Viimased kommentaarid

Lloret on sobilik rannas peesitajatele. Isegi oktoobri lõpus elu natuke kees ja vesi ka üle 20 kraadi..

Aga siis tuli üle Püreneede külm õhumass ja temperatuur kukkus 10 kraadi. Järgmistel õhtutel muutus linn pärast päikseloojangut tühjaks nagu oles kõik minema sõitnud.

Barcelona jaoks tõesti natuke kaugel. Tegin arvutuse ja lihtsam oli Barcelonas korter üürida, kui Lloreti odavam hind pluss aeg ja raha transale. Rendiauto puhul on Lloretis parkimisprobleem olemas. Tänaval naljalt kohta ei leia. Võtsime kohe hotelli, kus oli keldris parkla ja iga päev maksis 10.- EUR. Ja siis hakkad hommikul lennujaama sõitma ja keegi on auto parkinud täpselt maaaluse parkla väljasõidu ette. 5 minutit mässasin, et välja saada ja autot mitte kriimustada.

Mina võtsin mingi paarsada zlotti Eestist kaasa. Edasi käitusin vastavalt vajadusele. Enamasti saab maksta kaardiga aga kusagil külavahel puuvilja ostes sobib vaid sularaha. Olin 2 päeva Krakowis kämpingus Smok ja päev maksis 144 zlotti. Suur silt väljas, et maksta saab ainult sularahas. Sama lugu ka Zakopanes.

Nagu Merike1, olen ka mina juba üle 20 aasta suvalistes kohtades telkind-bussiga ööbinud. Nii saab küll aga vajab natuke tunnetust, kuhu ennast sättida.

Üldiselt kusagil metsas telkides võib tulla metsavaht külla. Suvel on metsas suurem tuleoht ja siis nad kontrollivad.
Paar nädalat tagasi Poolas keerasin kiirteelt mõned kilomeetrid kaugemal metsavahele. Buss oli teelt näha ja enne lõunat käis Hiluxiga ametnik mul külas. Palus lihtsalt metsast ära minna. Ilmselt kohalikud andsid vihje ja kuna igasuguseid tegelasi on olemas, siis tuldi vaatama. Ilmselt on neil ametnikel ka võim rohkemaks aga kui oled viisakas ja ei ülbitse ja prügi maha ei loobi siis pole ka suurt põhjust sind kottida. 

Statistika on halastamatu.


Lennuki allakukkumisel on see kogu maailma ajakirjandusel esiküljeuudis, sest korraga hukkub suur hulk inimesi. Kui hakata 1-2 kaupa kokku lugema autodes hukkuvaid inimesi, siis selgub, et lennuk on kordades turvalisem.

See meie igaastane gripihüsteeria on juba imelik. Pealkirju lugedes oleks nagu ennekuulmatu katastroof ja esmakordne epideemia. Selge see, et alati on ka surnuid, keegi sattub haiglasse jne. Paljudel oleks nagu mäluauk ja jälle tekib arutelu, et küll on ikka sel aastal kole gripp.

Sel aastal otsustasin Varssavisse minna üle Bylastoki ja ei kahetse. Avatud Suwalki ümbersõit on suur samm edasi. Augustowi ja Bylastoki vahel on küll tavaline tee aga võrreldes viimase korraga on asfaltkate enamasti uus ja korralik. Matkabussiga oli vahe kohe tunda. Viimane sõit üle Lomza väristas ja kõigutas ikka korralikult. Bylastoki külje all on küll jupike teeehitust aga see on lühike. 

Mul on vist pakendid juba minema visatud. Aga nädalavahetusel võin vaadata. Saksamaal müüakse neid tavaliselt apteegis ja peaks igal pool saada olema.

