Viimased kommentaarid

 Vaatasin oma DPD lepingu hinnakirja ja 20 kg paki saatmine Hispaaniasse maksab 52,80 EUR.

 Tavakodaniku hind on ilmselt natuke kõrgem aga mitte eriti palju. Minu arvates ka hetkel DPD kõige mõistlikum. 

Minu nõustamisel oli küll juttu, et on erinevus vihma ja kuivaperioodi vahel. Seega Tallinnas nad vaatasid küll, mis ajal reisin, kuhu. Tegin arstile lühikese kokkuvõtte, mida ma tegema hakkkan, kus ööbin jne. Paar küsimust vist ka küsiti. Samuti oli faktoriks reisi pikkus ja tegevused reisil.

 Minu perearst teatas resoluutselt, et mingit reisivaktsineerimist ta ei teosta. 

 Malarone puhul saab ka vaadata riskitaset. Kui tõenäosus väga väike, siis võib ka ära jätta. Aga see pole soovitus. Igaüks otsustab ise. Tabletid on tihti paras keemia, mis organismile täielikult kasuks ei tule.


 Minul näiteks nõustaja kinnitas ka seda, et mul on risk väga väike. Samuti jäi meelde, et Malarone võtmine ei välista automaatselt malaariat. Seega on olemas üliväike tõenäosus, et võtate korralikult tablette aga haiguse saate ikka.

Ma olen viimased 19 aastat matkaautoga reisinud. Enamasti kolm nädalat ühtejutti. Enne seda veel mõned aastat Volkari bussiga, mida natuke modifitseerutud. Kämpingus ööbimisi tuleb ette väga harva. Kahe kämpinguöö vahele on jäänud ka mitu aastat. Natuke otsimist ja kogemust peab küll olema. Ühtegi intsidenti ei meenu.

 Mulle ei meeldi selline graafikujärgne puhkamine, kus kõik paigas on.
 

Mul tavaliselt akupanka kaasas pole aga meelde on jäänud, et see peab sul alati käsipagasis olema. 

 See autos magamine sõltub päris palju sünniaastast. Nooruses sai magatud suvalises autos, suvalises urkas ja veel paljudes suvalistes kohtades. Sest see oli põnev ja uudne.

Sama kehtib ka telgis magamise kohta. Esimesed reisid tegin tavalise sõiduauto ja telgiga. Piisas, et oleks kuiv. Muu ei olnud oluline.
 Aastate möödudes tekkis soov end mugavamalt tunda. Siis tuli VW Caravelle. Istmeridade vahele tegin vahetükid, et madratsil oleks sile alus. Tagaotsa tekkis lai voodi mille alla mahtus enamus varustust. See variant toimis mitmed aastad. Mahtuniversaali ees oligi eeliseks see voodialune oli üks suur panipaik. nii mahtus kolm inimest mugavalt ja neli kuidagimoodi.
 Tumendatud klaasid ja omatehtud kardinad annavad privaatsust juurde. 

 Kui kõik see sobib, siis järgmisena leiate ennast arutamast, et peaks matkabussi soetama....
 

Napilt kuu vana kogemus.

Tjäreborgi Gambia reis, vedaja Thomas Cook.
Helsingis check in leti ääres käsipagasit ei uuritud. Äraantav 14 kg asemel 16. Saime pardakaardid ja see oli kõik.
Tagasitulles äraantav pagas 14 asemel 18 kg. Ei mingeid küsimusi ega käsipagasi kaalumist.
Lendasid 2 täiskasvanud meest samal broneeringul ja kahe peale oli üks äraantav pagas.

Vihmal on ka üks ilus pool. Loodus on värskem ja ilus roheline. 

Kinnitan omalt poolt, et Tallinnas pidin samuti seda nõustamist-vaktsineerimist oma 2-3 nädalat ootama. Merimetsas oli nõustamine päris asjalik ja teenindus täitsa hea.

Eelmisel suvel kulus meil Reini ja Moseli orus ikka päris mitu päeva ja oleks pidanud veel mõne päeva kulutama. Suvel on hooaeg ja turiste meeletutes hordides. Ööbimise kohta ei oska öelda. Käisime matkabussiga. Kämpinguid oli igal pool. Suured platsid ja enamasti vaba ruumi palju polnud. 

