

Windhoekis peaks olema küllalt autorendifirmasid mis rendivad autosid, millega saad sõita ka väljaspool Namiibiat. Enamasti maksad väljas oldud päevade eest rohkem. Küllap keegi oskab öelda tänapäevasemaid hindasid, aga ise maksin mitu head aastat tagasi 4x4 auto eest 1900 dollarit 13 päeva eest. Autoga tuli kaasa laagrivarustus ja telgid autokatusel, ööbisime enamasti laagriplatsidel, aitas kõvasti säästa hotellikuludelt. Enamasti parkisime auto laagriplatsile, sõime-jõime kõrvalolevas hotellis, kasutasid hotelli duširuume ning magasime autokatusel telgis.

Kogu marsruut kõlab vähemalt minule kaheks nädalaks muidugi päris ambitsioonikas. Ise veetsime kaks nädalat Namiibias ringi sõites (Etosha, Opuwo, Skeleton Coast, Swakopmund, Twyfelfontain, Sossusvlei) ja ikka jäi pool riiki nägemata - distantsid on pikad, teed so-so ja pimedas sõita ei tohi. Meil oli kogu läbisõit ca 2500 km, praegu google mapsist sinu marsruuti vaadates tundub, et sul läheb kõige otsemaid marsruute sõites ca 4000 km.

1) Sain sellel aastal käidud viimased riigid Kagu-Aasias, mis mul senini külastamata olid - kevadel Indoneesias Florese ja Lääne-Timori osad, Ida-Timor, sügisel Borneo saarelt Malaisia Sarawaki osariik ning Brunei. Lisaks sellele Jaapan ja suvel natuke USAt.

Kõige põnevamad/meeldejäävamad - Komodo draakonid, Egoni vulkaan ja Kelimutu järved Floresel, orangutangid, sügavad džunglid, Niahi koopad ja Bario vaikne küla Borneol ning Jaapani Kansai regioon sügisestes värvides.

Kõik reisid on kohusetundlikult kirja pandud http://maailmas.blogspot.com.ee/.

2) Indoneesia on suur ning vajaks veel pisut avastamist. Samuti jäi kripeldama Borneol Malaisia Sabahi osariik ja tõsiasi, et Kinabatangani jõekruiis jäi tegemata ja Kinabalu mäe otsa pole roninud. Ning tagasi sooviks kindlasti minna Jaapanisse.

3) Endiselt Aasiasse, sh. Jaapanisse. Liiga palju on veel käimata.

2014 kui käisin, siis Yangoni saabudes oli vaja anda paber ametnikule ja oligi kõik.

Ma olin eelmise aasta lõpus mõnda aega Don Khonel (kohe Don Deti juures, lihtsalt atuke vaiksem saareke).

Da Nangist peaks saama bussiga küll, vähemalt mäletan et nägin selliseid variante kusagil kohapealsetel plakatitel. Sõit oleks sel juhul kõvasti jupitatud küll (Ho Chi Minh-Da Nang-Pakse-4000 saart).

Alternatiivne variant oleks minna Ho Chi Minh Cityst Phnom Penhi ja Phnom Penhist buss Pakse suunas ja minna 4000 saare juures maha. Lisanduks siis veel Kambodža viisatasu muidugi ka ja ööbimine Phnom Penhis.

Võib-olla tuleb kellelgi kasuks natuke uuemat infot Timor Leste kohta.

Praeguseks on ka VM kodulehel lõpuks uuenenud info, et Timor Leste on eestlastele viisavaba (kuigi internetis olev info on endiselt üsna vastukäiv). Ei ole vaja maksta ka 30 dollarit enam, lüüakse piiril tempel passi ja kärab küll. Timor Leste enda kodulehel oli veel nädal tagasi info et ikkagi on vaja viisat, kuid seda võib vabalt ignoreerida.

Võimalik on saada Timor Lestesse ka mööda maismaapiiri Indoneesiast (kohati on info, et piiripunkt on avatud ainult indoneeslastele ja portugaallastele). Sai ka mööda maad kenasti ilma probleemideta üle piiri.

