Viimased kommentaarid

Nüüd on raamat valmis, millest kevadel siin foorumis juttu tegin. Nimeks sai Minu Aasia ehk siis aimate kes on kirjastaja ;)

Lisaks 16 loole, mis Postimehes ilmusid, on raamatus veel palju lugusid. Kokku üle 50. Täpselt pole kokku lugenud. 

Esitlused toimuvad:
28.08 Keava suveaias (Raplamaal) kell 19:00
31.08 Viru keskuse Rahva Raamatus kell 12:00
05.09 Tartus O.Lutsu nimelises Linnaraamatukogus kell 18:00

Kui neid kõiki linnu võrrelda, siis Chengdu oleks minu valikus viimane. Peale pandade polnud seal väga midagi vaadata, aga ma ei tea, võibolla on seal ostukohti. Selles mõttes on Guangzhou hea koht, sest hulgimüügikeskuseid igal alal ja osades kohtades saab ka ühekaupa osta, ei pea tervet konteinerit tellima. Loodust seal muidugi pole. Selles mõttes on Hongkong ideaalne, kuna on nii linna kui loodust. Minu jaoks on Hongkong nr 1 igas mõttes. Sealt saab Hiina viisa ka lihtsalt kätte. Ei pea olema lendude ja hotellide broneeringuid. Lihtsalt maksta tuleb rohkem kui saatkonnas tehes http://www.fbt-chinavisa.com.hk/services.html


Shanghai on ka äge aga mitte nii lihtne ja lollikindel nagu Hongkong. Olen sellest siin varem ka paar korda kirjutanud.


Aitäh komplimendi eest E.T.!

Nüüd on taas tasuta. Seal vahetus toimetaja, kes polnud varem minu lugusid postitanud ja oli selle tasuliseks pannud. Kirjutasin talle ja sai uuesti vabaks. Paraku jääb see praegu ilmselt viimaseks looks selles väljaandes. Lubasin, et kui midagi huvitavat tuleb, siis ikka saadan neile ja kui see sobib, siis vast avaldatakse ka. Keskendun nüüd raamatule, mis aasta teises pooleks peaks ilmavalgust nägema. Sinna tuleb rohkem selliseid lugusid, millest avalikult meedias ei saanud kirjutada erinevatel põhjustel. Mitmed tegelased on sotisaalmeedias sõbrad ja saavad aru kui ma neist kirjutan. Mitte üldse halvas valguses, vaid kultuuridevahelised erinevused pole kõigile ühtmoodi arusaadavad. Ja mõnes paigas vaja ka edaspidi ringi liikuda. Postimehest jäid üldse välja Taiwani, Vietnami, Korea ja Jaapani lood. Kõik millest tahaks kirjutada, ei mahu isegi raamatusse ära. Tõenäoliselt jätkan hiljem sügisest blogivormis, mida siis siia ka jagan. Mul ikka juhtub kogu aeg midagi ;)

Siin siis hetkel viimane lugu Indiast, kuidas ma kodumajutuse peremehe jooma ajasin. Kahju, et kogu juhtum loo formaati ära ei mahtunud. 

Kuna video autorid on tagasihoidlikud, siis viitan taas nende blogile. Kohustuslik lugemine kõigile Aasias seiklejatele

https://reis.kriips.net

Ma usun, ilmselt kõigile on juba arusaadav eelnevate näidete puhul, et võib õnneks minna, võib ka mitte. Mina võtsin ka riski mõned päevad tagasi Hanoist Chiang Maisse lennates. Ei ole veel piletit Taist edasi. Poiss küsis Hanoi lennujaama check-in'is,  kauaks ma Chiang Maisse jään. Vastasin, et nädalaks. Küsimusele, kas mul on juba lennupilet olemas sealt edasi, vastasin jah, Bangkoki. Jäi korrakas mõttesse  ja ütles okei. 

