Iraanist

Üllatus-üllatus aga Iraan on tegelikult eestlaste hulgas üsna populaarne sihtpunkt võrreldes näiteks Mongoolia või Bangladeshiga. Seega pole vist ka mõtet kirjutada, et minge ikka ja ärge kartke jne.

Viisa ja lennuki kohta on juba juttu olnud siin. Ja IranAiri on kasutanud nüüdseks juba paljud eestlased. Raha sai makstud ülekandega ja piletid tulid postiga. Lisaks oma piletitele õnnestus saada mul ka veel ühe iraani tädi (või äkki hoopis tibi) piletid, mis ma ilusti tagasi saatsin. Tänutäheks ootas mind koju tagasi jõudes kiri koos 1 eurosega margi eest, nii et igavesti korralik teenindus :) Lennul oli ka teenindus üsna hea, süüa sai korralikult, näidati Iraani filmi ja lennukid olid täis toredaid iraanlasi. Alkoholi muidugi ei pakuta ja naistel peavad juba lennukile minnes korralikud riided seljas olema. Aga näiteks tagasiteel läks mõnel kohalikul tibil rätt peast juba õhkutõusul ja keegi ei teinud sellest mingit probleemi. Kuigi mõned (aga mitte kõik) nende lennukid on pea 30 aastat vanad, on piloodid ikka väga kõrgel tasemel. Kõik kolm maandumist nendega olid ideaalselt puhtalt tehtud. Ma ei uskunudki, et lennuk võib nii sujuvalt maad puudutada, ükski Euroopa lennuk pole igatahes seda siiani teinud (MALEVi rallimehi ei hakka siin kohal meenutamagi :) ). Nii et soovitan julgelt neid. NB tagasilend IranAiriga tuleb kohapeal kinnitada vähemalt 4 päeva enne tagasilendu. Selleks pass ja pilet kaasa ning mõnda IranAiri kontorisse (soovitavalt mõnes veidi suuremas linnas). Lüüakse arvutisse sisse, et kinnitus on tehtud, piletile küll mingit märget ei pandud. Kui kinnitust ei tee, siis üsna kindlalt tühistatakse su lend ära ja müüakse uuesti maha. Vähemalt Stockholmi otsal on nõudlust piisavalt sinu koha järgi.

Jaanuari (2004) lõpus valmis uus Teherani Imam Khomeini lennujaam ja aasta jooksul on plaanis viia enamik lende sinna üle. Vana (Merhabad) lennujaam peaks siis jääma vaid osadele siselendudele. Tasub enne lendu järgi uurida, kummas lennujaamas lend kindlalt maandub või veel tähtsam väljub. Uus lennujaam on u 20 km Lõuna-Teheranist ja seega kulub sinna sõiduks ka rohkem raha ja aega. Vana oli pea kesklinnas.

Ka kuulus Türgi-Pakistani tee on jälle kord populaarne ja selle tee ääres võib kohata igasugu huvitavat rahvast alates mootorratastega koju sõitvatest uusmeremaalastest kuni vaid häälega liikuva lätlaseni. Näiteks neile, kel plaanis Indiasse jõuda ja aega selleks piisavalt, on see marsruut kindlalt sobiv. Ka enamik muid maapiire on avatud ja ka turistide poolt kasutatud.

Viisast on samuti juba kirjutatud. Praegu on ikka eestlastel seda väga lihtne ja odav saada. Väga tore oli teiste turistidega kohtudes kiidelda kui lihtsalt ikka meil asi käib. Tegelikult šveitslastel läks ka lihtsalt, aga raha tuli ikka rohkem maksta. Enamikele on see ikka suurem või väiksem vaev.

Hindadest. Kõigepealt seda, et kütus on neil pea ilma rahata (60 senti liiter) ja seega ka transport üli odav. Mõned hinnad - linnaliinibuss 30 senti, metroo 1 EEK, ühistakso linnas (5 reisijat sees) tavaliselt 1-2 EEK, takso kuni 10 EEK (Teheranis muidugi kallim), lennukiga 600 km 500 EEK, bussiga 450 km 20 EEK, rongiga 1500 km 140 EEK. Seega vääääga odav. Ka muu elu ei ole kuigi kallis. Enamiku lihtsamaid asju (seep, vesi, küpsis, lihtne tänavatoit jne) saab poest kätte alla 5 krooni eest. Korraliku kõhutäie (tavaliselt siiski kebab lisanditega) leiab isegi Teheranis alla 40 EEK eest. Muidugi on ka kallimaid restorane, näiteks 5 tärni hotelli restoranis maksab praad ikka oma 100 krooni. Normaalne inimene saab selle eest ju pea nädala söönuks :)

