Olen kunagi kogenematusest mošee kõrvale majutusse sattunud. Alguses tundusid hommikud päris võikana, ei aidanud topelt padjad, ei pea madratsi vahele toppimine. Pikapeale hakkas kutse hommikusele palvusele isegi koduseks muutuma. Lõpuks hindasid voodis lesides erinevaid nii ligemalt, kui kaugemalt kostuvaid laulumehi mingis oma loodud kümneballi süsteemis. Tundub, et (palve?) ise on ädhäänist tunduvalt raevukam:)