 Üks eriti tore koht oli perefirmale kuuluv kämping ja veiniistandused. Puhas, korralik ja kliendile orienteeritud teenus. Neil oli ka kodumajutus:
Nende poest sai ka mõned head veinid kaasa ostetud.

Vaatamist ikka jagub. Üks linnake on ilusam kui teine. Cochenis külastasin ka kunagist Deutsche Banki rahapunkrit. Mingi aja vedelesime ka kohalikus välibasseinis. Reini veetase oli madala ja vesi soe. Päris sürr on vees vedeleda ja paarikümne meetri kauguselt rühib 100 meetrine praam mööda.

Trieris saime ühe päevaga hakkama. Olgugi, et ta on Saksa üks vanim linn, siis minu hinnangul seal kaheks päevaks vaatamist ei jätku. Trierist põikasin Luxi poolele tunniks ja lasin bussi paagi diislit servani täis. 

Natuke ka lennujaamast. Lennukilt terminali veetakse bussidega. Vaatamata sellele, et lennukis oli ligi 400 inimest, kulus passikontrollile umbes tund. Pagasi sisu vastu huvi ei tuntud.

 Järgmine samm oli rahavahetus. Hetkel on 1 EUR = 55 dalasit. Vähemalt hotelli juures oli nii. Lennujaamas oli kurss 50 dalasit.
 Järgmiseks ostsin kohaliku Africelli SIM kaardi. Seda Africelli reklaami on iga nurga peal kogu linnas ja terves riigis. 1 GB maksis 250 kohalikku ehk siis 5 .- EUR. Enamus sellest jäigi kasutamata. Telia hind seal riigis on paras kirves. 50 MB maksab 15.- EUR. Andsin oma telefoni kohaliku müügimehe kätte. Toppis kaardi sisse, näppis, tegi restarti ja ütles OK. Essugi. Hotellis selgus, et kõned ja SMS-d liiguvad aga andmeside ei toimi. Seega soovitus sealt putkast lahkumata ise järgi kontrollida, kas tõesti toimib. 
 Nagu meie sadamas, on ka seal terminalis sees varrukamehed, kes sulle taksot pakuvad. Oma abi eest ootavad nad 100-150 kohalikku.  Takso hinna 800 leppisin kohe kokku. Hotell oli meil Palma Rima. Tiba palju sai küll makstud. Masin oli paras peldik aga samas eksootika. Hotelli jõudes hakkas juht ajama jura, et see 800 läheb tema bossile ja oleks hea ka talle maksta. Saatsin ta viisakalt pee punkti. Taksosid on seal igal sammul. Enamus kollased. Osad ok, osad jubedad peldikud. Osa ka rohelised ja väidetavalt saab rohelisse taksosse jäänud mobiili hiljem ilusti tagasi. See roheline, mida ise vahel kasutasin oli tõesti keskmisest normaalsema/inteligentsema juhiga.
 Hotelli juures passis ka mitu kohalikku, et siis raha eest mu kohvrit majani tassida. Saatsin ka need viisakalt minema.
 

Minu nädalatagune kogemus.

Käisin Gambias Tjäreborgi paketikaga ja siis on Gambia niiöelda viisavaba. Õigemini minu turististaatus oli kusagil süsteemis olemas.
Käisin ka Fathalas safaril. Senegali poolel käisin ise piiripunktis. Võeti näpujäljed ja tehti kaameraga silmaiirise pilt. Nii minnes kui ka Gambiasse tagasitulles käis giid minu passiga Gambiapoolses piiripunktis. Sellel päeval löödi passi 4 templit. Mingit viisajuttu polnud.
2 päeva hiljem käisin uuesti Senegalis külaelu uudistamas. Piiri ületasin kusagil külas. Senegali piiripunktiks neljakandiline majake, kuhu mahtus laud ja tool ja veel nipet-näpet. IT lahenduseks oli paks võidunud kaustik. Tagasitulles võeti meid Gambia poolel rajalt maha. Seal oli arvuti olemas. Poisid, teil on turistiviisa, peate uue ostma. Uuriti, et kuna tulime, kuna läheme jne. Esimene pakkumine oli, et kui muidu maksab viisa 3000 kohalikku (60.- EUR), siis teile vastu tulles saaksite 1500 (30.- EUR) nägu. Kuna meie giidid visati kiirelt välja siis tundus, et tulebki viisa osta. Õnneks raha eriti ei olnud. 5 minutit hiljem olid meie giidi juba telefoniga juhendeid saanud ja trampisid julmalt ametiruumi sisse. Algas korralik kisa, mis tahtis kõrvakuulmisele liiga teha. Üle viie minuti teater ei kestnud. Autojuht astus laua juurde, võttis sealt meie passid koos rahaga ja nii me sealt välja marssisime. Ei ole lihtne see ametniku elu, kui telefoniõigus ruulib. Nagu aru sain tegid need piirikad isetegevust ja jama saabub neile hiljem.

