Olime Fidžil nädal aega tagasi. Kuna tegemist oli pikema reisi viimase kuue päevaga, siis väga rapsima ei viitsinud hakata, vaid kulgesime rahulikult. Fidži oli tore ja panen üht-teist ka siia kirja.

Ööbisime airbnb'st leitud Da-Dad Suite'is.

Korter oli puhas ja korralik, omanik sõbralik. Maja, milles korter asus, territoorium oli piiratud aiaga, värav pandi ööseks lukku. Paarisaja meetri kaugusel asus korralik supermarket nimega Fresh Choice Namaka ja poe vahetus läheduses asusid ka kohaliku ühistranspordi peatused.

DA-DAD sviit – Korterid üüripinda asukohas Nadi, Western Division, Fidži - Airbnb

Kuna saabusime Sydney'st õhtul kella poole 8 paiku ja tollel õhtul nagunii midagi ette poleks jõudnud võtta ning kiiret kuhugi polnud, siis otsustasime peale lendu konte sirutada ja korterisse liikuda mitte transpordivahendi abil, vaid jalutada. Midagi ohtlikku me jalutuskäigu ajal ei täheldanud, küll aga tuli teelõik just vahetult peale lennujaama kuni ringteel oleva tanklani läbida suhteliselt pilkases pimeduses. Liiklus oli aga üpris elav ning autotulede ja telefoni taskulambi abil sai see lõik probleemideta läbitud. Edasi töötas ka tänavavalgustus. Terve teekonna läbisime sõiduteega paralleelselt kulgeval üsnagi korralikul kõnniteel, teekonna pikkuseks umbes 4 km.

Järgmisel hommikul otsustasime jalutada Wailoaloa randa ja veeta päeva rannas. Võtsime Fresh Choice'ist kaasa mõned kohalikud külmad Fiji Bitteri õlled ja Bounty rummikokteilid. Rumm koolaga paistis Fidžil üldse väga popp jook olevat, lisaks kohalikule leidus poodides ka importtoodangut, näiteks Uus-Meremaalt. Purke igas suuruses - 330, 440 ja 500 ml ning kraadid viiest kümneni. Jalutuskäik ise taas ca 4 km üks ots. Rand nägi välja selline, et kui Wailoaloa Beach Roadi mööda kohale jõudsime, siis kõigepealt oli nö kohalike osakond (oli tuldud peredega ja puude all käis ka hoogne grillimine) ja randa mööda põhja (või õigemini kirde) poole jalutades ning väikest jõge ületades jõudsime piirkonda, kus olid hotellid, restoranid ja turistid. Samas oli rannas üsna õdus ja rahulik olemine, rahvast palju polnud, tegime omale pesa umbes sellesse kohta, kus kuival maal seisab suur vana laev, käisime ujumas ja nautisime jooke. Päikeseloojang rannas oli väga ilus.

Järgmisel päeval võtsime ette kuulsad Sigatoka liivadüünid. Sinna sõitsime kohaliku liinibussiga. Kõigepealt oli vaja eelpool mainitud supermarketi juurest sõita Nadi bussijaama. Peatusse jõudes tegin juttu kohalikuga, kes samuti seal bussi ootavat paistis. Mees aga kohe seletama, et ta ei ootagi bussi, vaid sõber võtab ta sealt auto peale; kuhu me minna tahame, nad võiks meidki ära viia? Nii oligi, sõber saabus ja viskasid meid bussijaama. Sealt edasi asusime Sunbeam'i-nimelise firma bussi peale, hind düünide juurde 7,50 FJD, distants u 60 km. Düünide juures üldiselt pikamaabussid ei pidanud peatuma, aga uurisin selle kohta juhi käest ja lahkesti oli ta nõus seal meid maha lubama. Düünide puhul on tegemist rahvuspargiga, millel oma külastuskeskus ja seal matkamine maksab 10 FJD. Läbisime nii ametliku matkaraja (ca 4-5 km) kui liikusime ka mere ääres tagasisuunava noole juurest edasi maasääreni, mille juures vabanes päevase mõõna ajal vee alt huvitavaid pinnavorme. Düünid ise olid väga ägedad, vaated neilt ilusad ja musta värvi liivaga rand inimtühi ning üldiselt üsna puhas, päris palju vedeles ajupuud. Pidasime seal ka mõnusa pikniku, võttes istet just ühel randauhutud palginotil. Müttasime seal kokku oma pool päeva ja terve selle aja jooksul ei näinud praktiliselt mitte kedagi peale külastuskeskuses oleva personali. Külastuskeskuse juurest hääletasime kohaliku mikrobussi peale (1 FJD) ja sõitsime Sigatoka linna. Kolasime veidi ringi, käisime turul, ostsime imemaitsvaid banaane ja värskeid kurke. Tagasi Nadisse sõitsime taas Sunbeam'i bussiga, mis sattus sobivasti meie bussijaama jõudmise ajal seal ootama. Üldiselt pidi Nadi busse liikuma iga 30-45 minuti järel. Nadis kolasime ka veidi ringi ja käisime muuhulgas postkontoris. Ülilahe oli see, et saadaval oli nii korralik valik postkaarte - postkontori tagumises, poe moodi ruumis, hind 0,50 FJD - kui ka saatmine ise oli üliodav, mark kaardile Euroopasse maksis 1,14 FJD. Võrdluseks, et Eestist välismaale hakkab postkaardi saatmine maksma 1. juulist pöörased 3,50€, mis tundub olevat maailma kallimaid tariife üldse. Aga see selleks. Õhtul sõitsime Nadist enda ööbimiskoha juurde bussijaamast kohaliku bussiga (5-6 km, 1,50 FJD) ja oligi päev läbi.

