Viimased kommentaarid

1 nädal vanematele mõeldes on vähe. Sul on 7 päeva, neist 2 läheb sisuliselt lendamisele. Siis ajavahe, mis ka harjumatu. Lõpuks jääb ainult paar päeva puhkusele. Piletite maksumus on sama ka kahe nädala puhul. Mina olen enda jaoks nädalase reisi nii kaugele välistanud.

 Ma sõidan tihti täiesti üksinda. Tervel perel tõesti seda muret väga pole, et kõigil aku tühi või telefon kooleb ära. Mina sain oma vitsad kätte ja soovitan ka teistel sellise võimalusega arvestada.

 Akut on tõesti võimalik laadida aga kui sul telefon lennujaamas põrandale lendab ja displei otsad annab? Ilmselt saab ka siis abi aga milleks seda lisamuret vaja on? See on õige, et reisil väljatrüki tekitamine isegi pingutades ei pruugi õnnestuda. Ega mul ka 100% seda väljatrükki pole aga võimalusel teen küll.

Jätke meelde, et ilma väljatrükita on kaasaegne ja popp. Aga kui telefoni aku tühjaks saab või ta ise üles ütleb, siis on peavalu piisavalt. Ise olen kõik alati paberil väljatrükina kaasa võtnud. Seal lennujaamas on mingil hetkel täitsa savi, mitu puuoksa selle väljatrükiga hävis.

Olen korra tänu telefoni rikkele ööbinud autos ja ka mõned muud plaanid lendasid uppi. Ja siis ma saingi aru, et puuoksad pole nii primaarsed.

Meie tehas saadab ka suurema osa konteineris ja merd mööda. Aga operatiivsuse huvides liigub mingi osa siiski lennukitega.

Hilisõhtune RIX-TLL paar kuud tagasi ootas ka kõik hilinejad Riias ära. Väljalend hilines oma pool tundi ja siis tehti veel lisaks ka jäätõrje aga mind ei seganud. Pigem just positiivne, et hilinemise korral saad ikka koju.

Olen nõus, et tarneahelate taastamine on kordades lihtsam ja kiirem, kui usalduse taastamine.

Sain isegi tehaselt kirja, et mõningate tarnetega võib tekkida probleeme. Tegelikult ma eeldasin seda juba niigi. Tihti jõuavad minuni tellitud kaubad, mis on ilmselt tarnitud reisilennukitega. Kleeps SAS Cargo kastil viitab sinnapoole.

Küll te jälle pilte tegema hakkate, kui mõni negatiivne kogemus tekkib. Seda pisikest vaeva ei saa võrrelda hilisema aja ja närvikuluga, kui hakatakse midagi kaela määrima.

Kasutaja Creativ avas Gambia kohta uue teema ja meenutas, et mul jäi oma reisijutt pooleli. Aega palju pole, seega katsun nüüd mitmes jaos kirjutada.

Alustuseks selle kollase takso pildid:

20190305-173719)

20190305-173722

Ega ta väljast ka parem polnud.

Käisin ka samal ajal aga pole leidnud mahti sellest kirjutada. Viin asja lõpuni teemas, kus alustasin:

https://trip.ee/foorum/uldfoorum/gambia-24?page=5

Igal aastal on gripil erinev vorm. Tegid eelmisel aastal gripivaktsiini aga see aasta ta enam ei toimi, sest gripil teine tüvi. Paljud vaktsineerivad ennast igal aastal. Minu arvates pole see mõtekas. 

 Mida me selle uue viiruse kohta teame? Suht värske teema. Seagripp oli ka alguses kohutav katastroof, mis lõpuks taandus. Meie pere küll midagi erilist ei teinud ravimiseks. 

Ma ei garanteeri, et see puhang on köki-möki aga tõenäoliselt nii ta läheb.

Ralli ajaks on piisavalt nõudlust ja odav pilet on õnneasi. Pigem kiirusta, kui see ralli sulle oluline on. Ainus mänguruum tekkib sellest, et lähed mitu päeva varem kohale ja lahkud mitu päeva pärast rallit. Aga sama tarkust oskavad ka ilmselt paljud kogemusega rallifännid kasutada.

 Kogu see praegune paanika meenutab mulle omaaegset kuulsat seagripi hüsteeriat. Olen nõus hea konjaki peale kihla vedama, et lõpuks see asi taandub ja on lihtsalt natuke kurjem gripi vorm. Meedia jaoks on tegu suurepärase uudisega, mida ekspluateerida.

