Myanmari kohta puudub siin foorumis alates covidi algusest info kohaliku eluolu kohta. Külastasime just värskelt Myanmari ja jagan ülevaadet Yangoni, Naypyidaw, Inle järve, Bagani ja Mandalay kohta. Olime seal 11 päeva, reis sai planeeritud paar kuud ette ja tegu oli as local as it gets seljakotireisiga.

Myanmarist on valged turistid sisuliselt kadunud. Oli teada, et neid on vähe, aga sisuliselt oli neid olematu kogus ehk numbrite keeles 13 (hiinlasi ja teisi aasialasi oli piisavalt) ja põhjus ei ole selles, et tegu avastamata pärliga, vaid selles, et riigis käib räige kodusõda, mis sisuliselt on käinud erinevate lainetega iseseisvumisest (1948a) saati, kuid peale 2021 toimunud riigipööret, on olukord pingestunud. Tegu on riigiga, kus on üle 100 erineva etnilise grupi ja ühise keele leidmine on keeruline väljakutse. Lääneriikide soovitus on riiki mitte reisida, kuid kui pilt laiemaks tõmmata, st võttes arvesse, et riik on 15x suurem kui Eesti, kodusõda käib vaid teatud piirkondades, erinevatest allikatest infot koguda, see läbi töötada ja 80ndatel sündinud idaeurooplase koefitsiendiga läbi korrutada, siis olukord ei ole nii ohtlik. Samuti on likvideeritud märtsis toimunud võimsa ja ohvriterohke maavärina tagajärjed ja seda on tehtud 2x kiiremini kui Tallinnas remonditi Lastekodu tänavat.

Myanmar on üks mitmekülgsematest riikidest, kus reisinud olen – kultuuriline rikkus, ääretult abivalmid ja lahked inimesed, mitmekülgne loodus. Tavaline inimene on lääne standardite järgi vägagi vaene, mustust on läänemaailma standardite järgi palju, kuid inimeste riided on puhtad ja hügieen tasemel. Kohalik elu kulges nagu ikka, tänavapildis ei viita miski kodusõjale, ei mingeid propaganda plakateid, sõdureid linnapildis va oluliste objektide juures olevad kontrollpunktid, samuti jagus kõvasti kontrollpunkte linnade vahele ja passi pidi üsna tihti näitama ja vahel ka pabereid täitma. Kõik vajalikud teenused(öömajad, transport, tuurid) organiseerisime jooksvalt kohapeal. Peab arvestama, et turistidele mõeldud teenused on tänavapildist kadunud, ei mingeid sellised reisibüroo laadseid putkasid jms, kõik tuleb kohalike kombel organiseerida, eks öömajade abiga sai mitmedki teenused orgunnitud. ATMe jagus, pankasid oli ka piisavalt, nii et kohaliku raha (kyat) saamisega probleeme ei olnud. Kursiga seonduv oli algul väike segadus, ametlik kurss nii 1EUR – 2400MMK, kuid kohalikes ATMides (commission maha arvutades) ja sulas vahetades oli kurss nii 1EUR – 4200MMK. Tänaval ujuti ligi ja pakuti ka 1:5100 diili, kuid see oli scamihõnguline, millega kaasa ei läinud. Olulisemate vaatamisväärsuste tasud olid vägagi odavad, oli eraldi foreigner hinnad, aga needki olid nii 3-5EUR ümber. Tavalistes söögikohtades hinnad nii 0,75-2EUR,söögid varieeruvad on vürtsikaid ja ka ilma vürtsideta, õll 1-1,5EUR, Coca-cola 1EUR, värskelt pressitud mahlad nii 1,25EUR. Meie öömajad nii 20-40EUR, linad puhtad ja AC olemas. Levinumad läänemaailma appid (Messenger, FB, Whatsapp) oli ametilikult keelatud, kohalikud kasutasid VPNi. Youtube, Netflix vabalt kasutatavad. Tuk-Tuk ja taksod nii 0,25EUR/km, bussipiletid nii 7-15EUR.