Olin paar päeva Dilis, rohkem väga ringi ei käinud. Vaikne linn, turiste hakkab vaikselt juurde tekkima. Peamiselt kohtasin inimesi, kes Indoneesiast on viisajooksu tegemas, niisama turiste oli üsna vähe ja turisti infrastruktuur ka kesine. On mõningad hotellid ja hostelid, hinnad aga on Aasia kohta julmalt kõrged.

ATMidega oli mul probleem kus ei saanud ühestki ATMist raha välja võtta kuna Swedbanki Maestrot kirjade järgi aktsepteerib vaid üks pank ning see sülitas mu kaardi kogu aeg välja. Visa töötas ning lõpuks sain teada et hoopis Swedbank oli mu kaardi ära blokeerinud. Kohalikud ütlesid ka et on sagedane probleem et ATMid ei tööta, nii et oleks mõistlik varuda rohkem sularaha kaasa (kasutatakse USD), kaardimakseid ei aktsepteerita peaaegu kusagil.

Lihtsamaid variante Dilisse saada on vast lennata Balilt NAM Airiga. Mööda maad Lääne-Timorist Soe linnakesest põhjakeeratud tümpsuga bussis Dilisse sõit maksis 180 000 ruupiat.

Olen viimase paari aastaga reisinud nii Myanmaris, Cambodias, Laoses kui Vietnamis. Kagu-Aasia on päris suur kant, riigid on erinevad, kombed erinevad, odavalt hakkamasaamine erinev, petta saad ka erinevat moodi. Palju sõltub ajast - kui on soov näha kuu ajaga kolme riiki, siis see graafik on märkimisväärselt teistsugune kui kolme riigi nägemiseks oleks aega kolm kuud.

Ehk kui saad plaani pisut täpsustada, siis saaks pakkuda ka konkreetsemaid mõtteid. Üldised rusikareeglid muidugi - odavaim on sõita kohalike bussidega, süüa toitu tänaval, viisad saad piirilt dollarite eest (Laos, Cambodia) või pead taotlema ette (Vietnam, Myanmar). Kaasa tasub võtta nii vähe kui võimalik, käsipagasi mõõdus 40l seljakotiga on mõni kuu Kagu-Aasias kenasti elatav. Kõige odavam on ööbida backpackerite hostelites või kodumajutustes.

  1. Sai käidud seljakotiga Laose lõunapoolses osa ning Kambodžas. Tööasjus ka Colorados, kus õnnestus näpistada mõned tunnid ning külastada Rocky Mountain National Parki.

  2. Plaan oli külastada Myanmari kaugemaid kohti, aga jäi see praegu ära. Selle asemel panin hetkel lukku kevadeks Indoneesia idaosa- Flores ja Timor kui aega jääb. Sügisest veel mõtlen, aga vahest Indoneesiast Sulawesi või Borneo või vahelduseks Aasiale midagi Aafrikast.

  3. Aasia/Aafrika.

Mina läheks Chiang Mai kaudu paadiga Luang Prabangi, tuleks Laost mööda alla (Vang Vieng, Vientiane, Konglori koobas, Bolavani platoo, Si Phan Don), sealt Siem Reapi, Phnom Penhi, läheks sealt üle maa Vietnamisse ja käiks läbiMekongi delta, Ho Chi Minh City, Da Lati, Hoi Ani, Hue ja Hanoi. Aga mulle ka lihtsalt meeldib Laos märkimisväärselt enam kui Kambodža.

Kui täpsustad plaani, siis saaks täpsemalt vastata - aga üldiselt on odavaim viis Aasias lendamiseks AirAsia, Tai on viisavaba, Kambodža viisa saad piirilt, Vietnami viisakutse saad teha netis kui Vietnamisse lendad, kui üle maa, siis tee Phnom Penhis Vietnami saatkonnas.