 Kasutan just sellist seinakontakti torgatavat vidinat, millele käib keermega alla väike pudel õlilaadse vedelikuga.
Enne seda olid mul elektrilised ja kasutasin väikset padjakest, mis oli vaid üheks ööks mõeldud. 
 Kindlasti tuleb need vidinad hommikul kontaktist välja sikutada, sest lähevad päris kuumaks. Veel on meelde jäänud, et mingil seadmel oli juures hoiatus, et imikuga samas ruumis mitte kasutada.

Minu jaoks on ka see liivakasti (Sahara) ülemine ots paras araabia paabel. Eks seal Sahara all on ka tüütusi. Gambias ja Senegalis kogesin seda sel kevadel.  Aga see oli veel talutav. 

Marokosse täitsa plaanin minna, sest enamus soovitusi on positiivsed. 

Kasprowy Wierch on just see, mis tuleks Zakopanes ära vaadata. Kohalik kõrgem punkt ja ilusad vaated. Ülesminek on ümberistumisega poolel teel. Päeval on saba pikk aga hommikul kell 9 oli sõbra sõnul sabas ainult paar inimest. Saba kõrval on silt, et saab ka expresspileti ja eelisjärjekorras üles. Kui  muidu maksis pilet perele üles-alla umbes 75, siis express oli üle 110 Euro. Üles-alla pileti puhul on seal üleval sul aega umbes 2 tundi. Saad kolada natuke kõrval mäeharjal. 

Koht on eestlaste seas päris populaarne, sest kohtasin vähemalt nelja eestlaste perekonda sel päeval. 

Tundub, et Orbit oligi siis see vapper pere, keda mäel kohtasin. Kolme tunniga ülesminek on lausa medalit väärt. Peab ikka heas vormis olema.  Mina tulin alla 4 tundi. Aga ma ei kiirustanud ka. Istusin ja nautisin vaadet, sõin metsas mustikaid jne.  Ilm päris võrratu polnud aga mägede heitlikku ilma arvestades täiesti OK. Kerge pilvitus oli ja alla tulles sain ka väikse vihma selga aga poolelt mäelt alates oli tõesti kuldne suvi. 

 Me suutsime Tatralandias olla 8 tundi ja siis pandi uks lukku. Lapsed oleks vist hommikuni seal olnud.


 Käisin viimati siis, kui Märtin võitis. Aastaid tagasi läbiti mõned katsed 2 korda sama päeva jooksul. Osa seltskonnast sättis ennast sinna paika ja ei liikunud kuhugi. Grillisid, jõid õlut ja päevitasid. Mäletan, et võtsime päeva jooksul iga kolmanda kiiruskatse niimoodi, et päris viimaseid autosid ei vaadanudki. Selleks pead ennast parkimisel kaugemale sättima ja juba kohe ninaga sõidusuunda sest siis pääsed kiiresti liikuma. Kui kogu see mass hakkab autosid ümber keerama ja liikuma, pääsed kiirel sammul kaugemale. Kasutasime kitsaid kruusaseid metsateid ja seal küündisid kiirused üle 80 km/h. Kaasa tasub võtta kerge kolme astmega alumiinumredel. On kerge ja mahub kiiresti autosse ära. Siis ei pea esireas tunglema vaid saad üle teiste head vaadet nautida.
 Parimad fotod sain kuulsalt Ouninpohja hüppelt selle valge maja juures.

Kindlasti on parim liikumisviis motikas. Siis jõuaks ehk iga teise katse ära vaadata.  Näiteks Rootsi ralli kohalikud suured fännid lendavad kiiruskatsete vahel lumesaaniga. Olen ka endale sellise reisijakoha välja kaubelnud aga tegudeni pole jõudnud.

 Matkaauto ongi elustiil. Siin ei olegi adekvaatset võrdlust mõtet teha. Kellele ema, kellele tütar...

Olen nõus, et see võrdlus lennuk-matkaauto ei ole adekvaatne. Liiga erinevad elustiilid. Kellele ema, kellele tütar...

Hetkel Kaunases 20 kraadi ja sadas natuke. 

Kasutame aastaid Saksa apteegist ostetud seadet. Ei mingit pininat toas. 

