Vaikse ookeani saareriik Nauru muutis ametlikult oma nime Naoero Vabariigiks, naastes traditsioonilise nimetuse juurde. Nimevahetus ei olnud poliitiline samm, selle eesmärk on säilitada pärandit, tugevdada rahvuslikku identiteeti ja kultuuri.

Kohalikus keeles on saart alati kutsutud Naoeroks. Kuna saart ekspluateerinud kolonialistidel oli sõna hääldamisega raskusi, lihtsustasid nad selle Nauruks. Nime päritolu pole teada, kuid arvatakse, et see tuleb kohalikust sõnast "Anáoero", mis tähendab "ma kõnnin rannal".

Vaikse ookeani edelaosas, umbes 3000 km Austraaliast kirdes ja vaid 42 km ekvaatorist lõunas asuv pisike mikroriik on vaevalt 20 km2 suurune. Naoero on maailma suuruselt kolmas väikseim riik Vatikani ja Monaco järel, kus elab umbes 12 000 inimest.

Naoero õnnetuseks asuvad seal ebatavaliselt puhtad fosfaadimaardlad, mis äratasid koloniaalvõimude tähelepanu, kes püüdsid seda väetiseallikana ära kasutada. Saksamaa kuulutas saare 1880. aastatel protektoraadiks. Pärast seda, kui Austraalia väed saare Esimeses maailmasõjas vallutasid, haldasid seda ühiselt Austraalia, Ühendkuningriik ja Uus-Meremaa kuni iseseisvuse saavutamiseni 1968. aastal.

Kaevandusettevõtted jätkasid saare ekspluateerimist, kuni maardlad kuivasid ja saare keskosa muutus viljatuks ja elamiskõlbmatuks.

Naoero keel, mida kohalikud tunnevad kui dorerin naoero, on UNESCO poolt liigitatud "tõsiselt ohustatud" keeleks. Kuigi seda keelt kogukonnas endiselt räägitakse, ei õpetata seda koolides. Vähemalt on valitsusel nüüd soov lisada see tulevikus koolide õppekavasse.

Naoerolasi peetakse maailma kõige rasvunumaks rahvaks, kus 97 protsenti meestest ja 93 protsenti naistest on rasvunud. Seetõttu on Naurul maailmas kõrgeim II tüüpi diabeedi esinemissagedus; üle 40 protsendi elanikkonnast on sellest mõjutatud.

Naoero on üks neid riike, mida globaalne soojenemine kõige rohkem mõjutab. Koos merepinna tõusuga võib saar varsti vee alla jääda.