Viimased kommentaarid

Päris asjalik märkus. Aga vene keeles on ka tühikute ja suure algustähe põhireeglid samad. Neil pigem sõnade järjestusega mure.

Paar päeva tagasi komistasin kogemata saatele "Roaldi retked". Hakkas huvitama ja siis vaatasin otsast lõpuni ära. Saade oli "hulludest eestlastest". Peategelased olid Hannes Saarpuu ja tema sõpruskond ning tee kasvatamine. Mulle saade väga meeldis. Soovitan ka teistele.

Veigo alustas õige teemaga. Kunagine ammune selleteemaline mõttevahetus jääb päris kaugesse aega.


 Teema kisub jälle sinna, et kes õigekirjale vilistab, tunneb ennast kuidagi eriti puudutatuna, kui talle seda meenutatakse. Isegi mitte personaalses vormis.  Kisub kuidagi lumehelbekese reaktsiooniks. Kui nüüd vaadata kasutaja Hilts varasemaid kommentaare siis ilmselt ta ainult hädaolukordades ongi suuteline kirjutama...
 Ilmselt on paljudele üllatuseks, et kasutajakonto tegemisel palutakse läbi lugeda kasutustingimused. Seal ju ilusti kirjas, et elementaarsest õigekirjast tuleks siiski kinni pidada. Paljud ilmselt ei loe ja neid ei huvitagi see, mis seal kirjas on.
Norimisel ja tähelepanu juhtimisel on väga suur suur vahe. Üks asi on peenem grammatika. Hoopis teine on reegel, et riigi või linna nimi algab suure algustähega või kahe sõna vahel on tühik. Keeldun uskumast, et koolis neid põhireegleid selgeks ei saadud. Ma ei räägi sellest mõnest protsendist, kes tegelikult ei saagi saama. Nende hulka kuuluda ei tahaks keegi.
 Kirjavead on paratamatud aga kui neid on igas lauses palju, siis vahest tuleb lausa mitu korda lugeda, et ikka täpselt aru saada, mida nüüd täpselt mõeldi. Inimese silm silub tihti väiksed vead ära ja tekst on arusaadav. Kas keegi saadab töö juures oma valmiskirjutatud e-maili ära nii, et silmadel üle käia ei lase? Vaevalt. Samapalju võiks austust olla ka siin foorumis. Keegi ei keela näiteks hiljem kodus olles oma postitusi parandamast. Mobiilis kirjutades toimub tõesti tekstiga imelisi moondumisi, mida kohe ei märkagi. Samuti pole alati täpitähti ja võõrase arvutisse neid lisada ei õnnestu ka. Olen hilisemal lugemisel ka enda postitustest vigu leidnud. Nii ta on.
 Olen paljudes postitustes neid silma riivavaid vigu lihtsalt ise ära parandanud. Ei ole isegi kasutajat sellest teavitanud.. Aga ma ei arva, et see peaks olema toimetuse liikmetel mingi lisakohustus. Õnneks ei pea ma seda iga päev tegema. 

Mul tekkis täpselt sama küsimus. Vana lennujaama puhul oleks Ok aga uue puhul? Plaanisin ka Istanbuli kasutada ja siis meenus see "pisiasi".

Meil on matkabussis eraldi pesuruum ja täitsa normaalse suurusega. Aga siiski eelistan näiteks Saksamaal kiirteeäärsetes tanklates pesemas käia. Maksad 3-4 EUR ja võid rahulikult pool tundi lobistada. Tihti läheb nii, et kolme nädala jooksul bussis ei pesegi. Eelmisel suvel kuumalainega ööbisime alati mingi järve ääres. Meil on lisaks ka peatusi sugulaste ja sõprade juures. Saame ka oma pesu pestud. 


 Ma ei ole väga sügavat analüüsi kuludest teinud. Autoga saab neid kulusid venitada seinast seina. Argument number 1 on ikka ja alati sõltumatus välistest teguritest. Kulgen täpselt just nii nagu hetkel meeldib. Reisi kondikava on olemas aga see on soovitusliku iseloomuga. Kus meeldib, olen pikemalt, mõnest kohast loobun, mõne võtan ette plaaniväliselt jne.