Ma ei tea mis kasu tal sellest infost oli, aga pardakaardi sain kätte.

Põhjus, miks ma üldse kommentaari lisasin, on see, et majutuse olemasolu tundub Tai piiril palju tähtsam olevat. Minu eest saadeti järjest ära noori seljakotituriste omale majutust broneerima või selgeks tegema, kus nad peatuvad. Küll nad suhtlesid seal teistega üle saali, kes erivates järjekordades seisid ja ajasid oma hostelite aadresse taga, või mõni läks järjekorrast ära broneeringut tegema. 
Ise mõtlesin, et mul järgmine sihtkoht ja lennu nr tühjad ankeedil. Olin juba valmis piletit ostma hakkama aga lootsin, et ehk suudan inspektori kuidagi ära veenda, et mul on otsad lahti ja nädala jooksul õunte pealt vaatan, kuhu ja millal minek. Õnneks ei teinud inspektor teist nägugi ja lõi templi passi.
Nii et teadmiseks - kirjutage hotell alati välja.

Check-in kiosk ei trüki pardakaarti välja, kui on lisaküsimusi. Oli äsja selline kogemus. See võis olla Guangzhous, kus sai isegi check-in-pagasi iseseisvalt registreerida ja ära saata. Oli küll üks teenindaja inimesi abistamas. Minu puhul tekkiski olukord, et pardakaarti ei trükitud ja kiosk suunas mind letti, kus taheti järgmise riigi viisat näha. Tõenäoliselt toimub sama ka juhul, kui on vajalik tõestada Taist väljalendu. 

Olen paar korda ostnud check-in'i kõrval kiirelt telefoniga lennupiletit Taist edasi, sest pardakaarti enne kätte ei anta. Indias oli vist korra ja kusagil veel. See on väga suvaline tõesti. Vahel on pilet olemas ja kui küsitakse, kas on, siis alati näha ei taheta. Samas on olnud olukorrad, kus ma näen kokreetselt kuidas töötaja võtab mu telefoni ja ajab sealt näpuga järge, et see lend oma süsteemi sisestada. Sõltub riigist ja teenindajast. Aga hirmutamisega pole siin kindlasti tegu.

Sama teema on siit foorumist juba läbi käinud ja varem olin mina see kes ütles, et pole probleemi, kuna minult pole küsitud. Kuni lõpuks küsiti ja ma poleks lennule saanud.  

Ostsin Bangkokist 10 000-se "hiinaka", kus ühtegi kirja polnud peal. Olen sellega käinud järjest Nepalis, Indias, Laoses, Kambodžas, Myanmaris, Hongkongis, Tais ja Hiinas. Tais ja Hiinas veel korduvalt. Vahel mõnes lennujaamas uuriti aga ütlesin kohe, et seal pole kirjas, kuid on 10 000. Alati lasti läbi. Lõpuks võeti see ära ühel Hiina siselennul umbes kuu aega tagasi. Vabandas veel, et tal ei jää muud üle, kuna reeglid on sellised. Ei olenud kahju ka, sest see hakkaski juba ära väsima ja mõtlesin uue osta.


Mis aga kvaliteeti puutub, siis olen juba mitu aastat kasutanud neid odavaid 10 000-seid. Ikka Bangkokist ostnud Pantip plazast. Alati on jutt olnud, et sellega saab 4-5 korda telefoni täis laadida. Tegelikult sain korra. Samal ajal kasutasin veel ka aktiivselt interneti, seega puhkeolekus oleks ehk tõesti kaks korda saanud. 

Nüüd ostsin ka Xiomi ja saab tõesti vähemalt 3 korda laadida isegi telefoni kasutades. Videokõne ajal ilmselt mitte. 

