Inimesed, kes on valinud Vietnami reisisihiks lapsepõlves loetud raamatute või nähtud filmide põhjal, peavad kohale jõudes pettuma. 85 miljonit rikkuse poole püüdlevat vietnamlast on teinud maast, mida tunneme Vietnamina, kihava ja tihedalt asustatud asumi, kus ei saa aru, kust lõpeb üks ja algab järgmine linn. Turistide vool, mis on riiki külastamas, tallab ära viimased puutumata alad ning tekitab sinna hotelle, kodumajutusi, restorane ja turismibüroosid. Kiiresti on vietnamlased aru saanud turismiäri põhimõttest- turistilt tuleb kõik raha ära võtta võimalikult vähekoormaval viisil ja teenusega koos juba ka järgmist teenust pähe määrides. Omamoodi see küll jällegi säästab viimaseid allesjäänud looduslikke kooslusi. Vietnami külastav turist ohkab õnnest, kui näeb Halong Bayd või külastab Mekongi deltat. Tegelikkuses võetakse talt raha ära lühikese maa peal, nii umbes 5 km raadiuses järgmise nurga taga. Mida siis LP (paljude rändurite reisipiibel) soovitab Vietnamis tipphetkedena näha? Need on Sapa, Halong Bay, Hanoi, Hoi An ja Mekongi Delta. Sapa on kahtlemata matkamist väärt. Ronisin minagi seal pea 30 km riisipõldude vahel. Tõenäoliselt on Sapa matkatav sellisena veel vaid järgmised 5 aastat, pärast seda on turismibüroosid, hotelle ja restorane sinna nii palju tekkinud, et samasuguse looduselamuse saab jalutades Tallinna kesklinnast Lasnamäele või viimasel kinnisvara arendusest poolpuutumata põllul Harku lähistel. Märke sellest võib leida juba praegu ning ainult keerukamat ja pikemat matka ette võttes võib sellest veel mingil määral puutumata jääda. Halong Bay väärtus on ilusad fotod samanimelisest linnast järgmise kalju taga. Tegelikkuses on vesi sama soe ka Egiptuses või Vahemeres ning õhtust kokteili saab juua ka vähem ahistavas kohas kui laevatekk. Hanoi vana kvartal näeb välja nagu Kadaka turg, arhitektuuriga tutvumiseks ei jää eriti aega, kõnniteed on täis pargitud mopeede ja autosid, sõiduteel jalutades pead tähelepanu keskendama miljonile mopeedile, kes selles saginas ikkagi suudavad sinust mööda laveerida. Hoi Anis on heameel tuvastada, et ka kohalikud loevad LP-d ning on oma rätsepatöökojale kirjutanud peale „ LP soovitab“. Koloniaalstiilis hooned on tõesti lahedad ning tekitavad mõnusat vana ajastu hõngu. Sajad rätsepatöökojad on aga kogu miljöö rikkunud. Millegipärast on nad veendunud, et kõik turistid tahavad endale lasta midagi õmmelda ning vaid see ongi külastuse eesmärk. Mekongi delta, huvitav kuhu nad looduse panid? Krokodillid on tapetud, madusid pidi ikka mõnikord kohtama. Näidatakse turgusid, sh paaditurgu ning ongi kõik. Tegelikkuses on tegemist klassikalise linnatuuriga. Näoga seda justkui nn lihtsat elu vaadates jääb selja taha pulbitsev tavaline Vietnami linn. Õigemini ei saagi aru, et oled sadu kilomeetreid Saigonist eemale sõitnud. Aru ma ei saa, et miks inimesed ohkavad: „Issand, kui ilus, lahe jne on siin“. Tegelikkus on selline, et Vietnam on kiiresti arenev turismimaa ja muutub selliseks nagu Türgi, Kanaari saared, Costa Rica või Egiptus. Äärmiselt lihtne on juba täna riigis liikuda – buss on veidi odavam, rong ja lennuk pea ühes hinnas; igal sammul asuvad turismibürood viivad sind, kuhu iganes soovid (reeglina siis järgmise nurga taha, et sinult raha kätte saada). Kes tahab veel leida aga seda ehedat Vietnami enne selle muutumist eristamatuks, peab kiirustama.