AirAsia puhul pead lennujaama vahetama, mis aga pole üldse keeruline - tuled tollist läbi ning lennujaama samal tasemel välisukse ees on laud, kus näitad oma AirAsia lennupileti/pardakaardi ette ning saad bussi peale. Buss sõidab ca 1 tund. Kui äraantavat pagasit ei ole ja oled kodus pardakaardi välja printinud, võid kõndida põhimõtteliselt otse turvakontrolli ja lennukile. Äraantava pagasiga läheb mingu kogemuse järgi üsna kaua.

Pesupesemine maksab iga nurga peal paar eurot.

1000 euri kuus backpackerina peaks olema piisav. Päevaeelarve 25-30 dollarit peaks kenast välja kandma toidu, majutuse ja transpordi osas.

Kolm reisi olen teinud suure seljakotiga, viimase 7 nädalat Laoses, Tais ja Myanmaris tegin 44l seljakotiga ja oli võrratult lihtsam reisida kui suurt kotti kaasas tarides. Läks käsipagasisse, piisavalt suur et kõik vajalik kaasa võtta ja piisavalt väike et ei tekkinud tahtmist asju 'igaks juhuks' kaasa võtta. Daypacki ei võtnud, kasutasin lihtsalt üleõlakotti. Olen näinud kõvasti tüüpe, kes vedavad pooleldi kooledes oma 80-liitriseid kotte, täis topitud autoakusid vms 35 kraadi käes või istuvad kurvalt Vientianes pagasilindi ääres, samas kui kogu nende reisivarustus Panama poole lendab. Igal juhul eelista väiksemat kotti.

Ise ei vaevunud AirAsia pileteid väga pikalt ette ostma, siselennud sellega on üldiselt nagunii odavad ja liiklus üsna tihe. Meelerahu mõttes muidugi võib.

Seljakotiga hulkumisest Aasias ja mujal - 2011 kolm nädalat Namiibias, 2013 viis nädalat Vietnamis ja Filipiinidel, 2014 uuesti Vietnamis ning nüüd viimase sissekandena 2015 sügisel seitse nädalat Laoses, Tais ja Myanmaris - http://maailmas.blogspot.com.ee/

Mõned asjad mis ma leidsin mis on reisigiidides üldiselt vananenud:

Kõik see mis puudutab raha ja ATMe ja dollareid - vahetasin soovituste tõttu Bangkokis pataka dollareid ja reaalselt ei kasutanud neid sisuliselt üldse - vist taksojuhile maksin kes mu Yangoni lennujaamast linna viis, ilmselt oleks selle saanud ka kyatides maksta. Alati aktsepteeritakse kyate kui seda küsid. Dollarites maksta võib kohati muidugi pisut odavam olla. ATMe on kõik kohad täis, osadega võib olla probleeme, kuid üldiselt pole hullu, Swedbanki Maestro deebetkaardiga sain Yangoni lennujaamas raha kenasti välja võtta (seal on üks ATM kui oled passikontrollist sisse saanud mille juurde tekib hirmus järjekord ja mis ei pruugi alati töötada, aga kohe kui lähed tollialast välja siis seal on ATMe veel mitu, nii et pole mõtet järjekorras olla). ATMist raha väljavõtmise tasu on 5000 kyati. Mingi kogus dollareid võib igaks juhuks olla muidugi vast, kuid ma selle pärast ei stressaks.

Ööbimiskohti on Birmas tekkinud nagu seeni, aga hinnad on endiselt suht kõrged ja populaarsemates kohtades soovitan ette broneerida. Sama ka transpordiga - üldiselt on mõttekas broneerida paar päeva ette kui on vaja rongi või bussiga Bagani või Inle järvele vms sõita. Nägin küllalt inimesi kes istusid ekstra päeva kusagil, kuna ei saanud oma plaanijärgse transpordiga edasi, olin ise ka samamoodi. Eelkõige kehtib Bagani ja Inle järve kohta. Booking.com täitsa töötab, Hostelworld ka. Mina sageli bookisin üldiselt ühe öö ete ning kui meeldis, siis kohapeal pikendasin - saad siis odavamalt kuna hostel ei pea booking.comi tasu maksma. Alati muidui ei pruugi töötada nagu nt Baganis Ostellos mis on VÄGA populaarne koht (ja õigusega).

