Peale korduvat ingliskeelsete arvustuste lugemist ja otsustusvõimetut välismaa raamatupoodides näppimist avastasin ootamatult, et juba ammu e.k. olemas Krakaueri Into Thin Air. Ostsin eile ja lugesin väikese öise unepausiga ühe jutiga läbi. Lihtsalt uudishimust mõtlen et tea kas keegi siinliikujatest kah lugenud on ja milliste muljetega. Endal praegu siuke tunne nigu oleks mikseriga olemise segi keeratud. Pole ühegi kõrge mäe otsas käind aga siin-seal trekkimas küll ja ikka igatsevalt tippude (küll hulka madalamate) poole vaadanud ka. Väga karm raamat muarust. Ja kes lugend pole lugegu, meenutab kaasahaaravuse poolest koolipõlves neelatud Maailm ja mõnda sarja või muud sarnast.
Olen raamatut lugenud. tõesti oli põnev ja kaasahaarav.
Mis aga puudutab Partsi ja kingitud atlastesse, siis minu arvamus on, et iga saavutuse eest ei saa hullu hunnikut pappi või maja või autot kinkida. Ma ei tea, et näiteks Rootsis oleks mõni sarnase või veel tunduvalt suurema saavutusega mees või naine riigilt preemiat saanud. Paljud kes millegi sarnasega hakkama on saanud müüvad maha oma oskused ja teadmised ja peavad loenguid ja teenivad nii tagasi investeeritud raha.
Edu
Rainile: põhimõtteliselt olen nõus, et sedasorti ettevõtmisi ei peaks riiklikult tasemel suures ulatuses toetama/tunnustama, aga küsimus on järjepidevuses. Ei jaksa praegu hästi meelde tuletada muid juhtumeid, aga vahest tundub küll, et suure meediakära abil pannakse ka riigiisad uskuma, et mõne mehe (või meeskonna) tegu on justkui ülioluline kuigi tegelt ei miskit erilist. ErkiNool vist saab ju küll ajuti pjedestaalile sattudes pappi EW käest? Mitte et see ebaoluline oleks...
A raamatut muide müüakse Harju tn raamatupoes hinnaga 51 eeku, mis on jummalamuidu. Niiet a) kõik ostma ja b) algatatagu korjandus, et saaks Partsile kinksuraha kokku.
Filmi pole näinud aga võõraid arvustusi lugedes on jäänud mulje et pidi hulka kefem olema kui raamat. Äkki peaks veel ühe õhtu oferdama ja ise järgi vaatama.
Leidsin juhuslikult, et hakitud mulle südamelähedast teemat (mäed, mägironimine) ja just siis, kui ma Eestist pikalt ära olin. Et igal mündil on 2 poolt, soovitan soojalt hankida kuskilt Anatoli Bukrejevi (Anatoly Bukreyev, Anatoli Boukreev) raamat "Voshozdenije" (Возхоздение) vene keele oskajaile või inglastele "The Climb". Tegu on ühe nii maailma kui ka vene väljapaistvaima alpinistiga, kes töötas sellel traagilisel Everesti aastal Scott Fischer'i ekspeditsioonis giidina. Kui mäletate, on teda Krakaueri raamatus mitte just parimast küljest kirjeldatud. Bukreejev'gi on nüüdseks manala teele läinud - 25. 12. 1997 Annapurna'l ( http://www.csac.org/Incidents/1997-98/Nepal-122597.html ), mis on muuseas statistiliselt ohtlikeim 8 tuhandeline (2003 seisuga vaid 109 tippujõudnu juures 55 hukkunut). Fre, ütlesid nii krdi ilusti: "nagu mikseriga keeras segi olemise". Minul ka, ja just selle pärast ei saanud jätta lugemata alternatiivset hinnangut juhtunule. Ei noh ja põnev ka ju. Mis mina asjast arvan. Ma pole Krakaueriga nõus ainult tema hinnangus Bukrejevi kohta. Krakauer oli tehniliste ja madalate mägede alpinist. Bukreejev aga väga suurte kogemustega nii tehnilises, kui ka kõrgalpinismis. Krakauer läks Everestile, nägi seal toimuvat ja kirjutas raamatu oma madalate mägede (kuni 5000m) kogemuste, teadmiste ja tõekspidamiste baasil, läbi selle prisma vaadatuna. 8000 m peal võib osa neist aga kus kurat saata. See on teine, absoluutselt ektreemaalne dimensioon, kus kehtivad teised- mäe, troposfääri ja alateadvuslike iniminstinktide poolt kehtestatud reeglid. Milles jutu uba? Kui keegi on otsustanud minna SELLISELE mäele, siis peab ta arvestama, et SEAL jääb ta just niipalju ellu, kui palju ta ise oma elu eest võidelda suudab. Kui kedagi juhtub olema aitamas, siis peavad mõlemad alati arvestama sellega, et aitamine SEAL maksab aitajale tihti elu. Kõigi 8- tuhandeliste lühike ajalugu on kuhjaga täis selliseid näiteid. Ühesõnaga, lugege. Otsige üles ka meie Everesti mehe, Alar Siku intervjuud, ta ka kuskil rääkis samast asjast. Tal vedas, ta kõõlus ka elu ja surma piiril, aga teda aidati, kuna veel polnud olukord NII kriitiline (aitaja jaoks). Kõik eelnev muidugi IMHO.
Filmiversioon raamatust Into thin air pole just suurem asi. Raamat on igal juhul etem. Nõustun ka eelkõnelejaga, et Krakauer tegi Bukrejevile oma raamatus liiga.
Mägironimishuvilistele julgen soovitada aga filmi Touching the Void (2003) http://www.imdb.com/title/tt0379557/
Lugu räägib 1985 aasta sündmustest Peruu Andides Siula Grande lääneküljel. Tegelasteks siis Joe Simpson ja Simon Yates.
Ei oska kahjuks öelda, kas eesti videolevis leidub, aga netist suurematest raamatute ja filmidega kauplevatest kohtadest saab kindlasti tellida.
Ja 1996 aasta sündmustest saab lugeda ka müstiliselt pääsenud Beck Weathers'i raamatust (rohkem küll raamatu pikkuseks venitatud ajakirja artikkel, aga huvitav ikka) Left for Dead: My Journey Home from Everest.
Oli mu esimene pikem lugemine alpinismist. Bukrejevist ei mäleta küll midagi, aga meelde on jäänud kolm asja "silmaklappidega jäärapäisus viib hauda", "eesmärk ei ole mäkke ronida, vaid sealt alla tulla" ning "nii nagu keenialastega pole mõtet võidu joosta ei tasu sherpadega klimatiseerumises võistelda".
Karm lugu on aga tõesti. Kahju on neist, kes ei saa aru riski ulatusest mäkke minnes. Korraldasin isegi projektijuhtimise koolituse ühele kliendile alpinismi näite varal. Seega innustav lugemine ja annab mõtlemisainet. Nagu kommentaaridest näha - igaühele erinevalt, aga mõtlemisainet annab.