Välismaalasele teevad elu kallimaks hotellid ja vaatamisväärsused, kus on meile mõeldud erihinnad. Odavates hotellides (toas voodi ja olenevalt kohast vast veel mõni ese) läheb ühenene tuba maksma tavaliselt 80 EEK, oleneb muidugi hooajast ja kaubelda annab ka kui rahvast vähe. Näiteks Kaspia ääres sai hooajaväliselt sama raha eest toa koos konditsioneeri, TV, kööginurgaga jne. Alates 2004 juulist peaksid kogu Iraanis vaatamisväärsuste piletid välismaalastele ja kohalikele olema sama hinnaga. See tähendab siis seda, et piletite hinnad on meie jaoks langenud u 10 korda :) Tudengipilet aitab tavaliselt vaid väiksemates ja kõrvalisemates asulates. Tundub et mingeid konkreetseid reegleid selle kohta pole. Paigad, kus iga päev keegi selle kaardiga liputab, tavaliselt seda ka ei aktsepteeri, teistes kohtades näeb valvur sellist asja aga esimest korda ja laseb sind igaks juhuks hoopis tasuta sisse.

Kauplemist läheb vaja igasugu nänni ostmisel, mõnes hotellis ja mõnikord taksot võttes. Üldiselt keegi turistilt eriti suuremat hinda ei küsi, aga kui sa ise küsimata kolme kordse hinna maksad ega siis keegi sellest probleemi ei tee ja sulle raha tagasi toppima ei hakka. Erandiks oli Kashani linn, kus üllatavalt paljud alates taksojuhist internetipunktini üritasid mitmekordseid hindu küsida.

Selgeks tuleks õppida araabia numbrid (NB mõned neist on Iraanis erinevad Araabia riikides olevatest). Enamik siltidest on niigi vaid pärsia keeles, seega on hea kui sa vähemalt numbritestki aru saad. Reisi lõpus sai avastatud ka fakt, et enamikel pakendatud asjadest on peal tempel ametliku hinnaga. Otsi üles koht, kus on märgitud säilimisaeg jne ja seal alumine rida on hind reaalides. Pärast pole mingit kartust, et keegi sind petta üritab.

Raha Eestis vahetada muidugi ei saa. Iraanis tasub vahetada pankades ja teistes kindlamates paikades mitte tänaval, kus kurss on praegu isegi kehvem. Kaasa pole mõtet vedada ei krediit- ega muid kaarte (enam mitte ka MasterCardi), tšekke ja muud taolist. Pangaautomaate on muidugi piisavalt, aga nende jaoks kõlbavad vaid kohalikud kaardid. Turisti ainus raha olgu euro või dollar, mille eest antakse päris suur pakk reaale. Teadmiseks veel seda, et 10 reaali on kohalikus kõnes ka 1 toman. Alguses võib see veidi segadust tekitada, näiteks takso eest küsitud 1000 tähendab tegelikult 10 000 reaali jne.

1
2

Kohalikke transpordivahendeid sai juba eelnevalt mainitud. Kuna hinnad on odavad siis pole isegi taksosõit linnas kallis, aga ka muud sõidukid on kasutatavad. Kõige lahedam on muidugi savarii, ühistakso kindlal marsruudil, tavaliselt kohalik Paykan, kuhu pannakse 5 reisijat (esiistmel on kahekesi üsna põnev ja ka kitsas sõita). Selle peale saamine võib suuremates linnades esialgu suht võimatu tunduda. Karju sõitvale autole sihtpunkti nime ja kui see peatub siis ruttu sisse enne kui keegi ette jõuab. Kui süsteem selge ja piisavalt agresiivsust ukse krabamiseks siis on see väga lõbus ja ka kiire liiklemisviis.

Linnade vaheline transport. Bussid, tavaliselt enam-vähem sõiduplaani järgi. Paremad on Volvo bussid, kus on konditsioneer, näeb mõnda lahedat (või mitte nii lahedat) iraani või india filmi ja antakse tihti ka mingi väike pakk küpsiste, mahla jm taolisega. Teised bussid teevad rohkem peatusi, on palavamad, odavamad, aga jõuavad ikkagi ilusti kohale. Minibussid sõidavad väiksemate asulate vahel enamasti lääneosas ja Kaspia ääres. Väljuvad siis kui täis. Rongid on väga heaks ööveetmis kohaks. Esiteks odavam kui hotell, teiseks sa ei raiska aega (buss) või raha (lennuk), et teise riigi otsa jõuda. Olles ainuke turist pikas rongis on see hea võimalus ka pikemaks tutvuseks kohalikega. Rongid on Eestiga võrreldes üsna korralikud ja väga kiired. Lisaks veel turvalised, keegi ei tule öösel ega päeval su asju näppima. Lennuk on neile, kel aega vähe või näiteks ilma rongipiletita kuskil riigiservas ja öisest bussisõidust ei hooli. Kuna hinnad on odavad siis kasutavad kõik kel vähegi võimalust lennukit ning lende on üsna tihedalt ja ka mitmeid erinevaid firmasid. Erinevalt Euroopa odavlennufirmadest on siin aga tegemist korralike liinilendudega, kus antakse ka süüa-juua ja lehte lugeda.