Hinnad võivad ööbimise kohta minna üles võrreldes muu Aasiaga, aga on talutav. Reisisin üksi ja peatusin hostelites, üldiselt 6-8 toalistes ühikates. Yangonis Agga's Guesthouse oli vist 11 dollarit öö, Baganis Ostello Bello Bagan 20 dollarit, Mandalays You Yoe Lay Homestay 10 dollarit öö, kõik kohad olid väga head, eelkõige Yoe Yoe Lay ja Ostello. Inle järvel Nyaungschwes olin hotellis kuna muud kohad olid täis ma maksin vist 25 dollarit ühese toa eest, Inle Star Hotel - oli paras urgas, ei soovita. Aquariuse kohta Inles aga kuulsin häid sõnu. Yoe Yoe Lay Homestay pakub ainukesena Manadlays ka kokanduskursuseid mida ma soovitan.

Hostelites/hotellides pakutav internet on jube aeglane. Minu soe soovitus oleks osta lennujaamast või kusagilt kohalik 3G SIM kaart. Ise kasutasin Telenori oma, ostsin otse lennujaamast, SIM kaart+1 giga mälumahtu maksis vist 10 USD või nii (maksin kyatides) ja töötas suurepäraselt kogu marsruudil (välja arvatud Kalaw-Inle trek) ja oli märkimisväärselt kiirem kui hostelites pakutav internet. Kui vaja, siis saab osta ekstra megasid-gigasid mõnetuhande kyati eest igalt poolt.

Transport on aeglane aga talutav. Ise kasutasin peamiselt ööbusse - kohati on ööbussid ülimalt luksuslikud mis teevad silmad ette Euroopa bussidele. Nt Yangonist Kalawisse sõit maksab 20 000 kyati, Inle järvelt Bagani oli vist 13 000 kyati. Taksojuhtidega peab hinna eelnevalt kokku leppima, mitmekesi taksot kasutades kiputakse hind ütlema inimese kohta (nt Bagani bussijaamast linna saamiseks peaks hind olema 6000 kyati, aga taksojuhid küsivad 6000 inimese kohta) ja olles bussist välja astunud kell 3 öösel siis on kerge käega lüüa ja seda maksta. Ööbussid üldiselt kipuvad kohale jõudma keset ööd ning bussijaamad on alati linnadest väljas, nii et taksod/tuktukid on ainuke variant linna saamiseks. Transpordiinfo mis on netis kirjas tundub olevat üldiselt õige. Kui hostelist/agendi juurest öeldakse et reis võtab x tundi siis liida heaga mõned tunnid veel otsa.

Giide mina ei kasutanud, wikitravel/tripadvisor ja korralik 3g andsid kogu info mis vaja. Tegin kolmepäevase jalgsimatka Kalawist Inle järvele mis oli väga äge, ette ei broneerinud, jalutasin lihtsalt Kalawis matkakorraldajate juurde (neid on seal palju) ja sain järgmiseks päevaks tuurile. Grupi suurused on üldiselt 6 inimest max, aga kui reisid üksinda siis nad kleebivad su mõne olemasoleva grupi juurde. Ise kasutasin Sam's Family giidi, Yola oli nimi - suurepärane kogemus, parimaid Birmas.

Ei tasu oodata hüljatud, väheste turistidega riiki. Kuna turistimarsruut on väga kindel ja konkreetne, siis kogu turistide mass liigub sama teed pidi, ehk kohad on tegelikult väga turiste täis. Eelkõige kehtib see Bagani ja Inle järve kohta, mis on turistidest küllastunud. Baganis populaarsemad templid on päikesetõusul/loojangul paksult inimesi täis. Soovitan lihtsalt rentida rattad/e-rattad ja veeta paar päeva templite vahel ringi kruiisides. Õhupallisõit päikesetõusul maksab 360 dollarit per nägu kui ma ei eksi, ei proovinud.

