Viimased kommentaarid

19 km söögikoht:

 Sattusime sinna tagasiteel Poolast paar aastat tagasi. Esimese hooga sõitsime mööda ja pöörasime otsa ringi.  Suur plats ja kohti vähe. Hinnad ka kõrged. Kõik  ainult sularaha eest. Jäigi lastel loomaaias käimata ja kõht tühjaks. Sellise elava liiklusega trassi ääres ainult sularahale orienteeruda tundub hullumeelsus. Ainus vabandus oleks ajutine tehniline rike aga seda oleks tulnud mainida juba esimeses lauses.

Minul on meelde jäänud otsus, et teist korda me sinna ei lähe. Interjöör ise oli täitsa OK.

Kusagil vasakut kätt Tallinnast minnes kohe tee ääres on ka üks söögikoht, kus krundi tagaosas on selline talumehe kodune loomaaed. Küülikud puurides ja veel paar-kolm looma oli. Lastele meeldis seal väga.

Marks, sa pole ainus. Konservid, taskulamp, WC paber jne, jne.

Olen ka raamatule mõelnud aga aega pole. Asjad hakkavad kahjuks tõesti ununema.

Kas mingi kehtivusaeg ka on?

 Messengeri vestlusest jääb ju jälg arvutisse, telefonivestluse puhul ei saa hiljem tõestada, mida nad algul lubasid.

Tegelikult naeruväärne olukord kõik kokku. Asi on ju faktiliselt nii lihtne. Kui kõik inimesed lihtsalt suudaksid olla 3 nädalat päriselt oma kodus ja mitte kellegagi kokku puutuda, oleks viirus selle kolme nädalaga kadunud.

Ja kuidas sa Rasmis seda ette kujutaksid? Ütlen juba ette ära, et selline asi pole mingil moel võimalik. Ilus teoreetiline unistus oleks. 

 Kas sa saaksid näiteks kümneks minutiks hingamise välja lülitada? Või tardud paariks tunniks liikumatuks? Elu maakeral on liiga keeruline ja seotud süsteem. Seda ei saaks peatada. Kust süüa saab? Kes lehma lüpsab? Kes posti toob? Kes tulekahju kustutab? Kes haiglas töötab? 

 Loe kokku kõik kahjud ja rahasummad ja sa saad aru, et selle kinnimaksmine pole võimalik.

Piiride avamine on täiesti OK. Ei saa lõputult majandust kägistada. Pealegi on haigus ju suhteliselt kontrolli all. Kui me oma urus edasi istume ja väriseme, siis sureb osa inimesi kas nälga või mõnel muul põhjusel kokkukukkunud majanduse ja kaose tingimustes. Ja kui võrrelda eelmise aasta gripisurmasid ja tänavust koroonat, siis eelmisel aastal polnud juttugi aga nüüd on koroonasse surnud inimesel justkui miljonites hinnasilt küljes.  Kõlab küüniliselt aga fraas, et inimese elul pole hinda, kehtib täpselt niikaua, kui riik suudab seda koormat kanda. Lugege kokku gripp, liiklussurmad ja tulekahjud. See suur number küll mingit paanikat ei põhjustanud.

Haigus ilmselt ei kao kuhugile. Kui vaktsiin leitakse, siis läheb ilmselt nii nagu gripi puhul. Igal aastal erinev tüvi ja muudkui vaktsineerite. Grippi surnud inimesel on täiesti savi sellest, et vaktsiin ja ravi on ju tegelikult olemas. Aga ometi sureb maailmas igal aastal meeletu hulk inimesi.  Keegi ei kergita kulmu kah. Seega ei maksa loota, et paari aasta pärast on asi unustatud. Inimene lihtsalt harjub ära ja koroonasurmasid võetaks nagu täna grippi- shit happens.

 Mitmeid aastaid sain tuttava sakslase saadetud pakid DHL-ga (Deutsche Post ) hinnaga 17.- EUR. See oli enam-vähem miinimumtariif. 5.- EUR tundub kuidagi liiga odav aga usun, et see on tegelikult võimalik. Eraisik ja pidev kunde ettevõtte näol on erineval tasemel.

Pakkusin küll aga Postimees ei võtnud vedu. Neil endilgi kitsad ajad.

