Koeraga Norrasse?

Kas keegi on käinud Norras koos oma lemmikutega? Mis dokumentatsioon/protseduurid tuleb läbi teha ja kas piiril karantiini panek on reaalne oht?

http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=57, kui lähed läbi Rootsi, siis on nõutav ka veretest. Muudes riikides peab loom olema märgistatud ja vaktsineeritud. Ei ole just palju nõutud... Küsi iga riigi kohta, mida läbid, täpselt järele.

Kas keegi on käinud reisimas oma lemmikloomaga? Plaanis suvel Norra minna autoga ja koerad ( taksid ) kaasa võtta. Kas on see väga suur katsumus mulle ja koertele ?

Meie söidame juba kolm aastat oma komondoriga Norra ja Eesti vahet. Meie koerale ja ka meile see katsumuseks pole. Koer juba kogemustega reisija. Ka hotellidega pole meil probleeme olnud.
Kui veretest ja marutaud tehtud ja ussirohi passi kantud probleeme tekkida ei tohiks. Meid on kontrollitud koeraga nii Rootsis kui ka Norras ja köik on olnud korras.

Tere!

Elasime perega ligi kümme aastat Norras ja oma labradoriga oleme ilma probleemidega sadu kordi Eesti ja Norra vahet sõitnud, laevaga kas Stockholmi või Kappelskjäri (soovitan viimast, sest piletid on odavamad ja seal on spetsiaalne koerakajut, nii et ei pea koera enda juurest ära puuriruumi andma) ja mingeid probleeme pole kunagi olnud, tavaliselt ei küsitud tollis isegi pabereid. Siiski on mul ka kurbi kogemusi just lennureisiga seoses.

Paar aastat tagasi sain endale taksikutsika ja kuna oli plaanis reis Norra, siis pidin ta kaasa võtma. Käisin koeraga regulaarselt arsti juures, kõik vaktsineerimised olid korralikult ära tehtud ja ussikuur vastselt läbitud. Sõitsin lennukiga, koer oli terve reisi puuriga süles. Norra pinnal pikas tollijärjekorras unustasin ennast ammuse tuttavaga rääkima, rahvast oli massiliselt ja seetõttu ei pannud ma tolli hargnemiskohta tähele (koeraga peab teatavasti tollist läbi käima) ja enne, kui jõudsin ümber pöörata, et õiget kohta otsima hakata, olid juba paar tollipolitseinikku kohal ja sisisesid vihaselt, et ma tulgu kohe kaasa.

Närvilised ametnikud vaatasid koera paberid läbi ja väitsid, et ussikuur on tegemata. Ruumis oli külm ja kutsikas oli täiesti endast väljas, aga sülle ei lubatud teda võtta ega puurist eemaldada, sest ussid võivat siis pindadel levima hakata ja nii võivat ussimunad tolliametnike ajudesse sattuda (kui ma selle peale naerma puhkesin, sain veelgi karmima kohtlemise osaliseks). Lõpuks leidsid nad õige koha üles ja ussikartus ununes, kuid siis avastasid, et marutaudi antikehade proov oli tegemata (koer oli siis juba rohkem kui pool aastat vaktsineeritud olnud ja mingeid haigusnähte tal muidugi ei olnud). Ma olin kindel, et see proov on olemas, kuid tõepoolest, seda polnud koerapassi märgitud. Üritasin küll juhtida tähelepanu sellele, et tegu on kutsikaga, kes suurt väljas pole käinudki ja marutaudi poleks saanud kusagilt saada, kuid midagi ei aidanud. See kõik oli suur läbielamine kutsikale, kes puuris üle kogu keha värises. Kui juhtisin sellele tähelepanu ja julgesin kahelda politseinike inimlikkuses, lubati politseiniku solvamine mu süüdistusse sisse panna. Kuna oli plaanis Norrasse jääda pooleks aastaks ja töö oli juba leitud, siis pidin oma 8-kuuse kutsika vastumeelselt karantiini andma, kuni vereproovi tulemused Taani laboratooriumitest saabuvad.

Lõppes see saaga sellega, et koera keelati vaatama tulla ja kui lõpuks kahe nädala pärast negatiivsed proovitulemused saabusid, leidsin eest hirmunud ja poole oma kehakaalust kaotanud täiesti ahastuses kutsika. Lisaks sellele sain süüdistuse smuuugeldamises ja pidin maksma kokku kulusid 15 000 norra krooni ulatuses. Koerale mõjus see katsumus aga palju rängemalt, kui minu rahakotile. Mitu nädalat oli pidevalt nurgas, värises, ega lasknud kedagi ligi. Praeguseks on see õnneks möödanik.

Igatahes oli see hea õppetund kõigile, et tähelepanu ei tohi korrakski kaduda ja et inimesed on kõike muud kui mõistvad. Kindlasti tuleks koeraga reisides kontrollida, et vaktsiinid on tehtud, marutaudi antikehade proov olemas ja ussikuur äsja tehtud ning kõige sobivam on reisida laevaga Tallinnast Kappelskjäri, kus koer saab kajutis vabalt ringi käia ja omanikega koos olla.

Just möödunud suvel käisime Norras autoreisil koos oma koeraga, marsruut oli Tallinn-Stockholm-Oslo-Bergen ja sama tee tagasi. Koer on vana reisilõvi, seega kiip, europass, vaktsineerimised ja antikehade test on tal varasemast olemas. Vahetult enne minekut käsime arsti juures ussirohtu andmas ning seda passi kandmas.
Tallinki laevas, Tallinn- Stockholm võtsime lemmiklooma kajuti kuna ei tahtnud koera kenneliga stressata. Veider oli see, et lemmiklooma kajutid ja kennel asusid nii, et koera kennelisse pissitama viimiseks tuli minna läbi allergikute kajutite koridori?! Kennelisse saamiseks tuleb minna infolauda, kus kutsutakse spets töötaja.
Stockholmis, laevalt tulles, sõitsime koera pildiga e tollitava kauba järjekorda ning see oli reisi esimene ja viimane kord, kui koera kiipi ja dokumente kontrolliti. Rootsi-Norra piiril vaadati meid nii nagu me oleksime nende arvel nalja tegema tulnud oma koera ja tema paberitega ning saadeti meid pärast põgusat peni passi lehitsemist minema.
Norrakad üldiselt on suured koerasõbrad ja kipuvad neid tänaval nunnutama nagu võõraid lapsi. Vaatamisväärsuste külastamine on väga mugav, sest koerad on enamasti igal pool lubatud ka nt vabaõhumuuseumis. Samas, igasse hüttasse koertega ei lubata nii, et majutus tasub ette ära uurida.
Kaasa kindlasti esmaabivahendid sest veterinaarid nädalavahetusel enamasti ei tööta, ka reede võib olla poolik päev. Meil läks korra veterinaari abi vaja ja see oli puhas õnn, et lähim vet asus 50 km kaugusel ning ei olnud veel oma pärastlõunasele visiitide-ringile läinud. Vastuvõtu, prednisoloni süsti ning antibakt. tabl eest saime 600 nokise arve.