Viimased kommentaarid

Mulle kui juristile pakub vaktsineerimise kohustuslikkusest isegi enam huvi see, kuidas seda siis rakendataks. Kohustuslikkusega on lihtne, mitte-demokraatlikus riigis kehtestab selle suverään, demokraatlikus riigis rahvaesindus enamuse tahtel. Ülemaailmne aspekt on palju keerulisem. ÜROs on 193 liikmesriiki, lisaks veel posu mitteliikmeid. Iga riik on vaba vajadusel kehtestama siseriiklike liikumispiiranguid ning piiriüleseid piiranguid lausa ilma vajaduseta. Midagi ülemaailmselt kohustuslikuks teha on seetõttu äärmiselt vaevaline ning aastakümneid nõudev ettevõtmine. Toon siinkohal näiteks ühes teises Tripi teemas arutlusel olnud maanteeliikluse konventsioonidest, mis võeti vastu 1926., 1949. ja 1968. aastal, ent mida isegi Eesti siiamaani alles ratifitseerib (1949. aasta konventsiooni alles paari nädala eest). Mis siin siis veel sedavõrd emotsionaalsest teemast kui vaktsineerimine rääkida!

Kui natuke vilosohveerida, siis ilmselt viimase kahe aastakümne jooksul oleme hakanud arvama et vaba liikumine on mingi ürgne inimõigus. Tegelikkus on teistsugune. Igasugune riikidevaheline liikumine on alati olnud reglementeeritud ning see, et me nii paljudesse riikidesse saame isegi ilma viisata minna, on üsna pikaajalise eeltöö, meetripaksuste rahvusvaheliste kokkulepete ning vastastikuse usalduse vili. Olukorra muutudes võivad riigid need kokkulepped ühe päevaga makulatuuri saata, selles ei olegi midagi imelikku, pigem on see riikidevahelise suhtlemise standardmoodus ning selle ajendiks olnud sündmuse möödumise või leevenemise järel kas taastub endine olukord (sleep) või tehakse uued kokkulepped (reset)      

 Siit tõukuvalt minu arvamus. Ühtset (mitte)kohustuslikkust ei ole ja vähemalt lähiajal ei tule, kuna puudub autoriteet selliste lepete kehtestamiseks. Iga riik/piirkond jälgib oma poliitikat, mõni paneb riigi lukku (Uus-Meremaa), mõni kutsub pool maailma endale külla (Sansibar). Riiki sisenemise ankeedi tüüpküsimuseks saab lisaks nimele, sünniajale ja -sünnikohale ka vaktsineeritus ning praegune olukord, kus paljud riigid nõuavad kas kollapalaviku või lastehalvatuse vaktsineeritust, saab ühe tõveliigi juurde. Teisalt oma kodus istudes sellist kadalippu läbima ei pea. Mõneti meenutab see Kolumbia indiaanlasi, kelledest enamikul puuduvad isikutunnistused ja riigisisesel reisimisel seda neilt ka ei nõuta. Valitsus olevat kunagi neile passe jaganud, siis aga nad kaotasid nad selle kas ära või hakkasid aktiivselt protestima, miks riik nende pildiga pabereid välja annab, kas tahavad selle kaudu nende hinge omastada? Lõpuks löödi käega ja jäeti olukord nagu varem, oma metsas võivad vabalt ringi liikuda ning isegi riigisisestele lendudele saavad passita. 

Reisijatena harjume kõigega ära, nii nagu me oleme harjunud kehaskännerite, veepudelite tühjaksvalamise, saabaste röntgenilindile paneku või oma FB konto piiriametnikule avamisega USAsse reisides - või siis nõudega esitada hotellile oma krediitkaardi andmed, olgugi et üheski riigis ei ole inimesel kohustust krediitkaarti omada.

Täna jõudis arvele tagasimakse SASi 2020.a. mais toimuma pidanud lennu eest. Vahendajaks oli Travelstart, nende obrok 30€.

