Kas keegi on hiljuti käinud Bangladeshis?

Oleks tore kuulda värsket reisiinfot Bangladeshi kohta. Lonely Planetist leidsin ühe huvitava piirkonna nimega Chittagong aga Eesti Väliministeerium soovitab seda piirkonda ja üldse reisimist sinna riiki vältida. Igasugune värske info selle riigi kohta on teretulnud.

0
0

L2hen reedel Bangladeshi ja v6in siia dets keskel pikemalt kirjutada. Chittagongi ilmselt l2hen ka, aga matkamist otsustan seal olles. Kui on konkreetseid kysimusi, siis v6id siia kirjutada ja ehk saan kohapeal uurida.

0
0

Jõuan siis pisut varem. Olen juba Kolkata lennujaamas ja ootan Lendu Dhakasse

0
0

Ja nüüd juba kohal. Esmamulje Dhakast... nagu Delhi 10 a tagasi. Vaatasin taksoaknast mööduvaid liinibusse ja mõtlesin, et kuhu vastu need kõik on nii mõlki sõidetud. Nagu oleks kitsasse tänavasse kinni jäänud ja küljed ära hõõrunud. Ei saanud pikalt mõelda kui üks buss takso külje ära lihvis. Taksojuht ei teinud teist nägugi... Tundus, et nii asi jääbki aga nooruke taksojuht sõitis järgmisel ristmikul bussi kõrvale ja koos piletimüüjaga vaadati auto külg üle. Ja nii see jäigi. Küsisin, kas mingit valuraha ei maksta aga noormees naeratas selle peale ja raputas pead. Aga inimesed on kõik väga abivalmid siuani olnud. Lennujaama oassikontrollis küsis inspektor, et miks ma siia tulin ja kirjutas mulle igasugu sihtkohti paberi peale kuhu peaks minema. Ei hakanud talle seletama, et mul reisijuht ka olemas. Mobiilioperaator mässas pool tundi arvutiga ja siis vabandas, et neil on tehniline rike ja ta ei saa mu paketti enne aktiveerida kui 2 tunni pärast. Lohutasin, et Indias võtab see aega 8 tundi aga ta keeldus siiski mulle paketti müümast ning juhatas järgmise operaatori juurde, mis osutus veel soodsamaks ka.

6
0

Bangladesh on väga tore. Tahan tagasi. Cittagongis mul probleeme ei olnud. Aga terroristid on seal mägedes, nii et vahel võib halvemini minna. Mägedesse saab ainult eriloaga. Mul üks kohalik korraldas selle. Seal oli tõesti vahva ja ei puutunud probleemidega kokku.

Soovitan käia Sundarbanis, see on Gangese suue (delta). Sinna saab mõne kohaliku turismibüroo reisiga.

Ja Cittagongist edasi on Cox's bazaar, mis on planeedi pikim liivarand. 170 km vist. Ei katkesta seda ükski sadam ega jõgi. Üsna tore aga ei midagi erilist.

0
0

Tuleb tunnistada, et pärast paari kuud Indias, kus kõik laabus nii enam-vähem plaanipäraselt, on Bangladeshis kohati keerulisem asju ajada. Lonely Planet rõhutab eriti kohalike elanike sõbralikkust ja külalislahkust. Ei saa vastu vaielda. Tõepoolest olen kohanud mitmeid toredaid inimesi aga kahjuks ka ebameeldivaid. Paar uut kohalikku tuttvat, kes üksteist ei tunne, kinnitasid mõlemad, et viimasel ajal on tänavatele tekkinud rohkem neid sebijaid, kes ürtavad turisti pealt vaheltkasu teenida. Indias on üldjuhul piisanud sellest kui neid ignoreerida aga siin olen pidanud ikka lõpuks häält tõstma ja ütlema, et palun ära käi mul järgi ega ürita igasse poodi enne sisse hüpata mida ma kasvõi uudishimust silmitsema jään. Kõige naljakam on see, et ühed sebijad (ma ei oska paremat nime neile leida) hoiatasid mind teiste eest. Eriti nende eest, kes paremini inglise keelt räägivad. Leppisin kahe tüübiga kokku, et teevad mulle päevase tuuri 4000 taka eest. Turismibüroo kaudu oli üksikule reisijale hind 4500. Lubati, et transport on hinna sees. Tahtsin näha kohti kuhu turismigruppe ei viida ja seda ma ka sain lisaks tuntud vaatamisväärsustele. Olen küll Indias slumme näinud aga päris sisse pole omapäi hulkuma läinud. Päris karm elu ikka. Lõpuks tuli ikka välja, et need rikšade ja busside piletid, mis ma nende eest maksin, läksid ikka minu taskust ja nemad tahavad oma 4000 täies mahus kätte saada. Tegu oli küll kokkuvõttes mõne euroga aga asi siiski põhimõttes. Kui oli jutt, et transport on hinna sees siis nii peab ka olema. Ilmselt läks osa kokkuleppest tõlkes kaduma. Viimane vabandus oli see, et ma olen ju nende mõistes rikas eurooplane, kellel mõnikümmend eurot siia-sinna poetada on tühiasi. Rääkisin siis neile, et inimesed säästavad terve aasta või isegi kauem raha reisile sõiduks ja väga suur osa eurooplasi ei saa endale ülse sellist reisi lubada. Ei uskunud nad mind. No mis teha. Kinnisidee unelmate läänest on salvestatud ja seda ei saa kustutada ega üle kirjutada. Turul palus üks lahe vanapapi, et ma teda pildistaksin. Haaras käsikaalud kätte ja poseeris laia naeratusega. Olen harjunud, et sel puhul tahetakse raha saada. On olnud piisavalt juhuseid erinevais riikides. Küsisin igaks juhuks oma giididelt üle, ega tegu pole tasulise fotoga. Ei olevat. Tegin siis pildi ära ja vana lükkas mõned kapsad eemale ning osutas enda kõrvale. Soovis koos ka pildistada. Tegime siis selle pildi ka, minul kaalud käes ja õnnelik vana kõrval. Ta oli nii õnnelik, et pesi mulle kaks värsket kurki ja pakkis need kaasa. Surus kätt, endal silmad rõõmust märjad. Olin hämmingus. Hiljem giidid seletasid, et valge mees pidi õnne tooma kuna sümboliseerib nende jaoks jõukust, puhtust ja korda. Väga liigutav kogemus igal juhul. Majutustega läks nii, et Lonely Planeti poolt soovitatud Pacific Hotel Old Dhaka linnaosas osutus tõeliseks peldikuks. Vabandust väljenduse pärast aga teisiti seda ei oska nimetada. Lugesin küll eelnevalt kommentaare tripadvisor.com lehelt ja sealt sain juba hoiatavaid noote. Arvasin, et need on kirjutatud inimeste poolt, kes harjunud lumivalgete linade ja muu luksusega. Olles peatunud igasugu urgates, lootsin selle raha eest siiski talutava majutuse leida. Oleks selle koha hind olnud mõned eurod, siis oleks veel arusaadav aga läbi agoda.com broneerides tuli öö hinnaks umbes 27 €. Selle raha eest saab India mõistes juba väga korraliku majutuse. Igal juhul see Pacific oli ikka väga räämas ja päevinäinud majutus. Ei soovita kellelegi. Leisin uue koha nimega White House Bed and Breakfast, mis asub nooblimas linnaosas, kus ümberringi paljude riikide saatkonnad. Kommentaarid olid päris head ja broneerisin ära. Koha leidmisega tekkisid raskused. Võtsin aadressi googlemap'ist ja lasin end niiöelda autorikšaga kohale viia. Siin nimetatakse seda sõidukit CNG. Jõudsin