meelis

Reisiguru ja toimetuse liige, liitus Tripiga 15 aastat tagasi. Tahab minna:
150 meeldimist
29 postitust / 1239 kommentaari
61 (9.8%) külastatud sihtkohta
Viimased kommentaarid

Kunagi ammustel aegadel sai neid ööbimiskohti otsitud nii, et läksid kohaliku linnakese turismiinfo punkti. Seal siis ametnik helistas kuhugi ja 10 minutiga oli kodumajutuse pakkuja kohal. Meid oli 5 inimest ja võtsime kohaliku horvaadi kodu. 2 tuba ja köök.
Tänasel päeval leiab neid majutajaid netist aga äkki tasuks ka niimoodi uurida. Võib midagi huvitavat trehvata.

Lastega reisi puhul ei maksa kopeerida täiskasvanute kogemust "kõigest mõne päevaga kohale". Selliseid lapsi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes nurisemata mitu päeva ühtejutti tagaistmel istuvad ja rõõmust pakatavad. Tegu on siiski puhkusega, mitte graafikujärgse sõiduga. Sellest arusaamiseks pole vaja ise katsetada. Natuke sõltub ka laste vanusest ja huvidest. Teed kokkuleppe, et ostad uue tahvli, kui sõidu ära kannatab ja siis ehk kannatabki. Aga see oleks siiski jabur.
Ma olen Kasselist sõiduautoga 20 tunniga Tallinna sõitnud aga isegi üksi ei taha seda enam teha. Mul peaks ikka väga terav ora tagumikus olema, et uuesti nõustuksin.

Kui vaba aega oleks vähemalt 1 kuu, saaks küll autodega rahulikult kulgeda ja kõike nautida. Kui aga 2 nädalat, siis unustage auto.
Kas teete esimest korda autoreisi või on ka mingi varasem kogemus olemas? Siis teaks juba rahvas soovitusi anda.

Mina jälle arvan, et iga inimene võiks elus korra reisi Viru Reisidega ära proovida. On mida meenutada. Kellele masendav, kellel hariv ja õpetlik.
Kuna nad toimetavad siiani, siis olen kindel, et neil on oma klientuur täitsa olemas. Kui ikka rahakott muud ei kannata või oskusi pole, siis pigem nemad, kui kodus õltsi libistada. Olen ise ka noorena igasuguseid idiootsusi proovinud, mille peale täna pead vangutan. Mõnda jaburust on nüüd naljakas meenutada, kuigi tollal tundus kreisi.

Ketid on tõesti rohkem julgestuseks ja natuke kogenum ja tasakaalukas ronija saaks ilma hakkama. Kettide juures eksides kukkudes surma ei saa, lihtsalt natuke liiga valus on see kukkumine. Kui ei vea, murrad ka mõne luu.

Selle Slovakkia kõrgeima tipu kohta lugesin kunagi, et ise sinna ronida ei maksa. Oli vist lausa soovitus kohalik oskaja palgata, kui ei taha jama otsa sattuda. Meelde on jäänud, et mingi hetk tuleb lausa köie abil ronida. Seetõttu pole seda veel sihtmärgiks kinnitanud. Ei ole nii kõva ronija. Aga mõte vaikselt idaneb.

Mida rohkem pilte uurin, seda hirmsam see Rysy kettide osa tundub ...

Pole midagi hullu. Aga mine piisavalt vara, et jõuaksid enne pimedat tagasi. Mina alustasin Strbske Pleso suusakeskuse parklast 11.15. Enne tippu on korralik söögikoht. Näiteks AAA patarei maksis seal 1.- EUR/tk. Soetasin varu, sest sain aru, et jään pimeda peale. Kogu selle söögikoha kaup tassitakse üles seljas. Öösel oli matkaraja algusesse valmis pandud oma 20-30 kilo kaaluvad puidust seljaraamid, kaup ilusti valmis pakitud.

Kettidest sain alla juba hämaras ja parklasse jõudsin kesköö paiku. Rada on ka pimedas läbitav, kui taskulamp mingitki valgust annab. Mitte et ma seda soovitaks. Tempo oli mul väga rahulik, pigem nautisin vaateid ja ei kiirustanud, kuigi oli näha, et valges tagasi ei jõua.

Mingid aastad tagasi tekitas Waze mulle korraliku arve. Oli umbes 150.- EUR. Mul oli ka vist mingi imelik pakett või veel miskit muud, mis arvet kasvatas. Täpselt enam ei mäleta. Igatahes tookord võttis kukalt sügama.
Nüüd olen kasutanud Heret ja Waze-d kombinatsioonis ja arve on igati normaalne.

Pakun samuti välja variandi, et pisikeste summade sissenõudmine pole rentaabel. Samuti on otsustajaks see, palju neid eestlaste autosid seal ikka liigub.
Loomulikult on olemas variant, et mingi ärimees avastab sellelt teenimise võimaluse ja teeb rootslastega mingi lepingu, kus autokasutaja ärimehele korraliku rahavoo tagab. Sellist asja ootaks ma siiski pigem Eesti riigis kui Rootsis.

