Aasta tagasi tuli minul ja mu elukaaslasel mõte inglismaale kolida. Eelnevalt olime ära teinud suure kodutöö uurides elust inglismaal. Seda siit samast trip.ee´st. Linnaks valisime Torquay, kuna keegi seda soovitas ja see hakkas kuidagi meeldima. Järgnev tekst on copy-paste´ga meetodiga mu elukaaslase veebipäevikust maha kopeeritud, mõningate muudatustega (nii et jutt on minu vaatevinklist). Kes soovib see lugegu, kes ei viitsi pikka kirja lugeda, see võib vajutada nuppu "back"!

Kogu üritus algas juba väikeste viperdustega. Nimelt Tallinna lennujaama turvakontrollis puistati meid korralikult läbi. Hea oli, et meil pesu selga jäi, seejärel läksime lennukisse, kus kah kõik ei sujunud viperdusteta. Kuna lennuki tiivad olid lumega kaetud, tuli need enne puhtaks teha, seega pidime seisvas lennukis istuma oma 30 minutit. Õnneks läks vähemalt lend sujuvalt ning maandusime õnnelikult Stanstedi lennujaamas. Lennujaamas seisis meil vastas veel terve rida katsumusi. Alguses liikusime mööda pikki koridore teisi reisijaid jälitades. Üldse ei saanud midagi aru kuhu minema peab. Siis lõpuks jõudsime mingite lifti moodi usteni, seal jäid kõik inimesed seisma ja midagi ootama. Jäime siis seal suu ammuli neid uksi passima ega saanud midagi aru. Lõpuks hakkas kusagil midagi undama ja meie ette vuhises väike metroo rongike. Kuna kõik teised ronisid sinna rõõmsalt sisse, tegime seda meiegi. Rongi vagunis puudusid igasugused istmed, akendest paistis ainult tühjus – olime kuskil tunnelis. Sõidu ajal valitses meid teadmatus, vaatasime üksteisele nõutult otsa ega osanud midagi asjast arvata. Kõrval seisis üks iiri päritolu englishman, kelle inglise keelest ei saanud midagi aru (habe oli ka vanal punane). Teisel pool seisid kaks vene tüdrukut, kes olid sama hämmingus. Ilmselt ei jaganud nad müüd ega määd. Lõpuks jõudsime tunnelist maa peale ja paistma hakkas terminali hoone. Terminalis pidime läbima passi kontrolli. Seal oli kaheksa kuni kümme rektori pukki, kus igaühes istus kontrollija. Astusime suvalisse järjekorda ja jäime ootama. Meie ees oli üks vanem eestlastest paarike, nendega oli vist mingi jama. Kontrollija ütles neile kurjalt „step a side“ ning siis tuli nende juurde veelgi kurjem tädi, kes viis nad ära. Ja rohkem me neid ei näinud. See võttis ikka südame kõhedaks küll. Õnneks meiega oli kõik korras ja kontrollija raiskas meie peale vaid ühe minuti. Ainus sõna mida kuulsime oli „Hello“ siis ta juba noogutas, et võime minna. Lõpuks kui olime kontrollijatest möödunud, hakkasime uurima, kus on meie pagas. Üllatuseks avastasime, et Stanstedi lennujaamas polegi ainult üks pagasilint nagu Tallinna lennujaamas, vaid tervelt kaheksa linti. Kõik lindid olid nummerdatud, seisime seal minuti jagu nagu peata kanad ega osanudki arvata, kus meie pagas võiks olla. Õnneks nägime paari tuttavat nägu lennukist, kes juba ootasid lindi nr.2 juures, läksime ka siis sinna. Ootasime seal vähemalt 10 minutit enne kui pagas sinna tulema hakkas. Õnneks olime oma kohvrid kleepsudega ära märgistanud ning sellevõrra oli kergem. Näiteks üks kõrvalseisev onu haaras vist vale koti ja hakkas seal täiega sabistama. Kotid käes hakkasime terminalist välja sammuma. Läksime siis Stansted Ekspressi peale (maapealne rong). Sõitsime ühte Londoni metroo peatusesse, et seal ümber istuda metroo peale. Saime ilusasti õige metroo peale ning sõitsime autobussijaama peatuse suunas. Tulime maha ja hakkasime otsima väljapääsu maa peale. See oli omaette seiklus. Metroo tunnelid olid täis erinevaid viitasid, mis olid kohati vastuolulised. Raskete kohvritega sai mitu korda ühte ja sama treppi üles-alla trambitud. Lõpuks saimegi higimull otsa ees maa peale. Seal aga vastuoluliste siltide painaja veel ei lõppenud. Asusime Victoria Coach Stationit (autobussijaama) otsima. Mitmed sildid küll suunasid selle poole, kuid ühel hetkel lõppesid ära ning tekitasid paraja segaduse. Hea, et vähemalt Inglismaal valdavad kõik inimesed inglise keelt (välja arvatud Bill, kuid sellest juba veidi hiljem). Küsisime nõu ja saimegi lõpuks kohale. Autobussijaamast saime suurema vaevata piletid kätte ning jäime ootama bussi väljumist. Kuna bussi peale läks vaid umbes 10 inimest, oli meil seal ruumi küllaga. Muidu oli buss väga mugav ja korralik aga häiris see, et pidi turvavööd kandma (Inglismaal on selline seadus). Enamus osa kuue tunnisest sõidust möödus tudides. Kohati küll ärkasime hirmunult ülesse kui avasime silmad ja nägime, et bussijuht sõidab vastas suunas! Torquay`sse (hääldatakse torkii) jõudsime alles pimedas. Seal algas meie seikluste teine pool. Hakkasime siis oma hotelli poole sammuma (netist väljavalitud külaliste maja, kuhu ei olnud mingit broneeringut teinud. Kuna meie kaardi info pärines lap-topist programmilt autoroute (auto teede atlas), siis oli see veidike ebatäpne ning me olukord oli mõnevõrra raskendatud. Nimelt soovitas programm meil teekonda lähtudes autoga sõitmisest (arvestades ühesuunalisi tänavaid), mitte jalutamisest. Tegime ikka paraja ringi. Teine asi, mis tegi kohale jõudmise väga raskeks oli pidev tänavasiltide puudumine. Olime juba peaaegu oma väljavalitud hotelli (pigem külaliste maja) lähedal aga ei leidnud veel seda viimast tänavat. Kaardilt vastu vaadates pidi olema ühes kohas üks tänav aga seal oli hoopis mingi kirik ja suur müür. Kõndisime juba mitmendat korda nõlvast alla ja ülesse. Küsisime vahepeal ühelt inglaselt ka nõu aga ta ei osanud meid aidata. Olime juba üsna väsinud ja nördinud, kuid see oli alles algus. Proovisime siis asjale teise nurga alt läheneda, hakkasime seda tänavat hoopis ringiga otsima. Lõpuks leidsime selle tänava ja saime ka aru, miks seda ka eelnevalt ei leidnud. Nimelt läks see tänav sillana üle sellest tänavast, kus olime enne juba mitu korda olnud - tänava nimi oli bridge road. Jõudsime siis hotelli (nimi oli vist "Acorn), mille olime eelnevalt hinna järgi väljavalinud, kuid