0
0

Inimesed. No nüüd läheb raskeks. Kuigi on käidud nii turistlikes kui mitte nii turistlikes araabia maades on Iraan ikka midagi hoopis veelgi erinevamat. See külalislahkus, sõbralikus, abivalmidus, uudishimu jne, mis seal su osaks saab on ikka masendavalt suur. Oma osa on kindlasti sellel, et turiste käib seal veel üsna vähe ja needki põhiliselt piki Türgi-Pakistani maanteed. Teest kõrval oled sa tavaliselt ainuke välismaalane. Paljudele kindlalt esimene, keda nad oma silmaga näevad ja veelgi kindlamalt esimene, kellega nad räägivad. Vanematele inimestele oled sa meenutus nende noorusest kui välismaalase nägemine ei olnud midagi nii erilist, noorematele oled sa millegi filmidest ja telekast nähtu elavaks kehastuseks. Inimene kuskilt kaugel, aga samas geograafiliselt nii lähedast maailmast. Iraan on maa, kus mõne vaatamisväärsuse juures võid just sina olla kohalike turistide peamiseks pildistamisobjektiks. Nad võivad tulla paluma sind oma perepildile või lihtsalt üritada märkamatult filmida turisti kõndimas kuskil külatänaval või varemete vahel. Kõik, kes vähegi oskavad inglise keelt (neid pole üldsegi palju) ja ka need, kes räägivad vaid pärsia keelt tahavad sinuga rääkida. Kust sa tuled, kes sa oled, millega tegeled, mis sa Iraanist arvad jne – nendele küsimustele tuleb vastata päevad läbi ja õige pea on paratamatult selged ka nende küsimuste ja vastuste pärsia keelsed variandid. Kui ei viitsi midagi muud teha siis parimaks meelelahutuseks on istuda mõne kohalike hulgas populaarse vaatamisväärsuse ligi ja mõne minutiga on kohal keegi, kes tahab sinuga oma ingliskeelt harjutada või lihtsalt kasutada ainulaadset võimalust rääkida elus välismaalasega. Kui küsimused küsitud ja jutt räägitud on mõne aja pärast kohal järgmine vestluspartner jne. Kõige selle juurde käib tohutu viisakus ja tagasihoidlikus. Tähelepanu on Iraanis nii võrd suur, et sellega tuleb võimalikult kiiresti harjuda. Kui isegi kogu aeg rääkima ei tulda, siis vaatavad nad sind pidevalt ja igal pool ja muudkui naeratavad ja tervitavad. Alguses on see muidugi väga lahe kui iga vastutulija sind tervitab, aga pärast nädalate möödumist ei suuda ega viitsi lihtsalt enam igale tänaval istujale tere öelda. Aga toredad ja armsad on nad ikkagi. Üsna lihtne on osaks saada ka külalislahkusele, sest paljud tahavad sind endale külla kutsuda või siis lihtsalt süüa-juua pakkuda.

Väga üllatav on see, et hoolimata riigi nimest (Iraani Islamivabariik) on sealne elu paljuski läänelikum kui osades läänelikes Araabia riikides. Naised peavad küll kandma peas rätti ja seljas enam-vähem korralikke riideid, alkohol on keelatud jne. Kehtivad vaid islamiseadused, kuid tegelikult on nendest kinni pidamine kohati väga tagasihoidlik. Kui veel viis aastat tagasi oli kord päris range ja keegi ei julgenud eriti nende vastu astuda, ammugi mitte avalikus kohas, siis praeguseks on olukord paljuski muutunud. Suuremates linnades käivad ka naised üsna läänelikult ringi kandes rätti vaid nii, et see veidi pead kataks. Alkohol on noorte pidude lahutamatuks osaks, nagu ka Euroopast pärit narkootikumid. Kodudes mängivad Ameerikast pärit dvd sealsete iraani lauljataritega, kes ei kanna peas muidugi mingeid rätte, ega ka seljas kuigi palju. Autodes võib juba julgelt muusikat kuulata ja bussides näidatakse india filme, kus naised ei kanna mingeid rätte (igasugused tantsu kohad ja muu liiga kahtlane on siiski välja lõigatud). Vastassoost inimesed söövad restoranis ühes lauas, istuvad pargis kitarri mängides ja lauldes (vähemalt kahe reegli vastu eksides) või käivad väga julgelt käestkinni isegi väikelinnades. Kõik see tänu praeguse presidendi reformidele ja sellest saadud julgusele kohandada kehtivaid reeglid endale sobivamaks, mitte vastupidi, ennast reeglitele. Samas on selge, et kõik need muutused ei meeldi mitte kõigile. Teatud valitsusametid sulgevad liiga vabameelseid ja populaarseid söögikohti, lasevad ametist lahti liiga reformimeelseid linnapäid või professoreid jne. Hoolimata sellest liiguvad asjad aina vaikselt edasi ja, kui miskit (eriti ameeriklaste poolt) vahele ei tule, on lootust, et vast lähima kümnendi jooksul suudavad iraanlased lõpuks luua ühiskonna, millega enamik elanikest ka rahul on. Sellele eelnenud liiga läänelik šahhi ega praegune liiga range islami reziim pole seda kindlasti olnud. Paljud rohkem vabadusi ihkavad inimesed on just ka need, kes on tegelikult USA sekkumise vastu. On ka neid, kes ootavad ameeriklaste „vabastamist“, aga enamik neist tundusid olevat töötud haritlased vaesematest piirkondadest, kelle elu pole eriti viie aastaga muutunud. Rikkamate piirkondade ja linnade elanikud soovivad, aga rohkem reforme, kuid samas rõhutasid alati ka seda, et ameeriklased peaksid sel korral eemale hoidma. Eks see eelmine ameerika toel püsinud šahhi võim oligi praeguseni kehtiva islamivabariigi tuleku põhjuseks. Üllatav on ka see, et kui ikka ja jälle räägitakse sellest kuidas sealne võim rättide ja riietega naisi ahistab, siis ka paljud noored tüdrukud ütlesid avameelselt, et neile meeldib rätti kanda. Ka usk on muidu läänelike eluviisidega noorte hulgas üsna populaarne, midagi taolist nagu Lõuna-Euroopa maades.