Mis puutub kommentaari, et milleks nii suurt akupanka vaja on, siis mul on telefon töövahend, mille abil suhtlen periooditi väga tihedalt. Sõnumid, fotod, videod jne. Vahel vaja käigu pealt videokõnesid teha ja see võtab eriti palju akut. Hiinas võtab VPN veel kõvasti akut lisaks. Seetõttu on mul koguni kaks akupanka.  

tsheburaska
Olen näinud kuskil lennujaamades leti peal seda kirja, et max 36 000 võib olla. 


Üks asi millega alt läksin, oli lennujaamast ostetud transpordikaart. See oli küll juba viis aastat tagasi, aga metroopileteid eraldi ostes oli märksa odavam liigelda. Sain mööda pükse sellega.


Sularahaga väljavõtuga küll probleeme polnud. Ilmselt keegi soovitas milliseid automaate kasutada. Kahjuks ei mäleta. Olin otse Jaapanist tulnud, kus oli sel ajal eriti keeruline leida õigeid automaate. 

Naljakas asi meenus restoranidega seoses. Lõpetasin lõunasöögi suht turistipiirkonnas, kus eeldasin, et räägitakse pisutki inglise keelt. Küsisin mitu korda arvet kummikutes vanema naise käest, kes edasi-tagasi mööda saali pendeldas ja iga kord minu käemärkidele õhus, mis imiteerisid arve kirjutamist, midagi käratas. Lõpuks selgus, et arve makstakse välisukse kõrval olevasse kassasse. Teistes riikides, kus sama süsteem, näidatakse viisakalt, et mine maksa sinna, aga ma lihtsalt ei pannud sisenedes seda kassaletti tähele. 

Inglise keelega oli seal üldse palju probleeme. Olin Jaapanis enne seda kaks kuud ja seal ei jäänud kordagi hätta. Koreas aga korduvalt.

Üks veider asi ka. Näitasin päeval tehtud fotosid hosteli omanikule, kes väga tahtis näha kus ma käisin. Kommenteeris kõiki pilte ja rääkis lugusid juurde. Olin pildistanud ühe restorani fassaadi, mis mulle disaini poolest meeldis ja selle peale tuli kommentaar "aa, see on koeraliharestoran, käisid seal söömas?"  Vaadake ette, kuhu sööma lähete ;)

@Herm
Ilmselt ei lubata lennule ilma e-viisata. Ootan esmaspäeva õhtuni ja kui selleks ajaks pole kinnitust tulnud, siis ostan kinnituskirja kiirkorras ja kulud muidugi suuremad sel puhul. 

Kambodža viisaga läks küll kiirelt. Käisin seal eelmise aasta lõpus suisa kaks korda.

On keegi juba teinud e-viisa? Ise ootan ka kinnitust, aga pole veel saanud. Neljapäevaks juba pilet ostetud. Kui selleks ajaks ei saa, tuleb piiril uuesti maksta.

Bangladeshist on vähe räägitud. Kirjutasin loo sekeldustest majutustega. Reis toimus 2014. a lõpus. 


https://reisile.postimees.ee/6539639/meie-mees-aasias-asiaadid-on-veendunud-et-valgel-inimesel-kasvab-raha-puu-otsas


Kes lugu ei viitsi lugeda, siis siin on lühike video Dhaka elust.

Kui juba jagamiseks läks, siis postitan siia paar enda videot ka. Tegelikult on need olemas blogipostitustes, mida olen varem siin jaganud. Materjali on veel palju monteerida ja teen jõudumööda juurde.


Andrese täispika materjaliga on mul au olnud juba tutvuda, aga veelkord aitäh jagamast!

Esimene video on munga sünnipäevast, kes ise elab Ameerikas ja tuli koju külarahvale välja tegema. Pidu kestis kaks päeva.
Teine video on Bagani läheduses asuvast külast, kus üks pererahvas meid kostitas.



Ega see Delhi tõesti meeldiv koht ei ole, aga olude sunnil olen seal kokkuvõttes ehk aasta küll ära olnud. Kui mitte rohkemgi. Vaatamist seal tegelikult ikka jagub. Kogemused on näidanud seda, et kes esimest korda sinna tulnud, on olnud alati põnevil ja isegi vaimustuses. Mäletan vaid ühte juhust, kui inimesele ei meeldinud seal üldse. Samas pärast tuuri mööda erinevaid paiku on pea kõigil tekkinud Delhisse naastes stress. Minul ka tihtipeale. Tegelikult on see linn omamoodi koduseks muutunud. 


Pean tunnistama, et nii Agra kui Jaipur on mulle veel tüütumad kui Delhi. Indiaga tutvumiseks sobivad küll, aga kui valida, siis läheksin hoopis teistesse paikadesse. Aga nagu sebin kirjutas, see on kõik individuaalne. 

Delhis on neid korraldajaid hulgi, kuid soovitada ei oska. Olen seda marsruuti (Delhi-Jaipur-Agra) vast korduvalt läbinud ja olnud teejuhiks. Vaatamisväärsuste ja transpordi osas oskan pisut nõu anda, kui peaksite omal käel selle ette võtma aga veebist leiate kindlasti mõne India firma, mis korraldab sellise tuuri nagu soovite. Ise olen vaid autojuhte sel moel leidnud, kuid alati on probleemiks olnud nende vähene keeleoskus. Giidide puhul seda probleemi ilmselt pole. 

Palju autorent ja kütus kokku maksid?

Järjekordne blogipostitus Postimehe reisiportaalis. Lugu sellest, kuidas ma makaakide eest pagesin. Kusjuures paljud ei teagi, et ahvi hammustus võib olla väga ohtlik. Ei soovita neil lasta endale õlale ronida nagu olen näinud palju turiste Balil ja Tais tegevat.  

Kirjutasin Postimhele uue loo ühest episoodist Baganis, Birmas. Mainin siin ära selle restoranin nime, kust lugu algas: Weather's Spoon. Soovitan soojalt seda kohta külastada, kes Birmas tuuritamas ja Baganisse satub. Samuti soovitan sõita sinna külla, millest loos juttu.

https://reisile.postimees.ee/6517936/meie-mees-aasias-kuidas-ma-munga-sunnipaeval-kaisin

Olen kaks korda käinud Okinawal. Olin juba lapsest saati Jaapanist unistanud ja selles mõttes on minu emotsioonid tugevalt kallutatud ja saan Jaapanist rääkida vaid positiivses võtmes. Nautisin seal igat hetke ja üritasin proovidakõike mida sai süüa, vaadata, kuulata jne. Oli külm märtsi algus ja ma pealinnast kaugemale ei läinudki. Tutvusin seal paari kohalikuga ja jäin kuidagi kinni, kuigi mõte oli alguses kaugemale ka sõita. Samas oli kogu aeg tihedalt sisustatud. Käisin isegi keraamikaklassis, kus voolisin meistri juhendamisel selle koer-lõvi, keda shisaks kutsutakse ja kes nende kodusid valvab. See jäi sinna kaheks kuuks kuivama ja saadeti pärast postiga koju. Väga ilus mälestus. Läks küll umbes 60-70 € maksma, aga emotsioon on seda väärt. Kui huvi on, siis seal on üks niiöelda keraamikaküla, kuigi iseenesest asub see pealinnas sees. See on reklaamitud kõigis reisijuhtides ja lihtne leida. Keraamikaklasse pakuvad mitmed töökojad-poed minu mälu järgi. 


