Hiina on hetkel Ameerika Ühendriikide järel maailma suuruselt teine lennundusturg. Aastas lendab seal lennukiga pool miljardit inimest ja kasvutempot märgitakse jätkuvalt kahekohaliste numbritega. On vaid aja küsimus, kunas Hiina võtab endale koha maailma suurima lennundusturuna (see juhtub lähima 10 aasta jooksul).

Et sellise kasvuga sammu pidada, ehitakse Hiinas hoolsasti uusi lennuvälju. Viimastel aastatel on Hiinas avatud ligikaudu 10 uut lennuvälja. 2019. aastal valmib Pekingis maailma suurim lennuväli. Kõikidel neil modernsetel hoonetel, mis on varustatud tehnika viimase sõnaga, on ainult üks puudus – nad seostuvad inimestele vältimatult lendude hilinemistega.

Kui vaadata maailma 100 tihedama liiklusega lennuvälja, siis 7 neist, kus esineb kõige rohkem lendude hilinemisi, asuvad kõik Hiinas. Kokku mahub maailma 100 tihedaima liiklusega lennuvälja hulka 13 Hiina lennuvälja, lendude keskmine hilinemine on neis 43 minutit. Teistel suurtel lennuväljadel, Hiina välja arvatud, on keskmiseks hilinemiseks 27 minutit. Hiinale pakuvad mingit sorti "konkurentsi" ainult New Yorgi tiheda liiklusega lennuväljad JFK, LaGuardia ja Newark.

Ning näib, et probleem lendude hilinemistega aina teravneb. Lendude väljumise täpsus on vähikäiku teinud aastast 2009. Viimasel ajal on väljumised täpsemaks muutunud ainult kahes Hiina lennujaamas – Guangzhous ja Shenzhenis. Kõige tõenäolisemad on lendude hilinemised aga riigi kahes suurimas lennujaamas Pekingis ja Shanghais. Tõe huvides, Hiina Tsiviillennundusameti andmetel 2016. aastal üldine lendude täpsus võrreldes aasta varasemaga siiski mõnevõrra kasvas.

Kuigi tundub, et suurtes lennujaamades on tulenevalt lendude hulgast hilinemised loogilisemad, ei pea see Hiina puhul paika. Hiina lennuväljadel on enamasti piisavalt õhkutõusmis- ja maandumisradasid ning ülimoodsad lennujuhtimise süsteemid. See kõik peaks võimaldama lennuliiklust paremini korraldada, kuid sellele vaatamata räägivad numbrid millestki muust.

Üheks põhjuseks, miks hilinemised tekivad, on Hiina võimude soov rõhuda äärmisele turvalisusele. Kui paljudes maailma suuremates lennujaamades surutakse tipptunnil maandumised ja õhkutõusmised 30 sekundi sisse, siis Hiinas on kahe lennuki õhkutõusmise vahe kuni 2 minutit ka siis, kui taga on pikk järjekord lennukeid ootamas. Suvel, kui ilm on sageli vesisem, venib õhkutõusmise järjekord järk-järgult veelgi pikemaks. Samas, Hiinas pole viimasel ajal toimunud ühtki märkimisväärset intsidenti.

Teine probleem pole aga enam lennujuhtide kontrolli all. Hiina taevast on ligikaudu 3/4 militaarkontrolli all ning tsiviil- ja militaarlendude mõistlikku koostoimimist pole suudetud pikemat aega paika saada. Sõjavägi ei hoiata pikalt ette, kui neil on vaja kasutada mõnda tsiviillendudeks mõeldud koridori. Reisijatele ei räägita sellest aga kunagi, tavaliselt tuuakse ettekäändeks näiteks lennukontrolli nõuded või ilmastikuolud, seda ka siis, kui igaühele on näha, et ilm väljas on suurepärane.

Kui rahvast on palju ühes kohas koos ja lendude tundide kestva viibimise põhjus jääb arusaamatuks, kipub frustratsioon aina enam väljenduma reisijate ja lennuki meeskonna vahel tekkivas vägivallas. Hiina lennuväljadel toimunud intsidentide ülesvõtteid on ilmselt kõik näinud.