Hommikul otsustasime minna Lautokasse. Teekond sinna umbes 27 km ja selleks polnud vaja bussijaama minna, kuna kõik Lautoka poole minevad bussid sõitsid mööda juba meile tuttavast supermarketist. Busse liikus vägagi tihedalt, läksime peatusse ja hääletasime end bussi peale, hind 3,50 FJD. Mingil hetkel sisenesid bussi 2 noorhärrat. Kuna rääkisime abikaasaga omavahel üpris elavalt, siis kuuldus meie jutt nendeni ja suur oli üllatus, kui kutid meie poole eesti keeles pöördusid! Selgus, et nad olid Austraalias tööl ja tulid Fidžile puhkama. Kui härrad seda postitust lugema peaksid sattuma, siis siinkohal neile kõige soojemad tervitused. Kus mujal ikka eestlasi kohata, kui kusagil Fidžil suvalises bussis. Supercool! Lautokas kolasime niisama ringi, käisime kohalikus kirikus, botaanikaaias, turul ja uitasime mööda linna. Botaanikaaed oli üsnagi unarusse jäetud, kirik oli kena. Botaanikaaia territooriumil võis kohata hordide kaupa põõsa all varjus pikutavaid töötajaid, aga kes see ikka rohida või kaevata viitsib, kui väljas 35 kraadi kuumust. Pealelõunal istusime mereäärse promenaadi juurde piknikku pidama (google mapsis tähistatud kui Waterfront Park ja Lautoka Sea Wall). Pikniku käigus õnnestus mekkida Samoa õlut nimega Vailima. Promenaadi ja selle ümbruse kohta peaks mainima veel seda, et meie kohalejõudmise ajal oli mõõn ja merele polnud suurem asi vaade, sest meie ees laius tohutu mudaväli, millelt ei puudunud paraku ka korralik kogus prügi. Kui vesi tõusma hakkas, siis paranes muidugi ka vaatepilt. Soovi korral on võimalik sõita ka otse promenaadi vastas asuvale Bekana saarele, hind 35 FJD (ma ei mäleta hetkel peast, kas see oli ühe otsa või edasi-tagasi hind). Paadi randumiskoht oli täiesti leitav ja infotahvliga varustatud, kuid peale arupidamist otsustasime piknikuga jätkata, kuna järgmisel päeval oli meil nagunii merereis plaanis.

Niisiis sõitsimegi järgmisel päeval päevakruiisiga Tivua saarekesele. Otsustasime end premeerida veidi uhkema kruiisiga ja kasutasime Captain Cook Cruises'i teenust.

Captain Cook Cruises Fiji: Book Fiji Cruises & Holiday Packages

Kruiisi hinnas olid transfeerid erinevatest Nadi piirkonna hotellidest, hommiku- ja pealelõunatee purjeka pardal, rootsi-laua-tüüpi lõuna saarel, kõik joogid (limonaad, õlu, vein, kokteilid) saarel oleku ajal ja erinevad tegevused saarel vastavalt soovile (snorgeldamine, läbipaistva põhjaga paadiga merel käimine). Tegelikult pakuti veel lisaks hommikutee kõrvale porgandikooki ja minilihapirukaid ning tagasiteel küpsiseid. Pardal tutvustati ka kohalikku kava-joomise tseremooniat ja seda kohalikku legendaarset jooki sai ka soovi korral maitsta. Saarel sai aega veeta lahtises rannabaaris või pikutada lamamistoolidega varustatud varjualuste all, käia ujumas või jalutada ümber saare. Ise tegime natuke kõike - ringi ümber saare, ujusime, käisime paadiga merel (korallid ja värvilised kalad olid väga toredad) ja lobisesime baaris kruiisikamraadidega, sh austraallase Keniga, kes pidi järgmisel aastal tulema Soome ja Norrasse 26-päevasele autotripile. Jooke jätkus kõigile niipalju, kui vaid kellelgi soovi ja jäi ülegi ning enne tagasisõitu jagati meeskonna poolt ülejäägid lausa laiali. Kuna sattusime just baarileti lähedal olema, siis saime tagasiteele kaasa nii mõnegi purgi Fiji Goldi. Jäime kruiisiga väga rahule. Meeskond oli sõbralik, söögid-joogid head, oli lõbus ning laev polnud sugugi puupüsti rahvast täis. Transfeeri osas seda, et kuna me ei ööbinud hotellis, siis leppisime korraldajaga kokku, et jalutame hommikul kindlaks ajaks lähima nende marsruudil oleva hotelli juurde (meie puhul Mercure Nadi, meie korteri juurest kilomeeter) ja sealt võetakse meid peale. Õhtul tagasiteel uurisin aga juhilt, et kuhu ta edasi sõidab ja saime maha minna lausa enda korterisse viiva teeotsa juures. Kruiisi hind oli 269 FJD. Mõistagi sai soovi korral broneerida online'is, meie aga suhtlesime korraldajaga chat'is ja hiljem leppisime kuupäeva kokku meili teel. Maksime sulas sadamas nende letis.