Teinekord pane vautšer kasvõi siinsamas ost-müük sektsioonis 450 EUR eest müüki, oleksid säästnud 10 kuud ja vahendajate nuumamise vaeva. Qatari soodukaid jookseb ka siin pidevalt (viimati paari päeva eest Sansibarile) ning suure tõenäosusega oleks see juba kellegi poolt ära kulutatud. Lisaks asjaolu, et kui vautšer vastu võetud, siis lennufirmal kohustust seda rahaks teha enam ei ole ning ka chargebacki nüue läbi ei läheks. Samuti tuleb arvestada et vautšerid tihti tähtajalised, SASil näiteks tavaliselt aasta.

Tur1st, selliseid riike on piisavalt. Näiteks Türkmenistan, kus president keelas oma korraldusega viiruse ära ning seetõttu seal viirust ei esinegi. Või siis riigid a la Somaalia, kus igaüks vaatab ise kuidas hakkama saab. Tõsi, sellel on ka teine külg, kui valitsus kodanike abi vaja, siis öeldakse talle et vaadaku ise kuidas hakkama saab, pole inimeste mure.

Minu küsimus on pigem selles, kas testinõue sellisel kujul on end üldse õigustanud? Jah, see on mugav ja tasuta ning aitab kaasa lennureiside taastumisele, ent algne ajend, nagu aitaks see Eesti nakatumisi piirata, ei ole leidnud kinnitust. Kas viiruse leviku piiramisele ei aitaks pigem kaasa see kui lennujaamas testimist vähendada, nõudes seda ainult mõningatest kõrge varjatud levikuga riskiriikidest (eeskätt Venemaa ja Ukraina), ent samas võimaldades igal Ida-Virumaa vms kõrgema riskiga piirkonna bussilt saabujal, kes end haiglasena tunneb, end Tallinna bussijaamas tasuta testida? Hetkel ma sellist kasu lennujaamas toimuval laustestimisel ei näe, kuna tulemused näitavad et lennukiga saabujate nakatumisprotsent on praktiliselt identne suvalise Eesti inimeste valiku protsendiga.

Ehk siis konkreetne ettepanek: testimine Tallinna lennujaamas muuta profileeritumaks (laustestimise asemel päritoluriik + terviseseisund) ning avada testimispunkt hoopis Tallinna bussijaamas.

Ma kriitika kohta ei tea, aga ühe otsa hinnastamine on tavaliselt omane erareisijaid sihtivale lennufirmale. Ärireisijatelt kasumit teenivad firmad (tüüpnäide Lufthansa) hoiavad vanast mudelist veel kinni. Ju see näitab et Finnair ei arvesta ärireisijate turu kiire taastumisega.

Uudis põhjanaabrite juurest: Finnair läheb Euroopa lendudel üle ühe suuna põhisele hinnastamisele: https://www.aviation24.be/airlines/finnair/finnair-introduces-one-way-ticket-fares-for-its-flights-within-europe/?fbclid=IwAR0UFnr_uKCm6175tSe-9N27eeL7cJ0j54yMnbAFTrUvB1Pcmva3jOowXaU. Muuhulgas avardab see võimalusi Tallinnast Helsingi lennujaama minekuks - kui varem kippusid ühe otsa piletid üsna kallid olema, siis nüüd saab ühe otsa lennu 58€ eest kätte.

Riigiti on vaktsineerimise kohustuslikkuse määr erinev, hea ülevaate sellest, millised vaktsiinid kusagil kohustuslikud on, leiab Wikipediast:  https://en.wikipedia.org/wiki/Vaccination_policy.