Birma parim osa on inimesed. Naeratavad, sõbralikud, abivalmis. Inimesed üldiselt on tagasihoidlikud, ei määri sulle ei turgudel ega mujal asju pähe. Väga religioossne riik, kohalikest kommetest tuleb kinni pidada - tagasihoidlikud riided, austus Buddha vastu - ei tohi jalgadega Buddhale osutada kui istud. Kui tahad kohalikega kiiresti jutule saada, siis osta poest longyi - seelikutaoline riideese mille seod omale ümber, kannavad nii mehed kui naised. Normaalse kvaliteediga longyi saab osta ca 3000-5000 kyati eest, kasutasin seda kõige kolme nädala jooksul, äärmiselt mugav ka mehena kanda.Kui lähed templisse a la Swedagoni ja sul on lühikesed püksid, siis pead omale sealt nagunii longyi ostma ja seda kandma.

Toit on hea. Üldiselt soovitan tänavatoitu - Yangonis on hiinalinnas öine toiduturg ja ka mujal leiab toidu kergesti kätte. Hommikusöögiks turistidele pakutakse tavapärast röstsaia ja muna üldiselt, kohalikud söövad tänaval mohingat - supp, kuhu pannakse sisse igasuguseid asju mis kätte satuvad, väga hea, tänaval maksab ca 400 kyati, ehk mingi 30 senti. Tänavalt toitu ostes sageli valid omale baastoidu - supp, riis vms mis maksab 400 kyati üldiselt, lisaks maksad iga asja eest mis sa sinna lisad - tofu, liha, nii et ei tasu üllatuda, kui esialgu öeldakse sulle hinnaks 400, aga pärast, kui oled oma riisi lihaga ära söönud, küsitakse sult 800. Üldiselt tänaval saab korralikult söönuks 800-1000 kyati eest, restodes-kohvikutes on hinnad 2000+ kyati. Õlu oli 600 vist. Teepoode on igal pool kus saad dim sume ja kannuga rohelist teed mõnesaja kyati eest.

Vast sai kõik kirja. Kui veel midagi siis eks proovin vastata. Birma on fantastiline riik.

Ngapalis ei käinud, kuid jah, transport Birmas võtab aega. Ööbussidega samas on see suht muretu - bussid on head ja uued, lihtsalt kipuvad kohale jõudma kell kolm öösel või nii.

Käisin läbi tavapärase turismiraja Yangon-Kalaw-Inle järv-Bagan-Mandalay. Reisikirja võib leida http://maailmas.blogspot.com.ee/- kui midagi konkreetset siis võta ühendust.

Tulin nädal tagasi Myanmarist, mis täpsemalt huvi pakub?

8 päeva Vietnamis on jube vähe muidugi. Mina soovitaks olla päeva-kaks kindlasti Hanois (soovitan kohalikeks giidideks Hanoikidse, teevad seda tasuta ja nad on väga ägedad). Seejärel minna mingi organiseeritud kahepäevase tuuriga Halong Baysse (neid saab erinevate hindadega, saad seda mille eest maksad, aga ütlen ka ära et minule avaldas märkimisväärselt rohkem muljet Sapa kui Halong Bay. Halong oli ilus, aga seal oli ka miljon turisti). Halong Bayst jõuad tagasi kusagil kella 18 paiku järgmisel päeval, parajasti õigel ajal et hüpata öörongile mis viib lõunasse. Seal saaks külastada ära looduspargi ning minna edasi alla Huesse ja/või Hoi Ani. Soovitaksin kahest pigem Hoi Ani - tõesti suurepärane koht, läksin ise sinna eelmisel aastal kaheks päevaks, jäin viieks. Kui aeg läbi, saad Danangi lennujaamast minema lennata ja säästa endale rongisõidu Saigoni.