Mõned detailid veel.

Raha ja rahavahetus.

Fidži dollarites oli tegelikult vägagi arusaadav arveldada. Ligikaudse summa teada saamiseks jagasid summa mõttes kolmega ja said teada, kui palju asi või teenus eurodes umbkaudu maksab. Täpne kurss meie sealoleku ajal oli 1€=2,5-2,6 FJD. Proportsionaalselt kõige soodsam oli vahetada Austraalia dollareid, mis ka igati loogiline. Ise tegin sedasi, et broneerisin No1 Currency veebilehel Click&Sell'i abil väiksema summa ning lennujaamas peale riiki sisenemist läksin ja tegin tehingu. Nende teeninduspunkt asus väljumiste alal. Kõik toimis ja broneerimise hetke kurss kehtis. Reaalsed kursid muude lennujaama rahavahetajate juures, niipalju, kui jõudsin tähele panna, olid kehvemad, isegi oluliselt. Hiljem mingil päeval Nadi kesklinnas vahetasin raha juurde (tegin enne ka piirkonnas väikse hinnavõrdluse). Kurss oli natuke parem, aga mitte oluliselt, seega millegagi vastu pükse ei saanud.

Currency Exchange Fiji | Currency Converter | No1 Currency

Ühistransport.

Olin enne Fidžile jõudmist mitmest kohast lugenud, et bussis sulas maksta ei saa või õigemini ei saa üldse millegagi maksta peale selle, et sul peab olema eelnevalt soetatud ühistranspordi kaart, kus piisavalt raha peal. Ka siin on sellest juttu -

The Guide to Public Transportation in Fiji - Fiji Pocket Guide

Tegelikkuses ei pidanud see absoluutselt paika. Andsid juhile sulas summa, mis ta ütles ja kõik toimis. Mainitud kaarti kasutati küll ja validaatorid olid olemas, kuid meie hinnangul vähemalt pool sõitjatest maksis sulas. Panime tähele ka seda, et peale mingi hulga sõitjate sisenemist ja neilt sularaha kasseerimist viipas juht tema enda käes oleva kaardi, millel oli päris pirakas summa, hiljem korduvalt validaatorist läbi. Tundus, et kas riik või bussifirmade katusorganisatsioon või kes iganes on kehtestanud muudatuse ja rahvas pole sellega nõustunud ning jätkab sõitmist-maksmist vanamoodi. Kuna aga maksta "tohib" ametlikult ainult ühistranspordi kaardi abil, siis on leitud seesugune lahendus, et juht ise teeb talle antud kaardiga vastava hulga viipeid. Pagan seda teab. Me ei ostnud mingeid kaarte ja sõitsime ning maksime kõigil kordadel sulas ning mingeid probleeme sellega ei olnud. Ainuke asi, mis tundus, et suurte kupüüridega ei maksaks vehkima minna, vaid võiks olla võimalikult täpne raha, kuigi nägime, et juht andis maksjale ka münte tagasi. Bussid, eriti just nö linna- ja linnalähiliinide omad, nägid päris coolid välja. Mõned välimuse järgi vähemalt 50 aastat vanad, aknad kas lahti või polnud neid üldse ees, sees puu- või väga kõvad nahkistmed, sõitu saatmas aga täisvõimsusel üürgav reggae-, rap- või India muusika. Seega olid sõidud üsna meeleolukad ja elamusi pakkuvad. Linnadevahelised bussid, nagu eelpool kirjeldatud Sunbeam'i omad, olid üsna tavalised Hiina päritolu pikamaabussid konditsioneeri ja mugavamate istmetega. Bussipeatused olid igal pool olemas, aga tundus, et põhimõtteliselt võisid peale või maha minna ükskõik, kus soovisid, kui selleks märku andsid (bussis sees olles vajutasid kella või tõmbasid istmete kohal olevat nööri, mis aktiveeris juhi juures oleva kella või tee ääres olles lihtsalt hääletades).