Hipimarsruut (The hippie trail) on üldnimetaja reisiteekonnale, mis kulges 1950-ndate lõpust kuni 1970-ndate lõpuni Euroopast Lõuna-Aasiasse, vahel ka sealt edasi veidi kaugemale. Klassikaline hipiteekond viis läbi Türgi, Iraani, Afganistani, India ja Nepaali, kuid liiguti ka vastupidises suunas. Tegemist oli tol ajal alternatiivse reisivormiga, mille üks võtmeelemente oli reisida nii odavalt kui võimalik, et piiratud rahaliste vahendite juures saaks kodunt eemal olla nii kaua, kui võimalik.

Kaart Vikipeediast

Hipimarsruudi ajalugu

1950-ndate keskel hakkas rohkem ilmuma värskeid reisikirjasid Idamaadesse ja Lääne-Euroopas valmisid esimesed TV-programmid reisidest. Seda küll pigem ekspeditsioonide võtmes. Paljudel, kes neid lugesid-vaatasid, polnud ehk sügavamat huvi teaduse või mägironimise vastu, aga populaarsust koguv Idamaade kultuur ja sealsed filosoofiad tõmbasid. Tekkis tahtmine seda kõike oma silmaga näha. Seda võimendas biitlite reis Indiasse 1968. aastal, mis tõstis huvi India ja Idamaade vastu plahvatuslikult.

[Hipitšikid](https://www.flickr.com/photos/96982658@N05/8991325195/in/pool-hippietrail/) Kathmandus 1976

Lendamine oli sel ajal alles algusjärgus ja enamikele kättesaamatult kallis, seega oli maad mööda reisimine loogiline samm, sest nii nägi rohkem ja see oli odav. Esimesi bussireise Londonist India suunas hakati korraldama 1957. aastal. Kui alguses oli tegemist ühemehe firmadega, siis 60-ndatel turg kasvas ja lisandus veelgi bussifirmasid. Reiside kõrgpunkt oli 1970-ndatel.

Põhjusi, miks selline reis ette võeti, oli palju. Kes soovis leida spirituaalset valgustust, kes põgeneda piiravast elurütmist, mõni lootis kasumit teenida ja osad – lihtsalt maailma näha ja tutvuda teiste kultuuridega. Igal juhul ühendas selle teekonna ette võtnuid paras annus seiklushuvi.

Hippie trail – miks selline nimi?

Kaugeltki mitte kõik, kes tee Euroopast Aasiasse (või ka vastupidi) ette võtsid, polnud hipid. Aga 1960-ndate lõpust alates oli sellel marsruudil kõige suuremaks reisivaks kontingendiks pikajuukselised noored. Mis hipiteed veel defineeris – see viis maailma peamistesse hašisi kasvatamise keskustesse.

Kuidas reisiti?

Kuna eesmärgiks oli reisimine odavalt, kasutatigi liikumiseks kõike, mis oli odav. Reisiti nii häälega, autode, busside kui rongidega. Sel ajal leidsid tee itta nii mõnedki autod ja bussid, mis kunagi Euroopasse enam tagasi ei saabunud. Vokswageni mikrobuss on selle ajastu sümbol.

Fiatiga [Colombost](https://www.flickr.com/photos/96982658@N05/8967157596/in/album-72157633942678814/) Londonisse

Kuhu reisiti?

Põhimõtteliselt algas hipimarsruut Istanbulist, kuhu jooksid kokku kõik teed Euroopast. Sealt edasi liiguti enamasti ida suunas, kuigi osa siirdus Liibanoni, mis oli sajandeid olnud Lähis-Ida peamine hašisitootja.

Afganistan, 1973 ([Flickr](https://www.flickr.com/photos/8432156@N06/509044246/))

Türgist jõuti Iraani, mis sel ajal oli üsna sekulaarne riik, mida valitses uuendusi propageeriv šahh. Iraanile järgnes Afganistan, mis oli hipitee esimeseks olulisemaks sihtkohaks, kus paljud kohalikud ise suitsetasid hašisit.