Restos mää-mää...  10 points leidlikuse eest.

Kujutasin seda situatsiooni elavalt ette ja päris lõbus hakkas.

Estraveli puhul jääb loota, et see oli kellegi idee lihtsalt oma töö tehtud saada, samas millelegi mõtlemata. Juriidiliselt on asi ilmselt korras. Õnneks ei koosne elu ainult juriidikast ja selline käitumine ei tohi normiks saada.

Lugesin seda pakkimise juttu ja noorus tuli meelde. 1995 sai tehtud esimene autoreis Norrasse. Pisike kökats Nissan Sunny, kolm täiskasvanut ja laps. Autos telk, magamisasjad, söök ja kõik muu eluks vajalik. Norra oli tol ajal meile ikka ulmekallis ja kõik tuli kaasa vedada.  Hetkel mõtlengi, et kuidas me hakkama saime. Juba siis oli seis, et alati oli vaja midagi sellist, mis oli pakitud kõige alumisse kotti. 

 Sain kohe esimestel päevadel aru, et auto peab suurem olema. Õnneks või kahjuks tuli talvel appi kindlustus, kes mu pool meetrit lühemaks jäänud Sunny eest raha välja käis, sest tastada polnud mõtet. Järgmine oli jälle Nissan aga Primera. Järgmisel reisil oli autol juba katuseboks ja ruumi poolest oli juba täitsa OK.  Aga uute kogemuste valguses sai reisiautoks edaspidi Volkswagen Caravelle. Istmete vahele toed ja magamise võimalus ka olemas. Asjad ilusti istmete alla pakitud. Tõstsid tagaluugi üles ja selle all sai ka vihmaga toimetada. Päris mitu aastat sai niimoodi tuuritatud, et enamus öid ikka kusagil telgis. 
 Ja siis saabus aasta 2002. Terve Euroopa uppus. Meie ka. Kogu varustus läbimärg ja sisuliselt hallitas. Õhuniiksus maksimumilähedane ja isegi sõidu ajal liikuv õhk ei kuivatanud. Puhkuse päästis kiire Horvaatia ots. 
 Koju tagasi jõudes erilist arutelu ei toimunudki. Kohe oli selge, et telk ja muu selline asendub nüüd matkabussiga. Esimese ehitasime ise ja ainult WC puudus. Kui seltskonda liitusid väiksed lapsed, siis tuli uus buss osta, sest WC muutus möödapääsmatuks. Tehase toodang on ka parema ruumipaigutusega. See buss teenis oma 8 aastat ja selle ajaga sai selgeks, missugune õige matkabuss olema peab. Sellelt baasilt saigi soetatud selline, et kõik mahub ära ja ruumi jääb ülegi. Meil on kombeks reisilt kaasa osta üpris palju kola. Just sellist, mis meil siin kallim on. Pealegi on aastatega välja kujunenud asjad, mida sul reisil vaja on. Saab ka ilma aga väga mugav on pudelit avada avajaga või pehmet saia viilutada just õige noaga, pann on alati olemas, kohvitassid kapis jne. Kuna kõik selline varustus on statsionaarselt bussis olemas, siis põhimõtteliselt oleme võimalised paaritunnise pakkimise järel minema mitmenädalasele reisile. Peaasi, et riided ja nutitehnika kaasa saavad. 

 Selline oli siis minu "allakäigu trepi" kirjeldus. Nii ta on. Aastatega kasvab mugavus ja tulevad oma nõudmised. Aga kusagilt peab alustama ja just siis on kasulik teada, mis kogemused teistel on. Alati ei pea kõike omal nahal katsetama.

Igapäevaseks pereautoks on meil Chrysler Voyager. Juba kolmas. On mõnusalt ruumikas ja ei pea pakkimisega tegelema. Kindlasti sobib ta ka reisimiseks. Katuseboksi vajadus sõltub siiski reisijate arvust. 