Iraanlasi ei tohiks kunagi araablastega segi ajada. Suhted araabia maadega on loomulikult olemas, aga ise nad eelistavad end samastada pigem Euroopaga hoolimata erinevast usust. Üks põhjus on kindlasti ka iraani kultuuri palju vanem traditsioon. Iraanlased on väga uhked oma pika ajaloo ja kultuuri üle. Kuulsamate luuletajate haudade juures on alati rahvast ja lilli. Kõik veidigi haritumad (vähemalt keskharidusega kindlalt) inimesed tegelevad vabal ajal muusika, maalimise, kirjutamise, käsitöö või millegi muu taolisega. Ja huvidest rääkides ei peeta kindlasti nendeks kinos või peol käimist nagu meil tihtipeale vaid midagi muud.

Iraani elu lahutamatuks osaks on ka ülim viisakus ja selle lausa äärmuslik vorm ta’arof. See on viisakusnõue iga pakkumist kolm korda tagasilükata. Näiteks kõrvalistuvale iraanlasele viinamarju pakkudes tuleb seda teha vähemalt kolm korda enne kui ta midagi vastu võtab. Samuti on ka ise viisakas pakkumisi enne tagasi lükata. Mõnikord (eriti vähem turistlikes paikades ehk siis enamikus Iraanis) võib seda ka päris ootamatutel juhtudel kohata. Näiteks võib taksojuht või poemüüja sinu pakutud rahast keelduda, aga see ei tähenda muidugi seda, et nüüd võib astuma hakata, teisel pakkumisel võetakse raha siiski vastu. Viisakus võib ka teistel juhtudel veidi liiga äärmuslikuks minna. Näiteks savarii sõidu eest raha makstes võivad iraanlased viisakuse pärast peaaegu tülli minna. Mõlemad sõbrad üritavad ise mõlema eest maksta ja teise pakutavat raha kõrvale lükata ning mõnikord mindi selle pärast isegi vihaselt lahku, et teine sinu viisakust ei hinnanud vaid püüdis ise viisakam olla. Koht, kus kindlalt mingit meile tuttavat viisakust ei kohta, on järjekord. Tegelikult on järjekorra asemel tavaliselt hoopis paarkümmend meest, kes üritavad näiteks üksteist kõrvale lükates kassaluugini jõuda ja sealt oma raha sisse toppida. Tegemist pole siiski viisakuse puudusega vaid pigem järjekorra kui sellise mõiste puudumisega kultuuris. Kord raudteejaamas nägin, kuidas turvamees moodustas meestemassist järjekorra, ja see tekitas kõvasti elevust, sest enamikule paistis see väga kummaline olevat, et pileti saab kätte ka rahulikult toolil istudes ja õiges järjekorras ostma minnes, aga mitte üksteisest üle karjudes ja vahele trügides. Samas värsket leiba oodati alati ilusti järjekorras. Võta siis kinni.

0
0

Turvalisus on nagu Lähis-Idas ikka väga hea. Näiteks 12 milj elanikuga Teheranis võid sa autouksed ööseks lahti unustada kartmata, et keegi miskit näppima tuleb. Taskuvargad, murdvargad, relvastatud vargad ja relvastamata vargad ning kõik teised kurjad jõud on selles „kurjuse telje“ riigis üsna tundmatud. Oma asjadele tuleb ikka veidi tähelepanu pöörata, aga suurt karta midagi pole. Selle juures on üllatav, et kohalikud käivad tihtipeale hoiatamas, et tuleb ikka väga ettevaatlik olla ja ikka väga ohtlik on. Tihti peale hoiatatakse just mõne naaberlinna eest, et ole seal ikka väga ettevaatlik, see on väga ohtlik koht, mitte nagu meie linn. Ja lõpuks sinna naaberlinna jõudes kordub sama jutt selle linna kohta, kust sa äsja saabusid. Tegelikult on siiski ainsaks reaalseks ohuks tänapäeval mõne auto või võrri alla jäämine.