2014 oli kolmenädalane seljakotireis Vietnami, lisaks tänu tööle nädalake Hiinas ja kolm nädalat Indias, lisaks veel juurde natuke Türgit ja midagi veel mis praegu meeldegi ei tule. 2015 - mine tea veel mis toob, praegu tundub et seljakott sikutab nagu Birma ja Laose poole...

Blogipostitused reisidest http://maailmas.blogspot.com/.

Omast kogemusest - kui tahad head kodumajutust Sapas, võta ühendust Phamiga - http://sapatourswithpham.wordpress.com/. Vähemalt minu puhul oli suurepärane kogemus, märkimisväärne hulk teisi kohatud reisijaid Sapas rääkisid, et olid oma homestaydes pettunud (homestay sageli Sapas tähendab lihtsalt ühikatuba, kus oled puntras koos viieteistkümne teise turistiga).

Mekongi deltas olin Hungi juures - http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g303942-d1948569-Reviews-Hung_Homestay-Can_Tho_Mekong_Delta.html. Täitsa OK kogemus.

Mõlema puhul töötab otsekontakkt, pole vahendusfirmat vahele vaja ning asjad sujusid suurepäraselt.

Halong Bay tuuri võtsin hotellist, läks vist mingi 80 dollarit kahepäevase tuuri eest. Ei midagi erilist, aga talutav toit, paat mis pidas vett, üksi kajutis ning ei olnud midagi mis oleks lootusetult nässu läinud. Kui otsid, võid leida netist ka kõrgklassile mõeldud mitmepäevaseid tuure sadae dollarite eest, kohapealt Hanoi tänavalt ostes võid saada tuuri ka 20 dollari eest, kuid isiklikult ei julgeks sellise kvaliteediga laevadele väga minna.

Rongipileti soovitaks ära broneerida väga varakult kui reis on pühade ajal. Teti ajal broneeritakse rongid täis kusagil kaks-kolm kuud varem. Muidu saab pileteid kohapealt, hotell on alati mõõduka lisatasu eest nõus igasuguseid pileteid korraldama mis vaja on. Kui rongipileteid ei saa, siis on Vietnamis ka ööbussid, kuid üldiselt soovitaks neid nii füüsilise kui vaimse tervishoiu mõttes pigem vältida.

Võin ka omalt poolt jagada Vietnami reisiblogi:
1) Põhjast lõunasse kolme nädalaga (Hanoi, Sapa, Halong Bay, Hue, Hoi An, Dalat, Saigon): http://maailmas.blogspot.com/
2) Kümme päeva Vietnami lõunaosas (Saigon, Mekongi delta, Nha Trang): http://maailmas.blogspot.com/2013_02_01_archive.html

Filipiinid. Soe kliima, pudeli rummi saab paari euroga. Manilat ei vaataks, pigem mõnda väiksemat saart, elu odavam kui Eestis, merd kõik kohad täis.

Ma ei julge öelda et Palawan just parim saar oleks keskseks baasiks, pigem tundus Palawani puhul olevat tegemist pigem teistest eemaloleva saarega. Kui kiiresti reisida, siis tasub lennata. Kui on soov näha mitmeid saari, siis oleks vast mõttekam valida mõni kesksema asukohaga saar.

Ise tegime eelmisel aastal 21 päeva Filipiinidel - nädal Manilast põhjapool marsruudil Manila-Banaue-Sagada-Baguio-Manila, seejärel lendasime Palawanile ja sealt läksime läbi El Nido Coronile.

Igasuguseid trippe saab teha igal pool, aga ma väga soovitaks Taod - http://www.taophilippines.com/. Tao korraldab viiepäevaseid paadireise El Nido ja Coroni vahel ja ma arvan, et see on üks kõige unikaalsemaid kogemusi mida sealkandis kogeda saab.

Üldiselt Filipiinidest võib lugeda http://maailmas.blogspot.com/2013_02_01_archive.html. Hinnad küll eelmise aasta seisuga, kuid vaevalt nad väga palju muutunud on, lisaks natuke reisiinfot.

Tao reisikogemustest võib lugeda http://maailmas.blogspot.com/2013_03_01_archive.html.