Enamasti pole inimestel vahet, kas öelda matkaauto või matkabuss.

Ameerika bussidest on meil registris vähemalt 1 isend olemas või siis oli:
Pildiotsingu 2 esimest rida ja sisu 2 järgmist.
Seda iludust sai matkabusside kokkutulekul tihti näha.

Vaata rantapallo.fi. 

Enamus väljumisi küll Helsingist aga valikut siiski on.

Tundub päris asjalik olevat. Ja justkui liiga inimlik Venemaad arvestades.

Kaks aastat tagasi kasseeriti matkabussi eest 40.- EUR. Hiljem hindu uurides oli see pigem bussi hind. Matkakas rohkem sõiduauto klassist. Seega ilmselt tõmmati mõnuga.

Kas see e-viisa kehtib igalt poolt sisenedes?Lugesin kellegi kommentaari, et see kehtib siiski ainult sadama kaudu tulles. Oleks sel juhul analoogne Peterburiga, kui laevaga lähed.

Kaks aastat tagasi parkisime selle kollase maja platsil:

Pilt on aastast 2012 ja 2017 oli juba rohkem räämas. Kuna kodutöö oli tegemata, siis rohkem otsida ei viitsinud ka. Olime ühe öö.
Ööpäev maksis 5.- EUR.  Põhiline peatänava melu oli mingi 400 m. vist. Iseenesest suht mõttetu koht aga tahtsime sellist kohta, kuhu jalgsi lihtne minna. Kuna kaasas olid eelkooliealised lapsed, siis pikemaid jalutuskäike üritasime vältida. Lastega on alati midagi vaja, kas riideid või misiganes.
Lähedal oli ka Rimi market. Kaks korda ärkasin öösel üles, kuna seal kõrval suuremal tänaval esineti öösel autodega ja lasti ikka mootor piirajasse. 

Kui natuke uurida, siis peaks leidma ka koha mingi eramaja hoovis. Ise teeks järgmine kord just nii.

Näiteks foorumis matkaauto.com on seda teemat korralikult lahatud. Seda otsust mõjutab suur hulk tegureid ja sinu küsimusele ei ole võimalik nii väheste algandmete puhul asjalikku vastust anda. Valik teemasid siin:

Kui oled seal natuke lugenud, saad pildi natuke selgemaks.

Ise ei mõtle hetkegi haagisele, samas tean inimesi, kes on risti vastupidisel arvamusel. Lihtsalt soovid on meil erinevad.

 Reisimine on hobi ja igal juhul nõuab raha. Algul üritad küll soodsamalt läbi ajada aga siis lõpuks teed ikka nii nagu meeldib.

Mul vanust natuke üle 50-ne. Seega midagi on meenutada sellest ajast, enne kui Eesti Kroon võimule tuli. 

