http://www.postimees.ee/221007/esileht/olulised_teemad/tarbija24/au Mida arvata sellise artikli põhjal? Kas reisile minnes ootame, et igal pool ootab meid nö teine kodu, kus kõik toimib nii, nagu meie siin oleme harjunud? Või äkki seisnebki reisimise võlu hoopis erisuguse maailma kogemises-nägemises? Ilmselt on kõigil oma subjektiivsed meeldimised ja mittemeeldimised riikide hulgas, mida me külastanud oleme. Paraku sellist kahjuks kõige räigemas mõttes vaimupimedust, nagu antud artikli autor on võtnud vaevaks üllitada, näen ma küll esimest korda. Olen ise oma reisidel kohanud küllalt meie kalleid kaasmaalasi, kes kõva ja selge häälega arvustavad/kommenteerivad kohalikku elu-olu. Reeglina on tegemist olnud purjus lumpeniga, kelle kohta kehtib ütlus, et mis silmist, see meelest. Nüüd aga tunnen vähemalt mina sügavat piinlikust kui järgmine kord oma väga head tuttavat türklast tema restoranis külastama lähen. Matsid vist ikka jäävad matsideks?
...ja veider, et paadunud oligofreenik saab sõna ajalehes ning teda ümbritsevad toimetajad on kõiges samal meelel??? Selle lehe toimetusest soovitan ringiga mõõduda ja lehestki ei ole vist asist partnerit kellelegi.
Jah, leidub igasuguseid. Olen ka Türgis käinud, šokki ei saanud, meeldis tegelikult seal. Inimesed vaesed, kuid sõbralikud. Ning ei tüssa nad nii hullult midagi. Eks endal peavad ka silmad lahti olema. Aga üks on kindel - kogu seal oldud 10 päeva jooksul ei näinud mina mitte ühtegi sellist prügikasti kaltsakat nagu meil ringi liigub ning ka mitte ühtegi joodikut!!! Vot see on võrreldes meie Eestiga tase!!!
Solvav on sellist kirjutist lugeda. Autor räägib toonil nagu oleks tegemist kuninga endaga, kes pole eales lihtrahva sekka sattunud... Kui selle kirjatsura elu ehk täna tôesti nii hiilgav on, siis olgu ta pealegi, kuid tôenäoliselt kimbutab teda korralik amneesia. Esiteks pole kaugel ajad, mil ka Eesti küllalt räämas oli. Pole ka kaugel ajad, kui me veel Soomest ja Saksamaalt abipakke saime (suhkrut, jahu...). Alles hiljuti (ehk aastake tagasi) oli kône all, et mingid abiorganisatsioonid toovad Eestisse abimakarone... Me elasime üle küllalt raskeid aegu, kui poeletid kriiskasid puhtusest vaid tänu sellele, et kaupa polnud ega tulnud... Elu oli nagu ta oli, kuid väga valus oleks olnud samalaadseid kommentaare mônest lugupeetud välismaisest väljaandest lugeda. See, et môni rumal rahajômm on end meie, eurorahadest ôitsele puhkenud, ühiskonna haljale oksale upitanud, ei vähenda tôsiasja, et ka meil on Eestis prügilad, kus elab inimesi; ka meil on neid, kel ei jätku palgast sentigi, et oma majakesele uut ilmet anda; ka meil on neid, kes korjavad igapäevast toitu prügikastist...; ka meil on sadu kui mitte tuhandeid majapidamisi ilma kanalisatsioonita... Ja erinevalt "vanast Euroopast", elab meil lugupeetud ülikooli professor Euroopa môistes getos... (Mustamâe, Ôismäe jm.) Ja siis? See on meie elu, need on meie vôimalused ja me elame nagu oskame, nagu saame. Kui keegi tuleb meile pika näpuga näitama, siis ainus, mida ta näitab, on oma enda nômedus ja rumalus. Samamoodi on Türgil ôigus olla Türgi ja türklastel ôigus elada oma elu, omaenda kodus. Kui ootad kogu maailmast vaid "hummerit", siis istugi oma hummeris ja ära jumala pärast garaazhist välja sôida, sest ummikute tôttu vôid juhtumisi sattuda "getosse"...