 Kui lapsed olid väiksemad, tegime tihti bussis ise süüa. Nii oli mugavam. Nüüd on läinud nii, et sel suvel Poolas käisime väljas söömas. Eestlase jaoks täiesti taskukohane. Bussis tegime pigem midagi kiiret nälja kustutamiseks just pikematel sõitudel. Sööma minnes telefonid kaasa ja pisike ootamisaeg kulub kiirelt. 
 
Paadunud autoreisijana kinnitan siiski mõtet, et suvel pigem autoga. Varakevadel või sügisel käid ju sooja otsimas ja siis kippun lendama. Näiteks Barcelona on üks kohti, kuhu stabiilselt hea hinnaga piletid saadaval.

Uskumatu, milline sumin lahti läks. 

 See tõde, et ühele meeldib lennuk+rendikas, teisele auto, on juba ammu teada. Mina oskan anda soovitusi, mis endal ajaga kogunenud. Nüüd jääb veel alustajatel ära proovida, kas talle ka nii sobib. Nüüd on paras aeg mainida, et auto all pidasin ma silmas matkabussi. Tavalise sõidukaga tehtud reisid lõppesid mul 1997. See pisiasi jäi mul kogemata mainimata.

Olen lennanud üksjagu aga autoreis on ikkagi südamelähedasem. Kui mul on nädal aega, siis Hispaania puhul peale lennuki muud ei arutagi. Ja Aafrikasse tuleks autoga reis juba mitmeid kuid pikk. 
 Samas ei ole ma kunagi teinud otsuseid lähtuvalt sellest, mis mu töötund maksab. Sest mul on siiski puhkus. Samas ei pea ma ajalist faktorit tähtsusetuks. Kindlasti tuleb ka seda silmas pidada.
 Tänasel päeval on reaalsus leida imeodavad lennukipiletid. Siis on küll stiimul hotell ja rendikas võtta.

 Panin ka sel suvel seda palgimajandust tähele ja on tõesti silmale ilus vaadata. Silm lausa puhkas. Silma jäi ka see, et palgid on sellised korralikult jämedad. Tunduvalt stiilsemad kui mingi pliiatsimõõtu seinamaterjal.

Aastatepikkuse kogemuse baasilt on Lõuna-Saksa ja Austria ots miinimum 3 nädalat. Sel suvel Lõuna-Poola ja Slovakkia 2 nädalat. Siis ei pea kogu aeg roolis olema ja saad ka puhata inimese moodi.

Urva oli Estonian Airis juhiks kuni 2005 enne mingeid suuremaid ümberkorraldusi.  Kas ta toona mitte protestiks ei lahkunud? 

Mul on ka alati mingi kondikava valmis tehtud. Vaatan valmis kõik, mis huvi pakub. Siis hiljem reisi käigus muudan plaani vastavalt vajadusele. Olen planeerinud kuhugi 3 tundi aga pool tundi hiljem lasen jalga. Või on näiteks sel päeval loss hoopis suletud.  Või siis vastupidi. Läksime väikelinna tunniks ajaks sööma. Reaalsuses lahkusime alles ööpimeduses, sest seal oli nii hubane ja mõnus. Kuna reisin matkaautoga, siis saan seda endale lubada. Muidu oled seotud ööbimiskohaga. Teinekord näen teel midagi huvitavat ja saan hoopis seal olla. Alati saab mõnda kohta mitte minna, kui aega napilt.

Mina ka erinevust ei leia. Kui siis ehk sanga olemasolu ja mahutab ka rohkem, kui termostassid tavaliselt. Justkui sangaga termos oleks see asi.

Nädalaga võiks nagu ikka võimalik olla. Osad notarid on tänu kinnisvarale väga hõivatud. Samas usun, et on ka neid kes saaks selle paberi valmis teha. Ma saadaks paljudele e-kirja ja selgituseks märgiks ka selle, et tänu reisile otsid kiiret lahendust.