oma rumalusest polnud tuba ära broneerinud. Kuna välisuks oli lukus, lasime kella. Hotellipidaja tuli välja ja ütles, et kahjuks pole neil ühtegi selleks ööks ühtegi vaba tuba. Küll lubas ta meile vaba tuba järgmiseks ööks. Hakkasime siis teisi hotelle ja külalistemaju otsima. Oma üllatuseks avastasime, et Torquay´s sulgevad kõik majutus asutused uksed kella 23.00-st. Seal algasid meie tõelised piinad. Veetsime järgmised poolteist tundi erinevaid uksi kolistades, kuid üheski kohas keegi ust avama ei tulnud. Olime juba täiesti ahastuses ning hirm tuli peale. Kartsime, et peame selle öö kuskil sadamas paadi all veetma. Veebruaris ei olnud just kõige soojem ja ilm oli vihmane. ALATI TULEB TEHA BRONEERING MISTAHES HOTELLIS VÕI KÜLALISTE MAJAS!!!! SEDA VÄHEMALT ESIMESEKS ÖÖKS!!! Liikusime juba läbikäidud teed mööda tagasi kui ühel hetkel märkasime ühte hotelli, kus polnud veel käinud. Lasime seal kella ja meie õnneks tuldi ka avama. Avajaks oli üks hea noormees, kes oli väga abivalmis ning mõistis meie muret. Kuigi seal hotellis ühtegi vaba tuba ei oln ud, hakkas ta viivitamatult helistama erinevatesse kohtadesse, kuid ei leidnud midagi. Viimases hädas helistas ta oma managerile. Vahepeal uurisime ega neil mõni tuba „out of orderis“ pole. Tuli välja, et neil oligi üks tuba vaba, kuna seal ei töötanud keskküte. Saimegi selle toa ning see noormees tõi sinna ka ühe elektriradiaatori. Tuba oli täiesti vinks-vonks korras. Esimese asjana läksime kohe koos vanni, et natukene liguneda ja lõdvestuda. Siis sõime veidi ja läksime tuttu. Hommikul ärkasime värske peaga ning lootsime kõike paremat. Hotellist lahkudes astusime läbi vastuvõtulauast, et välja uurida meid aidanud noormehe nimi ja siis teda külalisteraamatus tänada. Vastuvõtulauas askeldasid kaks naisterahvast. Kuuldes soovist külalisteraamatusse midagi kirjutada, teatasid nad, et see on kusagile ära jalutanud. Siiski tundsid nad huvi, mida me sinna kirjutada sooviksime. Kirjeldasime siis neile eelmise päeva seiklusi ja seda kuidas nende öine töötaja meid hädast välja aitas. Olime väga tänulikud. Need hotelli administraatorid olid väga lahked ja sõbralikud. Nad uurisid, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuuldes meie soovist siin tööd otsida andsid nad meile mõningaid näpunäiteid. Nad hoiatasid meid ette, et hetkel ei ole turismi kõrghooaeg ning see võib raskendada meie töö leidmisvõimalusi. Veel andsid nad meile linna kaardi ja ühe hotelli nime, kust võib tööd leida. Andsime neile mõista, et soovime ka korterit üürida. Ka siin suutis üks administraator, nimega Anna, meid jälle aidata. Nimelt oli olnud ta eelmiseks töökohaks üks kinnisvara firma. Ta kirjutas meile selle aadressi ning palus seal öelda, et tema saatis meid. Antud näpunäited ning info kinnisvara firma kohta tõstis meie tuju märkimisväärselt. Asusime siis rõõmsalt hotelli ("Acorn") poole, kuhu me eelmisel päeval soovisime minna ja kust meile eelmisel öösel tuba lubati. Seal kohtasimegi meest ja tema naist (Cliff ja Sarah), kellega eelneval õhtul olime vestelnud. Mees oli kergelt mures, kuidas me eelmisel ööl majutust saime. Rääkisime ka neile, kes me oleme, kust me tuleme ja miks me siin oleme. Ka nemad jagasid mõningaid näpunäiteid. Kui tegime juttu korteri üürimise plaanist ja uurisime ega nad ei tea mõnda saadaval olevat korterit, siis soovitasid nad meil minna oma naaber Bill´i juurde. Nad teadsid, et tal on vahel mõni korter üürile anda. Panime siis kõik oma asjad ilusasti tuppa ära ja läksime kohe Bill´i juurde. Kuna Bill´il oli oma majutus asutus (üürib välja apartmente), oli teda kerge ülesse leida. Lasime kella ja ootasime teda valvelauas. Ja siis ta tuligi. Bill on vanem meesterahvas, hallipäine ja kergelt kiilanev. Ütlesime talle, et Cliff ja Sarah saatsid meid tema juurde, et äkki on tal meile korterit üürile anda. Bill vaatas suurte silmadega otsa ja hakkas millestki pikalt ja laialt rääkima. See, mis Bill´i suust välja tuli, ei olnud vist inglise keel, kuna kumbki meist ei saanud tema ühestki sõnast aru. Hääletoonist võis vaid aru saada, et ilmselt ei saa ta meid aidata. Ainukene lause millest aru saime oli midagi järgmist: George kaotas töö, tal ei ole raha ega korterit. Noogutasime talle sõbralikult, ütlesime head aega ja hiilisime vaikselt ära. Seejärel läksime Anna antud kinnisvara firmasse. Seal istus laua taga üks inglanna, kes hakkas meiega tegelema. Kuuldes, et Anna meid tema juurde saatis võttis ta meid lahkelt vastu (ilmselt arvas, et oleme Anna sõbrad) ning printis meile välja saadavalolevate korterite tutvustused. Leidsime sealt 2 sobilikku korterit ning seejärel leppisime kokku aja, millal saame neid vaatama minna. Ülejäänud päeva veetsime niisama linna peal kodistades. Järgmisel päeva veetsime enamuse ajast hotelli toas, oma CV-sid täiustades, kuid õhtul läksime linna peale. Käisime ühe kõrgema nõlva otsas (selline kaljune), et saada vaade kogu linnast. Ja see mida me nägime oli väga ilus. Ühtlasi käisime ka ranna promenaadil, kust avanes uskumatu vaade lahe vastas olevale rannajoonele. Rannaäär oli veidi kaljune (nagu Monaco) ja nende otsas olid pisemad ja suuremad majad, mis särasid kui jõulupuud. Seejärel läksime taas oma hotelli tuppa. Kolmandal päeval käisime koos maakleriga neid kahte korterit vaatamas. Nendest üks hakkas meile väga meeldima. Hiljem kontoris arutasime edasisi vajalikke toiminguid, sealt tulid ka mõned tagasilöögid. Nimelt oli korteri üürimisel eelduseks töökoha olemasolu, seda meil ju veel polnud. Üldjuhul kui töökohta ei ole, nõuab antud kinnisvara agentuur maksta kuue kuu üüri + deposiiti (deposiit = ühe kuu üüriga). Eesti rahas oleks see kokku olnud umbes 71 000 krooni. Kuna see ei olnud meile taskukohane, uurisime, kas oleks võimalik ette maksta näiteks kolme kuu üür + deposiit. Kinnisvara tädi arvas, et nii saab ka aga ta pidi üürileandja käest luba küsima. Hiljem saimegi kaubale.