Üldjoontes võib öelda et vaktsineerimise kohustuslikkuse määr on erinev. Ise olen elanud Belgias, kus kohustuslik on lastehalvatuse (polio) vaktsiin, ülejäänud on soovituslikud. Vaktsineeritute osakaal rahvastikust  on ca 98,5%, puuduolev 1,5% on osaliselt tingitud statistikast (vaktsineerimisandmed pole mingil põhjusel keskandmebaasi jõudnud) või põhimõttelisest vastuseisust. Kui mõni lapsevanem keeldub vaktsineerimisest, siis käivitab see Belgia bürokraatia masinavärgi rattakesed, mis lõppkokkuvõttes võib päädida trahvi või vangiminekuga: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2244783/. Sunniviisiliselt siiski kellegile süsti ei tehta. Viimastest uudistest võib veel mainida leetrite kaitsesüste kohustuslikuks muutumist Saksamaal: https://www.euronews.com/2020/03/02/measles-vaccination-becomes-mandatory-in-germany  

Kel sügavam huvi vaktsineerimispoliitika eri aspektide ja põhjenduste kohta, võib lugeda Belgia teadusnõukoja sellekohast 54leheküljelist analüüsi, mis kõik selle teema  erinevad aspektid ilusasti ära katab : https://www.health.belgium.be/sites/default/files/uploads/fields/fpshealth_theme_file/opinion_64_obligation_de_vacc_0.pdf. Kui lühidalt kokku võtta, siis kaitsepookimise kohustuslikkus sõltub alati reast argumentidest - haiguse nakkuslikkus, vaktsiini eeldatav mõju, kõrvaltoimete tõenäosus, majanduslik tulu-kuluhinnang jne. Näiteks Belgias on lastehalvatuse vastane vaktsineerimine kohustuslik haiguse kõrge nakkuslikkuse tõttu, samuti asjaolu tõttu et selle leviku peatamiseks on vajalik min 85% elanikkonna vaktsineerimine.

Seisukohad vaktsineerimise poolt ja vastu üle maailma ei järgi tihti tavapäraseid usulisi ning poliitilisi jooni - vaktsineerimine tehti varakult kohustuslikuks nii padukatoliiklikus Brasiilias kui ilmalikus Nõukogude Liidus, Hispaania kohta olen aga lugenud ülevaadet Franco-aegsetest uudistesaadetest 1945-1975, kus alguses vaktsineerimise osas skeptilised saated muutusid 1950ndate keskel täiesti vastupidiseks ja pookimist hakati propageerima kui iga moodsa inimese püha kohust. Kusjuures sama kehtib ka Eestis, kummaline on lausa näha, kus riiklikult kohustusliku vaktsineerimise kritiseerijad on sama hingetõmbega vastu nii homoabieludele kui ka eutanaasiale, olgugi et mõlemad on samamoodi inimese vaba enesemääramisõiguse riiklikud piirangud ning näiteks eutanaasia puhul mõjutab inimese eksistentsi oluliselt suuremal määral kui vaktsineerimine. Aga see on juba teine teema :-)

FBs on olemas grupp Eestlased Egiptuses, seal just kirjutas keegi, kes oli Minski kaudu Egiptusesse jõudnud. Ehk tasub sealt uurida.

Valgevenes viidi detsembri alguses tõepoolest sisse PCR testi nõue, vastava korralduse teksti leiab siit:  https://pravo.by/document/?guid=12551&p0=C22000705&p1=1&p5=0. Korralduse teisel leheküljel on loetletud juhtumid, kus karantiini (korralduse p 2 esimene lõik) või testi (korralduse p 2 teine lõik) nõuet ei rakendata ning üheks selliseks juhtumiks on ka transiit läbi Valgevene territooriumi 24 tunni jooksul:   Действие частей первой–третьей настоящего пункта не распространяется на: ... иностранцев, следующих транзитом через территорию Республики Беларусь и имеющих документы, подтверждающие выезд из Республики Беларусь в течение 24 часов.