Gambia foorumisse läheb muu ülejäänud info. Ja seda on üksjagu. Siia sai pandud kõik mis seondus ametnike ja tipi ja teeninduskultuuriga. 

 Eks siin oli ka muude riikide kohta juba samast vaatevinklist ja see andiski julguse omapoolne panus anda.

Gambiat loetakse Aafrika vaesemaks riigiks. Vähemalt need hinnad, mida seal küsitakse, viitaks justkui vastupidisele.

 Seekord jätsin pere koju ja ei kahetse. Liiga suur kultuurišokk oleks olnud. Esimese väikse kopika poetasin juba lennujaamas poistele, kes mind "takso" juurde viisid. Takso hinna ütlesin ise aga poisid tahtsid ka oma suure vaeva eest. Takso ise oli iga hetk laiali vajumas ja meeldivalt ekstreemne. Siis hotelli juurde jõudnuna üritas juht väga veenvalt rääkida, et kokkulepitud tasu läheb tema bossile ja ma peaks talle ka maksma.  Keskmise sõrme näitamise asemel soovitasin tal oma muinasjutt kohe lennujaamas ette vuristada. Kohvrile kedagi ligi ei lasknud ja lohistasin ise hotellituppa. Tuppa jõudes jäi mul äsjaleitud "sõprade" lugemiseks ühe käe sõrmedest puudus. Põhiliselt tehakse juttu hellõu ja mis maalt oled. 
Kui oled turistiviisaga, siis näiteks Senegali saad minna aga tagasitulles peaksid ostma Ganbia viisa. Ostsin reisi kohalikelt ja käisin üle piiri midagi maksmata. Mingid omavahelised kokkulepped seal kehtivad. Sadamas tassiti ka meid läbi rahvasumma. Tagasitulles oli meeletu rahvamass ja giid sosistas, et maksime natuke peale ja nüüd kõik minu järel hanereas. See möll seal metalltõkke taga oli igati korralik. Nagu loomaaed. Ilmselt enam kohti polnud ja osad siis said altkäemaksuga peale. Hetk hiljem läkski kakluseks. Tulemust ei tea, sest kiirustasime väljuvale praamile. 
 Hotellist välja minnes on teil vastas kohe sada sõpra, kes kõik midagi müüvad või sõbruneda tahavad. Peavad olema head närvid, et neid lihtsalt eemale tõrjuda. Mina sammu ei vähendanud, ütlesin aitäh ja head aega ja marssisin tuimalt edasi.
 Teistkordsel Senegalis käimisel asjad enam nii hästi ei sujunud. Minnes oli kõik OK. Senegali ametnik piiripunktis istus laua taga, mille kõik neli jalga olid ilmselt erineva pikkusega. Laud valmis ilmselt enne teist suurt ilmasõda ja oli riiki teeninud ilma igasuguse värskenduseta. Selle ametniku juures oli tunda, et ta peab ennast selle pisikese piiripunkti kunniks. Ainus IT vahend oli suur paks rasvane kaust versus teise piiripunkti sõrmejäljed ja silmairise pilt. Aga mõned meetrid eemal vaatas riideräbalate vahelt vastu korralik must auk. Nimeks kuulipilduja. Ametnik oli rõhutatult vaoshoitud, lühilaused ja muu sinna juurdekuuluv. Pass tuli ka esitada õigest august. Senegalis õnneks kohalikke ärimeestega kokku ei puutunud. Tagasiteel kutsuti meid kahte Gambia piiripunktis sisse ja siis minut hiljem taha kabinetti. Nägin veel meie saatjate ehmunud nägusid. Hetk hiljem üks lähenes tagaukse kaudu aga kupatati kohe minema. Ja siis hakkas jutt, kauaks tulite, kuna lähete jne. Siis saime teada palju viisa tegelikult maksab ja ka seda mida naeratav neeger siis meile vastutulekuna välja pakkus. Kuna abi näha