Paari päeva eest avaldati uudis, mille kohaselt on alates 30. novembrist 2024 kuni vähemalt 2025. aasta lõpuni (suure tõenäosusega) Hiina Eesti kodanikele viisavaba. Kuna viibisin oktoobris teekonnal Jaapanisse mõned päevad Shanghais ning arvestades et viimasel ajal on Hiina suunal tulnud ning kindlasti on veel tulemas häid lennupakkumisi, siis mõtlesingi jagada kogemusi ja nõuandeid, mis Hiina reisimisel praegusel ajal kasuks võiksid tulla.

Riiki sisenemine. Kasutasin ise Hiina sisenemiseks nende 144h transiitviisa programmi. Selle kasutamiseks peab olema ette näidata lennukipilet järgmise päeva keskööst alates 5 ööpäeva jooksul kolmandasse riiki. Lennukis jagatakse enne maandumisi helesinised ankeedid, mis tuleb reisiinfoga täita, ent lisaks sellele nõuti piirikontrollis ka veel enam-vähem analoogse sisuga arrival card’i, mille vormid olid enne passikontrolli laudadel olemas. Ma ei tea, kas see oli vaid transiitviisa puhul nõutav, aga igaks juhuks võiks passikontrolli oodates ka selle vormi ära täita.

Huvitava vahejuhtumina selgus hotelli jõudes, et piiril oli mulle vale tempel passi löödud, mistõttu paluti hotellitoas tund aega oodata, kuna piirivalvurid lennujaamast hotelli jõuavad ja asja korda ajavad. Kohale nad tulid ja igati viisaka suhtlusega sai õige tempel passi.

Äpimajandus. Nr 1 äpp praegusel ajal Hiinas reisimiseks on Alipay, mis tasub juba enne reisi alla tõmmata, kasutajakonto teha ning see oma Visa või Mastercardi kaardiga sisuda. Sularaja ei läinud selle paari päeva jooksul vaja - igas poes sai maksta Alipay äpiga, kas siis skaneerides müüja QR koodi või lastes tal telefonis olevat koodi skaneerida.

Alipay äppi saab kasutada ka ühistranspordi eest maksmiseks, selleks tuleb äpis valida menüüst linn (nt Shanghai), siis ’transport’ ning metrookaart (nt ’Shanghai Metro QR code’ ja läbida registreerimine, misjärel tekib äppi QR kood, mille skaneerimisel pääseb metroosse sisse ja välja. Ühe telefoniga on võimalik ka mitme sõitja eest maksta, selleks tuleb QR koodi ülaosas asuval lingil avada metrooäpp ning seal ’companion ticket’, kus on vähemalt 2 lisakoodi kaasreisijate jaoks.

Teistest äppidest on kasulik MetroMan (metrooliinid, jaamade asukohad, kaardid), DiDi (taksoäpp), Klook ja KKDay (vaatamisväärsuste piletid), Microsoft Translate (suulise kõne tõlge). Rongipiletite, aga ka majutuste sissepääsupiletite ostmiseks on hea Trip.com äpp ja veebileht.

Hiina levinuimaks äpiks on WeChat, kus ühes kohas kõik makse-, kaardi-, ostu- jne äpid, väidetavalt ka välismaalastele nüüd avatud. Mina seda tööle ei saanud, aga peaks olema välismaalastele avatud ja Shanghai lennujaama turismiinfos pidi ka pakutama abi selle aktiveerimiseks.

Kõige probleemsemaks osutus kaardimajandus. Google Mapsil puudub litsents Hiinas tegutsemiseks, kaarti on võimalik näha, ent näiteks puuduvad seal ühistranspordi andmed ning asukoht tihti ebatäpne. Pisut parem alternatiiv on Bing Maps, samuti on MetroMani äpis olemas peatuste ümbruseid näitav kaardirakendus.

