Ma ei tea, kui vana küsija on, kuid ma endal näen patsiendiportaalis küsitavaid immuniseerimisi. Ehk see, et kunagi on tehtud, ei päde enam ning minu omad on viimase kümne aasta jooksul üle vaktsineeritud. Põhjuseks see, et omal ajal oldi liiga optimistlikud ja vaktsiinide hoiutingimused ja transporditingimused sõltusid suvast ning palgapäevadest.
Päriselt asjad nii hullud ei ole. Eriline aeg on tekitanud tohutu segaduse. Eelneva olukorraga võrreldes, tahavad täna oluliselt rohkem reisijaid oma pileteid muuta (kas siis tasuta või tasu eest). Kui peedistada klienditeenindajat 5 korda ja iga kord 45 minutit, samas teadmata ka väga ise mida soovitakse, siis ei saa imestada, et tõrge tekib ka sealt poolt. Mul tühistati ka lend ära, kuna ma ei reageerinud e-mailile. Läbi chati kulus küll aega, aga ei pidanud istuma telefoni otsas, läks pisut aega, kui vahetati pilet parema lennugraafiku järgi. Oleks ma kohe ise alguses olnud kodutöö ära teinud, oleks esimese korraga saanud hakkama. Nüüd kulutasin 2 korda enda ja teenindaja aega.
Kuna Ryanair ei lenda üle Atlandi, vist isegi lihtsuse mõttes ei tee jätkulende, siis on ülesehitus hoopis teistsugune. Lufthansa stuujardessid ikkagi püüavad sinuga suhelda vanast harjumisest ning inimesed mäletavad, et vanasti anti head paremat. Ryanair lennukis keegi ei eelda midagi, enamus asju on enda raha eest ning keegi ei taha Ryanair pakutavad võileiba ja kohvi kalli raha eest osta. Juba väravas pagasikaalumine ja mõõtmine viis tuju ära :)
Ühesõnaga, Lufthansa on endiselt kõva tegija, alati saab etteheiteid teha ja arvustada ning nemad paremaks minna. Aga tasub panna kõik enda eeldused sarnasele joonele, siis oleks võistlus aus. Kuni selleni välja, millisel lennuväljal üks või teine maandub ning kui kaugel sealt on tsivilisatsioon.
Olles pikemalt siin viinud ja olles praegugi siin, siis Brasiiliasse sisse saab viisavabalt. Brasiiliasse sissesaamiseks peab olema ettenäidata PCR testi negatiivne tulemus, mis ei ole vanem kui 72 tundi. Lennufirma kontrollib seda kõike juba enne, kui lennukile saad lennujaamas. Samuti vaatab Brasiilia piirvalvur sinu dokumentatsiooni põhjalikult järele. Enne lennukile minekut pead täitma Brasiilia tervisedeklaratsiooni, ilmselt leiad selle saatkonna lehelt. Põhimõtteliselt teed taotluse ja nad saadavad sulle digitaalselt täitmiseks deklaratsiooni, mille täidad ja trükid välja (või muul esitamist võimaldaval viisil). Brasiilias kehtib ainult riaal, üldiselt muu valuutaga eriti ei arveldata. Makseterminaalid on peaaegu igas kohas (ka metsikutes paikades asuvates tursimiteenuseid pakkuvates farmides), vahest ei taha nende terminaalid meie pangakaarte lugeda ning alati on hea sularaha kaasas kanda. Taksod on kõik taksomeetriga, mida tasub kontrollida, et tööle pannakse. Öösel on võivad olla muud lepped, üldiselt tasub võtta ametlikult taksod peatusest, mitte need kes hõlmast haaravad.
Maski kandmine on üldine kohustus igal pool, ka tänaval ja vabas õhus, näiteks pargis. Nad üldiselt on üsna kiivad seda kohati jälgima, samas näiteks Rios on mere ääres 50% ilma maskideta.
Brasiilia on oma suuruselt sama suur, kui Euroopa, koos Venemaa osaga ehk üüratu. Kohalikud lennupiletid on sobivateks aegadeks kallid. Inglise keelt räägivad vähesed, aga inimesed on toredad (loomulikult kuidas kunagi).