Korraldus laieneb igasugusele transiidile ning seetõttu loen ma ise siit välja, et vajadusel võib ka lennujaama rahvusvahelisest tsoonist väljuda. Aga kindlam oleks kas saatkonnast või Belavialt järele uurida, samuti tasub see korraldus välja printida, juhuks kui Tallinna lennujaam seda nõuab. Iseenesest kahtlen et Tallinna lennujaamas takistusi tehtaks, viisavaba riiki sisenemine lennujaama kaudu on seal ju endiselt lubatud, täiendav on vaid karantiini nõue, aga see ei tohiks lennule lubamist mõjutada.

Kui guugeldada näiteks минск египет туры, , siis leiab Valgevene pakettreiside operaatoreid üsna lihtsalt: www.coral.by, egypt.nakurort.by, www.teztour.by, sletaem.by, holiday.by jne.
Broneerimiseks võib otse nende poole pöörduda või kasutada mõne Eesti idasuunalise turismiga tegeleva reisikonsultandi abi, tean et paljud neist vahendasid varem tuure Valgevene sanatooriumisse ja seega võivad neil kohalike reisikorraldajate kontaktid olemas olla.

Teatav risk muidugi jääb, aga seni on Valgevene lubanud ilma karantiinita transiiti, kui riiki saabumise ja edasilennu vahele jääb vähem kui 24h.

vatse öelduga nõus. Mis konkreetsesse tehnilisse korraldusse puutub, siis hetkel on veel raske öelda, millisest arendusest kujuneb reisivaldkonna standard, ent usun et siin on eelis süsteemidel, millel on analoogne kogemus juba olemas ning selle pinnalt pakuksin hetkel kõige lootustandvamaks lahenduseks IATA Travel Passi: https://www.iata.org/en/programs/passenger/travel-pass/, kuna IATAl on kollapalavikuga seotud kontrolli kogemus olemas, tegemist on lennuettevõtete katusorganisatsiooniga ning süsteemi arendamisel saavad nad tughineda juba olemasolevale Timatic andmebaasile, mille alusel ainuüksi 2019. aastal kontrolliti ca 700 miljonit reisijat.

Antud äpp hõlmaks nii riikide aktuaalseid sisenemisnõudeid kui ka näiteks infot selle kohta, milliste testikeskuste tulemusi tunnustatakse ning kuidas toimub võltsingute tuvastamine.  Hetkel on äpp veel arendamisel, aga turule lubatakse sellega tulla selle aasta esimeses kvartalis. Elame-näeme.

Kui juurakeeles rääkida, siis Euroopa andmekaitse üldmääruse (GDPR) artikkel 9 ütleb tõepoolest et terviseandmeid on keelatud töödelda, ent sama artikli lõike 2 punkt i teeb sellest erandi, kui see  'töötlemine on vajalik rahvatervise valdkonna avalikes huvides, nagu kaitse suure piiriülese terviseohu korral': https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32016R0679&from=ET.

Lisaks muidugi asjaolu, et isiku enda nõusolekul on terviseandmete töötlemine alati lubatud. Iseküsimus on muidugi, kas info vaktsineerimise kohta on terviseteave, ent GDPRi tõlgendamisel on seda käsitletud üsna laialt ning ka vaktsineerimisteavet loetakse siia alla.

Yucatanil on kolm osariiki ja igaühes neist on erinevad tingimused. Üldiselt kasutatakse foorisüsteemi, tasemed on punane, oranž, kollane, roheline. Quintana Roo (Cancun) hetkel kollane, täpsema info koos piirangute kirjeldusega leiab siit: https://qroo.gob.mx/sesa/semaforo-estatal-de-riesgo-epidemiologico . Lingid teiste osariikide infole leiab siit: https://mx.usembassy.gov/u-s-citizen-services/covid-19-information/