 Minu arvates on kõige lihtsam kohe see paarkümmend eurot leida ja teha pikaajalisem notariaalne luba. Siis on edaspidi lihtsalt savi, kas keegi küsib või mitte. Suhtle notariga ja ilmselt pakutakse sulle välja just sinu peremudeliga sobiv vorm.

 Kuna kõigil on erinevad kogemused, siis see ei ole argument. Kui ametnik sind peedistab, pole mõtet talle rääkida, et mul tuttavatelt ju ei küsitud.  

Ohjaa, maailm ongi pisike.

Ilmselt sellestsamast Olegist oli juttu ka karavanimeeste foorumis:
Viimasel leheküljel ka Ivari tehtud pilt. Kas oli sama mees?

Lugesin ka natuke ja mulle see meeldis. Mõnus kirjatükk aga mitte lühivormis aruanne kuludest, hotellist ja käidud kohtadest.

Lloret on sobilik rannas peesitajatele. Isegi oktoobri lõpus elu natuke kees ja vesi ka üle 20 kraadi..

Aga siis tuli üle Püreneede külm õhumass ja temperatuur kukkus 10 kraadi. Järgmistel õhtutel muutus linn pärast päikseloojangut tühjaks nagu oles kõik minema sõitnud.

Barcelona jaoks tõesti natuke kaugel. Tegin arvutuse ja lihtsam oli Barcelonas korter üürida, kui Lloreti odavam hind pluss aeg ja raha transale. Rendiauto puhul on Lloretis parkimisprobleem olemas. Tänaval naljalt kohta ei leia. Võtsime kohe hotelli, kus oli keldris parkla ja iga päev maksis 10.- EUR. Ja siis hakkad hommikul lennujaama sõitma ja keegi on auto parkinud täpselt maaaluse parkla väljasõidu ette. 5 minutit mässasin, et välja saada ja autot mitte kriimustada.

Mina võtsin mingi paarsada zlotti Eestist kaasa. Edasi käitusin vastavalt vajadusele. Enamasti saab maksta kaardiga aga kusagil külavahel puuvilja ostes sobib vaid sularaha. Olin 2 päeva Krakowis kämpingus Smok ja päev maksis 144 zlotti. Suur silt väljas, et maksta saab ainult sularahas. Sama lugu ka Zakopanes.

Nagu Merike1, olen ka mina juba üle 20 aasta suvalistes kohtades telkind-bussiga ööbinud. Nii saab küll aga vajab natuke tunnetust, kuhu ennast sättida.

Üldiselt kusagil metsas telkides võib tulla metsavaht külla. Suvel on metsas suurem tuleoht ja siis nad kontrollivad.
Paar nädalat tagasi Poolas keerasin kiirteelt mõned kilomeetrid kaugemal metsavahele. Buss oli teelt näha ja enne lõunat käis Hiluxiga ametnik mul külas. Palus lihtsalt metsast ära minna. Ilmselt kohalikud andsid vihje ja kuna igasuguseid tegelasi on olemas, siis tuldi vaatama. Ilmselt on neil ametnikel ka võim rohkemaks aga kui oled viisakas ja ei ülbitse ja prügi maha ei loobi siis pole ka suurt põhjust sind kottida. 

Statistika on halastamatu.


Lennuki allakukkumisel on see kogu maailma ajakirjandusel esiküljeuudis, sest korraga hukkub suur hulk inimesi. Kui hakata 1-2 kaupa kokku lugema autodes hukkuvaid inimesi, siis selgub, et lennuk on kordades turvalisem.

See meie igaastane gripihüsteeria on juba imelik. Pealkirju lugedes oleks nagu ennekuulmatu katastroof ja esmakordne epideemia. Selge see, et alati on ka surnuid, keegi sattub haiglasse jne. Paljudel oleks nagu mäluauk ja jälle tekib arutelu, et küll on ikka sel aastal kole gripp.