Ikka juhtub, et need, kel on lennufirmade püsikliendiprogrammides arvestusperioodi lõpus sellisel määral miile või lende, et mingi taseme saavutamiseks või hoidmiseks oleks vaja teha paar otseselt mittevajalikku lendu, need sageli ka ette võtavad. Mäletatavasti oli ebavajalike lisalendude tegemine püsikliendiprogrammi staatuse säilitamiseks Briti valitsuse kliimanõunike üks argumentidest, miks püsikliendiprogrammid tuleks keelustada.

Kui üldiselt käib jutt mõnest lisalennust, siis taanlane nimega Morten Nielsen lendas viie päevaga 22 lendu, et säilitada AirBalticu püsikliendiprogrammis VIP tase. Mehel oli arvestusaastas 39 korda lennatud, VIP tase eeldab aga 60 lendu aastas ehk vajaka oli 21 lendu. Kuna Nielsenile oli oluline VIP tasemega kaasnev tasuta sissepääs äriklassi ootesaalidesse, otsustas mees viie päeva jooksul lennata 22 korda. Põhiliselt uhas Nielsen Riia ja Tallinna vahel, põigates kohati sisse ka Liepajasse ja Vilniusse. Tsükkel algas ja lõppes Berliinis. AirBaltic pidas vajalikuks sellest isegi meediasündmus teha.

Lennuentusiasti ökoloogiline jalajälg on muidugi üks teema, aga täpselt sama tark on selline tegu ka puhtalt rahalises mõttes. Me ei tea, kui palju Nielsen piletite oma piletite eest maksis, aga oletame, et ühe suuna pilet maksis keskmiselt näiteks 75 eurot. Lihtne korrutus: 22 x 75€ = 1650€ (39 lendu siia veel lisaks).

Kuna AirBalticu VIP taseme ainus reaalne kasu pisiasjade kõrval on tõesti vaid tasuta sissepääs lounge’i, siis täpselt sama asja saaks ka ilma lendamata ja suurusjärgu võrra odavamalt. Soetades endale Priority Passi Standard Plus või Prestige kaardi vastavalt 299$ (268€) või 429$ (384€) eest, oleks täpselt samad mugavused olemas. Pole kindel, et sellise finantskirjaoskuse meediasse paiskamine AirBalticut parimas valguses näitab.