Saksamaa roheline vöö (ingl. k. German Green Belt) on mööda kunagist Ida- ja Lääne-Saksamaa piiri jooksev ligi 1400 km pikkune unikaalne looduskeskkond, mis on osa suuremast Euroopa rohevööde projektist.
Kaart: Wikipedia
Ligi 40 aastat oli see maariba Saksa DV sõdurite poolt hästi kindlustatud ja valvatud ala, mis pidi takistama põgenemisi kommunistlikust paradiisist Lääne-Saksamaale. Samal ajal tähendas see aeg loodusele 40 aastast puhkeperioodi, mis säilitas seal suure loodusrikkuse.
Detsembris 1989, kuu pärast Berliini müüri langemist said kokku Lääne- ja Ida-Saksamaa loodusaktivistid, et arutada piiriala tulevikku. Leiti, et see on unikaalselt rikas looduspiirkond, mida hakatakse kutsuma rohevööks.
Väljaspool looduskaitseringkondi polnud idee esialgu just kõige populaarsem. Enamikel inimestel oli piirist kõrini ja sooviti vabaneda kõigest, mis pealesunnitud eraldamist meelde tuletab (nagu vahitornid ja traataiad). Seetõttu oli Saksamaa rohevöö idee areng aegavõttev protsess, kuid kogus siis kogukondade heakskiidu, mis aitas omakorda kaasa poliitilise toetuse saamisele.
30 aasta jooksul pärast piiride langemist on endine piir saanud elada üsna häirimatut elu, kuid nüüd tõmbab sealne loodusrikkus aina suuremat tähelepanu ka turismi seisukohast. 87% Saksamaa rohevööst on säilitanud loodusliku või selle lähedase seisundi, mistõttu pole kusagil mujal Saksamaal sellist taime-, linnu ja loomarikkust. Mitmed ohustatud linnuliigid, mis mujalt Kesk-Euroopast on maa aktiivse kasutamise tõttu kadunud, on rohevöös omale kodu leidnud.
Saksamaa rohevöö on osa Euroopa rohevöö (European Green Belt) initsiatiivist, mis tegeleb looduskaitsega mööda kunagist raudset eesriiet Barentsi merest Aadria ja Musta mereni. See jookseb ka mööda Eesti rannikut, sisaldades rattamarsruuti EuroVelo 13.
Euroopa rohevööd on mitmeid aastaid kaalutud esitada UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kandmiseks.
Lingid:
