Viimased kommentaarid

Ju siis mingi troll postitas siia midagi ja kuna see läks kustutamisele, võis uue teema märk külge jääda.

Kunagi alguses oli ainus raudpoltkindel seisukoht, et vaktsineerime kõik ära ja maailmas saabub jälle rahu ja stabiilsus. Kui aga vaktsineeritud haigestuma hakkasid, siis pika hambaga tunnistati, et ei läinud päris  plaanipäraselt. Seega täit tõde ei tea keegi ja igasugune siltide kleepimine on etteruttamine. Pakun välja, et mingi kolme aasta pärast saame paljusid tänaseid tegevusi välja naerda. Nii ta on.

Paks madrats on muidugi kõige parem aga võtab palju ruumi ära. Mul olid kunagi eranditult need paksud nõukaaegsed vatimadratsid kaasas..

Pisike vihmaveeleke isegi ei mõjunud tuntavalt.

 Õhkmadrats on külm külje all. Aitab kui on lisaks mingi tekk. 

 Kui peaks õhku lekkima, pead kohe hakkama uut vaatama.

Mitte ainult Poolas. Mul üritas Tartu maanteel mingi vana Golfiront pilooti mängida. Läks mööda ja jäi ette töllerdama. Läksin mööda ja ta siis üritas midagi. Ei läinud 10 minutitki, kui nägin peeglist siitsupahvakat ja sinna teeäärde ta jäigi.

Telgi puhul ongi kõige suurem risk vihm. Telk ise ei pruugi vett läbi lasta aga kõik on niiske ja rõske. Vastik on voodisse pugeda, kui kõik on rõske. Kuiva ilmaga on telk täitsa hea lahendus.

Sai ka kunagi telgiga rännatud. aga siis sattus nädalaks ajaks vihm. Lõpuks kõik asjad olid niisked ja hakkasid kopitama. Sõidad autoga lahtise aknaga aga midagi ei kuiva, sest õhuniiskus ligi 100%. Siis kolisin üle matkaautosse ja ei kahetse. Kõik on oluliselt mõnusam.

 1993 ostetud Halti telk on siiani töökorras, kuigi veidi pleekinud. Suvel külalised harva kasutavad seda maal.

Kaalusime hetkel kehtivaid nõudeid. Täiskasvanud on vaktsineeritud aga lapsed 9 aastased ja neil on enamasti nõutud test.  Jõudsime järeldusele, et ei viitsi kogu selle mahuka kalkuleerimise, arvutamise ja planeerimisega mässama hakata. Lisaks veel mitusada Eurot testidele. 

Paar nädalat sõidame kodumaal ja sügisel läheme lennukiga suve pikendama otselennuga Rhodosele. Kui siis veel saab.

Meil siin ikka aeg-ajalt tekkib neid uusi kasutajaid, kes arvavad ennast maailma nabaks ja foorumi reeglite kohta arvavad, et need on lihtsalt jobudele ja nõrkadele. Enamasti jääb selliste uustulnukate laeks paar postitust, sest ego ei kannata mingit kriitikat. Mõni neist suudab üllatada sellega, et saab aru, mida valesti teeb. Enamus kaob siit peagi, sest keskkond ei sobi. 

 Plaanisin algul selle postituse viisakamaks muutmist aga las ta olla siis näiteks tulevastele põlvedele, kuidas ei peaks postitama.

"kairk" - jah mõnda uut külastajat peabki õigele teele suunama ja kui ta ikka "väga ei taha", siis kaobki siit. Mis parata, elu ongi selline natuke ebaõiglane ja lausdemokraatia viib tupikusse. Me ei soovi sellele foorumile peldikuseina kuulsust.

4-5 päeva on täitsa piisav. Selle ajaga midagi kaugemalt vaadates saaksite pigem autos istuda. Mina sisustasin seal põhjapiirkonnas terve nädala ja igav polnud.

Ranna Puhkebaasis korduvalt käidud. Muu olme on olemas aga midagi väga luksuslikku pole. Saun otse järve kaldal on küll uus ja korralik.

Nädal tagasi olime Willipu Külalistemajas Kallaste lähikonnas. Plats on otse järve kaldal. Muud olmet väga ei kasutanud, sest olime matkabussiga.

Minu autoreis tuleb õnneks juulis ja loodan, et selleks ajaks  vähemalt kaob see PCR testi nõue transiidi puhul. Reaalselt kulub Lätist läbisõidule paar tundi. Kui see veel peatumata läbida, siis mis kuramuse jaoks veel seda testi vaja on? Äärmisel juhul olgu siis testivaba ja kaasneb kohustus läbida Läti ilma tanklapausita või muus kohas käimata. Selline reegel oleks väga lihtsalt täidetav.

Kõik tore aga nime oled mainimata jätnud.

Kummaline on kuulda loosungeid, et keerame riigi 100% lukku ja hopsti on haigus kadunud. Korraks kaob jah aga kohe  varsti on tagasi. Saage aru, et likvideerimine pole lihtsalt võimalik. Kui riikide majandused kokku kukkuvad, siis on juba hilja targem olla. Seda lõputut täielikku sulgemist pole võimalik kellelgi kinni maksta. See toetusmeetmeteks raha eraldamine ja laenamine ei kesta lõputult. 

 Ilmselt ei kao see viirus kuhugi enne, kui ta on vastuvõtliku kontingendi mullatoidule saatnud. Siis saab ring täis ja edasi on ta tavaline nakkushaigus, mis jääb muu elu suhtes tahaplaanile tiksuma. Praegused piirangud lihtsalt venitavad seda ajaakent pikemaks, et riigid suudaks selle jamaga toime tulla.

Hetke kõige täpsem plaan on see, et mingi plaani ma ellu viin. Kuna sinnani on veel mitu kuud aega, siis miskit paigas pole. Kuna eelmise suve Corona ja paar muud tegurit Lätist kaugemale ei lasknud, siis sel aastal on seis parem.  Ise vaatan ka juulit. 

  Samas mulle ka meeldib mõte, et liiga keeruline puhkus ei ole puhkus. Seega määravaks saab siiski hetkeolukord. Ja me ei ole kinni mingis kunagises plaanis. Kõik on vajadusel muudetav. Matkabussiga on selline suvaline start lihtne.

Viktori link on päris hea.

Võin omast käest väita, et palju sõltub ka keeleoskusest ja suhtlemisoskusest. Kõige tähtsam on olla viisakas ja et pärast sinu lahkumist ei jää jälgi, et seal on ööbitud. Kõige hullem on prügi ja kui miskit on lõhutud. Mul hulgim juhtumeid, kui algselt natuke tõre olek asendub naeratusega.  Kõige eredam on kogemata kahe riigi vahelisel kontrolljoonel telkimine ja hilisem suhtlus järgmisel hommikul. Algas see päris karmi perspektiiviga. Mul on lausa kaasas Eesti õlled, et vajalikul hetkel mõnele maaomanikule kinkida. 

Ise pole küll oma 20 aastat enam telgis maganud aga ka matkabussiga reisides katsun ma kämpinguid vältida.

Ma ise ei sõitnud, vahendasin kellegi kogemust. Tundus, et mujal oli palju vähem siblimist.

Selles teemas on täpsemalt juttu aga siiski ainult Poolani.

https://trip.ee/foorum/uldfoorum/autoga-poola-16

Arvesta, et need nõuded võivad ka muutuda, nagu tänasel päeval kombeks on.

 Nädal tagasi oli matkabussiga Malagasse jõudmine tehtav.  Rääkisin ja väidetavalt oli kõige rohkem paberimajandust Läti piiril.

 Jalatsite kohalt on tõesti nii, et nüüd on ka mul ammu ostetud korralikud matkasaapad.  Soovitan ka teistele see raha leida. Tuleb ikka teiste vigadest õppida, mitte enda omadest. Mitte, et mul tossude tõttu miski jama oleks juhtunud. Puhas profülaktika.