 Tookord, seagripi alguses oli ka meedia tagajalgadel ja inimesed hirmust kanged. Mäletan, kuidas lennujaamades inimesi jälgiti. Olin ka ise reisil ja magamata ja natuke haiglane. Igas lennujaamas küsitleti, kas tunnen end kehvasti, vajad abi jne. Nüüdki meedias näha, et lennujaamas üleval termokaamera. Merimetsas tehti hoolega teste. Nädal hiljem minul midagi ei leitud aga abikaasa sai oma diagnoosi küll kätte. Aga alates järgmisest päevast see testide tsirkus lõpetati. Ei erinenud see miskitmoodi igaaastasest gripihooajast. Mäletan, et tookord suri seagrippi protsentuaalselt vähem inimesi, kui mõnel eelneval aastal tavagrippi. Alati tuleb vaadata, mis osa on surnutel kogu rahvastikust. näiteks 80 hiinlast on nende koguarvu kohta olematu number. Aga vaktsiini müüdi-osteti kõvasti ja majandus õitses. Algul seda polnud ja lõpuks kui tuli, läks enamus sellest vist lihtsalt prügimäele.

 Tookord oli isegi vandenõu teooria, et meedia aitas paanikaga lihtsalt vaktsiini müüa. Loomulikult oleks ravivimitööstus õnnelik, kui iga aasta mõni selline edukas müügiperiood oleks. Teine teooria oli, et esmalt meisterdati valmis viirus ja siis kui vaja, oli vaktsiin juba ilusti olemas ja ootas laialijagamist. 

 Mina ise reisimist ära ei jätaks, vaid oleks hügieeniga natuke ettevaatlikum. Iga haigus on riskirühmale ja põdurale ohtlik. Kui olete iga aasta pidevalt ja pikalt haige, siis oleks tõesti mõistlikum koju jääda.

Loomulikult on neil soov, et sa pardal alkot ostaksid. Piletitulu on nagunii kokku kuivanud. 

Restorani valik on alati piisav olnud. Nii kapriisne ma ka ei ole. Korra elus on ka nii olnud, et pidin baaris jooki vahetama, sest esimese pitsi järgi oli see jook otsas ja ka järgmise valikuga kordus sama. Aga riiulid seinal olid pudeleid täis. Isegi tudengipõlves ei võtnud Kännu Kukke oma alkot kaasa. Olen pardalt ainult õlut ostnud. Viina ja viskit ei joo, kuiva veini ja sampust ka ei taha. 

 Saab ka asjale nii läheneda, et joomine pole kohustus. Aga selle mõtte kramplik jälgimine ka elule midagi juurde ei anna.

Ma eespool juba kirjeldasin, et Senegalis safaril käies nõudis Senegal  vaktsineerimispassi kollapalaviku kohta. Need safarikorraldajad toovad sind ilma mingi viisajurata tagasi ka. Ma ei tea, mis kokkulepped seal on aga midagi on. Ise ma Gambia poolel passi ei näidanud. Autojuht korjas kokku ja käis ära. Isegi templid olid sees olemas ja ei mingit viisajuttu. Tulin teisel päeval Senegalist tagasi suvalises punktis maanteed mööda. Siis öeldi, et ilma viisata ei saa. Alguses tundus küll, et pääsu pole aga siis tuli autojuht mulle tagaruumi järgi, toimus verbaalne lööming ametnikega ja mitte vaikne. Terve piiripunkt kajas sellest. Võeti ametniku eest laualt meie passid ja raha ning kõndisime kisa saatel sealt minema. Viisa jäigi ostmata.

Ma lähtusingi loogikast, et ilmselt on keelatud. On inimesi, kes ennast ei kontrolli, joovad täis ja on agressiivsed ning ilmselt tänu sellele kontingendile on joogi valamine jäetud stjuardessi otsustada. Paljude asjadega on nii, et formaalselt on keelatud aga kui sa jääd mõistlikkuse piiridesse, siis midagi ei juhtu. Loomulikult ei eputanud ma selle alkoga otse stjuardessi nina all. Pardal pakutava alko valik on rohkem kui kesine ja tavaliselt pole seal midagi sellist, mis mulle meeldiks. Ilmselt kasutan ka edaspidi seda poest ostmise varianti.

 Olen ise mitmel korral näinud lällavaid reisijaid ja see tegelikult on väga häiriv. Ühel Helsingi lennul muutus suht tuntud ettevõtte juht väga ülbeks, kui kaasreisijad palusid tal oma raha ja saavutustega mitte nii valjuhäälselt kiidelda. Sai siis kuulda, kuidas ta pärast asjad paika paneb ja mis koledad asjad juhtuma hakkavad.