Sellest, et Iraan on „kurjuse teljel“ ja mida kõike seal ikka välismaalastega teha võidakse, pole mõtet kirjutama hakata. Kes selliseid jutte usub, vaevalt, et sinna minekule üldse mõtlebki. Need, kes lähevad, aga erilist julgustamist vast ei vaja. Lihtne nõuanne on see, et ära loe mingeid hoiatusi ei Eesti Välisministeeriumi ega teiste riikide taolistelt hoiatuslehtedelt, või kui väga tahad siis loe pärast kojujõudmist ja mõtle, et kuna selle kirjutaja ise küll viimati seal käia võis.

Vaatamisväärsused. Iraan on suur maa, Euroopa kohta ikka väga suur maa. Kui Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania kokku panna siis annab juba peaaegu pindala välja. Seega mahub sinna ka väga palju ja erinevat vaatamisväärset. Pakun et vähemalt pooled Iraanis käijad vaatavad vaid Türgi-Pakistani teele jäävaid paiku tehes ka kõrvalepõike Shirazi ja Persepolisesse. Kuid see on vaid väga väike osa Iraanist, mida nad näevad, kuigi suur osa kõige tähtsamatest vaatamisväärsustest jääb selle tee äärde.

Tihti peale räägivad Iraanis käinud, et sealne loodus on väga igav, ainult kõrb ja kõrb, kuid tegelikult on Iraani loodus väga mitmekesine. See kuivanud maa on omane Kesk-Iraanile, mida see sama turistitee läbib, kuid ka sealt on võimalik leida palju erinevaid maastike. On suurt liivakõrbe ja soolajärvi, palju kõrgeid mägesi jne. Lääne-Iraan meenutab Ida-Türgit (kuigi pole seal käinud :) ) või Kesk-Hispaaniat. Suvel suured kollased viljapõllud, kevadel-sügisel on maa aga väga roheline ja sealne ala on vist üks paremaid Iraanis rahulikuks jalgsi- või rattamatkaks. Mäed pole liiga kõrged ja väikseid asulaid on piisvalt tihedalt. Kaspia rannik meenutas Euroopa Vahemere rannikut. Mägede ja järve vahele jääv tasandik on Iraani kohta üllatavalt roheline aastaläbi ja suvel on sealsed asulad täis kohalikke puhkajaid. Alborzi aheliku põhjanõlvad on nagu Alpid kaetud paksu rohelise metsaga, mille kohal kõrguvad igilumega kaetud tipud. Ideaalne paik mägimatkaks paljude radadega (ülejäänud Iraani mäestikud on kõik kuivad ja suurema taimestikuta). Sinna kanti soovitakski minna alles peale mõningat Iraanis viibimist, siis on efekt palju suurem kui otse Euroopast saabudes ja saab paremini aru iraanlaste kiidulauludest sealse looduse kohta. Kesk-Iraan on üsnagi kuiv, suur osa sellest selline kruusaklibukõrb. Põnevamad kõrbe osad peaks olema Dasht e Kavir ja Dasht e Lut, seal peaks olema ka väga suuri liivakõrbe alasid jne. Kesk-Iraani jääb ka palju mäestikke, suurim neist Zagros, kus on võimalik leida piisavalt palju kauneid paiku. Pärsia lahe rannik on jällegi rohelisem ning paljude saartega, aga enamiku aastast üsna palav ja niiske troopika.

Ka kultuuri poolest on Iraanis väga palju erinevat vaatamisväärset. Lisaks päslastele elab maa äärealadel ka teisi rahvaid, kes kannavad maapiirkondades veel praegugi värvikaid rahvariideid erinevalt pärsia naiste mustast chadorist. Mägedes ja kõrbes on veel ka mõned nomaadihõimud, kes oma karjaga ringirändavad ja traditsioonilist elu elavad. Palju on ka väikseid ilusaid külasi erinevates piirkondades. Ilusamad neist on ka kohaliku kultuuriameti poolt uuesti korda tehtud ja kuna välisturiste eriti ei käi siis pole seal ka tüütuid pastakaid ja muud nänni lunivaid külapoisse ega muud taolist mida paljudes maades tänapäeval kahjuks kohtab. Üldiselt on aga enamik kultuurist seotud pärslaste ja Pärsia riigiga. Esimese Pärsia riigi ajast on säilinud hulgaliselt varemetelinnu, hauakambreid, reljeefe jm, tuntuim neist muidugi Persepolis, üks omaaegseid kaunimaid paleekomplekse maailmas. Islami aegsetest Pärsia riikidest on pärit enamik sellest, mille pärast tavaliselt Iraani tullakse – ühed maailma kaunimatest mošeedest (näit Esfahanis, Mashhadis), uhked paleed erinevatest sajanditest (Teheran, Esfahan jne), kaunid aiad (nt Shiraz), tüüpilised vanalinnad (Yazd jt) jne. Liskas veel kõrgel tasemel käsitöö – vaibad, miniatuurid, puutöö jne. Ainuüksi selleks, et enamik ilusaimaid ja kuulsamaid paiku rahulikult ära vaadata kulub nädalaid, kuid lisaks sellele on veel palju põnevaid paiku, suur osa neist pole isegi turistide raamatutesse jõudnud.