Paari päev möödudes otsustasime lahkuda hotellist "Acorn, kus olime veetnud oma teise kuni neljanda öö. Läksime külaliste maja nimega „Newcroft Guest House“. See oli 9 naela odavam ühe öö kohta. Kindlasti tekib teil küsimusi, mida me kaotasime selle üheksa naelaga ja mida võitsime. Vastused neile küsimustele on väga lihtsad. Kaotasime interneti, kuid võitsime pikad öised jalutuskäigud ja suure koguse adrenaliini, kuid sellest kõigest hiljem. „Newcrofti“ saabusime juba hommikul. Seekord läks kõik palju libedamalt, sest olime eelnevalt telefoni teel ühe toa ära broneerinud. Teenindajatädi, kes meid võttis vastu, oli justkui mõnest Briti seriaalist välja karanud. Seljas oli tal musta värvi pluus ja seelik ning selle peal väike valge põlleke. Vaatasime tädile otsa ja mõistsime, et ta näos on midagi viltu. Uurisime juppaega aga ei saanud kohe aru, mis valesti on. Tädi ise oli rõõmsameelne ja muudkui naeratas. Naeratasime siis talle vastu. Alles siis, kui ta midagi rääkima hakkas, saime aru, et ta on oma huuli üsna lohakalt värvinud, nii et huuleääred olid paksult tumepunased, kuid huulte keskmist osa oli ta vist unustanud värvida. Temaga rääkides, jäi ikka ja jälle pilk pidama ta huultele. Tädi ise sai vist ka aru, et tema suud pidevalt jälgime ning ma arvan, et ta võis mõelda kahte järgmist varianti. Emb-kumb, kas meie oleme kurdid või temal on salat hammaste vahel. Nagu ka kõik teised inglased, oli ka tema abivalmis ja hea kuulaja. Ta huvitus siiralt, sellest, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuuldes sellest, et otsime tööd, arvas ta, et kuigi hetkel pole veel päris õige hooaeg, on paljudes majutusasutustes töökäsi vaja. Peale väikest jutuajamist, läksime oma uude tuppa. Tuba ise oli väga ilus, sellise vanaaegse stiili ja mahedate värvidega. Kahjuks puudusid toas küll wc ja dussiruum, kuid needki leidsime vaid paari sammu kauguselt koridorist. Lükkasime oma kohvrid laua alla nurka ja läksime poodi, midagi hamba alla ostma. Kui poes oli käidud tulime tagasi, et süüa ja niisama puhata. Kuna „Newcrofti“ hotellis nett puudus, otsustasin välja minna tasuta wifit otsima, elukaaslane jäi tuppa. Ühes kohas see mul ka õnnestus, kuna omanik ei olnud oma wifi ala lukku pannud. Ainuke puudus oli see, et interneti levi oli suhteliselt lühike ja laptopiga oleksin ma pidanud seisma keset tänavat. Nõnda ma siis kurvalt tagasi läksingi, sest päevasel ajal tundus netis käimine võimatu. Õhtul tekkis elukaaslasel soov minna dussi alt läbi. Ta siis läks rahulikult vastavasse ruumi, kus oli dussinurk. Dussikabiini ust avades tabas teda väikene üllatus. Kraanide ja torude asemel vaatas talle vastu hoopis KITT 2000 (teate küll see rääkiv auto, sealt David Hasselhoffiga seriaalist ). See oli mingi suur valge kast, kus peal blinkisid tulukesed ja seisid kirjad: start, stop, hot, cold. Veel oli seal üks keeratav nupuke, millega ilmselt sai reguleerida vee soojust. Hea oli, et vähemalt tavapärasel kohal oli dussiotsik. Mu tüdruk siis nuputas seal natukene aega, et millest peaks alustama. Võttis siis rinnust julguse kokku ja vajutas nuppu „start“ ja oh imet, vett hakkaski jooksma. Ta juba mõtles, et on nüüd omadega mäel ja et saab dussimõnusid nautima hakata. Kuid kahjuks see nii kergelt ka ei läinud. Nii kui ta dussi alla astus, sai ta sahmaka külma vett, kuigi ta siis keeras nupust natukene sooja juurde, muutus vesi täiesti tuliseks. Kruttis seal seda nuppu edasi-tagasi, kuid valik oli vaid kas jääkülm või tulikuum. 9 naela odavam öö, sealt siis kokkuhoid. Pühapäeaval otsustasime niisama oma toas vireleda, telekat vaadata ja läpakaga häkkida. Oma üllatuseks avastasime, et pühapäeviti on Inglismaa telekanalitest nii mõndagi vaadata. Peamiselt pakkusid meile huvi erinevad reality showd ja telemängud. Reality showdest oli üks huvitavamaid „Dancing on the ice“ („Tantsud Tähtedega“ jääl), kus erinevad kuulsused võistlesid paaris iluuisutamises. Kuulstustest tundsime küll ära vaid ühe, Stephan´i „Boyzonest“, kuid temagi langes selles saates välja. See tundus palju palju keerulisem kui tantsimine. Telemängudest meeldis meile „Pokerface“, kus kuus mängijat pidid esiteks vastama küsimustele ja hiljem saadud tulemustega bluffima. Natukene raske on seda sõnadega seletada. Lihtsam oleks seda ise näha. Pühapäeva õhtu poole tundsime esimest korda puudust ka internetist. Seega otsustasime minna luurele. Võtsime läpaka kaasa, panime end tumedalt riidesse (välja arvatud mu tüdruku roosa jope) ja asusime teele. Nagu kaks idiooti seiklesime kitsastel tänavatel, olles ainsad jalakäijad, sest kell oli juba väga palju. Kuna järgmine päev oli tööpäev, olid enamike majade aknad pimadad. Jõudsime siis lõpuks õigesse kohta, kust ma eelmisel päeval wifi levi olin leidnud. Võtsime läpaka kotist välja ja lülitasime sisse. Nagu kaks lollakat seisime keset tänavat, läpakas käes. Ajasime seal vaikselt oma asja, samal ajal vuhistasid autod meist mööda. Kuid igakord kui mõni auto korraks hoo maha võttis, vajus süda saapa säärde. Koguaeg oli hirm, et varsti lähevad tuled põlema ja omanik tuleb vihaselt välja. Julgesime vaikselt vaid sosistada. Kuid õnneks saime oma asjad ilusasti aetud ning meilid loetud. Esmaspäeva hommik oli meile juba kuues kord ärgata Inglismaal kusagil hotellis. Ning uskuge meid, see oli üks väga raske hommik, ühel väga lihtsal põhjusel. Nimelt oli selleks põhjuseks hommikusöök. Juba kuuendat korda pidime me sööma ühte ja seda sama asja. Kuigi olime olnud juba kolmes erinevas hotellis, oli hommikusöök igalpool täpselt ühesugune. Inglise hommikusöök: röstsai, mingid imelikud seened, jahune ja rasvane, vaid nime poolest vorstike, praetud tomat, kuumutatud oad, mingi imelik plönn (pole õrna aimugi, mis see olla võis), vedel muna (vahet pole, kas keedetult või praetult) ja peekon. Ütleme nii, et röstsai on selle hommikusöögi maitsavaim osa. Vähe sellest, et söök oli kräpp, hakkas ühel hommikusöögi ajal meiega juttu rääkima ka mingi kahtlane inglise papi, kes pani täiega segast. Uurisime ta käest, kaua ta juba seal külalistemaja on peatunud ning tema vastusest selgus vist ka põhjus, miks ta oli veits ära keeranud. Nimelt on ta oli ta seal külaliste majas peatunud juba viimased kolm kuud, see tähendab seda, et ta oli söönud seda sama hommikusööki (loe cräppi) igal hommikul.