Turg meeldis väga. Seal oli selline kalalett. kust valisid kala välja ja üleval korrusel küpsetati kohe ära. Alguses olin üksi ja nii tulevad seal inimesed ise ligi ja tahavad suhelda. Palju lahedaid elamusi tänu sellele. Väga ausad ja siirad inimesed. Alguses ehmatasin ära, sest olen palju Indias olnud, kus ei saa neid üldse usaldada, kes ise ligi tikuvad. Lasin omale mõned laused paberile kirja panna ja nii ma siis sotsialiseerusin seal, paberipakk tagataskus. Neile meeldib eriti see kui öelda jaapani keeles, et sulle meeldib Jaapan ja tahad keelt õppida. Selle peale tehti mulle vahel terve õhtu välja. Päris piinlik oli lõpuks nende külalislahkust ära kasutada, aga nad keeldusid raha vastu võtmast. Korra oli isegi nii, et sattusin pubis lauanaabriga (seal on vähe ruumi ja tihti tuleb võõrastega külg-külje kõrval istuda) jutustama. Mingil hetkel läks ta koju ära ja kui ma hiljem tahtsin arvet maksta, oli ta juba kõik ette ära organiseerinud. Ma ei pidanud midagi maksma ja ta oli ühe teenindaja ära rääkinud, et see järgneks mulle terve öö kuni ma hotelli lähen. Nii ta siis vedas mind mööda linna ringi. See juhtus juba Kyushu saarel. See pole küll otseselt Okinawaga seotud, aga kirjutan lihtsalt selleks, et näidata kui meeldivaid inimesi Jaapanis kohtasin. Kui aega jätkub, siis soovitan küll vähemalt ühes linnas käia Kyushul või Onshul. Lennud ei olnud vähemalt sel ajal üldse kallid.

Mida aga Okinawa miinuseks öelda on see, et alguses nautisin seal seda täiel rinnal, arvatest, et selline see Jaapan ongi. Kui sealt edasi Nagasakisse lendasin, sain aru, et Okinawa on vaid ääremaa ja seal saad vaid Jaapani hõngu tunda. Samas on Okinawal ka omaette võlu. Kokku reisisin kaks kuud, Okinawalt kuni Hokkaidoni. Peamiselt 2 päeva ühes linnas. Okinawal ja Tokyos olid pisut pikemad peatused ja Osakasse sattusin kaks korda. Siiani kõige elamusterohkem reis. Kirjutan mingil hetkel mõned lood Postimehele, kui järg Jaapanini jõuab. Nendest lugudest saaks vabalt raamatu kokku. Kusjuures poole reisi peal oli olukord, kus jagasime muljeid ühes hostelis teiste reisijatega läänest ja nad tõesti olid kõik siiralt üllatunud, kuidas mul sellised asjad juhtuvad. Nad soovisid, et saaksid edasisel reisil kogeda kasvõi pooltki seda. See kõik on tänu sellele kui reisid üksi ja suhtled inimestega. Siis hakkavad asjad juhtuma. Eks juhtub ka mitmekesi reisides, aga see on pisut teine asi. Siis on ikka omavahel omas keeles palju rääkimist ja ka kohalikud ei taha vahele segada. Üksi piisab sellest kui tänaval korra nõutu näoga ringi vaatad.

PS! Okinawalasi ei tohi jaapanlasteks kutsuda. Nad on okinawalased. 

Ahjaa, kontakt. Jagan siia ühe facebooki kontakti. See on äärmiselt lõbus tüüp, kes suhtleb absoluutselt kõigiga. Üks lahedamaid tegelasi keda ma üldse tunnen. Kui tema on seltskonnas, siis läheb elu käima. Ta on ema poolt okinawalane ja isa poolt poolakas. Sündinud ja kasvanud USA's, hiljem kolis Okinawale. Ta räägib vabalt inglise ja jaapani keelt ja oskab rääkida nii jaapanlastest kui okinawalastest, nende kultuurist ja veidrustest lääne inimese vaatenurgast, kuna ta ju ka pooleldi ameeriklane.  https://www.facebook.com/wayne.gagola
Temalt sain hea koolituse kogu edasiseks reisiks. Küsisin juba üle, kas võin kontakti jagada. Ta ei ela enam Nahas ja vaatasin kaardilt, et see koht on poole tunni autosõidu kaugusel pealinnast. Kui otsite google mapist Blue Lagoon Bar Okinawa, siis tuleb välja. Kutsus teid sinna ja ütles, et kõik on seal odav ;)


to: jüts
Ega jah, päris nii see polnud, et oleks kõik mornid näod olnud. Lappasin oma fotogaleriid ja oli ka rõõmsaid nägusid. Võibolla oli asi selles, et detsembrikuu ja kõik külmetasid turul, sest just neil piltidel märkasin enim tõsiseid nägusid ;)