Afganistanist edasi oli mitmeid variante. Enamik reisijaid Pakistanis liiga pikalt aega ei veetnud, kui Indias said populaarseks Kašmiir ja põhjapoolne Manali. Talvel valiti pigem soe Goa, suvel reisiti Indiast edasi Nepali, kus kuni 1973. aastani oli hašisimüük täiesti legaalne.

Aga viisad?

Viisasid sai tol ajal üsna lihtsalt kas piiridelt või marsruudile jäävates linnades. Brittidel polnud Indiaga üldse probleemi, sest neil polnud India viisat vaja ka pikemaks kohalolekuks.

[Mootorrattaga](https://www.flickr.com/photos/96982658@N05/8983803358/in/pool-hippietrail/) Jaipuris, 1969

Kuidas hipimarsruut lõppes?

Klassikaline hipimarsruut sai lõpu 1978/1979. aastal, kui Nõukogude Liidu vägede invasioon Afganistani ja islamirevolutsioon Iraanis pani need riigid lääne reisijate jaoks lukku. Liibanonis juba käis kodusõda, Ka Süüria ja Iraak sulgusid, Pakistanis ja Kašmiiris kasvasid pinged.

Buddha kuju Bamyanis Afganistanis aastal 1976. Taliban hävitas need 2001. aastal.

Mida hippie trail andis?

Ilmselt oli hipimarsruut esimene massilisem reisimine hedonismi eesmärkidel, kus oli olulisel kohal suhtlemine kohalikega. See lõi kohalikele täiesti uue turuniši. Marsruudile jäävates suuremates kohtades tekkisid öömajad, kohvikud ja restoranid, mille klientuur olidki hipimarsruudil reisijad. Seal vahetasid reisijad omavahel infot ja neid kohti teadsid kõik. Meenutuseks: sel ajal polnud veel ei internetti ega paberil reisijuhte. Ainus toimiv reisiäpp oligi suhtlemine teiste rändajatega. Indias ja Nepalis tekkisid usumehed, kes spetsialiseerusid Läänest saabunud reisijate spirituaalsele äratamisele.

Hipireisid andsid tõuke ka millelegi, mida võime tänagi Aasias üsna laialt näha: riietumine kohaliku tava kohaselt. Nii mõnigi hipi jäi Indiasse pikemalt ja hakkas riietuma nagu kohalikud. Midagi sarnast näeb tänapäeval peale India ka Kagu-Aasias, kus jagub valgeid turiste, kes püüavad olla nagu "kohalik", pannes jalga elevantidega lohvakad püksid, mida ükski kohalik ei kanna. Kohalikele on need elevandipüksid pigem signaal, et saabunud on järjekordne ullike, keda tuleks võimalusel veidi koorida, sest sellist kraami müüakse ainult turistidele orienteeritud kohtades.

Hipireiside üheks tulemuseks saab lugeda ka Aasiaks reisimiseks soovitusi jaganud raamatut, mida tänapäeval tunneme Lonely Planeti reisijuhtide seeriana.

Raamatuid Indiasse ja mujale sinna kanti viinud reisidest on ilmunud rohkesti, neist ühte teavad vist kõik.

Aga omamoodi hipireise tehti küllaga ka endise Nõukogude Liidu piires.

Kuidas hipimarsruudiga tänapäeval on?

Kui Afganistan ja praegused reisipiirangud kõrvale jätta, siis peaks reis Istanbulist Nepali täitsa võimalik olema, kuigi Iraanist Pakistani liikumine ei pruugi olla kõige lihtsam ülesanne. Siiski, kunagisi põhikohti enam pole. Muutunud aegade ingliskeelne kokkuvõte:

Today, the main markers along the Hippie Trail are mostly gone. The hippie-friendly hotels of Tehran are no more, and the overland bus lines dried up with the closing of the borders. Istanbul’s Pudding Shop is still open, but it looks like any other Turkish restaurant, save for some faded photographs on the wall. Afghanistan’s Bamiyan buddhas — another major pilgrimage site for hippie travelers — were destroyed by the Taliban in 2001. And the haunts of Old Freak Street in Kathmandu were demolished by the 2015 earthquake.

Lisalugemist ja -vaatamist:

richardgregory.org.uk - ajaloost Pildimaterjal Flickris Pildid reisist Colombost Londonisse Teema Trip.ee foorumis