Kust sa seda päikest ikka ellu leiad, kui mitte kooma juua. Siis pidi kusagilt tunnelist valgus paistma hakkama.

Loodame siis, et Arne112 puhkab alati Otepääl, kui juhtub elukaaslase leidma ja lapsed majja tulevad. Või siis juhtusid tal lärmakad lapsed olema ja nüüd siiani kahetseb pattu.

Muideks olen lennukis pidanud kuulama purjus meeste lällamist. Keelaks neil ka lendamise ära?

kastan pole teps mitte uustulnuk. Hunnik asjalikke postitusi ja nüüd siis nii lakooniline abipalve?
Tegelikult on läbi aegade sellistele küsimustele vastuse saamine raske olnud. Just norsu poolt viidatud põhjustel. Norsu on pigem abivalmis aga oskab ka kriitiline olla.
Selliseid lakoonilis palveid näeb päris tihti ja üpris varsti ei viitsi ka algselt abivalmis inimene enam aidata. No pole lihtsalt sellist aega. Alati aitab väike vihje sellele, mis oled leidnud. Küll siis juba öeldakse, kas oled õigel teel või on miskit rappa läinud.

28.mai piiriületus Valgas. Kohe pärast Valka sildi lõppu oli kolm teetööde lõiku. Kõik valgusfooriga. Ajutine teekate auklik ja mõned neist suured. Pärast Riiat läksin vahelduseks üle Jelgava. Pärast Riiat on jupp päris korralikku teed. Ega edasigi kehv polnud. Mingi linna vahel oli küll parajalt auklik.
Järgmised teeremondid olid Bylastoki ja Varssavi vahel. Üpris pikad lõigud, kiirus 60. Mõni politsei ka kiirust mõõtmas aga tuledega vilgutati ka. Samas üpris vähe. Reaalne kiirus ikka rohkem kui 60.
Tagasitulles sattusime trassilt vanale teele ja enne Varssavit oli pikalt teeremont.
Leedus on teeremont enam-vähem Läti-Leedu piiripuktis. Juba teist korda kohtan Leedus märki 50 ja selle järel korral auk teekattes. Ainult hele killustikuriba öös reetis kaugelt, et nüüd pidurda korralikult. 50- ga sõites lõhud seal auto, isegi 30 oleks liiast olnud. Läti poolt tulles oli seal ka aukliku tee hoiatus. Umbes sama suhtumist kohtasin Leedus ka paar aastat tagasi. Siis tuli küll tahtmine selle märgi paigaldaja sealt tema enda künaga 50-ga läbi sõidutada, et saaks oma lolluse vilja nautida.

Nende esitamata aruannete ja maksuvõlgadega on kahjuks nii, et enamus inimesi ei käi kontrollimas, kas võlg on 1 Euro või 1234 Eurot. Olen nõus, et näpuka tulemusel 0,3 võlga jääda pole küll mingi eriline patt. Mina võin endale sellist näpukat lubada aga võõrastele teenust pakkudes ja usaldust müües pead ikka väga hoolega kontrollima, et sa mingit plekki külge ei saa. Lepalaan ka kurjustas alguses, kuidas üldse julgetakse tema aususes kahelda. Lõpptulemust teab terve Eesti. Ei hakka keegi enne pankrotti tunnistama, et meil kisub vanker kraavipoole. Õnneks on inimesed üha enam aru saamas, et kahtlasele vankrile polegi mõtet istuda.

Minu mäletamist mööda on Kragenist juttu tulnud rohkem kui kord. Hetkel raske kontrollida, kas mälu ei peta.

90-ndatel alustasin kohvitasside ja õllekruusidega. Mingil hetkel sai teleka taga seinal riiulite jaoks ruum otsa. Sinna läksid siis ägedamad isendid. Tavalisi jätkus ka mujale. Siis ütles kaine mõistus, et kuule mees, kui nii jätkad siis kas kolid ise välja või ostad suure maja, kus meenete jaoks omaette saal. Maja jaoks raha ma ei leidnud ja kolida ka ei tahtnud.
Ei raatsinud kohvitasse tavakasutusse lasta. Osad neist ei kannata nõudepesumasinat. Sai ka toodud tuhatoose, väikseid shotipitse, pisikesi taldrikuid jne. Määravaks sai just kvaliteet ja iseloomulik info. Asi pidi ka teistele hetkega koha ära seletama. Mis kasu on meenest, mida ära ei tunta ja pead seletama, et see udukogu on nüüd see kuulus xxx.

Ühe hea tuttava külmkapi juures sain justkui valgustatud. Nüüd olen külmkapimagneti usku. Õnneks on sügavkülmal veel vaba pinda. Tavakülmik kipub juba umbe minema. Hetkel veel suudan päris täpselt öelda, kuna ja kuidas toodud.
Matkabussis on köögis metallist konsool. Nüüd ei jää magnetid koduni kusagile kotti vedelema vaid on kohe silma all. Paar korda on ka sellest pinnast väheks jäänud.

