Endal on pigem tüdimus kuulates sadu ja sadu teedel reisivaid kangeid rändureid ja nende jutte sellest, kuidas ühest linnast teise sai sôidetud, mis häid palu restoranis pakuti ja mis jooke sai joodud ja mis pidu sai öhtul peetud ja seda köike sellise tooniga, justkui oleks jalgsi pôhjapoolusel ära käidud. See väsitab ennast vast köige rohkem ja seetöttu ei viitsi ka teistega eriti suhelda, pigem istun internetis ja toksin teksti siia :)

Koduigatsust eriti ei teki, kuna inimesed Aasias on elavad, aga mitte tülpinud ja hallid nagu pôhja Euroopas. Mönikord tahaks ainult saunas ära käia. Laoses oli hea, herbal aurusaun, sellest piisas täiesti.

Olin kunagi tükimat aega Saksas, Kesk-Saksas. Ilge koduigatsus oli. Sõitsin Põhja-Saksa Lübeckisse, mere hõngu oli kogu linnas tunda. Koduigatsus läks üle...

Olen tähele pannud, et koduigatsuse peamiseks põhjuks võib olla igavus. Istud kuskil igavas kohas ja ootad, et saaks homme edasi sõita. Linn on mitu korda läbi vaadatud, ei leia ühtegi inimest, kes sinuga sama keelt rääkida suudaks jne. Teine kord on aga rohkem kui nädal nii tihedat ja põnevat vaatamist täis saanud, et kodu ei tule meeldegi.

Seega rohuks koduigatsuse vastu on tegevus. Sõida kähku sellest igavast kohast minema, mine linna taha künkaid või kõrbe uurima või katsu ikka leida keegi, kes veidigi miskit sulle mõistliku keelt oskab. Kui muud abi ikka ei leia on internet muidugi parimaks abivahendiks. Ise pean aga seda ikka väga lootusetuks olukorraks ja viimaseks märgiks, et reisiga tuleb kiirelt midagi ette võtta. Kui ikka tundub, et muud tegevust kui internet võõral maal enam ei leia siis on vast targem juba koju minema hakata.

Internet ei sega reisimist! Jaab aega molemi jaoks. Kas ikka on nii, et kui reisil olles iga paev paar tundi internetis istuda, siis tahendab see automaatselt, et kole koduigatsus on kallal? See soltub vast ikka sellest mida keegi internetist vaatab. Muidugi, kui kohe Eesti uudiseid kajastavad lehekuljed avatakse voi koduste e-maile tshekatakse, on selge, et koduigatsus on voimust votnud.

Ise naiteks kasutan netti vaid kaheks asjaks:

1. Vaatan Trip.ee-d ja kirjutan siia moned kommentaarid. Mu meelest Trip-i foorumis osalemine kull ei naita et koduigatsus suur oleks. Reisihuviliste omavahelist muljete ja kogemuste vahetamist on ju vaga ponev lugeda. Lisaks saab Tripp-i lugedes palju vajalikku tarkust juurde, aktuaalsest reisiinfost raakimatta. Uhesonaga Trip.ee ei tekita koduigatsust. Kui, siis veidi seda va arvutisoltuvust....Hi-hi...

2. Saadan vahetevahel moned kirjad oma headele kirjasobrannadele. ( Nad ei ela Eestis.)

Kuna Eesti inimestega e-maili teel peaaegu et ei suhtle ning Eesti uudiseid ei loe, siis pole Internet seni kull mingit koduigatsust mus tekitanud.

Tervitades

Kaerahelves

You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!

