Ma olen praeguseks ringi reisinud ligi 11 kuud. Näinud natuke Lõuna-Aasiat,
Austraaliat ja nüüd vaikselt Kagu-Aasias ringi liikumas. Sellise suhteliselt pika reisi puhul on minu arvates kõige olulisem aegajalt leida mõni hea koht, kuhu jääda nädalaks-paariks paigale. Nii öelda puhata närvi, nautida ümbruskonda, olemist ja tekkivat rutiini.
Aasias on nii palju paiku väärt nägemist, asju väärt tegemist, aga vahel on vaja nö rajalt maha astuda ja end misktipidi eriti koduselt tunda. Palmisaartel võib veeta nädalaid ja seljakotlaste meelispaikades kasvõi kuid ringi aeleda, aga vajalikku "reisipuhkust" sealt ei leia. Vaja on hoopis sellist tavalist erilist paika. Tunda end umbes nagu vanaema juures.
Mis ma olen ka avastanud - selliseid kohti pole sugugi kerge leida. Pealtnäha on nagu nii paljud kohad head, aga möödub mõni päev ja miski hakkab häirima ja tahaks edasi liikuda.
See kõik on muidugi suhteline ja isiklik (vanaemad võivad ju olla nii erinevad!), aga minu arvates need tavalised erilised kohakesed peaksid omama järgmisi jooni (mitte tähtsuse järjekorras):
- Vaikne, idülliline ja sõbralik paik. Ümbruskonnas asuvad tegemis- ja vaatamisväärsused on muidugi mõningaks plussiks, aga kindlasti ei saa see koht olla nö tugevalt tallatud turismimarsruutidel. Pigem pisut nagu avastamata ääremaal.
- Hea odav söök: korralik kohalik ööturg ja paar päevast supi- või nuudlikööki. Puhas, odav ja atmosfäärikas külalistemaja. Koos võikeste vabadustega – nt vahel ise midagi küpsetada või külmkapis hoida. Ja tarbida väljast toodud sööki. Mõni veranda, istumisruum vms, kus lugeda ja kirjutada või teha midagi muud, mis parasjagu meeldib. Mida vähem "ekstrateenuseid" ja pealetükkivust, seda parem.
- Koht, mis pole spirituaalsuse otsinguil enesekesksete läänlaste joogatamis- ja mediteerimis- ja suitsetamispaik.
Ma arvan, et sellised "erilise tavalise koha" soovitused on pisut ohtlik teema, eriti praegusel agressiivsel turismiajastul. Aga ehk eesti keeles soovitades pole põhjust karta, et need kohakesed peagi vallutatud ja maatasa tehtud saavad. Lõppude lõpuks pole need mingisugused tundmatud salaurkad, ehk lihtsalt reisijuhtides pisut halvas sõnastuses välja kukkunud või silmavahele jäänud paigad. Soovitan neid igatahes, aga samas ei võta ka mingit vastutust? Kõik on ju nö tundeküsimus.
Imelikul kombel kõige enam (siiani 3!) olen ma selliseid kohti leidnud Taimaal. Või on siin tekkinud kõige enam vajadus selliste pelgupaikade järele?
Narathiwat(Taimaa idakaldal, tunnike Malaisia piirilt). Ja Narathiwat Hotel. See vana
sinakas puumaja seisab enam-vähem jões. Vaade teise korruse pikalt rõdult on nagu laevareelingu äärest. Päeva jooksul näeb ohtralt kirevalt kaunistatud kalapaate mööda seilamas. Mõned jäävad ka ankrusse. Hotelli alumine korrus on tegelikult litsimaja, aga naised on sõbralikud ja ajavad oma asju, teisele korrusele nad ei tule. Lärmi ka pole.
Atmosfäärikas tuba (kahele) akendega kahes seinas ja buduaarkapiga 130 bahti. Tubade keskel jõetuultele avatud mõnusalt jahe hall suure laua ja toolidega. Omanik inglise keelt eriti ei räägi, aga on sõbralik.
Narathiwati vanalinnatänavad on üsna kenad, paljude majade ees ripuvad puurides laululinnud. Võimalus jalutada lähedalasuvasse kalurikülla, vaadelda kalakasvatust kanalitel, jalutada mere ääres või sõita suurt kuldset istuvat Buddhat vaatama. Reisilisi
liigub linnas harva. Internet 20 bahti. Turg on väike, aga hea.
Phimai (Bangkokist idas, Khorati linna lähistel) ja Old Phimai Guest House. Phimai on tegelikult võrdlemisi populaarne paik. Siin on muljetavaldavad ja ilusad khmeri templivaremed Angkori ajastust, eriti kaunid varahommikul. Päeval saabuvad Bangkokist turistibussid, aga õhtuks on kõik läinud.
Tõepoolest mõnusat külalistemaja peab Tum, mõnda aega USA-s elanud (ja pettunud) tai. Toad on taas suured ja puised, ohtrate aknaluukide, mõned ka rõdudega. 160 bahti. Istumispaik katusel, väike veranda teisel korrusel ja suur elutuba allkorrusel. Võimalus
kasutada kööki, külmkappi ja valmisvarutud joogid on enamvähem poehindadega. Parim variant on osta söök väga healt ööturult ja süüa hotelli suure laua taga.
On ka telekas suure VCD valikuga (head filmid) ja jalgrattad. Ainuke häiriv müra on katusel tantsulöövad tuvid.