 Aga sa proovi seal venekeelses foorumis väljendit, et mul on teie nõmedast kirillitsast tegelikul täitsa suva ja toppige see endale sinnasamusesse....

Ja mida see täpitähtede põhimõtteline eiramine sulle annab? Saad nina püsti ajada, et vot nii kõva mees olen? Kas sind on kunagi mingil kombel ahistatud, et pead nüüd tõestama, et vot mul on ikka munad olemas? Või mis see tegelikult võiks olla? Kusjuures just nüüd tekkis huvi teada saada. Olen su paari varasemat postitust nende puuduvate täppidega täiendanud. Seega päris saast need polnud.

 Ma ei kujuta küll ette, et sukeldun venekeelsesse foorumise ja põhimõtteliselt kirjutaks vene sõnu ladina tähtedega.

Ega ilmaasjata öelda, et inimese pea on üks väga keeruline asi. On tõesti. 

 Arstid hoiatasid kohe, et kriisimeetmed võivad ka vaimse tervise hävitada. Loodame, et kukkuva kivi ootamise käigus mõnda muud head mõtet ei tule. Kahjuks ehitused seisavad ja seal kivi oodates peab korralik toidutagavara olema.

Seda Lihula ärandamise näidet ma küll ei usu. Kohe kindlasti ei öelda sulle kiirelt auto asukohta. Jah, mingi aja möödudes ollakse tõesti targemad. Aga see võtab ikka tiba aega.

Hetkel on see tuvastus pigem piiripunktis. Seal jookseb niikuinii 24/7 salvestus. Omaniku nimi ja auto number on teada aga reisijad ja pakiruumi sisu pildile väga ei jää. 

 See ootamine on enamasti mingi operatiivtöö tulemus. Mul tuttav sattus hiljuti selle otsa. Aeti 2 autot segamini ja alguses tuldi teda puistama. Õnneks saadi juba minutiga aru, et asi ei klapi.

Orjamentaliteet on pigem see, kui inimene on kõigega nõus, mis piiril toimub. Ka pistise maksmine, amentniku omavoli, kottimine jne. Minu jutt on siiski mingist pistelisest kontrollist, mis ei kesta pikalt ja ei tekita ka järjekordi. Seda kõike saab teha viisakalt ja ilma erilisi ebamugavusi tekitamata.

 Ma mäletan Lazdijai piiripunkti väga hästi. Vot tol ajal oli küll tahtmine, et see seltskond aia äärde pandaks. Aga sain ainult käsi rusikas hoida.

 Tänasel kiirel ajal on vähe võimalusi sugulaste-sõpradega kokku saamiseks. Kõigil on kogu aeg kiire. Paljud käivadki oma puhkuse ajal või nädalavahetusel külas. Meie vahemaad on ka sellised, et tihti tullakse õhtul koju tagasi.

 Mind küll ei sega, kui mõnel piiril paariks minutiks peatuma pean ja ID kaarti näitan või pakiruumi luugi avan. Ma ei seostaks seda orjamentaliteediga. Äkki mind hoopis huvitab see, et riik peab siiski kursis olema, kes tulevad või lähevad??? Selline pisteline kontroll oli teoreetiliselt ka siiani võimalik. Seda lihtsalt ei praktiseeritud. Õhuke riik...

Kas keegi nuriseb täna selle üle, et sõbrale külla minnes ei saa ühe raksuga elutoani välja jalutada? Linnamajas välisuksed kõik lukus ju.

 Kahjuks on elu näidanud, et liigne vabadus tekitab teistpidi probleeme. Iga kurjam või pagulane võib täna sõita Euroopa siseselt kuhu tahab, sest ta teab, et keegi nagunii mitte midagi kunagi ei kontrolli. Piisab ju täiesti ühest inimesest näiteks Ikla piiripunktis. Ja ta ei pea kogu aeg kõiki peatama. Kaamera paar kilomeetrit enne piiri koos numbrituvastusega on hea eelinfo, kes tulemas on. Ja eluaegsed piirikad ja tollitöötajad oskavad inimesega suheldes tunnetada, kas avame mõne luugi või ei.

Bargeld on saksa keeles kõige ehtsamal kujul sularaha väljendiks. 