Ja oleneb mida sa tahad siin tegema hakata ja kuhu minna. Võimalik et pead ka mingeid vaksineerimisi tegema või malaaria tablette võtma.
Vaadates tänast Tšiili regulatsiooni seoses covidiga, siis tundub Alitalia probleem teisejärguline. Momendil nagu hästi üldse Tšiilisse ei taheta lasta.
Me võtsime Veigoga Ugandas miskis külas kohaliku muuseumi töötaja, kes tegi meile poole päevase (3 tunnise) retke küla ümbruses. Saime kohalikust elu-olust kihvti ja ausa ülevaate, aga botaaniliselt või väikevormisliselt peaaegu ei midagi. Pärast vaatasime, et olime muuseumi külaliste raamatu alusel sel aastal vist 13 ja 14-nes külaline, aga käes oli juba september.
Tundub, et huvitun sektorist, mis on täitmata. Samas näiteks igasugu botaanilised ekskursioonid ja retked on Euroopas ometi väga tavalised. Ja olen putukaretkele isegi Eestis saanud liituda. Samas oli osalejate tase väga erinev, seega kulus aur elementaarsete aluste selgitamisele ja minu ootatud tippsündmused ei leidnudki aset :)
Ugandas šimpanse jälitades oli mees automaadiga päris kindlasti. Nad väitsid, et tegemist on metsaelavantide piirkonnaga ning nood kipuvad olema väga tigedad inimesi nähes.
Ning ikka ja jälle võis olla ka see kaitse purjus külaelanike vastu, sest nagu sa Veigo mäletad, siis seal oli kombeks külade kaupa(nii mehed kui naised) pealelõunaks ennast maani täis juua.
Me oleme Veigoga leidnud suvalise auto ja autojuhiga Ugandas 3-4 päeva safarit teinud. See oli nii uskumatu kuidas me lihtsalt lambist mööda savanni (mitte teid mööda) lõvi praidi sisse sõitsime ja pildistama hakkasime. Pärast taheti võimude poolt autojuht (ning ilmselt ka meid) vangi panna, mis lõppes raha liikumisega võimudele ning ühiste sugulaste leidmisega, mis sealkandis on väga oluline argument.
Ja järgmine päev tahtis üks kohalik meid matseetega maha lüüa, sest ta oli pisut purjus ja me töllerdasime savannis tal ees. Aga selleks ajaks oli meid vist umbes paar korda veel matseetega rünnatud, nii et see tundus peaaegu "igapäevane ja tavaline".
Aga Serengetis "mustalt" liikuda on ilmselgelt mõtetu. Peaaegu Eesti suurune lahmakas, väheste teedega, mis on kohati läbimatud ning peab teadma, kuhu sõita. Ma ei näe siin mingit pointi.
Ööd on Aafrikas hoopis teistsugused ning loomad tulevad sulle telki. Olen üllatunud, kui mulle Aafrika pühvlikari öösel 6 meetri kauguselt otsa vaatas ja hüaan telgi seina taga häälitses. Rääkimata kõigest sellest, mida sa ei näe ega oska kartagi.
Olen Serengetis ja Ngorongoros 2 korda safaril käinud, samuti käinud mujal Aafrikas(Zimbabwe, Uganda, Malawi). Teejuhiga on ikka parem. Isegi Livingstonel olid alati kohalikud teejuhid kaasas.
Ma matkasaapa kohalt jääks eriarvamustele. Reeglina on matkasaabas ülehinnatud, kohmakas ja raske. Kiirel matkamisel ja tehnilisel rajal pigem kiirust pärssiv.
Minu viimaste aastate matkamiste sh.2020 kogumaht on aastas üle 2000 kilomeetri, olles alati olnud matkasaapa usku (mida vingem firma, seda parem), siis leidsin just eelmisel aastal, et vetthülgavad korralikud ja kiirelt kuivavad jooksutossud on parimad näiteks Lapimaa tundras ja mägedes. Ka libedal ajal, näiteks kiilasjääga kodumaal, on jooksutoss parem, kui matkasaabas.