Reisil sai kasutatud LP Iran, 2001 – pea ainus praegu saada olev raamat Iraani kohta

Hiljem on lisaks loetud ka veel Culture Shock!: Irani, 2003 - annab palju huvitavat infot iraanlaste ja sealse tegeliku elu-olu kohta.

Mõned kodulehed Iran Tourism & Touring Organization Iranian Cultural Heritage Organization Iran Caravan – palju infot maa ja vaatamisväärsuste kohta Iran Chamber Society – veel infot ja juttu IranAir: The airline of the Islamic Republic of Iran Iran Aseman Airlines Kish Airline Mahan Airlines RAJA Passenger Trains Co. – reisirongid Transport Iraanis - lennu-, rongi-, bussi-, laevasõiduplaanid Iraanis ja Iraani Valfajre-8 Shipping Company – praamid Pärsia lahel

paiku Iraanis Choghazanbil – vana tsikuraat Esfahan Guilan Tourism and Touring Organization – üks Kaspia äärne provints Kish Free Zone Masooleh – üks küla Alborzi mägedes Carpet Museum of Iran Glassware and Ceramic Museum of Iran Golestan Palace National Museum of Iran Niavaran Palace Reza Abbasi Museum Tehran Museum of Contemporary Art TehranAvenue.com :: Gateway to city news and views – infot Teherani kohta, näitusi, sündmusi jne Tochal Tele Cabin - tõstukid Teheranis Tochali mäele Shiraz Municipality Yazd Touring & Tourism Organization Yazd Tourism

Pilte ka reisilt.

name - pildid password - vaata

0
0

Lahe ja asjalik kirjutis. Tekkis kohe huvi :)

Kuidas kohalikud filmimisse või pildistamisse suhtusid? (vahel mosleminaistel on sellega probleeme) Kas on ka mingeid keelatud piirkondi, eriolukordi vms.? Lääne pool Kurdistan, Iraagi ja Afganistani piirialad jne?

Jyrka

0
0

Nagu alati tuleb enne pildistamist luba küsida. Kuna ise suurem asi inimeste pildistaja pole siis palju kogemusi pole, et kui palju keeldutakse jne. Kõik need sõbrad-tuttavad, kes seal iga päev tekivad, aga lausa nõuavad enda pildistamist. Raha nagu turismimaades keegi muidugi ei küsi, pigem on nad nõus sulle maksma, et neist pilti teeksid :) Naistega oleks vast rohkem probleeme väiksemates kohtades ja kindlasti mošeede juures ja teistes pühades paikades ning mõnes avalikus kohas (linnaväljak näiteks) pole ka kohalikud noored naised sinuga nõus üksi pilti tegema. Suurema grupiga või kuskil kõrvalisemas kohas on teine asi. Kogu reisi ajal ei tulnud keegi kordagi pildistamise kohta ütlema. Püüdsin ise ka võimalikult diskreetselt käituda, kuid näit Masshadi pühamu juures oli paratamatu, et peale jääb hulgaliselt usklike. Vaatasin, et kohalikud teevad pilti, siis võib ise ka ja probleemi ei tulnud.

Teine asi on kõik see ametlik värk, mida ei või pildistada. Nagu ikka valitsushooned, sõjaväeosad, vormis mehed jne. Näit jäid tegemata pildid endisest USA saatkonnast, kuna kohalikud ütlesid, et parem on seal pilti mitte teha. Tänavapildis üritasin ka politseinike mitte peale saada, aga kui küsida siis paljud neist on kindlalt nõus. Kunagi oli siin juttu ka eestlasest, kel tekkis probleeme ühe demonstratsiooni pildistamisega. Alguses oli seda mõtet rohkem, et kas ikka maksab siin või seal fotokat käes hoida või üldse ringi vaadata, aga pärast harjus ära, et kõigil suht suva kui välismaalane ringi vahib. Tuumauuringu keskuset jätsin pildid siiski tegemata, kuigi võimalust oli :) Ja Komiteh mehi, keda sinu kahtlasem tegevus võiks huvitada, sa linnas niikuinii ära ei tunne. Ise arvasin juba, et äkki neid polegi eriti enam kohata, aga nagu Rollingute jutust kuulda, siis vahel (ja just ebasobival ajal) võib nendega siiski kokku sattuda.