 Ju siis saab refundi mingitel x PR põhjendustel kätte vaid firma peakontori fuajees tööpäeva hommikul 8.00-9.00....

   See võiks olla siis mingi juristi loov lähenemine.

Rahaline laks on võimalik ainult siis, kui tehakse vastamata kõne ja sa ise siis uudishimust tagasi helistad. On olnud juhuseid, et 2 sekundit maksab 50.- EUR ja kõne katkeb kohe. Uudishimulik ei saa aru ja proovib uuesti. Just nii, sest tihti käib siis arvutus minutipõhiselt. Ehk siis maakeeles 1-60 sekundit on ühe minuti hind ja  61 sekundi puhul maksad kohe 2 minuti hinna. Iga suller võib endale regada tasulise numbri. Eestis on küll kohustus teavitada helistajat, et tegu on tasulise teenusnumbriga. Kuidas sellest kinni peetakse, ei tea. Pole helistanud. Välismaa numbri puhul on raskem. Seadusandlus pole kõikjal ühesugune.

Kõne vastuvõtmine siin koduses võrgus ei ole kindlasti tasuline. Helistagu või Rooma paavst ise.

Minu arust ka ei saa võrrelda talumajutust ja hotelli. Minu maamajas käib pidevalt külalisi linnast ja nad on selle vaheldusega väga rahul. 

Maal on jah majutus natuke liiga kallis. Kahjuks meie kliima tõttu on see raha sisse toov periood liiga lühike. Lõuna Euroopas on see periood ju oluliselt pikem. Seega on ainus võimalus meil ellu jääda lisaks majutusele miskit muud ka teha. Pealegi tundub mulle, et meil on igasuguseid reegleid ja piiranguid suhteliselt palju. Vaadake Euroopas kodumajutusi ja saate kohe kommenteerida, et meil istuks kohe ametnik kukil ja nii mõnigi nähtus oleks välistatud. Parim näide on lollakas nõue mitme kraanikausi kohta maapoes. Tuttav kohvikupidaja pilas üksjagu neid reegleid, mida ta järgima peab. Aga see järgimine nõuab ka mingit raha.

 Chrysler Grand Voyager on minu lemmik ja hetkel juba kolmas auto käigus. Perega reisimiseks väga ruumikas ja mugav. Siiski Eestist kaugemal pole käinud. Kahekesi kannataks ka mööda Euroopat trippida. Tagumised istmed välja ja ongi suur voodi olemas.

 Ei mingit üllatust. Algas tavaline diskussioon teemal auto versus lennuk.

 Tegelikult on mõlemal leeril õigus. Kõik reisivadki ju talle meeldivaks saanud viisil. Olen käinud nii auto kui ka lennukiga.

 Väga tähtis faktor on aeg. Kui seda vähe, siis püütakse aega maksimaalselt ära kasutada ja võetakse lennuk. Nädalaks Hispaaniasse autoga??? Lubage naerda. Need kaks entusiasti, kes läheks, arvesse ei tule. Kolm nädalat Euroopas? Ise nii käingi. 

Pärast viit aastat autoga kolisin üle matkabussile. Sõita mulle meeldib. Ei maksa võrdsustada kutselise tööga. Kitsaskoht ongi see esimene päev, mis tuleb roolis istuda. Aga kui aega on, siis saab ka sellel päeval peatusi teha. Loomulikult on mul täna raske midagi sellel marsruudil leida, mida näha tahaks. Aga lõunapaus kusagil X linnas pole ka paha. Jõuad Varssavisse ja naine saab sujuvalt poes lastele vajalikku nodi soetada. Ise lähed koos sõbraga ja teed mõned õlled.  Teine päev on ka enamuses roolis. Autoga minnes on variant, kas broneerid kõik ette ja teed täpse plaani, mida siis kangelaslikult täita üritad või lased vabalt ja nii mõndagi läheb pekki. Ei leia viimasel hetkel ööbimist jne. Matkabussiga seda hirmu pole. Teen mingi kondikava valmis ja siis vabas tempos jõuan sinna kuhu jõuan ja teen seda mida tahan. Kui meeldib, olen kauem, kui ei sobi, liigun kohe edasi. Ööbimiskoha valin ka alles õhtul ja enamasti pole see kusagil tasulises käpmpingus.  Aga vahel on.  Bussis on sul olemas kõik, mida võiksid reisil vajada. Isegi külma õlle toob naine külmikust sulle, kui janu tekkib. Lennukiga minnes pead natuke juba valima, mida kohvrisse panna.