Ühel õhtul helistati meile kinnisvara büroost ning öeldi, et korter, mis meile meeldis on meie oma. Suutsin vaevu telefoni ära panna kui me mõlemad juba rõõmust kiljusime. Olime sel hetkel väga õnnelikud ning uskusime, et meil läheb kõik väga hästi. Kahjuks sel hetkel ei teadnud me veel, millised katsumused meid ees ootasid. Kuna kinnisvaraagendil polnud meiega tegelemiseks varasemat aega, kui alles teisipäeva õhtul peale kella nelja, siis jäi meil päris palju vaba aega Newcroftist lahkumise ja agendiga kokkusaamise vahele. Teisipäeva hommikul, kella üheteist ajal, lahkusime Newcroftist, jättes oma suured kohvrid hotelli (laisalt värvitud huultega hotelli tädi, oli õnneks nii lahke ja lubas meil need sinna jätta). Kuna kella 11:00 ja 16:00 vahele jäi päris palju aega, otsustasime niisama linna peal kolada ja randa jalutama minna. Kolasimegi siis veidi linna peal, tegime pilte ning lõpuks suundusime randa. Kuigi olime juba varemgi ranna lähedal käinud, polnud me randa päevavalgel näinud. Meile mõlemale tundus rand kuidagi väikene, ilmselt olime endale ettekujutanud midagi palju kolossaalsemat. Meri oli ilus, sinakas-roheline ja tundus palju puhtam kui Eestis. Kuigi seal oli mõnusalt soe, siis sel hetkel me ühtegi ujujat veel ei näinud, kui väljaarvata mõni üksik koer, kes peremehe visatud pallile vette järgi sumas. Veel jalutasime ranna lähedal asuvas väikeses pargikeses, kus talvitusid mõned pardid ja veidi ülekaalulised laisad tuvid. Nendest tuvidest oli päris raske mööda astuda, kuna nad vedelesid tee peal ees ega suvatsenudki ennast liigutada. Isegi peale seda pikka jalutuskäiku, oli kell edasi liikunud vaid vaevalt mõne tunnikese. Just siis kui hakkasime tagasi linna poole liikuma, hakkas vihma sadama ja see tähendas seda, et pidime endale kuskilt istumist ning ulualust otsima. Läksime siis kohalikku raamatukokku, kus istusime niisama ja uurisime erinevaid raamatuid. Mõtlesime, et lahkume sealt 10-15 minutit enne kokkusaamist kinnisvara tädiga. Kell saigi just nii palju, et oli aeg lahkuda. Hakkasime juba uksest väljuma kui ma avastasin, et mu müts on kadunud. Hullult rapsisin seal erinevates ruumides, otsides oma mütsi, kuid kadunuks see kahjuks jäigi. Kuna olime selle mütsi tõttu kaotanud oma viis minutit, siis asusime kerge sörgiga teele. Ilm oli sel hetkel juba eriti kräpp. Vihma kallas nagu oavarrest ja tuul puhus ka metsikult. Kergeks ei teinud meie elu ka fakt, et olime unustanud varem pangaautomaadist raha väljavõtta. Nõnda me siis jooksimegi ajaga võidu, et saaks ruttu raha väljavõtta ja siis padavai kinnisvara büroose joosta. Minul muidugi mütsi ju enam polnud, seega sai mul pea kohe märjaks ja vesi voolas vastikult mööda nägu alla. Pangaautomaadi juures sain vaid kolm sõna suust: „kulmud on külmunud“. Lõpuks, kui me kohale jõudsime, olime märjad kui kaks kodutut kassipoega. Kartsime, et meid ei lasta üle ukselävegi. Esialgu läks kõik suht kähku, tädi asus mingeid pabereid täitma, kuid siis tekkis meil mõningaid küsimusi. Tundsime huvi, kuidas hakkavad meile saabuma vee-, prügi- ja elektriarved. Tädi muudkui korrutas, et arved tulevad postkasti ja ärgu me millegi pärast muretsegu. Ma veel küsisin üle, kas elekter on ikka korteris sees. Tädi siis ütles, et peab mingi võtmega powermeter´is (elektrimõõdikus) midagi keerama ja siis saame ka elektrit. Kõik allakirjutatud ja ära makstud, saime võtmed, et asuda kodu poole teele. Kodutee oli meil nüüdsest alates väga raske ja vaevaline, kuna meie kodu asub kõrgel künka otsas. Elaksime justkui Suure Munamäe otsas. Higimull otsaees jõudsimegi lõpuks kohale ning leidsime eest pimeda elektrita korteri. Uurisin esimesel korrusel olevat elektrimõõdikut, et sealt midagi keerata. Kuna mõõdik ise oli üpriski kõrgel, siis sinna ilma toolita ei olnud võimalik ulatuda. Otsustasime siis tutvust teha oma uue naabriga, kes elab esimesel korrusel ja kellega on meil ühine koridor. Naabriks osutus noorema poolne meesterahvas, kel nimeks Barry. Barry on selline lahe inglane, kes asus meid kohe aitama. Koos uurisime siis seda elektrimõõdikut ning murdsime pead, mida seal keerama peab. Kuna elektrimõõdikul oli nähtav vaid üks väljaulatuv plastikpulk, siis proovisime seda keerata. See aga ei tahtnud kohe kuidagi keerata. Ühel hetkel tõmbas Barry selle plastik vidina sealt mõõdikust välja. See nägi välja nagu USB mälupulk. Peal oli mingi elektrikompanii nimi ja telefoni number. Barry arvas, et see on nagu laetav mobiilikaart, kuhu peale tuleb krediiti osta. Meie olime