Keelatud piirkonnad. Kurdistan pole kindlalt probleemne piirkond, seal sai veidi viibitud ja mingeid probleeme pole. Ala on küll palju vaesem kui enamik Iraanist ja see tõttu võib sealt läbisõites tekkida kahtlus, kas seal ikka kõige turvalisem on, aga tegelikult probleeme pole ja inimesed on ikka samad. Kurdile ei maksa muidugi kiita oma viimast fantastilist reisi Türki või muud taolist :) Kindlasti ei taheta sind näha piiritsoonides. Et üsna piiri äärde jäävaid vaatamisväärsusi külastada tuleb provintsi keskusest tasuta luba küsida, ise nii piiri äärde ei sattunudki, Iraagist ja Turkmenistanist jäi vast 100 või vähem km, teistest rohkemgi. Ainus ohtlikum piirkond minu teada on Pakistani ja Afganistani piiri äärne Sistan va Baluchistan, suur kuiv kõrb, kus elab hulgaliselt salakaubavedajaid ja muud kahtlast rahvast. Alles detsembris vist võeti seal kolm jalgratturit pantvangi, varsti said muidugi elusalt ja tervelt jälle vabaks. Pärsia lahe rannik on teine salakaubanduse piirkond, kus vast igale poole ei tasu oma nina toppida. Rõhuv enamik maast on ikka väga turvaline.

0
0

see pole eriti õige nii öelda et kes usub halbu jutte iraanist sellel pole mõtteski sinna mina. mina näiteks tahaks väga sinna minna aga peale kõikide tuttavate poolt hirmutamist ja igasuguste juttude rääkimist tekkivad kahtlused. aga muidugi on vaja küsida(nende inimeste käest kes on seal juba käinud). ise ju pole.

0
0

Üldiselt on siiski vist maailmas pigem nii et, mida autoritaarsem režiim (teatud piirini, muidugi), seda julgem on seal turistil käia. Koos inimõigustega on maha surutud ka kuritegevus jm. anarhia. Seega, (valitsuse poolt kontrollitavates piirkondades) "kurjuse telje" riikides peaks turistil olema suht koht julge ja hea käia. Võib esineda muidugi liikumispiiranguid mingist poliitikast lähtudes. See on minu subjektiivne mulje, ega ma seal käinud pole, aga kui lasete silma eest mööda riigid, kuhu USA ei soovita minna nagu Kuuba, Iraan, Süüria, Põhja-Korea jt., siis peaks selge olema, et sellisel tasemel hirmutamine on puhtalt poliitiline. USA kodanike peale võidakse küll mõnel pool viha kanda (ja viisatki mitte anda), aga eestlasel küll ei peaks olema põhjust muretseda. Pigem peaks olema just lahedam, kuna on vähem turiste, kommertsi, ehedam mulje, garanteeritum julgeolek.

Jyrka

0
0

Jyrka sõnadega olen nõus. Oma osa selliste riikide turvalisusel on kindlalt valitsuse tugeval kontrollil elu üle. Samas araabia- ja osade teiste islamimaade puhul on väga suur osa ka tingitud sealsest kultuurist. Tänapäeva lääneinimestel on seda väga raske uskuda, aga enamik sealseid inimesi ei tule selle pealegi, et varastada, röövida, tappa jne. Osaliselt on see tingitud usust ja tugevamatest usutraditsioonidest (ma ei mõtle siin all mitte hirmu varguse eest käe maharaiumise ees vmt, vaid lihtsalt suuremat usku heaks olemisse või midagi taolist). Ka sada aastat tagasi oli ju Eestis üsna ennekuulmatu, et mõni külamees tuleb sinu ära olekul, võtab luua su ukse tagant ja teeb maja tühjaks. Paljudel lihtsamatel inimestel, kes pole läänekultuuriga liiga palju kokku puutunud, on tihti väga raske mõista kuritegevuse kui sellise mõistet. Näiteks jäigi ühel egiptlasest hotellipidajal arusaamatuks, kuidas toimib maffia ja organiseeritud kuritegevus. Ta ei suutnud lihtsalt taibata, kuidas asi üldse võib nii kaugele jõuda, et miks siis politsei või kes iganes juba eos seda ei hävita. Teine asi, mis seotud usuga, on üks islami tugisammastest - sakat - almuste andmine. Seega ei jäeta mitte kedagi lihtsalt tänavale vaid tal on alati mingi võimalus teiste abiga kuidagi ära elada. Kerjamine on kõige silmatorkavam näide, mis siia alla käib. Kuid palju suuremad rahad liiguvad läbi mošeede, erinevate usuorganisatsioonide jne. Riikides, kus elatakse rangelt islamiseaduste järgi, maksvad kõik u 10 % (olenevalt sissetuleku allikast) oma tuludest sakatiks. Selle alla käivad muidugi ka kerjustele antud raha jne, mille kohta mingeid tšekke keegi muidugi ei küsi. Tänu sakatile on moslemitel juba üle 1000 aasta üsna hästi toimiv sotsiaalkindlustus süsteem, mis tagab selle, et mitte keegi ei pea kunagi jääma täiesti elatusvahenditeta. Seega ei pea vaesed inimesed tegelema ära elamiseks ka kuritegevusega ja kui juba üle 1000 aasta pole nad seda vajanud, ei tule nad ka praegu selle peale, et taskuvargusega (murdvargusest rääkimata) võiks ju palju paremini ära elada. Kolmas usuga seotud asi on suur kogukonna tunne. Selles pole ma päris kindel, kas see nii toimib, aga asi tundub loogiline. Islam on pärit araabia hõimude hulgast ja see sisaldab palju nende eluviisist. Kõige muu hulgas ka nende muistsete hõimude omavahelistest suhetest. Kõige tähtsam on perekond, siis sugukond, hõim jne. Kui sa just parajasti teise sugukonna, hõimu, rahvaga jne vaenujalal pole siis on nad kõik sinu vennad-õed. Islami tulekuga suurenes see kõige suurema grupini, kõigi usklikeni, ja selle järgi on kõik moslemid enam-vähem nagu vennad ja õed. Ja kuna kõik moslemid kuuluvad ühte suurde kogukonda ja on sinu vennad-õed siis sa ei tulegi selle peale, et nende käest midagi varastada jne. See oleks sinu jaoks sama kui oma lihase venna majast midagi varastada. Lisaks veel külalislahkus, suhtumine külalistesse kui Allahi kingitustesse, mis välistab pea igasugu kuritegevuse ka turistide vastu jne. Kõik need asjad kokku teevadki enamikest islami maadest (ka Eestiga võrreldes üsna vaesetest) kummaliselt turvalised paigad, kus sa võid jätta oma koti tee äärde bussi ootama või käia keset ööd suurlinna kõige vaesemates kvartalites kartmata, et sinu või su asjadega midagi juhtub. Muidugi kõik muutub ja mida läänelikum maa või linn seda suurem on tõenäosus, et midagi võib siiski juhtuda kui sa väga ebaõnnelik oled.