Külastatud kohtadest veel lähemalt:

Yangon

Saabusime Bangkokist, immigratsioon sujus kiirelt, vahetasime lennujaama kursiga natuke raha (1EUR – 3600MMK), kauplesime takso ja liikusime kesklinna poole (6EUR, 45min sõitu). Liiklus on Myanmaris parempoolne, kuid enamus autod pärit vasakpoolse liiklusega riikidest, juhikõrval istuda oli ka väike elamus. Linn ise üsna roheline, hiinalinna piirkond oli mõnusalt sumisev ja elav. Linnas liikuda oli igati turvaline, keegi ei tülita, keegi ei kerja, igati mõnus kulgeda. Külastamist väärib kindlasti Shwedagon pagood, mis on riigi püham koht. Selle keskel olev stuupa on kaetud kullast plaatidega ja selle tipu moodustab tuhandetes briljantidest ja rubiinidest koosnev seinbu. Kandawgyi parki tasub külastada ja taevas pilvi vaadata, asub sisuliselt Shwedagon pagoodi kõrval. Käisime ka loomaaias, mis kohalike seas oli vägagi populaarne ja üsna kompaktne. Pearaudteejaamast uurisime piletite kohta Naypyidawsse, kuid saime vastuse, et välismaalastel ei lubata uute Hispaanias toodetud rongidega sõita. Selge pilt, kuna pearaudteejaama juures olid ka bussifirmade letid, siis sebisime endale VIP bussipiletid Naypyidawsse järgmiseks hommikuks. Seal samas asus ka meie lemmik tavaliste kohalike söögikoht, teenindus ja toit oli väga hea. Igas söögikohas (va otse tänaval) on suure termosega tee complimentaryna laual ootamas.

Naypyidaw

Bussid Naypyidawsse ja teistesse linnadesse väljuvad lennujaama lähedal olevast bussijaamast. Bussijaam oli elav, diisli, õli ja toidulõhnad segunenud, ümberringi siblimine, tõeline elamus. Kuna jõudsime bussijaama 1,5h asemel 45min, siis õnnestus varasemale bussile sebida, neid läheb hommikul teele mitmeid. Buss oli veits väsinud, kuid vägagi mugav pikematele reisijatele, 1+2 konfiguratsioonis, jalaruumi kuninglikult, sõit kestis kokku 6,5h, üks pikem 30min söögipaus ja mõned relvastatud kontrollpunktid. Enne Naypyidawd paluti meid välismaalasi viisakalt kontrollpunkti, et ära täita linna sisenemise ankeet, piisas vaid ühest. Naypyidaw on üsna sürreaalne pealinn, mille ehitamist alustati 2000ndate alguses ning mis on jagatud sektoriteks, valitsusasutused, hotellid, militaar, elamupiirkond. Neid piirkondi ühendavad minimaalselt 3+3 kuni 10+10 rajalised ja sisuliselt tühjad teed. Seal ei kõnnita, ei ole ühistransporti, kui pole kohalik, siis takso ainus variant. Väga palju on sotsiaalseid töökohti, iga puu ja põõsa juures keegi toimetab, kõik on korras ja ilus, kuid puuduvad lihtsalt kulgevad inimesed. Samas kui õiges kohas bulvarilt ära keerata ja 200m sõita, siis nagu lõigatult satud päris linna, inimesed sagivad, söögikohad/putkad igal nurgal jne, väga omapärane kogemus. Seal sektorite piirkonnas olles oli tunne, et kõik see on näitamiseks. Kohalikus kaubanduskeskuses (sama suur nagu Laagri Selver) ringi käies oli see tunne eriti tugev, samas seal tundus käivat kohalik eliit, inimeste olek oli kuidagi teistsugune. Omaette kogemus oli sõita neid tühje massiivseid tänavaid, lubati isegi jalutad ja pilte teha, ühes punktis sattusime mõnele olulisele objektile liiga lähedale ja siis kohalikud pidasid dialoogi ja meie taksojuht viipas, et tulge tagasi, siin ei tohi pildistada. Kuna olime seal vaid ühe öö ja sattusime sinna pühapäeval, siis mitmed olulised kohad, mida külastada tahtsime, olid kinni. Omaette kahetine elamus oli meie hotell, mis oli korralik ja ilusti hooldatud kompleks, kus peale meid olid üksikud hinged, kuid terve armee aednikke ja muid abitöölisi. Välibassein oli suurem kui omal ajal Tallinna 49KKs ujuma õppides. Hommikusöögi valik oli väga rikkalik nagu vaja oleks toitlustada 100 külalist, kuid nagu öeldud, oli külalisi max 5, kohalik teenindaja tutvustas personaalselt iga rooga.

Nyaungshwe

Inle järve äärde Nyaungshwesse liikusime edasi bussiga, mis oli juba kaugenenud kohalikust VIP standardist, samas kohalikud meeldivalt üllatunud, et valged turistid koos nendega samas bussid reisivad, jällegi kontrollpunkte piisavalt ja sõit kestis oma 7,5h. Inle järve ääres oli näha ja tajuda kunagise turismi kõrgaja tuhmunud märke, palju suletud hotelle ja söögikohti, nagu meie prantslasest hotelli pidaja ütles, valgeid turiste on sisuliselt 0, kõik on ära hirmutatud kodusõjaga. Samas selles väikeses linnas oli mõnus ehe vaib, rattaga oli tore nurgatagust elu avastada. Troopika pimeduses koos kohalikega õhtustades oli huvitav kohalike tavasid jälgida, kohalikud vennad tinistasid viskit (Inglaste suurim pärand, müüdi kõikjal, alkost kõige levinum), tõmbasid kohalikke cheroot tüüpi sigareid ja vahetasid päevauudiseid. Keegi ei kõvatanud, ei rääkinud nii, et terve söögikoht vaid teda kuuleb, kõigil oli meeldiv õhtut nautida ja nii oli see mõlemal õhtul kui seal olime. Ühel päeval tegime paadituuri (6h, 18EUR kiirpaat kogu kambale), oli elamus näha kohalikke tavasid, kuidas nad võrke vette panevad, kuidas köögivilju ujuvatel saartel kasvatavad. Kolasime turul, tiirutasime bambuskarkassile ehitatud majade vahel, mis otse järve ehitatud ja omaette tänavad ning külad moodustasid. Samas oli see meie reisi kõige turistilikum kogemus, ei jäänud me ilma „kohalikus külas“ toodetud ökomökost ning kohaliku juveelipoe külastamisest, hinnad olid turistiväärilised, viisakalt tegime tiiru peale ja sõitsime edasi. Kohustuslik söögikoht samas üllatas, hinnad olid mõistlikud ja toit oli vägagi hea. Kuna pikkadest bussisõitudest oli meil vaikselt kopp ees, siis uurisime varianti, et Baganisse lennata, kuid lennuk lendas 2x nädalas ja järgmine lend oli välja müüdud. Mis seal ikka, bussid käivad ja sebisime endale piletid. Baganisse sõit oli senise elu üks seiklusrikkaim bussisõidu kogemus, mida läänemaailmas kogeda ei saa. Bussi ootasime linnaäärses peatuses kaubakastid vahel, buss saabus 1,5h hiljem ja oli kohe aru saada, et siit tuleb seiklus. Täismõõdus kugliinibuss, millest pooled istmed eemaldatud. Pool bussi laaditi teekonna jooksul täis kartuli ja ubade kotte ning anonüümseid pappkaste. Ja peatusime ikka praktiliselt igal nurgal, sõit kestis 16h ja läbisime 300km. Öösel aitas sõber timmida turbo õlitust, õlitoitevoolikusse sebiti neet ja sõit jätkus gaasi väga õrnalt käsitledes lõpuni välja, hea oli see, et mägine piirkond oli selleks hetkeks läbitud. Aga kohalikel oli lõbus ja ka meil, ühes kontrollpunktis keset ööd aeti buss täitsa tühjaks, buss valgustati läbi ja teisel pool kontrollpunkti sõit jätkus.

Bagan

Hommikul kell 7 Baganisse jõudes tervitas tärkav hommik, tuk-tukiga oma öömajja, varajane check in ja juba orgunnisime järgmiseks päevaks kuumaõhupalli lennu (130EUR) ja e-rollerid (6EUR, bensiinimootoriga rollereid välismaalastele rentida valitsuse otsusega ei lubata). Avastamist on Baganis palju, väikestel pinnasteedel loomade ja külade vahel oli huvitav tutvuda kunagise pealinna kultuurilise pärandiga, seal piirkonnas on veel tänagi alles tuhandeid stuupasid, pagoode ja templeid, kõikidesse pääsed vabalt ligi. Mulle isiklikult üks omanäolisemaid piirkondi, kuhu senised reisid on viinud. Erilised hetked on päikeseloojangud ja päikesetõusud. Päikesetõusu ajal kuumaõhupalli lend oli elamus omaette, täiesti vaikne (pall liigub sama kiiresti kui tuul ja tuule puhumist ei kuule) ja need hingematvad vaated, kui kogu sellest kultuuripärandist üle lendad. Ühel päeval käisime ka Mt.Popal, orgunnisime kohaliku takso (22eur, edasi-tagasi, tund sinna ja tagasi), oli vägagi väärt külastus, praktiliselt üksi saime rahus omi mõtteid mõelda ja kohaliku kultuuripärandiga tutvuda. Bagan oli just selline koht, kus lihtsalt olla ja rahulikult kulgeda.

