Prantsusmaa hinnatase on suht ok, meil on ka ikka elu siin Eestis kirveks läinud:) Kui ei larista, saad ilusasti hakkama, jälgi mida ostad. Kohalik vein on imeodav, niiet osta ja joo:) Kui sa enne ei ole lõuna prantsusmaal käinud, siis ei hakka ma miskit soovitama, sest seal on igalpool lihtsalt võrratu! Tee nagu mina kunagi - löö guuglisse lõuna prantsusmaa ja hakka uurima, leiad põnevaid kohti kuhu minna! Usu mind, see tasub ära!

teen siin väikese kopi-paste just Prantsusmaa veinidest ja Veiniteest:

Routes Des Grand Crus, ehk Suurte Veinimarkide Tee.

See oli meie Prantsusmaa reisi viimane planeeritud osa ja sealt oli plaanis ka nn. suveniirid kaasa osta. Kuidas sa krt Prantsusmaalt ikka ilma veinita tagasi tuled ja panimegi rõhu siis sellele Veiniteele.

Routes Des Grand Crus on ise umbes 60km pikk ja ühendab Dijoni Santenayga. Parim viis seda teed nautida on sõita paralleelselt N74-ga mööda pisikest teed D122. Veiniasjatundjatel peaks seal maitsmismeeled hakkama sülge eritama: Gevrey-Chambertin, Chambolle-Musigny, Vougeot, Vosne-Romanée, Nuits-St-Georges, Pommard, Meursault, Puligny-Montrachet, Santenay...

Siinkohal pean omale tuhka pähe raputama, et olen ennast võõraste sulgedega ehtinud . Minu jaoks on need nimed suhteliselt võõrad ja mittemidagi ütlevad. Ei ole ma oma elus veinist suurt lugu pidanud ja ei oska seda ka kuristada, luristada ega hinnata. Et sulanduda kohalikku eluollu, siis muidugi Prantsusmaal sai seda ikka sisse lürpida, kõrvale lutsides konnakoibi või teokarpe. Peab ju ikka kõik ära proovima. Kokkuvõttes pean aga tunnistama, et kõige paremad veinid leidsime me ikkagi kaubanduskeskuste kõige alumiselt ehk siis kõige odavamalt riiulilt. Vabandada võib ka sellega, et "alumise riiuli veinid" olid odavamad kui vesi ja kui hinnaklass on sama, siis pigem juba tekitada ka meeldiv olemine. Et siis alumiste veinide hinnaklass oli ca 1 euro.

Lugesin hiljuti tarka ajakirja nimega "Tarkade Klubi" ja sääl tehti eksperiment, et kas nad eristavad kallist ja odavat veini. Katselustele anti viit sorti veini ja ühte neist kaks korda. Viimast serveeriti kord kui kallist veini ja teisel korral kui odavat veini. Kõik kiitsid kalli veini maitseomadusi ja kõrvalmaitseid, kuigi jõid seda sama kraami, mida odava hinnasildi juures maha tehti. Minu veinikultuur on täpselt samal tasemel ja seega ma ei hakanud üldse kallist veini proovimagi, vaid kiitsin kohe odavat. Ostsime vahepeal ka ühe kallima veini ja peistime selle teiste pudelite vahele, aga ega me aru küll ei saand, millal me just seda jõime. Seega polnud tõesti vahet – vein on vein. Tsiteerides Kreisiraadiot, et see, kes joob terve pudeli veini üksi ära ei ole veel veinisõber, vaid joodik, võiksin ennast koos osade reisikaaslastega pidada pigem alkohoolikuks. Veini läks ikka liitrites.

Kui nüüd aga rääkida Routes Des Grand Crus-st, siis tee D122 oli see ümbruse mõttes küll päris mõnus elamus. Silmade ulatuses ainult lõputud viinamarja väljad ja seal vahepeal looklemas pisike tee, kust kaks autot üksteiset mööda ei mahu. Õnneks oli vastutulijaid vähe ja mõnedes laiemates kohtades õnnestus teineteisest siiski valutult mööduda.

Olen siin Prantsusmaast kirjutanud üsna positiivsetes toonides pean tunnistama, et selles Veinitees ma siiski natukene pettusin. Võib-olla just tänu oma ettekujutusele. Minu mõttemaailmas oli see üks mägine ja käänuline tee mida ta ka natukene oli. Kujutasin ette tee ääres asuvaid veinikeldreid, kus küürutades ukse vahelt sisse astudes tuleb vastu nahkpõllega paksuke mees, kes kutsub alla keldrisse vaatama oma veinitagavara ja proovima erinevaid maitseelamusi, et siis miskit pähe määrida. ...poolhämaras koridoris laskudes alla mööda kitsast treppi jõuaksime veel hämaramasse veinikeldrisse, kus on natukene kopitanud lõhn ja kelder täis puitvaate ja ämblikuvõrkudega kaetud tolmuseid pudeleid. Maitstes erinevatest karafinidest erinevaid veine valime mõned tolmused siltideta pudelid, mida siis võtta kaasa sõpradele kingitusteks...

Nii oli see vaimusilmas. Tegelik elu oli minu pettumuseks hoopis muu. Tee ääres uhked majad, milledel siis suured reklaamid veinide kohta. Astud sisse, iseavanevad uksed lähevad fotosilmaga lahti ja steriilses saalis tolknevad kikilipsudes ja ülikondades tüübid, kellel on täiesti savi, kas sa oled seal või mitte. Kõik on puhas ja lakutud ja kahheliga kaetud. Ühesõnaga risti vastand sellele, mida ma oma vaimusilmas ette kujutasin. Hinnad on loomulikult laes, kuna tegu pole lihtsalt Veiniteega, vaid "Suurte Veinimarkide Teega". Kuna ma lubasin ühele sõbrale just sellelt teelt osta kaasa ühe veini, siis pidin seda ka tegema ja üks odavaimaid maksis 17 eurot. Vähemalt sain ma seda enne proovida ja veendusin, et ta pole vähemalt hullem, kui need 1 eurosed "alumise riiuli veinid". Sellega aga sisseostud ka piirdusid ja kogu koju kaasa ostetav arsenal sai ikkagi soetatud tavalisest supermarketist kõige alumiselt riiulilt. Ostsin ka ühe peene ja kalli veini, millel oli kaela küljes mingi lipik, et "Winner 2008" või miskit sellist. Kuna aga väljas hakkas just padukat tulema ja tõusis ka tugev tuul, siis ostukäruga välja sõitse lendas see silt pudeli küljest minema. Jooksin loomulikult nii tähtsale sildile järgi ja korjasin ka ülesse, aga loomulikult polnud mul ainugi, millise pudeli küljest see minema lendas. Panin selle mingi suvalise pudeli külge ja ei tea ma siiani, kas see originaal hää vein on juba joodud või seisab ta veel endiselt riiulis

Nii palju siis meie Veiniteest ja nendest väikestest pettumustest. Kui ise ikka ära ei käi, siis ei tea ka. Käige ära ja proovige ka. Peale seda sai navigaatorisse pandud sihtpunkitks "kodu" ja algas pikk tagasisõit...

mõned pildid on ka üleval aadressil:

http://www.matkaauto.com/index.php?option=com_fireboard&Itemid=27&func=view&id=422&catid=8#422

Tegelikult kogu Prantsusmaa reisikiri on üleval matkaauto.com foorumis ja algus on aadressil http://www.matkaauto.com/index.php?option=com_fireboard&Itemid=27&func=view&id=213&catid=8