Koduigatsus, meie kaaslane reisidel.Kellelegi on tema moju peaaegu markamattu, kellelgi avaldub raske haigusena. Kuidas koduigatsust eemale peletada voi mida teha, et ta voimalikult vahe meelde tuleks? On akki kellelgi moni huvitav sellekohane lugu pajatada?
rohtu pakkuda ma küll ei oska, aga kodustega rääkimine (telefon, internet) aitab küll natuke. Eriti, kui siis selgub, et nad siin istuvad ja vaatavad, kuidas vihmapiisad mööda akent alla looklevad, siis tahaks nemad ka päikse kätte tuua. Tegelikult on ju tore, et vaatamata kõigele tekib ikka lõpuks tahtmine Eestisse tagasi tulla. Minul on aga hoopis teistmoodi mure, kodus tagasi on nii esimene kuu aega hea ja rahulik, aga siis hakkab jälle ära kiskuma ja kuna praegu näeb elu ette, et ma septembrist juunini koolis peaks käima, ei saa nagu kohe kotti selga ka visata. See vist ongi sihuke haigus, mida ei ravita. Ja parem ongi!
Ei mingit koduigatsust reisidel. Juba teisel päeval on eesti unustatud. Üheks abiliseks on ka see, et ei võta telefoni kaasa, muidu kogu aeg helistatakse ning rahulikult omaette olla ei saagi. Olen näinud, kuidas pisifirmade omanikud pidevalt muretsevad ja ajavad lolli jama välja, et "eks sa vaata ise". See näitab, et juht ei oska oma tööd korraldada ning on võtnud äpud alluvateks. Paljud teevad just selle vea ega saagi koduigatsusest lahti. isegi kui kodus midagi juhtuks, nagunii midagi Euroopa teisest otsast teha ei saa. Taas ei taheta sellest aru saada, mängitakse pigem suurt kaasatundjat. Reisides on hea ka see, et pole ise teistel kaelas. tagasi tulles tuleb kodu meelde viimase päeva lõuna ajal, sest siis lõpeb puhkus ja pead jälle lollide ja ahnete maailma sukelduma.