Mind on elu jooksul päris korralikult vaktsineeritud - lapsepõlve kohustuslik täispakett, pluss entsefaliidisüstid (olen aktiivne orienteeruja), mõnel hullemal hooajal gripivaktsiin ning kollapalaviku vaktsiin. Viimane, muide, on tänaseni mitmes Aafrika riigis maale lubamise eeltingimuseks ning vanemad reisisellid mäletavad kindlasti ka aega, kus isegi Brasiilia viisa saamiseks tuli vaktsineerimistõend ette näidata. Seega ei miskit uut siin päikese all. Mingite tervisehädade all selle tõttu - või tänu sellele - ei kannata

Kuhugile riski- või rindegruppi ma ei kuulu, lasen end vaktsineerida siis, kui järg minuni jõuab. Vaktsiini turvalisuses pole näinud vajadust kahelda, eriti kuna olen saanud järele uurida ka paarilt selle valdkonna doktorikraadiga asjatundjalt Eestis. Mis väljatöötamise aega puutub, siis näiteks kollapalaviku tänapäevast vaktsiini hakati välja töötama 1937. aastal, ent juba 1939. aastal vaktsineeriti sellega Brasiilias miljoneid inimesi ning praktiliselt muutumatuna kasutatakse seda tänaseni. Jällegi, ei miskit uut. 

Vastuargumentidest olen huvitatud, kahjuks on selle valdkonna eksperdid enamasti Google'i haridusega ja mingit anonüümsete teadjate umbluud kusagilt foorumitest ei viitsi lugeda. Seni pole kuulnud, et vaktsiin kohustuslikuks muudetaks ja sellesse ka ei usu. Mis kahtlejatesse puutub, siis alati on neil ju võimalus mõni vana kooli gripivaktsiini kokteil võtta, mille näiteks on venelaste Sputnik.

Küll aga võib ilma vaktsiinita reisimine tüütumaks muutuda, mis on ka täiesti mõistetav - nii nagu lennukitesse ja bussidesse ei lasta ebakaineid, haisvaid ja laamendavaid reisijaid, peaks ka nakkusriskiga reisijate puhul olema transpordiettevõttel õigus otsustada, kas ta selliseid reisijaid pardale lubab või mitte - ning nii nagu õigus purupurjus olekus bussi minna pole inimõigus, nii pole seda ka epideemia ajal nakkuse levitamisega riskimine.  Kui mõni firma on nõus seda riski võtma, siis palun väga, las veavad valikuta kõiki, ma nende vastu protestima ei hakka, aga võimalusel neid ka ei valiks.

Õige märkus. Cancun on Q.R., aga Yucatan veel eraldi osariik

Kõige parem on guugeldada mõne suurriigi välisministeeriumi lehel. Mehhiko puhul siis sealse USA saatkonna leht oleks abiks: https://mx.usembassy.gov/u-s-citizen-services/covid-19-information/, mida viimati uuendati 8. jaanuaril. Lehe andmetel kohustuslikku karantiini riiki sisenejatele ei ole. Mehhiko osariigid nelja kategooriasse - punane, oranž, kollane, roheline. Cancuni osariik Quintana Roo on oranž, mis tähendab et avalikud asutused on 25-75% täituvuse piir. Üksikasjalikuma info leiab allpool Quintana Roo all, ka on seal viide osariigi infolehele, kus hetkel on 4.-10.01 kehtiva olukorra kirjeldus: https://qroo.gob.mx/sesa/semaforo-estatal-de-riesgo-epidemiologico

@E.T. Selle 1926. aasta konventsiooni osas püüdsin ka ise leida, et kas Eesti on sellega liitunud. Konventsioonil endal on Eesti esindaja allkiri olemas (https://treaties.fco.gov.uk/awweb/pdfopener?md=1&did=64295) ja nagu kirjutasid, siis Riigikogu selle ka ratifitseeris. Iseenesest võeti tollal vastu igasuguseid konventsioone (samal aastal Pariisis näiteks hügieeninõuete ning rahvusvaheliste messide konventsioon) ja see, et Eesti toonane liitumine täna enam aktuaalne pole, tuleb ilmselt sellest et Eesti liitus uuema, 1968. aasta konventsiooniga, mis koos Euroopa Liidu õigusega kattis enamuse 1926. aasta osalisriike, v.a. mõned eksootilised erandid nagu näiteks Egiptus.    