Tax-free poes ei pakendata alati su alkot kilekotti. Pardakaardilt nad näevad, kuhu lendad. Minult küsiti Frankfurdis, kas Tallinn on sihtkoht. Oli. Pudel rändas seljakotti. Tallinnast minnes sama lugu, ei mingit kilekotti. Võtsin kingituseks kaasa mitu pudelit Vana-Tallinna Glögi. Ma pole kunagi viitsinud alkot koju osta enne ümberistumist. Ikka viimases lennujaamas vaatan, kas on midagi mõistlikku.

Meil on kaksikud tüdrukud. Otsustasime kohe ära, et ilma mõjuva põhjuseta me elus kannapööret ei tee ja kodus passima ei hakka. Juba kuu vanusena sõitsid nad autoga kaasa. Meil on maakodu Põlvas ja nädalavahetustel käisime alati seal. Lapsed harjusid sõiduga ilusti ja enamasti põõnasid. Tihti on just see mure, et kõik lapsed ei talu autosõitu. Vanaema juubelil käisid, kui olid 4 kuud vanad. Sellistel üritustel käime matkabussiga, sest seal on kõik vajalik alati kaasas. Soe vesi pesemiseks, külmik toidule.

Esimesel eluaastal oli neil kõige kaugem ots Soomes oma bussiga. Samuti said käidud kõik sünnipäevad ja külaskäigud. 

Järgmisel suvel olid nad 1,5 aastat vanad ja suvise reisi otsustasime teha ainult kaks nädalat, et vaadata, kuidas neile sobib. Naise sõbranna tuli ka meiega kaasa. Kõik sujus vägagi hästi. Ma ei saa küll öelda, et me poleks puhata saanud. Kõik planeeritud kohad ja vaatamisväärsused nägime ära. Loomulikult oli palju kitsendusi aga ei midagi enamat, kui kodus nendega toimetamine. Põhiline, et lapsel oleks midagi teha. Istusid täitsa ilusti oma turvatoolis ja laual oli paberid, pliiatsid, läppar multikatega. Bussis saab rahulikult ringi liikuda ja mänguasju mahub ka kaasa.

Järgmisel suvel reisime ka ainult matkabussiga. Siis juba kolm nädalat. Esimene pikem lend tuli alles 4,5 aastasena Sitsiiliasse. Aga juba nendestki reisidest mäletavad lapsed üksjagu. Kui võtad pildid välja, siis mäletavad päris palju. Seega ma pole nõus, et huvi tekkib alles hiljem. Meil oli selleks hetkeks juba seis, et piisas ainult küsida, kas lähme ja kohe läks kilkamiseks. Reisidel oli neil piisavalt tegevust ja alati arvestasime laste huvidega. Paar tundi sõitu, siis pool tundi mänguväljakut ja jälle edasi. Tempo oli küll aeglane aga puhkus polegi tormamiseks. Aga lapsed ja ka täiskasvanud ongi erinevad. see mis sobib ühele, ei sobi jälle teisele.

 Kolmikutega on kindlasti rohkem tegemist. Päris korralik elutempo võib olla nendega. Me igaks juhuks väga väikestele lende ei planeerinud. Olgugi, et tundus ahvatlev, kuna beebile eraldi piletit ostma ei pea. Määravaks sai ka siin eespool väljatoodud varustuse nimekiri, mida tuleks siis kaasas vedada. Matkabussiga on see kõik oluliselt lihtsam. Kuna meil seda muud reisimist oli niigi piisavalt, siis lennud lihtsalt lükkusid edasi. Mööda Euroopat on piisavalt vaatamist. 

 Äkki oleks teilgi mõtekas alustada mingi lühema reisiga. Saan aru, et siiani pole vist nendega kusagil käinud. Saaksite teada, kuidas nad reisimist üleüldse taluvad. Matkabuss oleks lausa ideaalne ja kohe ei pea kaugele sõitma. Julgeks selliseks natuke kaugemaks sihtkohaks pakkuda Berliini lähedal olevat Tropical Islandi. Soe õhk, liivarand, beebidele mõeldud ala, kus vett minimaalselt ja vesi sobivalt soe. Loomulikult sobib ka natuke suurem pereauto ja mina üritaks kaasa leida kolmanda täiskasvanu. Lennureisil on just õhkutõus ja maandumine lapsele pahad, sest õhurõhk muutub. Meil on selleks kaasas pulgakommid. Kui lennuk võtab suuna stardirajale või hakkab maanduma, siis lapsele pulgakomm pihku. Pidev neelatamine aitab kõige paremini. Samuti peab kaasas olema see, mida laps armastab. Olgu see paber-pliiats, mingid mäguasjad või arvuti lemmikmultikatega või veel midagi muud. Kui on põnev, siis ei tule muu jonn meeldegi.