aga kindlad, et sellist asja ei saa olla. Polnud sellest mitte midagi varem kuulnud. Ühtlasi mäletasime kindlalt, et kinnisvara tädi ütles meile selgelt, et elektriarve hakkab käima kuupõhiselt. Vantsisime siis alla büroosse tagasi, väike sinine USB mälupulk kaasas. Näitasime siis neile seda pulgakest, mille peale tegid nad suured silmad. Nad ütlesid meile, et peame minema poodi ja ostma endale elektrit. Me ei saanud aru, kust me seda küll ostma peaksime, kas kusagilt juurviljaletist ve? Hullult ajas vihale see, et keegi polnud meile varem maininud, et on olemas ka selline elektrisüsteem. Nende väikene eksitus läks meile maksma ju kõigest ühe toreda jalutuskäigu läbi tormise vihma „Suurele Munamäele“ ja tagasi. Enne kui me sealt büroost lahkusime, hoiatas tädi, et sellel elektrimõõdikul võib olla ees paari naelane miinus. Veel ütles ta, et sellest pole hullu midagi, tulgu me vaid homme tagasi ning öelgu vaid kui suur see miinus oli. Küsisime siis, kui suure summa eest me peaksime seda elektrit ostma. Tädi vastas, et 20-st naelast on enam kui küll. Esialgsest vihast ülesaades, asusimegi seda poodi otsima, kust elektrit osta. Kuigi kinnisvara tädi ei osanud nimetada ühtegi konkreetset poeketti, teadis ta, et üks pood, kust saab elektrit osta, asub kohe seal samas ümber nurga. Nõnda me läksimegi siis seda poodi otsima. Kahjuks ei näinud me ühtegi poodi, mille aknal oleks silt „Buy power now“ või „Huge spring power sale, buy now“. Astusime sisse ühte suvalisse fotopoodi, et küsida nõu. Ja ennäe imet sealt samast putkast oligi võimalik elektrit osta. Ostsimegi siis 20 naela eest elektrit. Tädi võttis selle USB mälupulga ja susas selle mingi aparaadi taha. Masin tegi kaks korda piip-piip ja seejärel kostus meeldiv „katshing!!!“. See „katshing“ tähendas, seda et meie rahakott muutus 20 naela võrra kergemaks. Kuna olime juba künkalt alla kobinud, siis mõtlesime läbi astuda ka ühest voodipesu kauplusest, et osta kaks paari linu ja padjapüüride komplekti. Üllatusena tuli meile see, et närune paar padjapüüre maksis sama palju kui kaks lina. Ühtlasi otsustasime, et võiks ka Newcroftist oma kohvrid ära tuua. Kuna ma ei olnud veel endiselt üles leidnud oma mütsi, siis hakkas mu tüdrukul must hale ja ta andis mulle oma roosa villase mütsikese. Mõnes mõttes oli nii isegi turvalisem käia, sest kõik inimesed, kes mind nägid, kohkusid hirmunult ja astusid igaks petteks pika kaarega meist mööda. Kuna meie korteri ja Newcrofti vahemaa on oma mitu kilomeetrit, siis oli see meile paras katsumus. Hoolimata vihmast polnudki sinna minek nii hull, kui sealt koos raskete kohvritega tagasitulek. See oli justkui omaette reis, mis tundus nii lõputult pikk ja raske. Olime täiesti läbikülmunud ning meie riided olid totaalselt läbivettinud (kaasa arvatud mu uus trendikas roosa mütsike). Raskeimaks katsumuseks sai „Suur Munamägi“, mille me taas kord pidime ettevõtma. Kuna olime kohvritega, siis ei saanud kasutada treppe, vaid pidime minema mööda autoteed. Kohvrid olid ikka jube rasked ning vettinud riided ei teinud me elu ka just väga palju kergemaks. Tegime iga kümne meetri tagant pausi, et natuke hinge tõmmata ja käsi puhata. Kõige hullem oli see, et me ei teadnud veel endiselt, kas me ikka saame täna elektrit. Kohale saabudes juhtuski see, mida me kõige enam kartsime. Pistsime siis selle USB mälupulga sinna elektrimõõdikusse, kuid elektrit me sellega veel ei saanud. Elektrimõõdikul vilksas ainult näit ₤-25.20 mis muutus näiduks ₤-5.20 (ehk siis maha läks meie ostetud 20 naela ja see oli ka kõik). Kuna poeke, kust sai osta elektrit, oli selleks hetkeks juba suletud, siis otsustasime veeta oma esimese öö uues korteris ilma elektrita. Olime üsna masenduses ning ära oli kadunud igasugune tuju. Ainsaks lohutuseks sellest ööst oli meie uus naaber Barry. Just tema oli see, kes tuli uurima, kuidas meil elektriga lood on. Ta tundis meile siiralt kaasa ja asus meid koheselt aitama. Ta kutsus mu enda juurde, et teha meile termosega kuuma teed. Ühtlasi andis ta meile kasutada ühe kaasaskantava gaasipliidi ja korraliku taskulambi. Barry elab muidu üksinda, kuid tal on ka hästi lahe koer, kes on sharpei tõugu (voltidega koer) ja kelle nimeks on Bailey. Kuuldes, sellest, kes me oleme ja kust me tuleme, arvas ta, et võiksime minna tema sõbra Pete juurde, kes on mingis catering firmas manager. Ta lubas, et räägib Petega, et me astume ta juurest ükspäev läbi. Ilma elektri ja valguseta ei tundunudki uus korter enam nii ahvatlev. Olime sellel hetkel