Transport. Metroo on uus ja puhas, iga paari minuti järel rong, sõidu maksumus sõltuvalt teekonna pikkusest 0.5-1€. Lisaks võimalik soetada perioodikaarte, aga ise vajadust nende järele ei näinud. Metroost kaugemal asuvatesse kohtadesse pääseb bussiga, aga kuna ma kusagilt ei suutnud leida bussiliine kaarti, siis jäi see kasutamata, selle asemel kasutasin DiDi äpitaksosid. DiDi töötas kenasti, ka inglise keeles, ainuke probleem oli öösel lennujaamas, kus tellitud takso ei tahtnud kuidagi tulla ning samas olid ümber kohe kümme varrukameest, kes oma teenust pakkusid ning kelle ärimudel ilmselt seisneski taksokutse vastuvõtmises ning selle ootelejätmises. Kohalikud soovitasid lennujaamas peatusest tavaline taksomeetriga takso võtta, hind väga ei erinevat äpitakso omast. Äpitaksosse istudes võidakse kinnituseks küsida sinu telefoninumbri 4 viimast numbrit.

Pikemate otstse sõitmiseks saab kasutada soodsaid kiirronge, ise neid ei proovinud, aga Trip.com äpis saab ühendusi näha ja pileteid soetada.

Internet. Kurikuulsa VPNi müüriga ma kokku ei puutunud, kõik meilgi tuntud äpid töötasid normaalselt. Võib-olla oli asi selles, et kasutasin Hongkongi operaatori eSIMi. Ühendus oli kiire ja korralik 5G, eri pakette näeb siin: https://esimdb.com/china, ise kasutasin MicroESIM paketti, kus 5 GB 5 päevaks oli 5.23€.

Ostlemine. Võrdluses Jaapaniga olid hinnad Hiinas samadele asjadele mõnevõrra kõrgemad. Toidu osas tasub proovida kohalikku hotpotti, kus laual on puljongipott, mille sees saad menüüst valitud toiduaineid kuumutada. Üsna tuntud kett on Haidilao, googeldades leiab kohad. Aga kehva toitu ei kohanud kusagil.

Vaatamisväärsused. Shanghais ja lähiümbruses jagub neid vähemalt nädalaseks tripiks. Kõige tuntuim on ilmselt Disneyland, mis minu kogemuses oli vähemalt Pariisi omast küll etem. Pilet oli Trip.com äpis ostes 52€. Kohale sai metrooga, alguses ehmatas see suur rahvahulk ära (eelmisel aastal oli külastatavus keskmiselt 36.000 külastajat päevas, paras laulupidu), aga masside haldus oli üllatavalt efektiivne - järjekorrad olid pikad, aga pidevalt liikusid ning näiteks lõunakohas läks lauast tellimisest toidu saamiseni alla 5 minuti.

Disneyliku meelelahutuse alternatiivina on näiteks Shanghais üsna arvukalt eri kontserte, ooper, ballett jne. Põhiline probleem on ka siin keelebarjäär ning näiteks ürituste kohta toimumisinfo leidmine, aga siingi aitab, kui suhelda kohalikega, näiteks hotellis küsida. Ise leidsin hotelli lähistelt hästi mõnusa elava muusikaga hipsterikoha samamoodi noortelt küsides.

Reisiideede osas soovitaksin 2025. aastaks mõelda mõnele rattamatkale Hiinas. Taristu on selleks hea, asfalteeritud rattateid on arvukalt, samuti rattalaenutusi, nende leidmiseks piisab, kui sihtkoha hotelliga enne reisi suhelda ja küsida kontakte. Suurriigile omaselt on kliima seinast seina, näiteks jaanuaris saab nii põhjaosa Jilini provintsis Hiina Vasaloppetit suusatada kui lõunas Hainani saarel 18-21kraadises soojas jalgrattal tuuritada.

Need olid siis paari päeva muljed, eks kogenumad Hiina-reisijad oskavad siin kindlasti veel midagi kasulikku juurde lisada.