Tere! Planeerime jaanuaris toimuvat retke ja põrkasime kokku nn riiklike lubadega? Plaanime paar päeva viibida Mt. Victoria mäel (rahvuspark). Paljudes reisikirjeldustest jäänud kõlama riikliku loa vajadus. Uurisin seda ühest kohalikust majutusest ja sain järgmise vastuse: Mt. Victoria trekking will need a special permit from Ministry of hotel and tourism. It is allowed for only package tour traveler with english speaking local guide service.
Ministeeriumi lehel pole mingit loa taotlust võimalik leida. Kas see võib olla turismifirmade temp, et endale raha teenida ja tegelikult saab vabalt matkata?
Selle konkreetse rahvuspargiga pole paraku kursis, aga taolised load on tavalised paljudes riikides, nt Indias piirialadel nii Pakistani kui ka Hiinaga jms poliitiliselt või looduslikult sensitiivsed kohad. Indias käib asi nii, et loa orgunnib kohalik turismiputka ja see on pigem formaalne protseduur. Raha läheb peamiselt kohaliku omavalitsuse/riigi kaukasse + mingi suht sümboolne osa firma sebimistasu. Võib ka ise omale selle loa sebida, aga see on palju tüütum. Lisaks on tavaliselt grupi miinimumsuurusele ka nõue kehtestatud ja üksi olles peaks siis hakkama omale kambajõmme otsima. Turismiputkad lihtsalt koguvad kamba peale vajaliku hulga passe kokku. Mis veel Birmasse puutub, siis vähemalt osade Putaost algavate matkade jaoks on küll luba vaja. See on kunagisest "uurimistööst" meelde jäänud. Neil on ju ka Himaalaja osalt piiriala ja ega seda ala seal ilmselt füüsiliselt keegi kontrollida ei suuda.
India kogemus endal olemas, seal tõesti asi toimib. Myanmariga asi segane. Peaks valitsuse loa hankima aga pole kohta kus kohast hankida. Seda teavad ainult salapärased turismifirmad. Ei taha riikliku süsteemi eriti panustada/toetada:)
Birmaga on selline "tore" lugu jah, et mingite piirkondade külastamiseks on luba vaja. Ja nendes piirkondades käimiseks võib sellele lisanduda kohustus ka riikliku giidi eest maksta. Ise ma lubade taotlemisega reisil mässama ei hakanud. Veebist loetu põhjal tundub loa saamine mõningates piirkondades olevat ka keerulisem kui teistes - mõnes paigas tuleb lihtsalt piirkonna enda vastavast putkast läbi astuda, teises kohas Yangonis taotlus sisse anda ja päevi kuni nädalaid kinnitamist oodata.
Victoria mäel käimise hind kujuneb sellel põhjusel ka päris mürgiseks. Lohutuseks võib öelda, et hea, et sulle ei jäänud silma Mergui arhipelaag, kus peab saama loa, peab võtma paadi ja peab maksma selle tõttu röögatu summa, tripadvisoris oli viide tuhandetele dollaritele.
Õnneks on Birma nii vapustav riik, et isu eriliste maastike ja inimeste järele saab rahuldada ka seal, kuhu nii rangete piiridega luba pole vaja saada. Aga kui eriline huvi just selliste kohtade järele, tuleb om-mani-padmet lugeda ja asja rahulikult võtta. ;)