Lõuna - Poola

Olime suvel mõned päevad Lõuna – Poolas Pieniny Rahvuspargis ja Zakopane ümbruses. Vaatamist oli seal üks jagu ja jagan siin oma muljeid mõnest sealsest paigast.

Pieniny Rahvuspargis saab kärestikulisel Dunajeci jõel sõita raftinguparvega, mis on ühtlasi selle piirkonna põhilisemaid turismimagneteid. Tavapärasest raftingust erineb see sellepoolest, et reisijad aerutama ei pea ega saagi ja parvele võib minna piltlikult öeldes kasvõi pintsaku ja lipsuga. Sedasorti parverafting sai alguse Niedzica lossi ungarlasest omaniku poolt 1840 aasta paiku, katsetamisi oli varemgi ja 1870-ndatel aastatel oli reisijate kärestikes sõidutamine juba täies hoos.

Praegune parv koosneb teineteise külge trossidega kinnitatud viiest kitsast paadist, sinna peale pannakse kattelauad ja seljatoega istmed. Parve juhivad kaks paadimeest ja peale mahub kuni 12 reisijat. Eesotsas on kuuseoksad, mis võtavad kinni pritsmed. Sõidu lõppedes võetakse parv jälle juppideks ja viiakse alguspunkti tagasi. Viie paadiga alusraam tagab ühtlasi kindluse, et kui kivide otsas neist isegi kaks peakski puruks minema, saab kolmega edukalt lõpuni sõita.

Parvesõidukapteniks saamine võtab aega. Eeltingimuseks peab kindlasti elama sealses Pieniny piirkonnas ning õpipoisi aeg kestab 3 aastat, pärast seda õpitakse meistriks saamiseks veel kolm aastat ja kapteniks saab veel kahe aasta pärast ja siis võib hakata ka järglasi välja õpetama. Praktiliselt tähendab see, et ametit antakse juba hulga aastakümneid põhiliselt edasi pereliinis. Raftingul on kõrge ohutustase ja viimane juhtunud õnnetus olevat olnud 1960-ndatel aastatel. Kivide otsa kinnijäämisi on olnud rohkem, kuid need on vaid märgade jalgadega lõppenud.

Igal meistril on oma ID number, kuid välja ei anta sertifikaate, mis lõppeksid numbriga 13. Sõidu alguspunkt on Niedzica lähedal Sromowce külas ja sõidu lõpp on Szczawnicas 18 km või  23 km pärast Krościenkos ning aega läheb selleks 2h15 – 2h45 minutit.

Raftingu stardipaigast paar km allavoolu Sromowce Sredni külas saab firma Rafting Marina Inflatables Sebateksist laenutada samaks sõiduks ka süstasid. Me kasutasime seda teenust. Kuna varem oleme süstaga palju sõitnud, siis tahtsime seda jõelõiku ise aerutades, mitte reisijana pingil sõita. Samas saaks minna kummipaatidega ka “pärisraftingule“, need algavad samast kohast hommikupoolel aga see tuleks eelmisel päeval kokkuleppida.

Kiire vooluga jõel pritsis vahel vett ka näkku aga märga kartvate asjade jaoks anti kaasa veekindlad kotid. Ilusaima ülevaate sellest Pieniny piirkonna loodusest saabki vaid jõel sõites. Lõpetasime Krościenkos, kus tagasi alguspunkti oleks saanud sõita mööda jõekallast laenutatud jalgratastega või nagu meie, sai tagasi ka korraldajate bussiga. Enamus sellest jõelõigust oli PLN/SLK piirijõgi. 

Joosepx  jutuga täiesti nõus.
Samas väga head ja väikese raskusastmega Trzy Korony mäe matkarajad. Jõukohased kõigile ja mitmed erinevad. Soovi korral terve päev sisustatud.
Endal proovitud ja meeldisid.
Nii mägede kui jõe puhul on parim võtta ööbimine Sromowce Nizne.

Lõuna - Poolast veel:

Poola kõige ilusamaks ja maalilisemaks on nimetatud Zalipie küla, mis asub riigi lõunaosas Tarnowast paarkümmend km põhja pool. Lähenesime külale põhja poolt maantee nr 973 kaudu ja sealt tuli üle Vistula jõe sõita paar autot mahutava pisikese veevoolujõul töötava praamiga. Jõepraam on eraomandus, mingeid kellaaegu ei ole ja kui ülevedaja on vastaskaldal tukkuma jäänud, tuleb signaali anda.  

Kunagi 1920-ndatel aastatel tekkis Zalipie küla ühel majaperenaisel Felicjal soov oma elamine kaunimaks muuta ja ta maalis paberist väljalõigatud trafarettide abil hoonete ja tubade tahmanud seintele ja hiljem ka muudele kõikvõimalikele kohtadele taluhoovis ilusaid kirevaid lillelisi kujutisi. Felicija ei olnud seal külas sellise kunstiliigi algne looja aga küll selle innukas edendaja. Värvid olid tehtud looduslikust materjalist, tuhmusid kiiresti ja igal aastal tuli tehtu uuesti üle värvida. See ei seganud aasta aastalt värvitud pindade hulka järjest suurendada. Tema rõõmsast nägemusest said indu ka teised külaelanikud ja nii see värviline lilleline küla ajapikku tekkinud ongi.

Felicja talu on nüüd muuseum, kus võetakse vastu turiste, aidasaalis näidatakse videot talu ajaloost, igal täistunnil olid poola või inglise keelsed ekskurssioonid ja kogu kompleks on kui kena kirevavärviline pisike vabaõhumuuseum. Giididena olid ametis tema pereliikmed.

Ja siis vel üks kena koht, mis Lõuna – Poolas tahab vaatamist on Zakopane läheduses Chocholowa küla ümbrus. Suurimaks vaatamisväärsuseks on seal palkmajad ja Chocholowat võib pidada seal selliste palkmajade arhitektuuri keskuseks.

Ka sada aastat vanad majad näevad seal välja nagu just värsketest palkidest ehitatud ja seda sellepärast, et majade palke nühitakse ja puhastakse juba ammustest aegadest alates vähemalt korra aastas ja nende elanike kombekohaselt teevad seda tööd alati ja ainult naised. Chokolowas on ka maja, mida eksponeeritakse kui ühe puu palkidest ehitatud maja.

Pidev palkide puhastamine pidavat neile majadele hea enne olevat, aga vähemalt sama tähtis on ka ka puhas ja hoolitsetud välimus. Pestud majade palgid näevad välja nagu oleks need alles eile metsast värskelt võetud ja sellised pestud-puhastatud palkidest majad on seal igati au sees. 

Piirkonnas on küllalt maju, mille palgid on kaetud peitsiga ja puhastamist need enam ei vaja. Need on sellised pseudod aga on ka sellisid maju, mis sotsialismi ajal olid ehitatud tellistest, koledad, aga vähemalt tänavafassadi pool on hiljem ilu mõttes kaetud kenade pestud palkidega. Iga sealne majaomanik tahaks, et ta maja näeks välja puhastatud palkmajana. 

Selliseid algupäraseid värvimata, peitsimata ja ainult pestud ja puhastatud palkidega maju on just Chocholwas ja selle ümbruses palju ja see ongi sellekandi vaatamisväärsus.

 Panin ka sel suvel seda palgimajandust tähele ja on tõesti silmale ilus vaadata. Silm lausa puhkas. Silma jäi ka see, et palgid on sellised korralikult jämedad. Tunduvalt stiilsemad kui mingi pliiatsimõõtu seinamaterjal.