polnud, hakkasin raha lugema. Õnneks eriti polnud teist. Viis  minutit hiljem saabusid siis kaks meie saatjat hoopis teistsuguse olekuga. Ju siis said telefonis juhiseid ja see telefoniõigus täitsa toimis. Siis algas "diskussioon". Neli räuskavat neegrit täitsid hetkega terve piiripunkti ja ka kogu tänava. Mul oli tükk tegu, et mitte itsitama hakata. Oleks pidanud ikka salvestama ja siis selle Google tõlkijast läbi laskma. Aga sel hetkel ei julgend seda teha, sest ma polnud üldse kindel, millega see lõppeb. Viis minutit hiljem detsbellid langesid ja taatus normaalne töörütm. Minu autojuht astus laua juurde, võttis sealt meie passid ja raha ja astusime sealt minema. Mingi tund aega autos nad sõimlesid veel omavahel. Sain aru, et oleks pidanud varem helistama jne, jne.  Niipalju sain aru, et piiripunkti ülem tegi isetegevust ja tal on nüüd korralik keretäis soolas ülemuste poolt. Ei ole lihtne see ametniku elu Gambias.
 Teedel on tihti kontrollpunktid. Kas politsei või sõjavägi. Pildistamine rangel keelatud.  Trahv umbes 30.- EUR Trahvi maksab alati juhi kõrval istuja. Vahet pole kes pildistas.
Hotellis pöördus minu poole aednik. Tal olla 10 euro jagu tipiks antu münte ja kas vahetaksin need ära. Mis seal ikka. Vahetame. Loeb siiis mehike oma münte ja 8 euro juures hakkavad numbrid väga aeglaselt ülespoole liikuma. Lagi on 8,75. Muidugi hävib jälle valge mees. Aga info liigub ja järgmine õhtu järgmine hädaline oma nelja euroga. Ütlen, et saab kohaliku paberi, kui tahab. Välja ilmub ainult 2 üheeurost münti. Tuletan meelde, et sul pidi 4 olema. Tema arvates sobib sama summa ka kahe eest. Saadan venna otse ühte ebatsensuursesse kohta, koos paari selgitava lausega, miks tal oleks tark mitte nii käituda. Rohkem me ei kohtu, hoiab eemale. 
 Järgmine tore tädi on koristaja. Enamasti kasutasin hotelli magamiseks aga ühel päeval võtame vabalt. Tuleme basseini äärest tagasi ja mingi mõrane nutitelefon laadib ennast minu kaabli otsas. Kohe küpseb plaan. Kuna oleme niisked ja tunneme ennast vabalt, viskame käterätid kuivama ja jääme alasti külma õlut jooma. Tahame näha, kui väga tädi oma telefoni vajab. Tädi hiilib nagu kass ümber palava pudru ja kokutab ukse vahelt vabandussõnu. Halastame. Sest tegelikult võtsime mõned korrad seljakotiga kaasa ka käterätikud ja õhtuks oli alati kaks puhast asemel. Lahkumise päeval tuleb tädi ise küsima, et kas talle ka midagi jääb?!?! Olen selleks hetkeks mõned kohalikud talle voodile jätnud. Pean siis talle väikse loengu, miks ma võib-olla peaksin selle raha nüüd oma kotti tagasi toppima. Nägu oli selline, et oleksin sama traktaadi võinud ka õues palmitüvele pidada. Palmil oleks vähemalt lehed natuke sahisenud. 

Veel selline info, et turistilt raha röövimine lõppeb varga jaoks kurvalt. Kuulsin soomlase käest vargast, kes ilmselt istub järgmised 8-14 aastat vanglas. Kui annate ise raha, on JOKK.
Hotelli lähedal baaride tänaval oli ka kontrollpost. Esimesel käigul puistati kohe meie kott läbi ja uuriti, et kes ja kust. Järgmistel päevadel ainult lehvitati.