 Minu väljend kõrguse ja vaatamise seosest oli pigem selles võtmes, et pole ilusaid suuri puid, tagurpidi kändu, kividest vana silda üle jõe, pinki puude varjus, lilli, põldmarju või mustikaid tee ääres jne. Vaated tõesti avarduvad. Muidu tavalised järved on ülevalt vaadates nii ilusad. Ülevalt näeb päris kaugele. Seda eeldusel, et ilm ei ole pilves.

Mulle on jäänud piltide põhjal mulje, et osad neist hüttidest seal mägedes on ikka suht askeetliku olmega. Sool ja tikud on olemas aga muu peab ise kaasa vedama. Aga eks neid olegi erinevaid. Lihtsalt hoiatan, et peab enne täpsemalt uurima, et poleks üllatusi.

 Ühe vihjena pakuks välja Poola kõrgema tipu Rysy otsa ronimise.  Pole küll Alpides aga Tatrates hea väike treening, siis paar päeva puhkust ja edasi Alpid.

Kaasa peaks võtma piisavalt vett, sest seda kulub. Midagi söödavat ka. Ei pea palju olema. Mingil hetkel peab energiakulu kompenseerima.

Kunagi, vist mingi aasta 2000 sattusin Horvaatiasse. Otsisime ikka mingi nurgataguse koha, kus segamatult omaette ööbida. Koht leitud, tundsin et loodus kutsub. Läksin siis viisakusest natuke kaugemale kohta otsima.  Oli mingi metsaribade vaheline heinamaa või põld. Tulen tagasi ja bussi kõrval seisab terve meie seltskond ja jahipüssiga horvaat. Keegi kohalikku keelt ei oska ja üritan siis erinevaid keeli proovides aru saada, mis värk on. Üritan rääkida, et me turistid, kes rahulikku laagripaika otsivad. Siis ütleb horvaat midagi kohalikus keeles ja viipab püssiga käskivalt ühes suunas. Vaatan lolli näoga ja siis viibatakse oluliselt käskivamalt. Tunnen, et pole midagi teha, tuleb minna. Kõndisin oma paarsada meetrit mina ees ja püssiga horvaat järel. Tunnistan ausalt, et suht sitt tunne oli kogu selle kõndimise ajal. Nii mõnigi morbiidne mõte käis läbi pea. Jõudsime siis horvaadi auto juurde ja mees võttis pagasnikust paar kohalkku õlut ja surus need mulle pihku. Sel hetkel oli mul vist ees maailma lollakam nägu. Oleks vaid keegi sellest hetkest pilti teinud.

 Kunagi nägin pildil Kjerag Bolti ja hetkega otsustasin, et käin seal kunagi  ära. See aeg tuli päris kähku.

Parklas vaatasin, kuidas kõrval auto juures noored omale spets varustust selga-jalga ajasid. Meil tossud-dressid ja jope. Kehitasime ainult õlgu. Minnes oli räige udu ja vihm tuiskas sisuliselt horisontaalis otse näkku.  Teepeal tuli paar seltskonda vastu ja ütlesid, et täna pole mõtet üles trügida. Mismõttes? Kui juba, siis juba. Läbi ekslemise jõudsime sinna kohale. Siis sündis justkui ime. Udu kadus koos pilvega ja päike tuli välja. Loomulikult ronisin siis Boldi otsa pilti tegema. Ja ikka nii, et jalge all see kilomeeter tühjust peale jääks.  Ajasin ka käed võidukalt püsti ja siis... tuli fjordi poolt äkiline tuulehoog. Mingi refleksi ajel ma kükitasin. Hetk hiljem jõudis kohale, et õhulend oleks vägev olnud ja koht Darwini preemia laureaatide nimekirjas kindel. Sõber enam kivi otsa ei roninud. Kükitades toetas ainult jala, et linnuke kirja saada. Kui pildid tehtud tuli uus pilv ja sama horisontaalis tuiskav vihm. Alla jõudes kuiva kohta polnud. Peale meie parklas ainult veel paar autot.  Õnneks olid bussis kuivad riided olemas. Jalutasime siis natuke ringi ja leidsime infostendi. Seal kirjas, et Boldi otsa on raske kategooria mägimatk. Oleks me seda enne lugenud, oleks vist ka poolelt teelt tagasi keeranud.