pettunud nii korteris kui ka selles kinnisvara firmas. Kurvalt keetsime gaasipliidiga kuuma vett, nii tee kui ka kiirnuudlite tarbeks. Kui olime kõhud täis saanud, otsustasime teha korda magamistoa ja vahetada voodipesu. Sellel õhtul läksime tuttu juba väga varakult. Järgmisel hommikul ärkasime endiselt kerge masendusega. Enamik meie riietest olid ikka veel märjad (isegi jalatsid ja need riided, mis olid meie kohvrites olnud), leidsime vaid mõned hilbud, mida oli võimalik kanda. Ainuke asi, mis head meelt tegi, oli kaunis päikseline soe ilm. Kõige esimese asjana tegime lahti aknad ja panime oma riided kardinapuule kuivama. Ühtlasi tegime köögis lahti külmkapi, kuhu sisse vist mingi roheline koll oli ära surnud. See kapp haises ikka nii hullusti, et ma sealt ülehelikiirusel, kätega vehkides välja lendasin. Olin näost sama roheline, kui see koll seal külmkapis. Palju puudu ei olnud, et ta oleks hakanud oksendama. Siinkohal tänud eelmistele üürnikele, kes otsustasid meile külakostiks jätta need hallitavad juurviljad ja lahtise konserivi, mis olid jub Shreki´ks muutunud. Seejärel võtsime ette teekonna alla, sinna kinnisvara firmasse. Seal rääkisime neile, et elektrinäidu miinus oli tervelt 25.20 naela. Õnneks nad uskusid meid ja tagastasid meile need 25 naela. Läksime siis sinna fotopoodi uuele katsele ja palusime 25-e naela eest elektrit. Taaskord käis „katshing“ ja meie rahakott oli veelgi kergem. Kui olime juba oma munamäest alla roninud, otsustasime ära teha mõned toimingud. Näiteks läksime oma lemmik poodi „Somerfieldi“, mis asub meile üsna lähedal Union streetil. „Somerfield“ on selline lahe säästuka moodi toidupood. Seal müüakse igasuguseid toidu- ja tarbekaupu nagu igas teiseski poes, kuid see, mis ta eriliseks teeb, on „simply value“ tooted. Simply value on tootesari, kus rõhku pannakse kogusele ning lihtsale pakendile ehk teisisõnu on tegemist toodetega, mis on odavamad kui teiste tootjate kaubad. Kõik simply value tooted on kergesti äratuntavas kollases pakendis ning sisaldavad alati sõnu „Somerfield“ ja simply value. Juba esimesel päeval, kui me avastasime simply value tootesarja, otsustasime me nad kõik koos hindadega kirja panna. Kokku saime üle 80-ne erineva toote. Sarjas on olemas pea kõik igapäevaseks eluks vajalikud toiduained (munad, sai, vorst, juust, hakkliha, majonees, makaronid, kartul, küpsised, mahl, tee jne...). Meist olid saanud ühed suured simply value fännid. Veel meeldis meile „Somerfield“ sellepärast, et seal on selline home delivery süsteem, et kui ostad vähemalt 25-e naela eest, tuuakse sulle kogu kaup tasuta koju kätte. Kuna olime eelnevalt kodus valmistanud nimekirja asjadest, mida soovisime kindlasti osta, siis selle 25-e naela suuruse ostu tegemine, oli ülimalt kerge. Olles oma ostud teinud, läksime koju kraamima. Jõudsime rõõmsalt oma munamäe tippu ja esimese asjana proovisime uuesti seda elektri värgendust. USB mälupulka sisestades lõi ette lõpuks ometi plussiga algavad numbrid ning nii me saimegi elektri majja. Kontrollisime kohe üle kõik asjad, mis töötavad elektriga. Õnneks kõik töötas. Seejärel asusime tube kraamima. Kõige raskem osa oligi see külmkapp, sest eelmised üürnikud olid ju nii lahked inimesed ning olid jätnud meile külmikusse üht-teist näksimist (näiteks: hallitanud juust ja tegemist ei olnud hallitusjuustuga). Teisi tube polnudki nii raske koristada. Enam-vähem siis, kui olime jõudnud kõik toad ära koristada, tuli „Somerfieldi“ kaubaauto ning tõi ära meie ostud. Sättisime siis kõik asjad ilusasti köögikapi peale ritta ning tegime pilti meie järgmiste kuude toiduvarudest. Eluaseme mured lahendatud, hakkasime täiel rinnal töö otsimisega tegelema.Käisime siis kohalikus „Jobcentre plus´is“. See on selline koht, kus inimesed käivad tööd otsimas. Paljud tööandjad on sinna oma kuulutused viinud ning neid on seal kohapeal võimalik läbi automaatide (natuke sarnased pangaautomaatidega) uurida. Eriti head on need automaadid sellepärast, et meelepärased kuulutused on võimalik koheselt välja printida. Ka see on väga hea, et sealt Jobcentre´st on võimalik teha tasuta riigisiseseid kõnesid. Juba esimesel korral leidsime mõned kuulutused, mis meile huvi pakkusid. Kolasime veits veel linna peal ringi ning läksime siis koju. Kodus premeerisime ennast praekartulitega, mis olid väga maitsvad! Õhtul uurisime neid töökuulutusi, mis olime eelnevalt välja printinud. Kodus meil alguses polnud mingit meelelahutust. Peale selle, et meil kodus puudus internet, polnud meil ka telekat.