 Mulle ka ei meeldi maksta tippi lihtsalt niisama. Natuke pehmendab seda, et see tipitamine ongi üks osa nende kultuurist. Hoopis vastupidine ehk meeldiv oli õhtusöögil. Tahan valget kala aga muu sinna juurdekuuluv ei sobi. Uurin siis ettekandjalt, et mida teha. Minut hiljem seisab mu laua kõrval hindust kokk. Kirjeldan mida ja miks just nii tahan. No problem. Saangi just sellise õhtusöögi, nagu tahtsin. Polnud kahju tippi jätta mõlemale. Kuna olin kõik ümbruskonna söögikohad läbi trampinud, olin samas koha tagasi ka järgmisel õhtul. Hindu oli kohal juba ilma kutsumata ja jälle kõik sujus. 
Lennujaamas selgus, et kaardimakse (just Mastercard) ei toimi. Olime juba väravas. Kõht tühi, vesi otsas jne. Pöördusin securiti poole, et kust raha saab. Väljast saab. Aga näed, lähed siit klaasseina tagant, passi jätad sinna esimese piirivalvuri juurde ja ütled, et lähed raha võtma. Kusjuures toimis! Tagasitulles lasti küll kõik jälle läbi röntgeni aga asi toimis. Kusjuures mingi lisatasuta abi eest.

 Kokkuvõtteks võin öelda, et vaatamata pidevale sõdimisele ja muule jurale ma seda reisi ei kahetse grammi võrragi. Pigem tuleb eesootavaks moraalselt valmis olla. Kohalikel on kogu selle kammajjjaa vabanduseks üks lihtne väljend: This is Afrika!

Nädalase reisi puhul arvestage ka ajavahest tulenevate muredega. Et kas sobib ja kui kiiresti organism uue ajaga harjub. Mina nädalase reisi puhul üle 3-4 tunnist ajavahet ei planeeriks. Teil kulub ainuüksi USA lennule päev ja teine tagasi. Kui siis veel kohanemine ka võtta, on kolm päeva kadunud. 

Hea teema. Kui Gambiast tagasi olen, taiendan veidi

See Nordkap ja läbi Rootsi tagasi on liiga palju kilomeetreid. 

Üks aasta kui puhkus oli ainult nädal, käisin läbi Soome Lofootidel. Korralik ralli oli. 

Kui paar aastat tagasi Barcelonas käisin, siis siinse otsinguga tuli seda infot ja soovitusi mitme nädala jagu. Sirvige otsing https://trip.ee/search?q=barcelona

läbi ja siis on küsimusi poole vähem.

Poola põhjaosa on parasjagu 1 nädal.

 Mina ka ei soovitaks seda kuupäeva 100% puhta kullana võtta. Kogu see plaan saab veel muutuda. Sedavõrd mastaapse ettevõtmise puhul on mingid ettenägematud olukorrad täiesti tavalised.  Isegi väiksemate ümberkorralduste ajal läheb midagi aia taha. 

ERR on tõesti saanud adekvaatsema info. Ma ei tea selle Kidy aastakäivet ja kasumit.  Eeldatavasti 6000.- Euro säästmise nimel lükati klient tanki. Kuna otseselt nähtavat kahju sellest pole, arvab Kidy ilmselt, et oli kasulik lüke. Ilmseselgelt loodeti sellele, et maksame raha tagasi ja elu läheb edasi. Aga need artiklid olid neile ilmselt tagasilöök, mida ei arvestatud või suhtuti ka sellesse võimalusse stiilis, et kliendid on haugi mäluga.

 
 See hotellipoolne viga võis tähendada 6 inimest Eestist, 10 Leedust 22 Poolast jne. Kokku võis seal õhus olla korralik summa. See selgitaks ka hotelli kategoorilist käitumist. Huvitav, kuidas käitus hotell teiste reisikorraldajatega?

Lugesin ka seda delfi artiklit.

Vastuse järgi on kindel üks. See vastaja sobiks ideaalselt mõne suurema partei funktsionäriks. Neil on kombeks ebameeldivale  küsimusele vastamise asemel mingit suvalist filosoofilist jura ajada. Kui siis mainida, et vastus ei haaku absoluutselt küsimusega, pilgutatakse kala kombel silmi ja teatakse stoilise rahuga, et ma ju vastasin. Ehk siis on tähtis vorm, mitte sisu.
 Mu kass suudaks ka inteligentsema vastuse anda, kui see Kiddy kõneisik.

Lahendused on head, kehvad ja väga kehvad. Ehk siis hea lahendus firmale on enamasti halb lahendus kliendile. Raha tagasimaksmist kajastatakse justkui õilsa teona. Muideks, lahendusena klassifitseerub ka lihtsalt kliendi kukele saatmine. 

Vot sellised hetked on justkui miljoni dollari elamus.