Korjan ka õlleklaasialuseid. Sellele pani aluse üks saksa härrasmees, kes 1990 oma DDR aegse kogu mulle annetas. Nüüd korjan igast söögikohast ka neid kaasa. Tänaõhtune saak on 2 tk. Nende puhul ma ei oska küll seletada, kust mingi pärit on. Kõik on ühes kastis hunnikus.

Balaton on tõesti selline piimja veega. Ei ole väga kutsuv.
Budapestis läheb päev kindlasti ära.
Hallstadt on kindlasti tõeline pärl. Seal lähedal on koopad, kuhu tuleb üles sõita köisraudteega.

Vana Tallin Heritage on natuke tavapärasest erinev. Kellel raha rohkem, siis Vanake on ka raamatuna saadaval.

Kännu Kukk peaks piisavalt eksootiline olema oma suhkrukristalliga pudeli põhjas. Mulle näidati hiljuti kuke pudelit, mis pikalt mälestuseks hoitud ja väidetavalt see kristall lõhub lõpuks pudeli ära. Kes teab, kas on nii??

Tihti on selliste keerulisemate juhtumite puhul vastuseks, et meie käed jäävad lühikeseks. Seadustes on taevasuurused augud ja pättidest lendurid juba lennata oskavad. Paned juristi abiga õige trajektoori ja naudid.

See auklik seadusandlus on aga juba omaette teema. Mulle küll tundub, et ega neid auke väga lappida ei tahetagi. Kuidas muidu saab olla võimalik, et mingi JOKK skeem toimib aastaid. Kõik viitavad, riik kaotab näiteks maksuraha aga augu lappimiseks tehakse mitu aastat tööd. Ja siis ei lapita auku, vaid tehakse sisuliselt uus seadus, kus juba järgmised augud ees ootamas. Ole vaid mees ja leia üles. Aga näiteks kuluhüvitise seadus sai loetud võimaliku lühikese aja jooksul.

Mina tahaks teada, mitu korda on Tarbijakaitseameti juht pöördunud näiteks justiitsministri poole ja viidanud, mis punkte tuleks seaduses täpsustada või lisada. Äkki peaks selle küsimuse nende üldmeilile saatma???

Mina ka targutan natuke. Sõiduautoga ehk saate tehtud aga... ligi 900 km päevas tähendab tõsist kihutamist. Selleks et saada 10 tunniga 900 km sõidetud, tuleb kogu aeg üritada 100-120 km/h kiirust hoida. Kiirteedel tehtav aga reaalsuses ei usu. Tankida on vaja, söögipausid, WC ka, asulad tõmbavad kiirust korralikult alla. Ja kui veel kusagil mägedesse sattute, siis keskmine kiirus kukkub ikka kosmiliselt.

Ma oleks täitsa nõus mingi VSOP konjaki peale kihla vedama, et poolel teel teete plaani ümber või lööte lihtsalt käega. Kui te selle reisi siiski hambad risti ära teete, siis see konjak ka ei kompenseeri moraalset kahju.

Kui te loeks siit teisi autoteemalisi postitusi, siis näeksite, et see optimism on tavaline viga, mis algul tehakse. Tark inimene õpib teiste vigadest. Ok, proovida on ka huvitav. Olen nõus, et alati ei pea väga tark olema. Tagantjärgi on lollusi ja ekstreemi isegi natuke tore meenutada. Aga hiljem kordamise isu küll pole. See viimane käis minu enda kohta.

Mingil hetkel käis läbi info, et kõige rohkem kustutamispalveid tulevat Eestist. Ilmselt siis suhtes rahvaarvuga. Ei imesta, kui see tõsi on.

Meie foorumisse jääb see info ikka alles. Samuti ei kustutata neid juhatavaid linke niisama. Õnneks ei piisa lihtsalt palvest, et vot seda lehte ei tohi enam kuvada.

Nime vahetamine on tüüpiline jänesehaak. Tegelikult ei tohiks sellistel inimestel nimevahetus üldse võimalik olla. Haloo, istun eeluurimiskongis ja esitan nimemuutmise avalduse?? Igasugune uurimistoiming peaks sellise protsessi automaatselt tühistama.
Eks meil jääb nüüd üle vaid seda uut Vellamäe nime aktiivselt levitada. Ikka selleks, et rahvas teaks, kes selle taga ennast peidab. Oo sõber Google, pikka mälu sulle!!

Mul oli sahtlis juhuslikult paar tühikut üle. Olen säästliku loomuga, sest nõuka ajal oli kõigest tõsine puudus. Ohverdasin nad ürituse nimel. Edaspidi võib ka minu poole pöörduda.
Kuivatuspaberit kahjuks enam pole. Kulus teisel otstarbel ja juba ammu ära.

Kaalun sel aastal vahelduseks Jelgava kaudu sõitmist. Saab ehk midagi muud ka näha. Traditsiooniline trass on juba tüütuseni pähe kulunud.

See istumisalus on väärt soovitus. Nagunii on lastel väiksed seljakotid kaasas.