That Phanom (Mekongi jõe ääres, Mukdahanist tund põhjapoole) ja Niyana Guest House. Toad on head ja kodused, kaunistatud pitskardinate ja Niyana maalitud piltidega. 140 bahti. Niyana on väga muhe keskealine tailanna, õpetab ka kõrvalmajas lastele inglise keelt. Suur kassetikogu. Külmkapp on täis odavaid jooke, süüa võib teha ise, tuua turult
või küsida Niyanalt. Hotelli õu on väike ja päike sinna paista, aga väga mõnus. Ja siin elab ka Taimaa parimaid koeri Brev. Mekongini on paarkümmend sammu.
That Phanom on väga meeldiv linnake. Juhuslikult asub siin ka üks Taimaa pühamaid templeid, kus on hoiul Budhha rinnaluu. Kogu Taimaa kubiseb igasugu templitest, aga mitte ükski teine tempel pole mulle nii helget ja elavat muljet jätnud. Olenevalt aastaajast
saabub siia palju palverändureid, turiste väga harva. Jalgrattaretked ümbruskonnas (Mekong pidevalt silmaulatuses) lõpevad suu kõrvuni peas – peab ju kuidagi kõigile neile naeratavatele inimestele vastu reageerima. Ööturg on pisut tagasihoidlik, aga paar väga head nuudlikööki teevad tasa. Esmaspäeviti ja neljapäeviti on jõe ääres suur huvitav lao turg.
Indiasotsisime ka selliseid erilisi tavalisi paiku, aga raske oli leida. Välismaalastele mõeldud külalistemajad muutuvad nii kiirelt pealetükkivaks "industry'ks". Kohalikele mõeldud odavad hotellid on lärmakavõitu ja iseloomutud.
Päris "mu kriteeriumitele" ei vastanud, aga kaheks nädalaks sai koduks Millenniumi Hotel Jaisalmeri kindluses (Radzastanis). Turismipahupooli on Jaisalmeris muidugi tublisti, aga see hotell oli nii väike – 3 tuba iidses kaunis havelis (150 ruupiat) ja hotellipidaja Sunny on tõepoolest erandlik indialane, kuigi ka tema on Jaisalmeri safariäris edukalt tegija.
See oli ka ainus paik kogu Indias, kus meil lubati kööki kasutada – keetsime kord rõõmuga kartuleid ja lillkapsast. Hotelli katuselt paistab kogu kindlus ja suur jupp ümbritsevat kõrbe. Head kohalikku sööki leiab kindlusest väljas.
Top Station Munnari lähistel (Keralas) oli hea vaadete, rahulikkuse ja eraldatuse poolest. Seal saab üürida toa või suisa kogu pisikese maja ja idülliliselt eksisteerida. Aga söögiga on väga piiratud lood.
Pakistanis vaikseid rahulikke tühje külalistemaju leidub praegu muidugi kõvasti. Passu (Karakorumi kiirteel, paar tundi Hiina piirist) ja Shisper View külalistemaja olid aga klass omaette. Väike maja kilomeeter Passu külast. Ei-midagi-erilist toad (100 ruupiat), aga kirsipuude ja lilledega aed oli väga ilus. Hotelli kõrval laskub Passu liustik, kui veidi kõndida, tunneb jäiselt mõnusat õhku. Ümbekaudsed mäed ja matkavõimalused on lihtsalt kirjeldamatud. Omanik Sultan on Pakistani paremaid poegi. Aga see koht on kindlasti hoopis teistsugune kui reisilised Pakistani hakkavad naasma. Kui meie seal olime, oli ka Hiina piir SARSi tõttu kinni, sestap kogu söök oli Sultani valmistatud chapatti-praetud kartulid-omlett. Külapoes olid ainult küpsised. Aga nädal möödus sellest hoolimata kui üks tund.
Malaisiasleidub palju mõnusaid linnu (Kuala Kangsar oli seekord parimaks leiuks), aga külalistemajad on tagasihoidlikud ja pisut kallivõitu.
Saidki kohad otsa. Oleks hea kuulda rohkematest tavalistest erilistest paikadest Aasias.
Häid jõule.
Mulle tundub, et konkreetse öömaja/guesthouse mainimine selles teemas on natuke libe tee, sest seal sõltub kole palju sellest kui hea isiklik klapp sul pererahvaga on... ja see on juba väga subjektiivne asi, mõni saab parema kontakti Ahmediga, mõni Suniliga.
Kui Hellemai teksti algusest peale lugesin, siis ka mulle esimesena pähe tulnud koht on Tais: Sangkhlaburi, Birma piiri lähedal Kanchanaburist läänes, Three Pagodas Pass'i lähedal. Umbes-täpselt nii rahulik nagu näha juuresolevalt pildilt, guesthouse aias olevalt paadisillalt võid sulpsti sisse hüpata. Järv on tegelikult paisjärv, omal ajal olid sellel kohal külad ja räägitakse et madala veeseisu ajal paistavad mõnede stuupade tipud veest välja ka.
Indias on vist parimad sellised kohad Himaalajas. Meenub Munsyari, see on külake pärapõrgus Nepaali ja Tiibeti piiri lähedal. Lähimast raudteejaamast (Kathgodam) 3 tundi dzhiibiga Almorasse ja sealt veel 10-12 tundi edasi mööda Himaalajat, mida võib sõidu ajal võrrelda Ameerika mägedega. Dzhiibis pooled oksendavad. Munsyaris lõpeb autotee. Seal on (peale mõnede ilmetute hotellide) üks vanamees kes peab Martolia Lodge'i. Aias kasvatab ta lilli ja peab koera. Nagu polekski India. Kusjuures ta ise ütleb et enamik ta külalistest tulevad vähemalt nädalaks. Munsyarist algab ka matkarada Milami liustikule, soovitan soojalt.
