Osakas on järele jäetud toit olnud alati üks halvimaid kombelibastumisi, aga nüüd võib selle eest oodata ka 10 000 jeeni suurune trahv.
Kui muu maailm hakkab null-raiskamisega söömist alles avastama, siis Osakas on see filosoofia juba sajandeid vana. Toidu raiskamine frustreerib seal rohkem, kui tühjendamata jäätmekorv, kirjutab Conde Nast Traveller. Seda loetakse lugupidamatuseks looduse ja inimeste vastu, kes toitu valmistasid.
Osakas ütlevad inimesed "mottainai", mis tähendab "milline raiskamine". Sealse toidufilosoofia järgi tuleb mitte raisata, vaid teha kõik maitsvaks. Paljud linna kõige kuulsamad toidud on tehtud toidujääkidest. Kui mujal visatakse kapsa välimised lehed lihtsalt ära, siis Osakas hakitakse need peeneks ja kasutatakse neid kuulsa pannkoogi okonomiyaki valmistamiseks. Krõbedate takoyaki’de – kaheksajala pallide, mille järele tänavatoidufännid järjekorras seisavad – puhul ei kasutata selles tagasihoidlikus roas mitte hinnalisi kombitsaid, vaid odavamaid tükke, nagu pea ja keha. Ka kalapead leiavad kasutust, näiteks grillitud kujul.
Jaapani kokk (Unsplash)
Aga üks Osaka restoran on saanud kuulsaks tänu sellele, et paneb kliendid enne põhjalikult kaaluma, kui palju toitu tellida. Kudo-san, Ramen Kudo restorani omanik küsib klientidelt söömise deposiidiks 10 000 jeeni (55 eurot), mida hoiab, kuni klient on söömise lõpetanud. Kui kauss on tühi, saab deposiidi tagasi, kui midagi on alles jäetud, on inimene rahast ilma.
Deposiidi idee sündis sellest, et osad inimesed tellisid kõige suurema rameni kausi ainult selleks, et sotsiaalmeediasse pilte postitada. Nüüd filmitakse isegi rohkem, aga hoopis seda, kuidas 10 000 jeenine rahatäht (hetkel Jaapani suurim) magnetiga külmkapi külge kinnitatakse. Lisaks tavalisele söömisele tekitab see ka väljakutse efekti.
Mõnikord võib Osakas valitsev lähenemine olla isegi šokeeriv. Näiteks kui üks Singapuri toidukriitik soovis kohvikus tellida premium teed, keeldus ettekandja seda serveerimast ja palus tellida midagi muud, sest ta kartis, et kliendile see ei meeldi ja ta jätab selle järele. See tekitas arusaamatust – miks pannakse menüüsse asi, mida tellida ei saa? See võib tunduda imelik, aga selline see filosoofia Osakas on. Võrdleme nüüd seda pildiga, mis vahest rootsi laudades avaneb.
Käisin just Roheneemesaartel ja seal oli just puhvetites sarnane poliitika, et midagi järele ei tohi jätta. Olid sildid, et tuleb kõik ära süüa, mis võtad ja mõnes kohas oli ka kuri silt, et kui järele jätad, siis võib kaasneda trahv. Puhvetis on minu arust väga okei poliitika, sest tõesti võetakse tihtipeale liiga palju ja siis jäetakse järele. Kui aga tuuakse sulle ise ports ette, siis vahepeal on see ports lihtsalt nii suur, et ei jõua ära süüa. Sellise poliitika rakendamisel peaks olema ka kliendil võimalus valida väiksem ports, aga seda jälle paljud restoranid ei taha pakkuda, sest siis oleks ju ka hind madalam...