Alates veebruari kuu keskpaigast kuni märtsini, olid kõik päevad justkui ühesugused. Iga päev kordus sama rutiin – hommikul kaks röstisaia ja kohvi, siis jobcentrisse, sealt edasi raamatukokku, vahepeal mõned vajalikud ostud poest ning siis kibin-kabin koju. Kuid ühel päeval saime me ühest hotellist nimega „Paramount Imperial“ telefonikõne ning meid mõlemaid kutsuti töövestlusele. Seda vestlust viis läbi üks inglannast naisterahvas, kes tundus olevat igati tore inimene. Selle naisterahva nimi oli Lisa. Tal oli meile pakkuda kaks kelneri kohta, selle sama hotelli restoranis. Kuna alguses ei teadnud me sellest restoranist midagi, olime hullult õnnelikud. Me ei teadnud isegi seda, millised on meie vahetused. Esialgne eufooria jäi aga küllaltki lühikeseks, kuna ilmnesid esimesed märgid, et selles firmas ei hoolita oma personalist. See tädi siis helistas meile ja palus, et läheksime õhtul kella kuueks sinna hotelli vastuvõtulauda ning ütleksime, et oleme nüüd seal kohal. Saime temast niimoodi aru, et nad annavad meile kõigest riided ja tutvustavad meile meie tulevast tööd. Ta ei teinud sõnagi juttu sellest, et see peaks juba olema ka meie esimene tööpäev. Läksimegi siis kohale ja teadvustasime vastuvõtu töötajale, et ME OLEME KOHAL. Vastuvõtu tädi vaatas siis meid suurte silmadega ega jaganud midagi lahti. See oli just see, mida me kartsime. Ühesõnaga ta ei teadnud asjast midagi ja saatis meid lihtsalt restorani. Kuna restoran oli veel suletud, siis me sealt kedagi eest ei leidnud. Passisime siis seal nagu kaks idiooti. Lõpuks nägime ühte töötajat, kelleks osutus Sasha. Sasha on selline üle neljakümne aastane tsurka (pärit Serbiast). Jõudsime end talle vaevu tutvustada, kui ta juba küsis, kust me pärit oleme. Vastasime, et „from Estonia“. Vana siis hakkas koheselt rääkima just kui vene keeles. See ehmatas nagu täiega ära, et ei pääse sellest kuradi vene keelest isegi Inglismaal. Siis aga selgus, et vanal on kuulmise probleemid ning ta kuulis hoopis „from Slovenia“. Sasha selgitas, et restorani manager on Kamel aka Lauri Leesi ning tema tegeleb meiega. Kui me teda esimest korda nägime, ehmusime ikka täiega ära. Vana on igatepidi Lauri Leesi koopia. Ta tuli meie juurde ja hakkas prantsuse keeles rääkima. Tegelt hakkas küll inglise keeles rääkima aga väga tugeva prantsuse aktsendiga. Kuna see vestlus kestis kõigest ühe minuti, olin veel endiselt kindel, et Lauri siin trikitab ja teeb nalja (raudselt mingi haltuura ots). Ja juba sellest ühest kohtumisest oli saada aru, et selles hotellis info restorani manageri ja personalijuhi vahel ei liigu. Kamel tahtis meid kohe tööle (loe orjama) panna. Suutsime talle siis kuidagi inglise-prantuse keeles selgeks teha (mina ingliskeelt vuristamas prantsuse aktsendiga), et meil pole veel töövormi ega lepingutki. Siis ta saatis meid personaliosakonda, kus me kohtusime personalijuhi assistendi Sarah`iga. Ta asus meile sobivaid vormiriideid otsima. Tüdrukule leidis ta pluusi, põlle, lipsu ja vesti (vest oli nagu täiega suur, seda ilmselt seepärast, et siin Inglismaal väikeseid tüdrukuid ülearu palju ei leidu). Sain endale samad asjad, kuid minul suurustega probleeme polnud (ilmselt suuri pontsusid siin Inglismaal ikka jagub). Sarah veel imestas, et meil polnud kaasas oma viigipükse ega kingi. Ilmselt ei teadnud ta seda, et Lisa meile nende olemasolu vajadusest midagi ei rääkinud. Tundus, et ka nende vahel info eriti ei liigu. Sel päeval jäi üritus katki ning tööd ei pidanud veel õnneks tegema. Järgmisel päeval proovisime siis uuesti. Kuigi Lisa oli meile lubanud, et saame korraliku väljaõppe, siis tegelikult seda me ei saanud. Juba esimesel õhtul lükati meid pea ees tulle, kästi teha erinevaid ülesandeid, kuigi meil polnud õrna aimugi, kuidas ühte või teist asja teha. Sisuliselt pidime kõige sitemad tööd meie ära tegema. Vähe sellest, et nõme töö tekitas masendust, saime veel samal õhtul teada, et kuidas seal töövahetused korraldatud on. Nimelt on seal jagatud vahetused, mis tähendab seda, et pead töötama hommikul 08:00-st 12:00-ni või 08:00-st 15:00-ni ja siis sel samal õhtul veel 18:00-st 23:00-ni (idee järgi pidime olema seal seni kaua, kuni kliendid jaksasid seal istuda). See tähendas seda, et meil oli kolm tundi vaba aega, et käia korra kodus ja siis tagasi tulla. Olime juba paar päeva töötanud, kui tuli meie esimene koolituse päev, mis oli ka omamoodi naljakas. Kui Eestis sind kõigepealt koolitatakse ja alles siis lähed tööle, siis siin on see nagu Inglsimaa liiklus - kõik on vastupidine. Koolitust viis läbi Serblane Sasha, kes meile siis mingitest vastavatest kaustikutest erinevat infot tutvustas. Sel päeval hakkasime juba vaikselt arusaama, milline mees see Sasha on. Sasha on selline mees, kes töötab seitse päeva nädalas, nii hommikuses kui ka õhtuses vahetuses ja niimoodi juba viimased kolmteist aastat ning seda kõike selles samas restoranis. Kuigi me seda kõike veel sel hetkel ei teadnud, oli siiski saada aru, et kõik need aastad toiduaurudes ei ole talle just kõige paremini mõjunud. Ta ei saanud ise ka aru, mida ta tegema peaks ja kus ta üldse on. Väga tihti juhtus niimoodi, et alguses ütles ta sulle, et tee üht asja ja juba minuti pärast ütles, et tee teist asja ning juba järgmisel hetkel küsis, miks sa praegu seda teed. Ei olnud ka harv nähtus ka see, et ta palus endale järgneda ja siis kohale jõudes küsis, miks sa siin oled. Üsna vastik oli see, et ei saanud ühte asja korraga ja korralikult selgeks õppida. Veel käis pinda see, et ta üritas sulle selgeks õpetada asju, mida sa näiteks olid teinud juba terve päeva ja seda loomulikult alati tööpäeva lõpus. Sellist haiget jooksutamist ja kamandamist olid tunda saanud ka kõik teised töötajad. Ta lihtsalt ei lasknud kellelgi oma tööd rahulikult teha. Paljud selle restorani töötajad vihkavad Sashat, kuna ta karjub nende peale koguaeg ilma igasuguse põhjuseta. Eriti jäid talle jalgu tüdrukud ja nii mõnigi neist läks nuttes koju. Me arvasime juba algusest peale, et mida aeg edasi, seda kurjemalt ta meiega käitub ja nii läkski. Juba nii mõnedki käsud lõppesid lausega „if you mess this up, I will break your legs“ või „if you