Praegu on kohutav koduigatsus......... ja tean ka põhjust. Ainult üks põhjus on ja see põhjus on: et ei saa kuidagi ära tulla:(

Tundub, et koduigatsus on seda suurem, mida rohkem sul Eestisse maha jääb, mida olulisemad on need, kes sind tagasi ootavad. Seekord ma tagasi vaatama ei jäänud ja reisikuu möödus väga lihtsalt - praktiliselt ei mingit ängi. Eelmised korrad olid ikka tükk maad hullemad :/

Ühinen mõttega, et väljamaa-rutiini vastu aitab ka pidev edasiliikumine (muidugi on kohti kus võiks aegade lõpuni lebotama jääda), uued näod, uued külad, uued linnad, uus loodus - ühesõnaga vaheldus. Mis see reisirutiin siis niiväga kodusest rutiinist erineb? Pääseteed on sarnased - kõik on su enda teha, kas suudad sellest välja rabeleda või mitte.

Enamus mõtteteri on muidugi juba üteldud aga...

Minumeelest on veel nii, et peaaegu kõik mida peab tegema see ei meeldi. Näiteks kui pead reisil olema mingil põhjusel. Siis tekib kindlasti koduigatsus. Kui valid aga ise reisi ja käid kus tahad ning homme juba ei tea kus...pole mingit roppu planeerimist siis on huvitav ja ei tule ka koduigatsus nii ruttu peale või ei tule üldse. :)

Ei saa küll tõsisemate reisijate vaatevinklist sõna sekka öelda, aga 3 nädala jooksul mingist koduigatsusest veel küll rääkida ei saa. Organiseeritud reiside puhul kummastav see, kuidas (plaaniväliselt reeglina) viimased paar päeva peatumata nagu silmaklappidega kodupoole sõidetakse, selle asemel, et viimast võtta. Minule jääb pigem alati väheseks. Teine lugu on lähedaste järele igatsusega, lastele helistama ja messima peab esimesest päevast peale, selleta pole mõeldavgi:)

olin eemal pool aastat, igatsus oli esimesed paar nädalat, siis elasin juba linna melusse sisse.flatemate´id olid ka uued ja huvitavad. see on hea kui lisaks kohalikele on ymber ka teisi välismaalasi. sa oled ju eemal hoopis teises reaalsuses ,kui sa aru saad,mis ma mõtlen . lykka eemale see näriv tundlemine selle järele, mis sul siin on...kerge öelda kyll.aga tegelikult tuli tundlemise hetki endalgi ette (ja korduvalt)... eesti saatkonnast mööda jalutades lippu vaadata.väike klomp kurgus muidugi...

kus sa siis asud hetkel, et koduigatsus närib ja ära ka tulla ei saa. kõlab nagu vanglas:)

iccc...ole ikka naljanina.

kui siis reisilt tagasi koju saad siis minu puhul piisab max kuust ajast ja olen valmis jälle kodust minema astuma.isiklikult koduigastust mul pole, et vot tahaks nyyd oma voodis magada või oma laua taga istuda.Pigem igatsen eesti traditsioone ja sõpru loomulikult.

olen ka palju ringi reisinud, seda võin öelda, et kui välismaal on raske või igav siis tahaks küll kodus sõprade keskel olla, aga kui on lõbus ja huvitav, siis pole koduigatsust ollagi, oleneb kohast kus oled.

minul on üldse nii et mida kauemaks reisima lähen, seda hiljem koduigatsus tuleb. ma arvan et see on pigem vaimses ettevalmistamises. Kui on teada et tuleb pikk reis, siis tuleb ka koduigatsus hiljem. Ja kui palju tegemist, siis ei tule üldse.

Olen peaaegu poole oma elust välismaal veetnud ja võin tõdeda, et igatsus tuleb kunagi ikka. Esimestel reisiaastatel seda kuidagi ei tundnud kõik oli niivõrd uus ja huvitav, imelik on see, et mida rohkem käisin ja nägin seda rohkem hakkas tekkima ka koduigatsust. Praegusel hetkel ei kisu nagu eriti kusagile. Võib olla see läheb mööda... Prantsusmaal elades proovisin koduigatsuse leevendamiseks kontakteeruda teiste kohalike eestlastega, aga millegipärast oli asjast huvitatute hulk väga väike. Palju tegevust ja vähe vaba aega - siis pole aega ka igavust tunda.