Veel kaks aastat tagasi oli Balil turiste sedavõrd palju, et ummikuid võis märgata ka külavaheteedel. Denpasari võimsuse piiril töötav lennujaam oli krooniliselt ülerahvastatud, mistõttu plaaniti saarele ehitada veel teinegi lennujaam. Kümnendi kestnud ehitusbuum kasvatas hotellitubade arvu saarel kolmekordseks, 75 000 toani. Kohalikud said rikkamaks, kuid paljudel hakkas liigturismist küllalt saama.
Täna Balil liigturismiga probleeme kindlasti pole. Kui 2019. aastal külastas Balit 6,3 miljonit turisti, siis 2021. aasta esimese 9 kuuga loendati saarel kokku tervelt 43 välisturisti.
Alates 14. oktoobrist on Bali 19 riigi kodanikele reisimiseks taas avatud (Eesti nende hulka ei kuulu), kuid välisturiste sellegipoolest pole. Pole ka imestada, sest pea kaks kuud peale avamist pole Balile endiselt ühtegi rahvusvahelist lendu – ning pole ka ette näha, et lähiajal mõni liin avataks.
Tere, karantiin!
Bali naeruväärsetest karantiininõuetest on varemgi juttu olnud. Lühidalt, kõigepealt nõuti välisturistidelt minimaalselt 8 päevast hotellibroneeringut karantiinis (s.o. hotellitoas) viibimiseks. Arusaadavalt kahandas see paljude reisisoovi minimaalseks.
Seejärel vaadati karantiinipoliitika üle ja karantiiniperioodi lühendati seda 5 päevale. Huvi oli jätkuvalt null. Paanika kasvades lühendati see 3 päevale, kuid tulemus oli jätkuvalt sama – välismaalt saabus hotellitubadele endiselt täpselt null broneeringut. Mitte keegi ei soovi puhkust veeta hotellitoas passides.
Kui tuli info Covid-19 omikron-tüve kohta, tehti Indoneesias kannapööre ja kõikidele välismaalt saabujatele kehtestati nõue viibida 7 päeva karantiinis. Paar päeva hiljem leiti, et see lähenemine on liiga leebe ning alates 3. detsembrist peavad kõik Indoneesiasse saabujad viibima 10-päevases karantiinis. Turismi võib selliste reeglitega lihtsalt ära unustada.
Ka viisaga pole lihtne
Peale pandeemia algust märtsis 2020 peatas Indoneesia rohkem kui 160 riigi kodanikele kehtinud viisavaba reisimise ning viisat tuleb praegu eelnevalt taotleda. Nõuded võivad saatkonniti veidi erineda, kuid üldiselt nõutakse kogu perioodiks tasutud hotelli kõrval muuhulgas ka pangaväljavõtet, kus arvel peab olema piisav hulk (mõne riigi puhul vähemalt 2000 USD väärtuses) rahalisi vahendeid.
Kuna viisat saab teha ainult saatkonnas, pakuvad vahendusagentuurid viisateenust päris soolase vahendustasu eest (500-1000 USD). Enamikele potentsiaalsetele reisijatele on see piisav signaal, et valida mõni muu sihtkoht.
Segased sõnumid
Kes iganes mingit reisi planeerib, soovib ette teada, mis teda sihtkohas ees ootab. Indoneesia puhul on mingi selguse saamine sisuliselt võimatu. Hea küll, karantiin n päeva – on see n päeva ja n ööd või n päeva ja n-1 öö? Mitte keegi ei näi teadvat. Potentsiaalne turist valib selle peale mõne muu sihtkoha.
Erinevalt näiteks Taist puudub Indoneesial ka selge üldsõnum, mida turismivaldkonnas tahetakse saavutada ja kõrvaltvaatajale võib sealne suhtumine kohati päris ülbena tunduda. Näiteks üks Indoneesia minister pidas vajalikuks öelda, et peale taasavamist seljakotireisijaid ja massturismi Balile enam ei oodata ning saar saab olema "kvaliteetturistide" päralt. Hiljem sellest märkusest muidugi taganeti, kuid see on vaid üks näide pidevalt muutuvate sõnumite jadas.
Bali turismisihtkohana kaotab väärtust
Kuigi kõikvõimalikke lubadusi Bali turismisektorile on valitsuse poolt jagatud küllaga, pole tegusid järgnenud. Probleem hakkab aga tekkima sellest, et mida kauem Indoneesia ametnikud turismile avanemise ja reisimise lihtsustamisega viivitavad, seda raskemaks muutub selle jälle käimasaamine. Umbes 70 hotelli on Balil juba pankrotis ja see number kindlasti kasvab. Paljud parimad töötajad on lahkunud. Indoneesia siseturism hoiab Balit seni vee peal, kuid kahe aasta tagusest täituvusest võivad unistada nii hotellid kui söögikohad.
Bali turismisektor panustas Indoneesia majandusse 2019. aastal 10 miljardit dollarit (8,84 miljardit eurot). Balil olid turismitulud paljude omavalitsuste põhiline sissetulekuallikas.