mess this up, I will kill your mom“ (olime siiralt mures oma emade elu eest - mine hullu tea ). Juba kolmandal tööpäeval, pani ta mind veinipoisiks, ilma igasuguse eelneva väjaõppeta. Mingi taeva-abiga sain ma väga hästi hakkama (vähemalt „Lauri“ jäi küll väga rahule). Kõik hakkas justkui allamäge minema ja väga rusuvalt mõjusid need jagatud vahetused. Kuulsime teiste töötajate käest, et suvel antakse vabaks kõige rohkem, kas üks päev või lihtsalt õhtune vahetus. Kuna töökeskkond oli väga ebameeldiv ja tundsime sügavat muret oma emade elu pärast, otsustasime, et oleks aeg kuhugi mujale minna. Plaanisime ainult veel ühe nädala seal vastupidada ja siis selle hotelliga lõpparve teha. Kuid enne seda, kui me sealt ära tulime, suutisin ma Sasha nii närvi ajada, et Sasha keeldus minuga koos töötamast (see tunne oli meil vastastikune). Seda kõike seepärast, et mul olid mõned küsimused, kuidas üht või teist asja tegema peab. Ja nii me sealt ära tulimegi. Õnneks oma väljateenitud nädalapalga saime ilusti kätte. Rahad käes, emad elus ja terved, hakkasime uuesti tööd otsima. Peale seda restoranis töötamist, läks töö otsimine oluliselt raskemalt. Ühe asja olime endale selgeks teinud, et üheski hotelli restoranis me enam töötada ei soovi (kõikides hotelli restodes on need jagatud vahetused – seega igasugune isiklik elu on olematu). See tähendas seda, et paljud töökuulutused, olid meie jaoks kasutud. Tööd soovisime siiski leida mõnest hotellist, kõige enam huvitas meid üks firma(TLH), mis koosnes neljast hotellist. Kuna ühte nende hotelli otsiti vastuvõtu töötajat, siis otsustasime minna sinna proovima. Nende koduleheküljel oli isegi kirjas konkreetne aeg, millal võib jutule minna. Panime end nii esinduslikult riidesse kui oskasime (isegi mind „tuuniti“ ära - lipsud möllud, kõik jutud) ja läksimegi õnne proovima. Õnne me sealt ei leidnud, küll aga leidsime 135 kilogrammise vastuvõtu tüdruku (pluss üks kilogramm ohtrat meiki, mis teda grammigi ilusamaks ei teinud ehk siis kokkuvõtvalt öeldes 136 kilogrammine emalaev) ja ühe vastuvõtu poisi, kelle juuksed olid koledalt ära blondeeritud ja väga rasvased. Tundes ennast oluliselt esinduslikumalt, mõtlesime, et kui juba sellised kollid võivad seal laua taga istuda (jah lugesid õieti ISTUDA, sest muud nad ju ei teegi siin), siis ehk on ka meil lootust. Kuigi läksime sinna sellel päeval, mis internetis kirjas oli, ei õnnestunud meil kellegagi kohtuda. Täitsime ära tavapärased blanketid, kuigi me ei uskunud, et need lõpuks õige inimese kätte satuvad. Jätkasime mõnda aega siis jälle seda tavapärast jobcenter-raamatukogu tuuri, kuid siis otsustasime teha nädalase pausi, et siis hiljem jälle uue hooga alustada. Ühel õhtul helises aga meie telefon, võtsin selle vastu tavapäraselt inglise keeles "hello" kuid vastuseks tuli hoopis „Tere helistan siit TLH xxxxxx hotellist(hotelli nimi varjatud teiste isikute huvides)“. Olin siis täiega hämmingus, ega saanud mitte kui midagi aru. Igatahes tuli välja, et helistajaks oli Leo ning ta helistas sellest hotelliketist, kus töötas see 135 kilogrammine tüdruk ja see teine koll. Tuli välja, et Leo oli kuskilt riiulilt leidnud minu äratäidetud blanketi ja märgates mu nime sai ta aru, et tegu on eestlasega ja nii ta meile helistaski. Saime juba sel samal õhtul Leoga kokku. Leo on ligi kolmekümne aastane eesti noormees, kes on juba 1999-ndast aastast alates Inglismaal töötanud ehk siis juba vana olija. Eelmisel aastal abiellus ta Lõuna-Hiinast pärit naisega, keda eesti keeles kutsume Roosiks (ingl k. Rosie). Leo rääkis meile, et ta on töötanud xxxx hotellis juba viimased kolm aastat portjeena. Leo on selline vahva tegelane, kellele meeldib kirjutada ja leiutada ehk siis ta on meie kohalik Leidur Leo. Ta on siin Inglismaal just kui eestlaste magnet, sest nii mõnelgi korral on just kui saatuse tahtel ta teed ristunud teiste eestalstega Inglismaal. Oleme pidavalt nalja teinud, et peaksime siin looma eestlaste kommuuni ja Leo valime patrooniks. Leo on alati väga sõbralik ja abivalmis. Võimaluse korral aitab ta alati leida mõnda tööotsa. Ühtlasi on Leo ka meile giidi eest. Näiteks ühel päeval viis ta meid siin Torquays asuvasse külakesse Cockingtoni. See on midagi sarnast nagu Rocca-Al-Mare vabaõhumuuseum ainult, et tegijam. Leo kaudu saime tuttavaks veel paari teise eestlasega, kes siin Torquays elavad. Ühel õhtul kutsus Leo meid külla, et saaksime tutvuda tema naabritega, kelleks on Triin ja Reimo. Triin (22 a.) ja Reimo (25 a.) on selline tore Lõuna-Eesti paarike, kellega on väga lahe koos hängida. Minu arvates on Triin kaunis kui lilleke ja Reimo lahe säga, kellega on koos tore õlut juua. Juba esimesel õhtul oli meil nalja nabani. Nad olid kokkusaamisest sama elevil kui meiegi. Kuna nad on meiega enam-vähem sama vanad, on nendega tore koos aega veeta. Triin töötab xxxx hotellis toateenijana ja kuna me saime kõik hästi läbi, siis ta hakkas mu tüdrukut juba järgmisel päeval sinna tööle sebima. Leoga kahepeale suutsid nad talle kokkuleppida tööintervjuu. Seda intervjuud viis läbi toateeninduse manager Mary-Ann. Ta on selline positiivse ellusuhtumisega inglanna, kes hetkel ootab beebit. Mu elukaaslane meeldis talle vist koheselt ja ta otsustas teda tööle võtta. Oma esimese nädala töötas ta koos Triinuga, kes teda ühtlasi ka väljaõpetas. Tavaliselt algab mu tüdruku tööpäev hommikul kell 9 ja lõpeb 14.30 ning nädalas on tal kaks vaba päeva. Peale esimest nädalat, otsustasime Reimo ja Triinu endale külla kutsuda. Kuna Reimol on vabad päevad ainult nädalavahetusel, siis laupäev oli selleks kõige sobilikum. Söögiks tegime neile riisipada ning magustoiduks oli jäätisekokteil. Triin ja Reimo tõid kaasa ka ühe koogi ja 37-e kraadise joogi. Koogini me ei jõudnudki, kuna mina ja Reimo tõmbasime end suht kiirelt täpiks.

Kõigest eelnevast on juba mitu kuud mõõdunud, kuid vahepeal oleme olnud laisad ega ole viitsinud midagi kirja panna. Nii palju teadmiseks, et me oleme mõlemad leidnud endale töökohad, millega olema hetkel rahul. Kokku läks aega 2 kuud kui me mõlemad tööd saime. Kui kellegil on mingeid küsimusi siis pange need siia kirja. Võimaluse korral vastan alati.