Oktoobri algus näib olema lennufirmadele keeruline aeg, seda vähemalt odavlennufirmade jaoks. Täpselt aasta tagasi tuli teade Monarch Airlinesi pankrotist, südaööl teatas tegevuse lõpetamisest Primera Air.

Primera Air on veidi segane moodustis. Primera Air Scandinavia asutas 2009. aastal Islandi Primera Travel Group ja selle peakontor asus Kopenhaagenis. Algne äriidee oli pakkuda charterteenust erinevatele Põhjamaade reisibüroodele, kuid tasapisi asuti reisifirmadest ülejäänud kohti müüma kõigile ning sellest kasvas välja segamudel, kus opereeriti nii regulaar- kui charterlende.

2014. aastal asutati Primera Air Nordic, mille peakontor asus Riias. Läti haru rajamisele on raske muud põhjendust leida, kui tööjõukulude optimeerimine, sest paljud pardateenindajad olid pärit Lätist.

2017. a. suvel teatas Primera Air plaanist laieneda transatlantilistele liinidele, hakates kuluefektiivsete Airbus A321neo ja A321LR (hiljem ka Boeing MAX 9) lennukitega 2018. aastal lendama Euroopast Põhja-Ameerika Idarannikule. Esimesteks sihtkohtadeks Londonist (Stansted), Pariisist (CDG) ja Birminghamist olid New York (Newark), Boston ja Toronto. Hiljem tuli ridamisi uusi teateid uutest baasidest Euroopas ja uutest sihtpunktidest Põhja-Ameerikas. Viimased teated uute liinide avamisest on pärit septembrist.

Primera plaanidele andis tagasilöögi Airbusi uute A321 lennukite saabumise viibimine. Nii oldi uute lennukite asemel sunnitud liisima 28 aasta vanune Boeing 757, mille opereerimiskulud olid märgatavamalt kõrgemad, kuid kliendikogemus nigelam. Lisaks osutusid oodatust suuremaks lennukite korrosioonist taastamise kulud. Need kaks asjaolu koos täiendava finantsallika puudumisega toobki Primera Air pankroti peamisteks põhjusteks. Foorumites räägitakse siiski ka sellest, et Primerat ootas Taanis kohtuasi, millega ametiühingud soovisid lõpetada Primera praktika kasutada pardateenindajatena odavat vahendustööjõudu.

Primera pankrot näib olema siiski üksjagu enam, kui ühe lennufirma tegevuse lõpp. Võib öelda, et 2018. aasta lõpuks hakkab odavlennufirmade kiire laienemistuhin Atlandi kahte kallast ühendades asenduma vähem roosilise reaalsusega. Mõned tähelepanekud:

• Nagu paljudes teistes asjades valitsevad ka lennunduses moevoolud. Uute kuluefektiivsete ühe vahekäiguga lennukite turule saabumine muutis varem laia kerega lennukite pärusmaaks olnud Atlandi-ülesed lennud atraktiivseks paljudele neile lennufirmadele, kelle ärimudelisse suur kahe vahekäiguga kauglennuk pole mahtunud. Teateid lennufirmade järjekordsetest plaanidest alustada lende Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel on viimaste aastate jooksul laekunud sedavõrd palju, et info ülekülluses ei mäleta enam ammu, kes ja kuhu midagi plaanib.

• Suure reisijatevooga transatlantilisi liine on vaadatud nagu unelmate marjamaad, kuhu keegi ei taha hiljaks jääda.

• Traditsioonilised lennufirmad vastasid odavlennufirmade hinnasurvele nii odavlennufirmadele sarnase hinnastruktuuri juurutamise kui enda odavlennufirmade loomisega (nagu Eurowings või Level).

• 2018. aasta on toonud esimesi tõsiseid märke sellest, et Euroopa ja Põhja-Ameerika vaheline turg polegi nii roosiline või kui kasutada sama mõtte jaoks veidi teist sõnastust, siis see on hakanud vaikselt üle kuumenema. Sama tavalised, kui olid varem teated uute liinide avamisest, on tänaseks teated odavlennufirmade liinide lennutiheduse kärpimisest või liinide sulgemisest.

• Tänaseks on nn. traditsioonilised lennufirmad odavlennufirmade konkurentsiga Põhja-Ameerikasse küllalt hästi kohanenud. Sarnaselt odavlennufirmadedele on hakatud pakkuma erinevaid hinnakomplekte, kus odavaim hind sisaldab ainult lendu käsipagasiga ja odavaimal juhul vaid suupistet (vaata Trip.ee ülevaadet). Mis paljudele reisijatele oluline – hinnad on vägagi võrreldavad odavlennufirmade omadega.

• Odavlennufirmadele tulutoov liinivalik Euroopa ja Atlandi teise kalda vahel pole lõputu. Nagu näeme, on väga raske konkureerida liinidel, mis ühest küljest on kõige atraktiivsemad (nagu Londonist New Yorki või Bostonisse), kuid kus käib armutu konkurents. Paremini toimivad need liinid, kus on piisavalt potentsiaalseid lendajaid, kuid puudub otseühendus (või on konkurents mõõdukas) ja saab seetõttu küsida veidi kõrgemat hinda.

• Kiire laienemine toob harva hea tulemuse. Primera Air toimis reisikorraldajatele teenust pakkudes edukalt, kuid ambitsioon kiirelt Atlandi-üleselt laieneda tõi lennukid põmaki maa peale tagasi. Roosilised pole ka kiirelt laienenud Norwegiani ja Islandi odavlennufirma WOW Air finantsseisud. Samas on hästitoimiv USA odavlennufirma JetBlue, mis on samuti teatanud plaanidest üle Atlandi hakata lendama, jäänud seni väga ettevaatlikuks.

Kokkuvõte

Odavlennufirmade pakutav Atlandi-üleste lendude aina kasvav konkurents on toonud reisija jaoks alla ka tavalennufirmade hinnad, kuid tundub, et ülepakkumise tõttu on tekkinud oht mulli tekkeks, milles üks osa juba lõhkes. Ebausklikud võivad aga meelde jätta, et 2. oktoober näib olema ohtlik päev alustada lendu lennufirmadega, mille ärimudel on rajatud kiirele laienemisele või mille finantsseisu kohta on varem tulnud hoiatavaid signaale.