2017. aasta märtsis andis Euroopa suurim odavlennufirma teada plaanidest laieneda Ukrainasse. Alates oktoobri lõpust pidid käivituma lennud nii Kiievi Borispoli kui Lvivi lennuväljale. Sihtkohtadeks Kiievist olid Eindhoven, London (Stansted), Manchester ja Stockholm Skavsta. Lvivist oli sihtkohti veelgi rohkem, seitse.

10. juulil peatas Ryanair piletimüügi nii Kiievisse ja Lvivi ning teatas pressiteates, et loobub liinide avamisest, kuna Kiievi lennuväli ei suuda täita varem kokkulepitud tingimusi. Mis tingimustest täpsemalt jutt käib, Ryanair pressiteates ei täpsusta.

Teadupoolest seisab Ryanair oma huvide eest kõikjal Euroopas äärmiselt tõsiselt ja valitsustel ning lennuväljadel on põhimõtteliselt valida, kas minna Ryanairi nõudmistega kaasa või Ryanair kolib lihtsalt mujale. Näiteks sulges Ryanair 2016. aasta sügisel ilma pikemata oma lennubaasi Oslo Rygge lennuväljal, kuna ei pidanud aktsepteeritavaks Norra valitsuse poolt kehtestatud 80 Norra krooni (8,6 euro) suurust keskkonnamaksu kõikidele Norrast lähtuvatele lendudele.

Mis siis ikkagi Ukrainas juhtus? Ukraina ajakirjanduse põhjal on teada, et Ryanair esitas lendude avamise eeltingimusena päris korraliku nõudmistepaketi. Näiteks alandas Ukraina valitsus tänu Rynairi nõudmistele reisijatasu kõikidele lennufirmadele 13 dollarilt 7 dollarini. Lisaks soovis Ryanair tasuta lennujuhtimisteenust, tasuta reklaampindu, tasuta pinda reisiterminalis, tasuta maad hotelli ehitamiseks ning iga uue liini avamisel 7,5 dollari suurust lennujaamamaksu 4 aasta jooksul. Vastu pakuti aastas 500 000 reisijat ning 400 uue töökoha loomist.

Juuli alguses saatis Kiievi Borispoli lennuvälja juht Pavlo Rjabkin Ryanairile omapoolse lepingu. Mis seal täpselt kirjas oli, pole teada, kuid igal juhul ei vastanud leping päris sellele, mis varem oli kokku lepitud. Seega oli Ukrainas juba ette teada, et küllalt suure tõenäosusega Ryanair sellist lepingut ei aktsepteeri, aga välja saadeti see sellegipoolest.

Üks punkt, kus tõlgendused selgelt lahknesid, oli küsimus uue liini defineerimise ja sellest tulenevate soodustuste kohta. Ryanairi tõlgenduses on uus liin lennujaamast lennujaama, ehk uus liin on lend Kiievist või Lvivist lennujaama, kuhu sealt avamise hetkel otseühendus puudub. Kiievi lennujaamas tõlgendati uue liinina aga lendu linnast linna ehk uue liinina käsitletakse lendu linna, kuhu seni ei lennata. Konkreetsemalt käis vaidlus Kiiev – Londoni liini üle. Pavlo Rjabkini arvates uut liini ei avata, sest Ukraine International Airlines juba lendab Kiievist Londoni Heathrow lennuväljale, Ryanairi nägemuses oli tegemist selgelt uue liiniga, sest sihtkohaks oli Stanstedi lennuväli. Igal juhul kokkulepitud 80%-list soodustust uue liini avamise puhul Ryanair ei saanud.

Kuid Ukrainas kahtlustatakse, et Kiievi lennuvälja juhi Pavlo Rjabkini tegevuses ei tasu siiski otsest rumalust otsida. Kiievi Borispoli lennuväli on Ukraine International Airlinesi (UAI) kodulennuväli ja lennufirma suuromanikuks on kohalik oligarh Ihor Kolomoiski. Kuigi Kolomoiski eitab igasuguseid süüdistusi Ryanairi takistamiseks, on teada, et Ryanairi saabumine oli talle kõike muud, kui meeltmööda. Tähendas see ju mitmel liinil UAI-le suurt hinnasurvet. Kuidas müüa lennupileteid Kiievist Londonisse või Stockholmi 300 euroga, kui Ryanair pakub edasi-tagasi lende 30 euroga?

Ukraina infrastruktuuri minister Volodymyr Omelyan on Borispoli lennuvälja poolt välja pakutud lepingut nimetanud katastroofiks. Seda see kahtlemata on, sest kogu senine pingutus Ukraina lennuühenduste tihendamiseks Euroopaga lendas vastu taevast. Ryanair lisab vabanenud lennuvõimsuse Saksamaa, Poola ja Iisraeli sihtkohtadesse ning on laienemise Ukrainasse ilmselt pikaks ajaks oma plaanidest välja visanud. Kui Ukraina valitsus just millegi erakordsega välja ei tule.

Minister on teinud ettepaneku Kiievi lennuvälja juht ametist vabastada, kuid Ryanairi afääriga tekitatud mainekahju tervele Ukrainale on meeletu. Juhtumit kajastasid väljaanded üle kogu maailma ja info Ukraina ebausaldusväärsusest on jõudnud sadade miljonite inimesteni. Ei juhtu just sageli, kus New York Times kajastab uudist Ryanairi liinivõrgu kohta. See näitab, et küsimus pole liinide avamises või mitteavamises, vaid milleski enamas.

Juhtunu mõjutab ka Euroopa Liidu ja Ukraina suhteid. Vastavalt EL ja Ukraina assotsiatsioonilepingule kohustus Ukraina liberaliseerima oma lennundusturgu, kutsudes odavlennufirmasid Ukrainasse. Kui vaadata Ryanairi pressiteadet, siis seal on otsekoheselt välja öeldud, et Kiievis on otsustatud kaitsta kõrgemate hindadega lennufirmasid, tuues eraldi välja Ukraine International Airlinesi. Pole kahtlust, et Ukrainas toimuvat jälgivad tähelepanelikult ka teised lennufirmad ja Ryanairi tagasitõmbumine on kahtlemata võimas signaal.

Ryanairi kannapöördel on oht mõjutada ka reisijaid, kes lendavad läbi Kiievi UAI-ga. Kui konkureeriv odavlennufirma on turult tõrjutud, siis puudub otsene hinnasurve soodsamate lendude pakkumiseks. Näeb siis, kuidas see Ukraine Internationali hindu mõjutab (või ei mõjuta).

Ukraina valitsus ärgitab Ryanairi kõnelusi liinide avamiseks taastama. Tore initsiatiiv, kuid see näitab ühtlasi, et Ukrainas vist ikka päris hästi ei saada aru, missuguse magnituudiga supi nad kokku keetnud on.