Poliitiline turvalisus. Sellest on palju raskem rääkida. Selle pärast oligi soovitus mitte mingit tähelepanu pöörata valitsuste, sõprade, sugulaste jt soovitustele seni kuni oled ise seal käinud ja tegelikust näinud. Teine asi on muidugi nendega, kes ise käinud on ja teavad veidi ka tegelikust olukorrast. Enamik soovitajaid seda ju pole ja lähtuvad lihtsatest stereotüüpidest (a la kõik araablased on terroristid, neegrid laisad või ameeriklased lollid) ja/või üsna ühepoolsetest infoallikatest jne. Arvestades kõike seda on üsna loomulik, et esimesel korral võib olla väga palju kahtlusi. Ja ainus võimalus ongi otsustada, kas uskuda ühte või teist ja siis minna reisile või see unustada. LP Thorn Tree-s on küsimused turvalisuse kohta igapäevased ja vastused neile paljudelt erinevatelt inimestelt on alati samad - mingit probleemi pole, pole olnud ega tõenäoliselt ei tulegi. Ise mäletan kui üsna vahetult peale 2001 sept sündmusi pikemale Tuneesia reisile läksin. Seda mõtet polnud küll, et kurjad araablased mind maha tapavad (korra olin juba araabiariigis käinud), aga lennukile minnes vaatasin ikka araablasi kui potensiaalseid kurjaplaanijaid (endal oli samas ka häbi, sest teadsin, et see mõte on väga ebaloogiline ja väiklane). Aga paarist päevast üksi araablaste keskel piisas, et seni pole enam korrakski mingi taoline mõte pähe tulnud. Pigem vastupidi, mida rohkem araablasi ümber seda turvalisem tunne. Iraanlaste puhul kehtib see muidugi ka.

0
0

Tulin üleeile Teheranist ja kinnitan, et kõik on täpselt nii nagu vatse kirjutab. Turvalisusega probleeme pole ja rahvas on tore. Kui keegi kavatseb Iraani minna mööda maad Türgist, siis oleks kasulik teada, et Bazargani piiripunktis püüab üks türklane hirmsasti raha vahetada ja räägib, et Iraani poolel on halvem kurss. Ärge uskuge, ta pakub tegelikult kolm korda kehvemat kurssi.

0
0

Aitäh Teile! ... väga üksikasjalise ja põhjaliku reisikirjelduse eest. Sealsed inimesed on väga toredad ja targad, muide. Mul on 2-kuune pärsia beebi, kelle päritolu üle väga uhke!

0
0

Tore, et viitsitakse seda kõike kirja panna ja teistele lugemiseks välja panna. Erinev ju, kas loed reisikirjeldusi raamatust või läbi kellegi endasuguse silmade. Olen ise palju lugenud erinevate maade kultuurist, nii head kui halba, aga sellised vahetud reisikirjeldused on alati eriliselt põnevad. Tänud sulle Valts!!!

0
0

Sorry, nimi oli sul hoopis Vatse!

0
0

Nii, Vatse on suures osas "süüdi" selles, et ma Iraan-sõidu plaani olen võtnud. On äkki keegi veel, keda see sõit ahvatleks? Seltsis segasem või nii.

0
0

väike lõik Iraanis käigust. artikli all on viide ka piltidele...

http://www.epl.ee/artikkel/350567

0
0

millal sa Iraani minna kavatsed? Sina, kes sa Vatset selles plaanis "süüdistad"

0
0
1
2
Lennupakkumised
Reisikaaslased