[[img 36476]]Vabandust naislugejate ees, kuid järgnev on ainult meestele mõeldud.
Kui mitmel korral oled pikemal rännul tundnud, et lõuaalune kipub metsikuks minema ja hipi-look läheb liiale? Jah, hosteli plekkidega peegli ees annab ühekordse žiletiga miskit maha kraapida, kuid miks mitte kasutada hoopis elegantsemat võimalust: külastada habemeajajat?
Paljudes maades on see ammu ununenud amet ilusti alles ja pole sugugi ilusalongide roosa ruužiga lämmatatud. Eelmise sajandi alguse kvaliteedimärgiga habemeajamisnoad, vahupintslid ja art-deco toolid, hõbedased käärid-kammid ning muidugi vanahärrad, kel muidu juba käed võbisemas, kuid kui noaga üle lõua tõmbavad, siis on liigutused sama täpsed kui kiurgil. Lisaks veel pahvakas kölni vett ja lõug on sile nagu sülelapsel.
Olematust hinnast me ei räägigi, sarnane muuseumikogemus maksab pisku nii Lissabonis kui La Pazis.
Milline on sinu reisi-habemeajamiskogemus?
Flickri foto
Aga sama nagu teistel lõunamaades -pärineb minul Tallinnast. 90-ndate lõpus juhtusin mingil seletamatul põhjusel Tallinnas mingi elektriraudtee peatuse ligidal (kusagil Nõmme ligidal vist) juuksurisalongi sisse astuma. Selline vana juudipapi oli-ca 80 aastane vähemalt-ei saanud muust aru kui , et aaaaa-kak u nemetskovo soldadata da? Ja andis aga minna. Ja ma muidugi tahtsin habet ka libedaks saada. Täis laks-peamassaaž ja kreemitamine jne nagu peab. Siiamaani ainuke korralik pügamine, mis ilmselt elu lõpuni meelde jääb.