Sel nädalal polnud Hispaanias, Portugalis ja Prantsusmaal mõtet autopesuga kiirustada, sest üle Vahemere liikus Lääne-Euroopasse tohutu Sahara tolmupilv, mis tõi endaga kaasa oranžid päikeseloojangud, hägusad horisondid ja peene kõrbeliivakihi, mis kattis kõike alates auto esiklaasidest kuni päikesepaneelideni.
Kui Euroopa lääneosas pole Sahara tolmupilved mingiks uudiseks, siis seekord jõuab Sahara tolm ka Ühendkuningriiki ja Skandinaaviasse, ulatudes 6. ja 7. märtsil otsaga ka Eestisse. See näitab, et atmosfääri kaudu oleme ühendatud üle piiride ja mandrite ja tolm võib levida tuhandeid kilomeetreid.
Sahara tolmu leviku kaart 7. märtsil (copernicus.eu)
Euroopas ollakse kursis peenosakeste PM2,5 reostusega, mis on palju peenem ja pärineb heitgaasidest, tööstusprotsessidest ja puidu põletamisest. Kuigi Sahara tolm koosneb peamiselt suurematest PM10 mineraalosakestest, võib nende tohutu kontsentratsioon mõnes piirkonnas põhjustada osakeste kogutaseme tõusu kaugele üle Maailma Terviseorganisatsiooni ohutuspiiride. Eesti jääb siiski tolmupilve äärde ja Marsile omast päikeseloojangut me ilmselt ei näe.
Suur osa Euroopasse jõudnud tolmust pärineb kindlatest kohtadest, näiteks Tšaadi Bodélé madalikust, kus tolm on piisavalt kerge, et teatud rõhutingimustes atmosfääri tõusta. Kõrgemad temperatuurid, põud ja suurem aurustumine põhjustavad madalamat mulla niiskustaset ning kui need mõjud kombineerida halva maakasutusega, soodustabki see liiva- ja tolmutormide teket.
Sahara tolmupilve levikut saab jälgida copernicus.eu kaudu.