 Juba kooliajal pakkus huvi elektroonika aga selleks vajalikke jubinaid liikus Eestis vähe ja ka hind polnud alati sobiv. Meeldivalt suur turg oli tollases Leningradis. Igal laupäeval hommikupoolikul kogunes korralik rahvahulk ja käis aktiivne ost-müük. Enamus jubinaid olid teadagi kusagilt lihtsalt ära virutatud. Alguses sai käidud bussiga.  Leningrad on tõeliselt suur. Meelde on jäänud need venelaste automaatkastiga koledad bussid.  Võrreldes Ikaruse toodanguga olid need ikka parajad peldikud. Metroo toimis korralikult ja oli omaette vaatamisväärsus. Just vanemad jaamad. Lasnamäe suguses linnaosas olid need jaamad täiesti ilmetud. Korra käisin ka talvel suure külmaga ja jõudsin alles laupäeva öösel Tartusse. Vaja oli saada Põlvasse. Hakkasin astuma ja lootsin hääletamisele. Ei ühtegi autot. Niimoodi jõudsin öösel Ülenurme raudtee ülesõidu juurde. Tänaseks sealt enam üle ei saa. Ülekäigu valvur arvas, et jää siia. Viskas mulle mingi puhvaika põrandale külje alla. Hea soe koht oli. Ärkasin pühapäeva lõunaks. Selle aja jooksul olevat oma 6 rongi mööda müdistanud. Mina magasin nagu nott ja ei kuulnud midagi. 
 Kui keskkool läbi sai, läksin Tallinnasse. Siis sai ka rongiga ja  platskaardiga Lenska vahet käia. Siiani on ninas see kivisöeving, mille järgi terve Balti jaam haises. Pileteid ikka sai. Tuli küll sabas seista ja ülbikutest kassapidajaid taluda. Tagasi tulin tihti häälega.  Aga häälega käimine oli huvitavam. Venemaal oli juba tollal kombeks, et hääletajatelt küsiti ka raha. Ühtegi ohtlikku intsidenti sellest ajast ei mäleta. Käisin päris tihti, sest paljudel oli sama mure. osa toodud kolast müüsin lihtsalt maha. Siis tekkisid mul Lenskas juba kohalikud müüjad, kellega otse suhtlesin ja turg kaotas oma tähtsuse. Otse loomulikult tassisin ma Lenksasse kaasa Vana-Tallinnat, mis oli nagu kõva valuuta.
  Mingil hetkel avastasin, et Tallinnast saab Leningadi lennukiga. Palju pilet maksis või kuidas ma ta ostsin, ei mäleta. Lennuk oli TU-134. Kõigepealt 10 minutit oli tõusu, siis minut aega lendamist ja järgmised 10 minutit oli nina allapoole. Maandusin Pulkovos. Tagasi lendasin sealt ainult mõned korrad, sest koti sisu oli sealsetele tegelastele kummaline ja liigne tähelepanu ei meeldinud. Oleks lausa maha jäetud aga siis leiti üks natuke kõrgema IQ-ga tegelane, kes ärritunud miilitsad maha rahustas ja koti sisu ohutust kinnitas.  
 Lennujaama lähedal oli just ehitatud uus ja särava klaasfassaadiga Pulkovo hotell. Oli kerge nälg ja läksin sinna. Uksel muidugi valvur risti ees. Kudaa??(Kuhu?) Kurtsin tühja kõhtu. Kust sa tuled, küsiti. Tallinnast. Olgu,  sulle lubatud, teil seal ju pooleldi lääs ongi. Respekt sellele mehele. Hotelli ees oli mitu Soome bussi. Vist Peura omad. Juhatati mind rootsi lauda. Natuke alla 5 Rubla maksin ja sõin niipalju kui tahtsin. See oli mõnus vaheldus Lenska sööklatele, mis vahel ehtsa sigala mõõdu välja andsid.  Restoranides oli juba parem aga ka seal kvaliteet kõikus kõvasti. Koht meeldis ja sama valemiga käisin seal aastaid söömas. Olin juba nagu püsikunde.
 Siis tuli aeg riiki teenida ja järgmised 2 aastat vormi kanda. Rongiga viidi meid Moskvasse ja seal edasi 3 päeva loksumist Groznõisse. 3 kuud hiljem sai TU-154 pardal Saksamaale sõidetud. Sealt koju puhkama ei lastudki. Esimesel võimalusel põrutasin kodu poole aga lennuk viis Odessasse.  Oma raha eest ostsin pileti Vilniusse ja sealt hääletasin koju. 
Mis sai alates 1986,  sellest järgmises postituses.

Etnal viiakse sind köisraudtee ülemisest jaamast edasi Unimogi baasil bussiga. Sõitu tuleb umbes 10 minutit ja siis oled ka sellest tuld sülitavast august vähemalt kilomeetri kaugusel. Seal on busside ümberpööramise parkla.  Aga ka sealt tuleb mingigi pildi saamiseks kõvasti zoomi kasutada. Väidetavalt teevad kohalikud ka eksklusiivsema tripi aga seal siis ilmselt teised hinnad ja tingimused.