  Täna on vahe juba väiksem aga 10 aastat tagasi tuli vajaliku kauba ostmise hinnavahe Eestiga ikka selline, et enamuse kütuseraha sai juba niimoodi tasa. Mul on kapis alles veel mitukümmend pudelit eelmisel suvel reisilt toodud veine. Lasteriideid saab juba mitu aastat osaliselt ka siit osta aga varem oli suhe ikka stiilis 15 versus 35  või 3 versus 7 meie kaubanduse kahjuks.

Eelnev jutt oli mõeldud neile, kes autoga reisimise kohal õlgu kehitavad. Tihti on nii, et kui pole proovinud, ei teagi kui hea see on. Ja kui esimesel korral miskit untsu läheb, siis ongi otsus tehtud.

Suveks on ilmselt karmimad piirangud läbi. Piiridelt ilmselt läheb mingi aeg ja suuri rahvakogunemisi ei lubata. Seega ilmselt Legolandi või Tatralandia sugused keskused veel avatud pole. Aga teistega distantsi hoides on turismiobjektid avatud ja looduses saab ka liikuda. 

 Mõningased piirangud kogu reisi võlu ei riku. Tuleb jooksvalt kohaneda.

Sellesuvine reis on planeeritud juuli-august. See on matkabussiga ja lennundusest sõltumatu. Ilmselt siis veel täielikku vabadust pole ja peab igasuguste kitsendavate asjaoludega juba ette arvestama. Esialgu olengi äraootaval seisukohal. Mida siin ikka mõelda, kui sinust asjad ei sõltu.

Plaan oli Šveitsis külas käia ja pikkus kolm nädalat. Sõltuvalt vajadusest saab ju plaane muuta. Ja kui eriti kehvasti läheb, piirdun tripiga mööda Eestimaad. Siis üle 10 päeva välja ei punnita.

Omaette teema on need hetked, kui aku tühjaks saab või näed teksti MEMORY CARD FULL...

Kui kogu see kadalipp läbi teha, siis lihtsusest on asi ikka väga kaugel. Paras bürokraatia. Juba lugemise esimesel minutil teadsin, et ise seda küll ette ei võtaks. Siin kohapeal on see värk ikka imelihtne.

 Aga selles suhtes väga asjalik postitus, et siit saavad paljud omale vastused ja hulk asjatut sehkendamist jääb ära. Tais abiellumine on kindlasti paljude unistuseks aga tihti ei kujutata ette, mida see tegelikult kaasa toob.

Uurisin seda kaarti.

Üleval vasakus nurgas saab valida kas poola või inglise keele.

No siis peaks seal Richmondis olema hea hetk oma kinnisvara maha müüa...

Mäletan ka, et kui aastaid tagasi jää Heatrow töö halvas ja Briti transpordiministri pead nõuti selle jama eest, siis ka oli lende üksikuid. Ise sain ainsa Skandinaavia lennuga sealt tulema. Toona teadsin arve täpsemalt. Kahjuks olen ajaga unustanud. Aga vist oli nii, et kui iga minut käis lennuk, siis jääkriisi ajal oli neid päevas vist ainult 30 tk. 

Hiljuti Arlandas taksoga kiirteele suundudes silmasin ka kolme üksteise järgi tulevat lennukit . Suurtes lennujaamades ongi kogu aeg tipptund.

Sama fenomeni kohtasin Sitsiilias Catanias 2009. Pärast uue lennuraja valmimist jäi tühjaks terve rannaäärne hotellide-villade rajoon. Rand oli nagu prügimägi. Ööbisin siis paar ööd odavas hotellis. Esimese hommikukohvi ajaks suutsin juba eristada tõusva Boeningu ja Airbusi häält. Kogu aeg jäi mulje, et maanduv lennuk haagib teliku külge viimase korruse rõdu pesunööri koos kuivavate hilpudega. Boonusena poolmuidu hind öö eest.