Panin kokku kolme pere reisi 2026. märtsis Seišellidele. Suures plaanis on tegemist sihtkohaga, mille peamine miinus on see, et pärast on ükskõik millisesse randa minna suht igav.

Videokokkuvõte sai selline: https://www.youtube.com/watch?v=vm8_NnAGvPU

Blogipostitus: https://vanakoolimehed.ee/seisellid-2026/

Aafrika kõige väiksemasse riiki ja maailma kõige väiksemasse riiki, milles on oma rahaühikud, satuvad turistina peamiselt need, kellel on kulutamiseks veidi suuremad rahaühikud. Seda tunnet aitab oluliselt leevendada vana hea psühholoog - unusta ära, kui palju maksid kuus kuud tagasi lennupiletite eest ja kolm kuud varem majutuse eest. Sel juhul võib kohapealne elu isegi eestlasele tunduda täiesti talutav.

Riigis on umbes 115 saart, millest põhiturist külastab tavaliselt kolme kuni viit. Enamasti külastatakse Mahé saart, mis on Muhumaast väiksem, ning sealt praamiühenduse kaugusel asuvaid Praslini ja La Digue’i saari, millest esimene on umbes kahe Naissaare suurune ja teine Kihnust väiksem. Väiksemate laidude ja saarte seas võib tee viia ka Praslini kõrval asuvale “kilpkonnasaarele” või Mahéga sillaga ühendatud Edeni kunst-saarele, mis on troopiline versioon sellest, mida inimene endale kinnisvaraportaalis vahel ette kujutab.

Mõned õppetunnid 2026. aasta märtsis toimunud kolme pere ühisreisist.

Viisat vaja ei ole, aga Travel Authorization tuleb teha. Ehk sisuliselt pole viisat, kuid on midagi viisalaadselt, et raha küsida ja dokumente nõuda. Hinnaks umbes 10 kuni 200 eurot, sõltuvalt sellest, mis hetkele selle tegemise jätad. Vaja läheb ka omajagu pabereid, selfisid ja muud bürokraatlikku jama.

Külastamiseks sobib Seišellidel sisuliselt iga aeg, kuigi detsembrist veebruarini sajab veidi rohkem. Sajud on küll lühikesed, aga teevad selle ajaga töö korralikult ära. Öösel on seda, olenevalt katuselt, kas rohkem või vähem ka kuulda.

Majutus tasub ette broneerida. Ja kui juba nii kaugele minna, siis võiks ööbida ka viisakama näoga kohtades, mitte hakata keset India ookeani pensao’d otsima. Meie valikus olid:

Isla Holiday Home Mahé saarel. Kolm suurt villat ja bassein. Saime kogu kompleksi mõnusalt privaatselt nautida, sest teised villad olid samal ajal tühjad.

Emerald Villa La Digue’i saarel. Kõige meeldejäävam ja erilisem majutus, mille sisu sai ka videosse.

Chalets Côte Mer Praslini saarel. Meie valikust ainus, kus hommikusöök oli hinna sees, mis on perega reisides täiesti arvestatav luksus.

Villa nr 65 Edeni saarel. Ideaalne valik viimaseks kolmeks ööks allesjäänud kahele perele.

Iga saar ja iga majutus andis täiesti erineva emotsiooni. Mahé on neist kõige suurem ja kuigi ta on Muhumaast väiksem, ei tasu sellest järeldada, et tegemist on mingi jalutuskäiguga. Suuremal osal saarest liigud kuni 40 km/h ja ühest otsast teise sõit võtab erinevalt Muhumaast üle tunni. Autorent on sisuliselt vältimatu. Meie kogemuse põhjal pakkus parimat varianti juba 15 aastat saarel elanud ukrainlane: kolm päeva 150 eurot pluss 100 eurot tagatiseks. Need veidrad Suzuki väikeautod nägid välja nagu midagi, mille peale Eestis eriti ei panustaks, aga olid üllatavalt ruumikad ja ronisid ka järsemast mäest üles ilma suurema vaevata.

La Digue on tõenäoliselt üks maailma ilusamaid saari, eriti randade mõttes. Liiklus käib seal peamiselt jalgratastega, kuigi sadamast saab vajadusel ka väiksema bussiga majutusse. Meie olime seal kaks ööd, aga täiesti vabalt oleks võinud olla kolm või rohkem. See on selline koht, kus inimene ei hakka eriti midagi “tegema”, vaid lihtsalt vaatab ringi ja lepib sellega, et maailmas ongi mõni paik parem kui mõni teine.

Praslin pakub samuti väga ilusaid randu, kuhu mõnikord ongi mõistlikum minna paadiga. Suuremal seltskonnal tasub mõelda privaat-tuurile, mille hind oli meil 75 eurot täiskasvanu ja 35 eurot lapse kohta. Hinna sees oli ka lõunasöök, mis oli üllatavalt hea, mitte lihtsalt “paadituuri kohta täitsa okei”. Lisaks kuulus programmi kilpkonnasaare külastus. Privaat-tuuri eelis on see, et saad ise öelda, millist randa veel näha tahad, kus snorgeldada ja kuhu kauemaks jääda. Ehk erinevalt tavalisest grupiekskursioonist ei pea liikuma karjana ühe vihmavarju järel.

Mahé kõrvale ehitati 2000. aastatel Dubai rahadega ka Edeni-nimeline kunstsaar rikastele ja ilusatele. Või vähemalt neile, kes tahavad end paar päeva sellisena tunda. Sinna pääseb eraldi sissepääsu kaudu ja saarel liigeldakse golfikärudega, mis annab kogu kohale veidi sellise tunde, nagu oleks sattunud troopilisse versiooni kinnisest elurajoonist, kus keegi ei taha juhuslikku inimest näha. Paar päeva seal elamist annab reisile täiesti teistsuguse mõõtme. Kasutada on neli privaatranda ja kolm basseini, millest suurim koos kohvikuga on maailma parim koht, kus tagasilendu oodata.

Reisi suurim miinus on see, et hiljem on Euroopast ja mujalt samailusaid ja sooje randu raske leida. Ehk standardid on paraku muutunud, kuid peab meeldima…