Muutuv maailm ja kaduvad (vaatamis)väärsused

Ma jõudsin Bami 24. oktoobril. Panin oma asjad sõbralikku Akbar Tourist Guest House’i ja veetsin terve pealelõuna kõndides iidse Arg-e Bami tänavatel, ronides mööda müüre ja avastades veel restaureerimata hoonetest põnevaid nurgataguseid. Järgmise hommiku veetsin niisama vedeledes ja rahu nautides, kuid pealelõunal kõndisin tagasi Argi juurde ja tegin rahulikult tiiru ümber selle võimsa ehitise vaadates hiiglaslikke välismüüre ja linna tagant algavat kõrbe. Õhtu möödus jällegi väga sõbralikus meeleolus kuulates teiste rändajate lugusid ja edaspidiseid plaane ning kõrval asuvast poest ostetud toidust valmistatud üsnagi maitsvat sooja toitu süües. Järgmisel hommikul jätsin hüvasti öömaja omanikust tõelise härrasmehe Akbariga ja sõitsin tagasi Kermani, et sealt kuidagi Pärsia lahe äärde jõuda. Täpselt kaks kuud peale minu lahkumist Bamist hävis maavärinas enamik linnast ja Argist.

See on esimene kord minu jaoks kui miski, mida ma alles olen näinud ja veel hästi mäletan, on jäädavalt hävinud. Kalleid inimesi on ju kõik kaotanud, aga tervet linna koos inimeste, majade, tänavate, kogu linnaelu ja kõige muuga ei kaotata just eriti tihti. Iga inimene, keda sa seal kohtasid, võib praeguseks surnud olla. Poemüüja, ilus restoranipidajanna, möödakäija, kes öömaja pakkus kui ma ühe lätlasega tänaval arbuusi sõin, kaagid poisid tänavalt, Akbar oma perega jne – nad kõik võivad nüüd surnud olla ja kui neil ka vedas siis kindlasti kaotasid nad ühe hetkega paljud oma sugulastest ja sõpradest. Tavaliselt loetakse sellistest asjadest ajalehest, kuuldakse raadiost või nähakse televiisorist ning see kõik jääb kuhugi kaugele-kaugele. Kuskil „seitsme maa ja mere taga“ surevad mingid inimesed, kahju küll, aga mis teha. Kuid see kord on need inimesed vägagi elavad ja need majad, kus nad surid veel vägagi meeles.

Aga kirjutab hoopis sellest, mis ka teistele võib midagi silme ette tuua. Palju on öeldud, et Arg-e Bam (Bami kindlus) on (või õieti oli) üks meeldejäävamaid vaatamisväärsusi Iraanis. Võin öelda, et see on tõsi. Peale rohkem kui kuud Iraanis oli see viimane tähtsam vaatamisväärsus, mida nägin, kuid hoolimata kõigest sellest, mida olin juba näinud, avaldas see ehitis siiski tohutut muljet. Nagu hiigelsuur liivakindlus seisis see linna ja kõrbe vahel. Arvatavasti on seal elatud juba vähemalt 2000 aastat, kuid enamik praeguseni säilinud ehitistest oli pärit 16. saj-st. Sel ajal elas seal u 11 000 inimest rohkem kui 400 majas ning linna kaitses 36 torniga müür ja kõrgel kaljul seisev võimas kindlus. Bam oli tähtis kaubanduslinn Indiast ja Pakistanist Pärsia lahe äärde viival teel. 18. saj hakkasid elanikud vanast linnast lahkuma ja 19. saj keskel jäeti see lõplikult maha. Aastakümneid kasutati osa sellest veel barakkidena, kuid siis jäi see täiesti tühjaks ning ilmastik ja uue linna elanikud andsid oma osa Argi lagunemisele. 1970ndatel aastatel alustas valitsus kindluse taastamist ja kolmekümne aastaga taastati täielikult kaljul seisev kindlus, kogu linnamüür ja mõned majadest ning ka suurem osa varemetelinnast konserveeriti. Kuna kogu ehitis on tehtud vaid savitellistest on see ilmastikule väga vastuvõtlik ja iga suurem vihm võib suurt kahju tekitada. See tõttu oli lisaks restaureerimisele vajalik ka varemete pidev hooldus, et see, mis on alles, säiliks ka tulevastele põlvedele. Arg-e Bam oli üks Iraani tuntumaid vaatamisväärsusi, mis oli populaarne nii välismaalaste kui ka iraanlaste hulgas. Tänaseks on enamik sellest hävinud, mõned taastatud müüridest ja ehitistest paistavad küll veel seisvat, aga suurem osa linnast ja kindlusest on hävinud. Kindlasti alustatakse peagi uut taastamistööd, aga selleks, et see kompleks meenutaks väheselgi määral seda, mida mina nägin, kulub tõenäoliselt jällegi oma paarkümmend aastat.