mitmekordse elumaja ette kus polnud ühtegi viita majutusele. Valvur ukse ees ei saanud minust sõnakesti aru ja vaatas abipaluva näoga ühele ja teisele poole aga kedagi polnud appi tõttamas ka, et tõlgiks olla. Proovisin helistada numbrile mis broneeringus kirjas aga see polnud paraku kasutusel. Leidsin veebist selle koha kodulehe, kus oli sootuks teine aadress. Õnneks samas piirkonnas. Kui googlemapis oli tänava number 51 ja maja 16 siis kodulehel hoopis tänav 81. Paraku ei teadnud ükski rikšajuht, kes seal piirkonnas tiirutas, milline on maja nr 16. Enamusel majadest olid isegi numbrid peal kuigi suht segases järjekorras. Lõpuks üks mees teadis, et see maja on hoopis kõrvaltänavas. Leidsin üles. Maja all oli parkla, kus istus valvur ja kõik kordus taas. Ta ei saanud aru mida ma soovin. Näitasin küll telefonist korteri numbrit ja näitasin, et soovin sisse saada. Ta võttis selle peale telefoni ja üritas helistada. Lõpuks pani toru ära ja raputas pead. Helistasin siis ise paarile numbrile, mis majutuse kodukalt leidsin. Pika ootamise järel vastas üks neist. Üritasin rääkida hästi aegalselt ja selgelt aga kui teine pool inglise keelest väga aru ei saa siis pole sellest kasu. Pärast mõnigast seletamist sain aru, et pean helistama tema pojale, kes räägib inglise keelt. Proovisin veel aeglaselt öelda, et olen maja ees tänaval aga sellest polnud kasu. Äkki avanesid väravad ja väljuva auto aknast küsis mees kas ma otsin majutust. Just nimelt. Ahaa, sina oledki see eestlane! Istu peale, meil on korter täis, ma viin sind teise kohta! Autos olid veel kaks turisti Malaisiast. Minu esimese lause peale, et seda kohta on väga raske leida, vastas peremees: sometimes maybe... Sellest süttisid ka teised turistid, kes olid täpselt samamoodi käinud alguses vales tänavas. Peremees olevat kogemata googlemapi vale aadressi sisestanud ja nüüd ei pidavat saama seda enam muuta. Soovitasin vähemalt sildi tänavale panna ja valvurile info anda, et seal on majutus kolmandal korrusel. See ei olnud hea mõte, kuna siis tahtvat ka kohalikud turistid sinna ööbima tulla aga neid ta ei võta vastu. Oehhh... Korterist, kuhu meid viidi, leisin veel teisigi rahulolematuid kliente. Vähemalt on nüüd valged linad ja puhas tuba :) Kuigi rahadega tekkisid taas arusaamatused. Soovisin veel üheks ööks jääda ning peremees ütles hinnaks 45$. Veebist broneerides oli hind 40$. Nii ma ka seletasin. Selle peale konverteeris ta summa kohalikku valuutasse sellise kursiga, et oleks oma 45$ ikka kätte saanud. Pakkusin välja, et maksan hoopis eurodes ja täpselt selle summa mis agoda.com lehel, kuigi ta võiks ju veel soodsamalt teha kuna peab agodale ka maksma. See ei sobinud. Üldiselt on ikka nii olnud, et kõik majutusasutused on huvitatud sularahast ning tegelikkuses pakuvad alati soodsamat hinda kui broneerimislehed. Siin aga vastupidi. Ähvardasin mujale minna kui ta minu pakutud summaga nõus pole. Lõpuks ikka nõustus kuigi hea meel tal selle üle polnud. Rääkisin seda hiljem kahele teisele turistile, kellest üks oli tegelikult kohalik aga niiöelda keskklassist ja ööbis siin koos Malaisiast külla tulnud sõbraga. Need kurtsid, et peremees kasseeris raha lisatassi kohvi eest kuigi hommikusöök oli hinna sees. Söögilauas sellest ei räägitud aga hiljem arvet makstes tuli välja, et kohvi eest on vaja lisa maksta. Samas on tee- ja kohvipakid elutoas laua peal ja igaüks saab seda ise endale keeta. Imelik, et siis hommikusöögil lisatassi eest raha küsiti. Lugesin ühe teise sarnase kodumajutuse kohta kommentaare ja seal olid sarnased probleemid ja lisaraha küsiti isegi käteräti eest. Ei hakka siin kõigest kirjutama. Kirevaid juhtumisi on iga päev. Olen juba kahte väiksemasse liiklusõnnetusse sattunud.

Kes teravaid elamusi otsib, sõitke Bangladeshi

2
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased