Pea kõikides riikides, kus lennunduses tekib palju emissioone, tehakse suurem osa lende väikse arvu sagedaste lendajate poolt, kirjutab BBC. Näiteks Ühendkuningriigis langeb 15% lendajate arvele 70% lendudest, samal ajal, kui 57% inimestest seal teise riiki ei lendagi. Sarnased proportsioonid on täheldatavad ka teistes rikastes riikides:
Kliimagrupi Possible tellitud uuringu järeldus on üsna selge: kuigi paljud inimesed reisivad, on rohkesti süsinikuemissioone tekitav eluviis väikese arvu inimeste privileeg. Siit järelduvat ettepanekut pole keeruline tuletada: maksustada tuleb sagedane lendamine. Võib arvata, et taoline maksustamine leiaks laialdast toetust, sest see mõjutaks kõige rohkem majanduslikult heal järjel inimesi.
Sagedase lendamise juures ei saa mööda vaadata ka lennufirmade püsikliendiprogrammidest, mis premeerivad sagedast lendamist. Ühendkuningriigi valitsuse kliimanõunikud ongi soovitanud, et lennumiilid ja lennufirmade püsikliendiprogrammid tuleks keelata. Pole saladus, et paljud inimesed teevad püsikliendiprogrammis staatuse säilitamiseks otseselt mittevajalikke lisalende.
Sarilendajatele keskendudes võib siiski meelest minna, et inimeste reisihimu on küllalt palju kinni lennupileti hinnas. Hinnanguliselt tehakse Euroopas 60% odavlendudest just soodsa piletithinna tõttu. Järjekordsed maksud võib tunduda küll lihtne lahendus, kuid seni pole ükski maksuinitsiatiiv suutnud lennundusele planeeritavaid makse vaadata laiemas majanduslikus kontekstis. Lennundus, mille arvele langeb maailmas 2% inimtekkelisest CO2 emissioonist, on lihtsalt kaugelt kergem sihtmärk, kui minna autoliikluse kallale või lõpetada pankade laenutegevus saasterikastele ettevõtetele.
Võimalik, et koroonaviiruse järgne lennundus näeb välja mõnevõrra teistsugune, kui paar aastat tagasi ja võimalik, et reisimustrid muutuvad, kuid vahe sari- ja juhulendaja lennusagedustes jääb suure tõenäosusega edaspidigi püsima.