Mõnikord on küsitud, et miks sa just praegu pead reisima. Et võiks ju parem korralikumalt tööd teha või peret luua jne. Ja küll siis kunagi hiljem on ka aega reisile minna, ega need paigad ei kao ju kuhugi. Aga kaovad, lisaks pidevalt muutuvatele inimestele ja kultuuridele võivad kaduda ka ehitised, loodus ja kõik muu. Ma ei saa kunagi oma silmaga näha New Yorki WTC torne, mis olid minu jaoks ühed ilusamatest hoonetest seal, ega suuri Budha kujusid Afganistanis. Kuid vähemalt olen ma üks neist, kes on näinud Arg-e Bami, ja keegi ei saa mulle enam selgeks teha, et mul on ees terve elu, et reisida ja võõraid maid näha. Tegelikult selles ongi tõde. Mul on tõesti ees terve elu, et reisida ja võõraid maid näha, ning seda tulebki teha.

Mälestades kümneid tuhandeid Bamis hukkunuid ja kannatanuid. :'( Vatse

Olin Bamis kevadel. Ka minu jaoks oli see pikema Iraanirännaku tagumine ots. Ja minugi kodinad ootasid mind Akbari juures niikaua kuni ma ise kindluses ringi tuiutasin. Ei teadnud ma kui pikalt jääda plaanin, seepärast tuba kohe ei võtnud. Kui päälelõunal siiski otsustasin edasi Kermani poole liikuda, tuli välja et härra Akbarile on aitähist küll, ja tasu ta kotihoidmise eest võtma ei soostunud. Lubasin, et küllap järgmisel korral jään pikemalt...

Kindluses ütles kohalik giid, et kui ma vinniksin õhtuni jääda, saaks ta mulle näidata kindlusemüüril kohta, kust võib näha maailma kauneimat päikeseloojangut. Ja kui mul oleks viitsimist järgmisel hommikul aegsasti platsis olla, näitaks ta tõusu ka...

Olin liimendavana teel Akbari juurest bussijaama poole, seljakott aina raskemaks muutumas (Sa, Vatse, tead ju et seal on/oli paar kilomeetrit vahet). Kuna tegelikult tee eriti pikk ei ole tahtsin nuineljaks taksota toime tulla. Samas pidas kinni üks suvaline Peikan, mil onu roolis ja poisiuss tagaistmel. Viimasele tegin ma muidugi hullusti nalja. "Terminal, terminal," kinnitas juht ja viipas mu peale. Kuna ta juba kinni oli pidanud, olin ma põhjusmõtteliselt selle takso-otsaga ka nõus. Teepeal tavakohane where-are-you-from-mister- ja how-are-you-jutt. Kui tüüp mu bussijaamas maha pani, tuli välja et ta raha ei tahtnudki. Oli kellelegi lihtsalt bussivastu tulnud ja üksiti minu üles korjanud. Hiljem alles leidsin, et olin oma päikeseprillid sellesse autosse unustanud. Küllap jõnglasel oli neist leitud prillidest alles häämeel...

Veel on Bamist meeles üks kari lapsi, kes pildi peale tahtsid saada("foto, mister, foto!"). Kuni ma kaamerat valmis seadsin, astus üks suurem tüdruk karjast siivsalt eemale, pidades pildistatud saamist tõenäoliselt ebasobivaks. Kui siis linnuke oli kohe-kohe lendamas, oli ka tirts hästi kärme liigutusega kaadris tagasi...

Olin Iraanis septembris ja kahjuks tänu oma väiksele ajagraafikule Bami ei jõudnud. Nüüd on hilja kahetseda. Kuid ühinen Vatse kaastundeavaldusega, sest olen veendunud, et südamlikumaid ja paremaid inimesi, kui on iraanlased pole olemas, vähemalt mina pole näinud. Olen ise suur India fänn, aga inimeste koha pealt, iraanlased on parimad.

Mina oleksin kohe nõus neile appi minema, kui inimtööjõudu peaks vaja olema. Kahjuks ei ole mul medistsiiniharidust ega ole ma ka päästetööde spetsialist. Aga tahe aidata on suur. Kui on infot selle kohta, andke ka mulle teada...

tunnen kõigile neile kaasa kes pidid seal kohal olema ja kelle lähedased hukkusid:( tunnen teile kaasa:S

võiks vahest kuupäeva ka jälgida, lisaks sellele kelle lähedasi mõeldi