Leidsin ükspäev sellise jutukese ning pani pisut mõtlema, on see nüüd tõestisündinud lugu või mitte, aga vahet pole...
Link ise siin: http://www.skyplus.fm/new/?cmd=onair&article=22 (tekst pisut allpool).
Olles ise kunagi koos sõbrannaga Gruusias läbi elanud üsnagi sarnase "haige" teema, tänan jumalat, et käepärast juhtus olema metalltermos, mille kibekähku ka käiku panin. Ja praegu tundub tõesti, et "juhuslikult oli ka klaver põõsas," aga mõtlemiseks tol momendil enam aega polnud. Tõenäoliselt olime ka (+ -) sama vanad, kui jutukese autor.
Ja olgu see lugu kasvõi väljamõeldis, aga loo viimased laused kõlavad nagu rusikas silmaauku: "Igatahes kui keegi teilt kunagi küsib, mida te teeksite selles või tolles olukorras, uskuge mind, te ei tea. Te võite arvata, et te teate, aga kui on olukord käes, läheb kõik iserada pidi".
Kunagi sai traktoriga mööda metsavaheteed liigeldud ning karupojad mängisid teepeal. Me ei suutnud nende armsust ära imetleda... nagu väikesed karvapallid. Aga kui nende ema välja ilmus, siis vajus küll suurest hirmust suu ikka üsna kohmetult lahti. Ometigi oli meil oma Belarusis üsna turvaline olla ja ka karuemme ei ilmutanud mingeid agressiivsuse märke. Korjas oma pudinad kokku ja panid üle kraavi metsapoole ajama. Niiet ma selle kohta võin vähemalt öelda, et ma kujutan umbes ette oma reaktsiooni metsavahel mängivaid karupoegi kohates. Muidugi juhul kui minu ümber on mitu tonni kaitsvat rauda ja piisavalt hobujõude, et kiiremas korras jalga lasta.