Mandalay

Mandalay oli vaibilt üks tavaline suurlinn. Seal olid ka kõige suuremad maavärinast tingitud purustused, mis tänaseks likvideeritud. Linnas oli palju rohelise plekki taga olevaid krunte, osadel käis juba ülesehitamine. Kuna linn oli viimane Birma kuningriigi pealinn, enne kui britid selle vallutasid, siis kultuuriline pärand linnas on rikkalik, külastasime Su Taung Pyae pagoodi, asub mäe peal ja vaated linnale ilusad. Sealt edasi jalutuskäigu kaugusel asus Kuthodaw pagood, mis on tuntud kui maailma suurima raamatu asukoht, kokku 729 kahepoolset marmorist graveeritud lehte (mõõdud u 1,5x1x0,1m) ja lähedal oli ka Shwenandaw tempel, mis ehitatud puidust, ilusad nikerdused ja omapärane puidu lõhn, kõik see tõi esile erilise ja koduse tunde. Sealt edasi jalutasime Mandalay paleesse, mis on üks olulisim kuningriigi aegne pärand. Tegu suure kompleksiga, milles olevad hooned on tiikpuust, kompleks ise asus saarel, mis ümbritsetud vallikraaviga (II maailmasõja ajal osaliselt hävinud, aga uuesti ülesse ehitatud). Antud saarel olid sõjaväeosad ja seal olles tuli kanda kaelas kaarti, sissepääs saarele oli vaid idapoolsest väravast ja loomulikult tuli läbida kontrollpunkt ja passiandmed kirja panna. Külastamist väärib päikeseloojangul U-Bein tiikpuidust sild, mis on1,2km pikk ja omaette elamus, päikeseloojangul paljastuvad hingematvad värvid. Seal sillal ja selle ümbruses palju siblimist, tasub kindlasti kohalikke tänavatoidu hõrgutisi proovida.

Kokkuvõtvalt kui kodutöö ära teha, siis Myanmari saab ka täna ohutult külastada, riigina väärib ta igati külastust, kuid vähegi kohalik kultuur, eluolu ja loodus huvi pakub. Minu hinnangul annab kohalikele lootust, kui turiste seal rohkem käiks ja kui reisida nii, et tarbida võimalusel rohkem kohalikke teenuseid, siis on ka inimestel tänaval sissetulek natukenegi suurem. Disclaimerina lisan, et kodutöö tuleb igaühel endal ära teha, tuleb adekvaatselt hinnata enda kogemusi, kalkuleerida riske, samuti ei tasu reisi pikalt ette planeerida, kuna olukord võib kiiresti muutuda. Detsembri lõpus on seal valimised ja pinged võivad vahetult enne valimisi ja valimiste järgselt kasvada.

Koh Chang (Tai)

Taist ka natuke. Enne Myanmari lendamist tegime nädala kaugtööd Koh Changi saarelt, Chai Chet beach piirkonnas. Lihtsalt ülimalt mugav, +5h ajavahe on jumalik. Hommikul ärkad, teed rahulikult kõik oma toimetused ära, sööd, ujud, sõidad rollugagi ja alustad tööd ikka kell 7.30 EET järgi. Enne seda kui hakkavad koosolekud ja suhtlus teistega, on tehtud see töö, mida kodumaal teen siis, kui teised läinud. Õhtut sööd sama aeg kui kodumaal süüakse lõunat ja internet on kiire, vägagi kiire ja seda praktiliselt igal pool Tais. Koh Chang ise sobib ideaalselt kaugtööks, meie külas ei olnud mingeid pidusid ega valjut mussi, ega sellega kaasnevaid tüütuid tegelasi, rahulik chill. Ka idanaabrid pidasid end seal vägagi kultuurselt üleval, nii et igati meeldiv koht, kus tööd teha ja niisama puhata kui vähegi sarnased ootused kõnetavad.