Mõte mitme asemel ühe ühtse konventsiooni loomisest on väga eesrindlik, päriselus on aga olukord selline, et isegi 1968. aasta konventsiooniga pole veel kõik riigid liitunud. Näiteks Suurbritannia kirjutas sellele küll alla, ent ratifitseeris (s.t. muutis siseriiklikult siduvaks) alles 2018. aastal ehk lausa 50 aastat hiljem - rääkimata USAst, Indiast ja Jaapanist, mis pole tänaseni seda ratifitseerinud. Suurbritannia ratifitseerimise põhjustest annab aimu selle seletuskiri: https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/679996/EM_9570_Conv_Road_Traffic.pdf, kus on öeldud et liitumist peeti lõpuks vajalikuks ennekõike seoses isesõitvate autode tekkimisega, mis nõuab rahvusvahelist regulatsiooni. Miks nad varem ei liitunud - ju neil mingid takistused olid, näiteks näeb konventsioon piiriüleste vaidluste puhul seal ette Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsiooni ja see teaduspärast on brittidele väga vastukarva - nii nagu Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alt vabanemine oli üheks Brexiti põhiargumendiks. Lõpuks Suurbritannia liituski reservatsiooniga, et Rahvusvahelise Kohtu klausel neile ei kohandu.

E.T., et asja veelgi segasemaks ajada, siis tegelikult konventsioone lausa kolm :-) kolmas on 1926. aasta oma. 

Tõsi ta on et need konventsioonid päris probleemivabalt ei ühildu. Nii näiteks ütleb 1949. aasta konventsioon et sellel alusel antav luba võib olla pikkusega kuni üks aasta, samas kui 1968. aasta konventsioon lubab väljastada lube kehtivusega kuni kolm aastat.

Mis puutub küsimusse mitme riigi läbimisest, siis tasub uurida vana koloniaalvõimu Suurbritannia kogemust. Nende välisministeeriumu andmetel tuleb eri konventsioone hõlmavate riikide läbimisel võtta erinevad load: If you’re travelling through more than one country, you might need more than one type of IDP., https://www.gov.uk/driving-abroad/international-driving-permit

Mis riigilõivu puutub, siis selle üle otsustab iga riik ise ja ka loa väljastamise korraldus on igal pool erinev. Ise elasin Belgias ja seal väljastasid IDPd kohalikud omavalitsused, hind oli 20€. Hollandis väljastavad neid autoklubid, hind 25€ 1968 ning 19€ nii 1949 kui 1926 IDP eest: https://www.anwb.nl/auto/rijbewijs/het-rijbewijs/internationaal-rijbewijs#hoe-lang-geldig?. Saksamaal väljastavad maanteeametid ja taotluses tuleb ise märkida, millise konventsiooni luba soovitakse, taks 15€: https://www.adac.de/verkehr/rund-um-den-fuehrerschein/fahren-ausland/internationaler-fuehrerschein/. Kui Eesti 1949 konventsiooniga liitumine on lõpule viidud (Eesti liitumisotsus ÜROs deponeeritud), siis eks MKM ka otsustab, kas ja millist lõivu nõudma hakatakse.

Püüan veelkord selgitada. Rahvusvahelisi juhilubasid on kahte liiki: ühed on 1949. aasta ÜRO Genfi maanteeliikluse konventsiooni alusel väljastatud juhiload ning teised 1968. aasta ÜRO Viini maanteeliikluse konventsiooni alusel väljastatud juhiload.