Samas giidi jutt kinnitas seda, et kõik ei ole ikka nii hästi kui tahetakse näidata.
Eks ootused olid ka selles osas kõrged, sest jutt rahvuslikust õnnetundest tekitas kujutelma naeratavast rahvast. Samas jäi mulje, et lihtrahavas ei teinud minust väljagi ja pigem isegi vältisid pilku. Mitte alati, aga neid juhuseid oli piisavalt palju, et meelde jääda. Võrdluseks samas piirkonnas asuv Bangladesh, kus ma just enne seda käisin ja seal oli tähelepanu liigagi. Enne seda olin veel Indias ja Nepalis. Bhutani jõudmine oli suur kontrast eelnevate riikidega. 

to: AndresR

Selles osas ehk väljendasin end pisut karmilt, et nad näitavad seda, mida tahavad näidata. Päris nii hull see vast ikka pole kui Põhja-Koreas, aga teatud määral survet oli tunda.Tahtsin näha templeid, loodust ja kuidas kohalikud käsitöölised töötavad. Seda kõike sain. Oleks tahtnud rohkem tagahoovi vaadata, aga äkki oleks pidanud seda eraldi küsima kui tuur koostati? Käisime küll paaris külas, kus oli lihtsat elu näha, aga see pole siiski võrreldav India ja Nepaliga. Ja kohe oli tunda kui ma mõnd inimest tahtsin pildistada, kes nägi veidi rääbakas välja, kuis giid hakkas kohe mu tähelepanu mujale juhtima. Pole harjunud sellega, et keegi suunab, kuna reisin enamjaolt üksi ja ronin kuhu tahan.

Muidugi on Bhutan väiksem kui Eesti nii suuruselt kui rahvaarvult. Rahvastikutihedus 19 inimest km2 kohta meie 28ga võrreldes. Seetõttu ka arusaadav, et horde seal ei liigu. Ikkagi jäi mulje, et inimesed on kusagil mujal. Keeruline selgitada seda tunnet, aga miski sisimas ütles, et midagi on pildil valesti. Näiteks see, et nad peavad rahvariideid kandma. Iseenesest ju tore komme, aga kui see on kohustuslik, siis kuidagi veider? Ei pea täiesti pealaest jalatallani olema, aga mingi detail on nõutud. Igasugu väikestest killukestest, vihjetest ja kogu giidi jutust tervikuna jäi tõesti mulje, et kogu see turistidele näidatav osa riigist on kallutatud teatud suunas. 

Ja meenus veel üks asi. Ma ju tahtsin päris omal käel trippi teha tulevikus. Uurisin, kas nii ei saaks, et nad teevad mulle reisikava ja vahel vajan autot ka juhiga, aga mulle pole vaja teda kogu aeg sabas kõndima. Ei saanud sellist varianti, sest neil on turisti eest vastutus ja kui ma kuhugi ära kaon, on nemad süüdi. Ta pakkus küll välja variandi kuidas lennupileti kuludelt kokku hoida. Oleks sõitnud India poolt Bhutani piirini, ööbinud seal ja hommikul võimalikult varakult ületanud piiri. Tema oleks seal autoga vastas ja siis sõidaksime kuhu vaja. Muidu ma oleks läinud Indiast oma transpordiga, palganud India poolt juhi ja auto. Nimelt on India kodanikel ainsana lubatud Bhutani siseneda ilma viisata ja omapäi liikuda.