Emotsiooni baasilt veini ostmine on täiesti võimalik. Tõin küll Prantsusmaalt ja mingeid makse ei lisandunud aga pagasi ülekaal tegi hinna kohe poole kallimaks. Siiski ei kahetse.

Pole absoluutselt kursis, kas oma alko pardal tarbimine on OK või on see mingil põhjusel keelatud. Kes teab, võib kirjutada. Oleme korra niimoodi TAX freest jooki ostnud, sest seda marki ilmselt pardal ei pakuta.

 Selleks küll Riiga pole mõtet sõita. Siin Tallinnaski neid poekesi hulgim. Kohe korraga ja kõike tõesti ei saa aga kui viitsid mingi aja silma peal hoida, siis näed, et väga paljugi liigub tollast kaupa. Osta.ee on tihti näha, et noorem põlvkond koristab esivanemate maja ja siis on müügis kõike.

 Suvistel laatadel ka müüakse kõike.

 Wroclawis on loomaaed, mida soovitan.

 Ma olen ka teoorias tugev aga lõpuks on ikka nii, et lähen siis kui jõuan. Ei meeldi mulle tormamine, kuigi tean, et teatud aegadel on Poolas liiklus umbes. 

 Matkabuss on tõesti tiba aeglasem. Vana bussiga ma olin kõigil jalus ja siis ostsin järgmise suure mootoriga. Nüüd jäävad teised mulle jalgu. Mul pole probleemi Poola kiirteel teises reas tuhiseda. Ainult kütuseosuti vabalangus kärbib seda soovi. Korra sõitsin nii pikemalt ja siis tuli kulu kõvasti üle 25.

Kolm nädalat ja 6500 km on mul vist kõige pikem ots olnud. Seepärast olen matkabussiga Hispaania ja Portugali siiani kõrvale jätnud ja kohale lennanud ning siis rendiauto võtnud.

Viimase kuu jooksul mõned päevad Saksamaaal ja mõned Rootsis. Nende sutsakate jaoks tõesti kindlustust ei teinud. Lihtsalt unustasin.

Kui aga koos perega või pikemalt, siis ikka kindlustus ka.  Aga see on mul umbes viimase kümnendi praktika. Eelnevad aastad olen ilma igasuguse kindlustuseta seigelnud ja midagi erilist pole juhtunud. Aga mul on lihtsalt vedanud. Samas kõigil ei vea. 

 90-ndatel oli see kindlustus väga tundmatu teema. Sai oma nõu ja jõuga paksust ja vedelast läbi trambitud. Täna juba ainuüksi meelerahu nimel ostan kindlustuse. Egiptuse reis perele maksab üksjagu ja selle kõrval veel mingi 30.- EUR ei tasu ju riskimist.

 Omaette küsimus on ka see, et tänu kindlustuse laialdasele levikule on ka turistile esitatavad arved kosmilised ja ei oma tihti mingit seost reaalsusega. Ilmselt arvestatakse, et nagunii kindlustus maksab ja vahet pole, palju küsida.

 Isegi kindlustuse olemasolu ei taga probleemi sujuvat lahenemist. Nägin kuidas peretuttavad võimlesid, kui ootamatu südamerike vanaema enne kodulennule minekut haiglasse saatis. Muuda lennupiletid, leia hotell, maksa arstile jne jne. Siis veel keelebarjäär haiglas. Kindlustuse abikäsi ei ulata sulle raha tunni ajaga.

Ma loodan, et selline "häbenemine" jääb väga kitsa seltskonna rõõmuks. Igasugune kliimajutt ei ole päris must-valge. See praegune hüsteeria on natuke sarnane moeröögatusele, kui 70-ndatel tulid alt laiad püksid. Kõik rääkisid sellest, kandsid ja kes ei kandnud, oli luuser. Aga see läks varsti üle. Alati tuleb endalt küsida, kellele ja kuidas see kasulik on. 

Ilmselt on ka veganite hulgas käputäis tõsiveganeid ja neile kiidab takka mingi osa, sest see on nii popp ja uudne ja mida kõike veel. Mingil hetkel see ind raugeb.

 Kunagi lugesin ühte tabavat võrdlust. Kui inimese elu muutub nii heaks, et tal kaovad argimured, siis hakatakse otsima probleeme, mida siis vapralt lahendada. Tihti viib see lauslollusteni.

Tegelikult on need FB postitused head just selleks, et tutvusringkond teab, millega tegeletakse. Tänasel päeval on sugulased ja sõbrad mööda maakera laiali ja kõigiga igapäevaselt ei jõua suhelda. Kui oled piltide postitamisel mõõdukas ja igat liigutust ei presenteeri, ei tüüta sa ka teisi ära.