1949. aasta konventsiooniga liitunud riigid leiab siit: https://treaties.un.org/pages/ViewDetailsV.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XI-B-1&chapter=11&Temp=mtdsg5&clang=_en ning 1968. aasta konventsiooniga liitunud riigid siit:  https://treaties.un.org/pages/ViewDetailsIII.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XI-B-19&chapter=11. Mõlemad on ÜRO kodulehe ametlikud dokumendid. Nagu näha, siis Eesti liitus 1968. aasta konventsiooniga juba 1992. aastal, ent kuni tänaseni ei oldud liitutud 1949. aasta konventsiooniga. 

Veelkord, selle praegu väljastatava papiraamatu kaanele on suurte ja selgete tähtedega kirjutatud et see on väljastatud AINULT 1968 aasta Viini konventsiooni alusel. Seega kehtib see vaid 1968. aasta konventsiooniga liitunud riikides, mille hulka aga ei kuulunud kuni 1.5.2020 näiteks Tai või kuni tänaseni USA. Ehk siis kui rendid USAs auto ja politsei kinni peab, siis võid oma 1968. aasta konventsiooni tunnistusega küll vehkida, ent USA politseile on see tarbetu paberitükk, kuna USA selle konventsiooniga liitunud ei ole ja seetõttu ei ole sealsed ametiasutused kohustatud seda dokumenti tunnustama.

päike12, väga lihtne vastus, juhuks kui jäi ebaselgeks - Eesti ei olnud liitunud 1949. aasta Genfi konventsiooniga ning seetõttu puudus Eesti riigil ka õigus selle alusel dokumente väljastada. Miks Eesti juba varem ei liitunud, samas kui nt Gruusia liitus juba 1993. aastal ning Leedu 2019. aastal, seda võib Välisministeeriumilt küsida.

Huvitav uudis Küproselt - sealne valitsus otsustas et alates 1. märtsist 2021 pääseb vaktsineeringu olemasolul riiki ilma piiranguteta: https://cyprus-mail.com/2020/12/03/coronavirus-cabinet-approves-new-rules-for-arrivals/

päike12, varasemalt oli võimalik väljastada papitükki 1968. aasta konventsiooni alusel, see asjaolu on ka Eesti papitüki kaanel selgelt kirjas, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/13060604, lisa 12.1. Küll aga ei kehtinud see papitükk riikides, mis olid küll vastu võtnud 1949. aasta konventsiooni, ent polnud liitunud 1968. aasta konventsiooniga; neis riikides kehtimiseks peab papitükk selgelt viitama 1949. aasta konventsioonile, näide siin: https://i1.wp.com/www.travelworldheritage.com/wp-content/uploads/2015/10/DSC04325.jpg?zoom=2&resize=830%2C375

Üheks selliseks riigiks on ka Tai, mis tänaseni ei olnud liitunud 1968. aasta konventsiooniga ja kus see papitükk seetõttu juriidiliselt ei kehtinud. Praktika on iseasi, see juurateadus on enamikule savi ja on täiesti võimalik et laenutajale sobib ka TÜ raamatukogu lugejapilet :)

Sarnaselt jaanusm kogemusele ei oska ma eriti negatiivseid näiteid tuua, kuna enamasti korraldan oma reisid ise ja endale sobivate kaaslastega ning kui miskit nihu läheb, siis tavaliselt on tegu mõne vääramatu jõu, olukorra sunni või - olgem ausad - ka enda plaanide untsuminekuga.

Küll aga oleb teistele reise korraldades leidnud reisisellide kategooria, kellega ma alati heameelega reisile lähen, isegi neid isiklikult vähe tundes - pensionil pedagoogid. Üle keskmise haridustasemega, vähenõudlikud, elu jooksul ise kümneid ekskursioone õrnas eas kaadrile korraldanud, laia silmaringiga, alati lõbusate juttudega koolielust, pensionäridena ka aega jagub. Olen neile 4-5 reisi teinud, vahemikus 5-10 päeva, eri seltskonnad, ent alati vähemalt minu jaoks positiivne elamus.