Matkarajad on enamasti tähistatud mingi värviga. Värvid on erinevad ja kui mingi osa rajast kattub teisega, siis on see erinev värv lausa hädavajalik. 

Radadel on viited, mitu tundi kuhugi kulub. Minu kogemuse järgi on need ajad vist ette antud mingi kohaliku tippsportlase poolt.  Mis mõnu on nagu spordivõistlustel kokkukukkumise piiril rügada, et siis seda aega eeskujuks võtta? 

 Mida kõrgemale ronid, seda vähem on seal midagi ilusat vaadata ja üha rohkem sõltud sa ilmast. Ja ilm oskab mägedes hetkega muutuda.

 Endal olemas kogemus tihedas udus. Kõndisime ilusti hanereas ja ühel hetkel polnud enam ühtegi värvilärakat kividel. Selge, läksime valesti. Jäime korraks rahulikult seisma ja astusime mõned sammud tagasi ilma paanika ja rapsimiseta. ise veel arutasime, millise kivi juurest me kindlasti tulime. Kamba peale rahulikult meenutades leidsime raja uuesti üles. Põhiline ongi mitte tormama hakata. Tuleb rahulikult mõelda ja üritada natuke tagasi minna ja mitte stiilis, et jooksen ringi ja üritan paaniliselt leida. Tihedas udus saab niimoddi lõplikult ära eksida. Ja siis päästab ainult kõne 112. Seda viimast ei tohi kergekäeliselt kasutada aga ka mitte välistada. Meil suundus rada lihtsalt jõesängi ja seepärast ta äkki kaduski. Tol korral jõudsime Kjerag Boltile kohale ja siis tuli 10 minutiks päike välja. Saime oma pildid tehtud ja tagasiteel sama udu ja vihm tuiskas mitu tundi horisontaalis näkku.

Mulle tundub küll, et tihti surevad inimesed, kes justkui ei peaks. Tean ka meest, kes iga päev jalgrattaga ringi sõitis. Ja mitte paar kilomeetrit. Ehk siis liikuv ja tervete eluviisidega. Kusagil rattaga sõites ta selle viiruse üles korjas ja läks päris kiiresti.  Seega võib küsimus olla ka mingis geenis või muus pisiasjas, mida pole veel avastatud. 

 Hiljuti suri 30 aastane naine. Ajakirjandus muidugi oli varmas kirjutama, et vot milline tapjaviirus. Juba surevad noored. 

 Tean ka mitut inimest, kes tõsimeeli on veendunud, et paneme ennast 3-4 nädalaks lukku ja siis saabub haiguse lõpp ja suur vabadus. Kindel on see, et sellise mõtteviisiga inimene materdabki kõiki, kes sellesse väga ei usu. Eelmisel kevadel oli selline mõtlemine veel arusaadav aga täna tundub nagu kinnisideena, millest on raske loobuda.

Haigete arv  haiglas? Perearst oleks naabrimehe kohe haiglasse saatnud aga kohaletulnud brigaad leidis, et mees piisavalt kobe veel. Oli tõesti palavik ja korralik köha, kui rääkida püüdis.  Seega ei ole ka haiglas viibivate inimeste arv raudpoltkindel näitaja. Kui sind ikka igaks-juhuks ära viiakse, oledki statistikas sees.

Külm hakkab tõesti altpoolt. Isegi jahedas toas ja õhkmadratsiga otsid öösel midagi külje alla. Kunagi vedasin auto katuseboksis ja hiljem  bussis kaasa veneaegset triibulist vatimadratsit. Alati oli soe ja meeldivalt pehme küljealune omast käest võtta.