Kui sa oled mitte heas vormis, siis pahkluud toetav matkasaabas on kindlasti ohutum, seda enam kui eesmärk on pigem kulgemine, kui matkamine. Kui aga on eesmärk kiirelt ja kergelt liikuda, siis peaaegu alati on korralik jooksutoss parem (tundlikum maapinna suhtes, põrutuste eest kaitsev, kergem ja kiiremini kuivavam)
Ma peenete terminitega siin väidelda ei suuda, see on rohkem müügi edendamiseks ja usaldusväärsuse kasvatamiseks.
Aga oma pikaajalisest ja paljukordsetest kogemustest võin jagada kogemusi küll. Peamiselt hakkabki külm, mitte pealt õhust, vaid maapinnaga kokkupuutuvast kihist.
- parim talveoludes on väike raudahi ja maast kõrgem lavats, kuni kütad on hea soe (ja paar tundi veel peale seda ka)
- olles kasutanud palju erinevaid isetäituvaid- ja õhkmadratseid ning erinevaid matte, olen viimasel ajal jäänud variandi juurde, kus kasutan all üht lihtsat termokilet ning kahte lihtsat termokihiga tavalist matti korraga koos (saab Prismas ka)
-magamiskotiga kasutan kaht kergemat kuni -5 kraadist koos. Määravaks saab nagunii soe spordipesu ja sokid, mis sooja hoivad. Villased sokid võid koju jätta, sest nende vastupidavus niiskusele on 3-4 tundi.
Tavaliselt olen ühes magamiskotis (suurusega XXL, et oleks mõnus sees ringi keerata) ning teine magamiskott on lukust lahtisena üle pea, sest reeglina kipub pea külmetama hakkama.
Aga üldiselt tasub mõistlikuma ilmaga katsetada, enne kui hullu panema hakata. Võib tunduda, et - 5 kraadi on peaaegu nagu -15 kraadi, kuid see vahemik on tegelikult põrgulikult suur.
NB! Kaalun ekspeditsioonilaagri magamislavatsi ostmist, kui nad ainult nii põrgulikult kallid ei oleks. Hinnad algavad ca 400 eurost ja lähevad ülesse poole. Parimad ulatuvad koos telgiga kõvasti üle 2000 euro ning ilmselt on hinnapiir veel kusagil kaugemal.
Nüüd hakkame juba lähemale jõudma. Aga ma ei usu, et need rahvamassid, kes seal tunglesid, oleksid olnud püsikliendid. Küllap on meie suusakeskustel oma klubilisus ka ehk lojaalsed kliendid on hoitud ja hinnad soodsamad, kui harvik- või esmakordsele kliendile.
Tegelikult ma püüdsin aru saada, mida dim123 öelda tahtis ning saan aru, et dim123 on ettevõtlusest kauge ja olemuselt otsib väga stabiilsust.
Igasugune ettevõtlus on eelkõige dünaamiline ja muutustele avatud, mingid ettevõtted alati kaovad ja suunad muutuvad.
Need, kes Eesti mägedel sõtmas käivad, jäävad alati käima. Eelkõige ajalise ressursi pärast ehk 2 päeva ööbimisega kusagil Lõuna (ka Ida)-Eestis. Ajab asja ära, saab sõpradele rääkida ja lapsed on rõõmsad.
Rwandas on täitsa normaalsed teed ja minibussi liiklus. Kigalis on supermarketid umbes nagu meil siin.
Samas on rendiautoga alati mugavam ja sõltumatum. Kui mina seal olin, siis väideti et araablased on ära ostnud õigused Akagera National Park-is ja tahavad seal luua sellist infrat nagu Keenias või Serengetis on. Loodus pidi olema samasugune läbilõige Aafrikast. Reaalsuses me ei jõudnud sinna ning keegi midagi ei teadnud, aga see oli 10 aastat tagasi.
Ja kindlasti saad selgeks kohad nagu Virunga Mountains ning avastad, et Rwensori mäestik on 1000 km pikk ja mäed kerkivad 5000 meetri kõrgusele, kus on ka lund näha. Aga eelkõige on nad mäed udus.
Kivu järv Kongo DV piiril on üks kolmest maailma ohtlikumast järvest, mille taolisi vist 2 on Kamerunis. Seal koguneb vee alla gaas ning ühel hetkel mullistub järvest välja tappes kõik elava hetkega.
