Jõudsime äsja tagasi 3 nädalaselt roadtripilt Peruust.
Limast rentisime keskmist mõõtu linnamaasturi, et 4kesi oma käsipagasitega mugavalt ära mahtuda. Valik pehmelt öeldes kesine, piiramatu läbisõiduga oli valikus üksainumas, 1,5 liitrine. Seda jäi PÄRIS mägiteede jaoks väheks.

Esmalt kontrollisime üle Nasca põllupildid, alles olid, keegi polnud ka miskit juurde lisanud ega ära kustutanud. Politsei mõõdab Pan American highwayl regulaarselt kiirust ja nopib ühlasest kiirust ületavast autodevoost välja üksikuid õnnelikke, nende seas kõik turistid, et neile kiirtee pilet välja kirjutada. Piletihind on soolane (politseiniku sõnul), kuid alati on võimalik kokkuleppele saada väiksema summa osas. Meil joppas 200 usdine pilet käest kätte.

Cotahuasi linnakeses viskasime pilgu peale samanimelisele kanjonile, Kanjoni põhja saab mööda teravat sälkorgu surnuaia kõrvalt, otse jalakäiate silla alla. Kuival ajal jõgi täiesti supeldav, suhteliselt soe, ujuda keeruline, keskel kiire vool. Alla ja üles minekul panin nutsu kokalehti põske, ja oligi nii, nagu lubati- ei väsi ära, kõht ei lähe tühjaks, energiat jäi ülegi, kuigi päris sügavale tuli mina ja pärast samapalju üles ronida.

Ööbimiseks Cotahuasi's soe soovitus- Hotel Vallehermoso, mõnus hubane, suure aiaga, abivalmis peremees.

Siis Valle de Los Vulcanes, kivikõrb üksikute majesteetlike kustunud vulkaanikoonustega.

Maantee lühim variant Colca kanjoni poole keris aina kõrgemale ja kõrgemale, muutudes aina kitsamaks, kivisemaks ja serpentiinid järsemaks. Lõpuks jõudsime hiiglaslikule mägiplatoole, silmapiirist silmapiirini künklik tasandik, üksikute alpaka ja laamakarjadega ning karjuste onnidega. Kõrgus 4500- 4900 vahel, õnnitlesin reisikaalasi, et nad on roninud autoga kõrgemale, kui Mont Blanci tipp Alpides.
Auto muidugi köhis, ahmis õhku ja oli lämbumas ning suutis vaevu sellisel kõrgusel tõuse ületada. Platoolt allasõit samasugust teed mööda möödus pimeduses põnevalt.

Colca kanjon. Lähenesime ööbimisega Ayo küla poolt, Sigavõimsad seinad ja hull sügavus. Teabekirjanduse andmetel on nii Cotahuasi kui ka Colca kanjon sügavamad, kui Grand Canyon.

Maantee kõrval suur ja lai, kuid madal järv laias rohelises orus, järv lapiti roosa- Flamingode parved,

Rainbow mountain. Sõitsime üsna mäe alla, telkisime. Veidi allpool oli mitu kämpat. Varahommikul jalgsi teele, et jõuda enne turistide horde. Jõudsime napilt, et saada inimtühje pilte. Mägi pole muuseas sugugi nii värviline, kui reklaamitakse. Aga ilus vöödiline ikka. Lahkusime, kui mõlemalt poolt mäge hakkasid massid kurule jõudma.

Teekond Cuscosse polnud enam nii põnev ja meeliülendav, kui eelnevad päevad. Machu Picchu piletid jätsime ette varakult ostmata ning vedas, et 27.10 Limas MP piletisaidile pilku visates, saime napilt piletid veel meie jaoks viimasele võimalikule päevale, 11. nov , sest 13-ndal oli meil juba kojulend Limast.
Oma MP kuupäeva oodates kolasime läbi kõik Cusco ja selle ümber olevad väärtuslikud varemed ja muud klotsid.
MP piletid olid 3 kategoorias, lisaks eraldi pilet Huayna Picchu´le, sellele kõrgemale ja teravale künkale MP taga.
Sellest on mul eriti tuline kahju, sest see iidne kivitrepp, mis sinna tippu viib, oleks olnud väljakutse- kitsas, kõrgete astmetega, järsk ja ilma käsipuudeta, piireteta. Kuskil vist lugesin, et sellele olevat surmatrepi nimi antud, kuigi kuskilt ei jäänud silma, et keegi oleks seal ka fataalselt kukkunud. Ühesõnaga see pole lumehelbekestele.

Võtsime MP piletiks 1 raja pileti, sest see läks kõige kõrgemale, parema vaatega terrassidele, aga ei pannud tähele, et siis MP varemete vahele ei lastagi, sinna on vaid 2 ja 3 rada. Polnud parata, tuli varemete vahel sujuvalt ja märkamatult imbuda 2 ja 3 raja turistide hulka, ühinedes suvalise grupiga.

Autoga MP alla ei saa, vaid Hydroelectrica raudteejaamani, kust saab rongiga Aquas Calientes'se. Seal ööbisime, öömajavalik on meeletu, puhtalt turistidele orienteeritud küla.
Turistinänn ja suveniirid oluliselt kallimad, kui Cuscos, rääkimata muudest kohtadest. Kuid ... valik ja sortiment on suurem ning kvaliteet näis ka olevat reeglina hea või väga hea.

Aquas Calientes'est spets bussi peale ja oledki MP'l.

Pidime nüüd noka Lima poole pöörama, et Limas veel ööbida ja puhtaks ning puhata saada. 13nda pärastlõunal pidime lennujaamas olema.

MP-st ärasõidu maanteel on pikad, põhjalikud ja kapitaalsed teetööd, st tööpäeva jooksul pidevalt on kuskil tee teadmata ajaks ajutiselt suletud, kitsendatud, ühesuunalisks muudetud. Ehitavad uut teed koos uute sildadega ja näis, et tööd jätkub veel kauaks.

Valisime Limasse sõiduks lühema variandi, ca 1100 km. Nii Google Maps kui ka Maps.me lubasid riigimaanteed (kaardil tee kategooria tähistus 2 numbriline).
Reaalsus oli selline, et see tee oli meie mõistes mitusada km külavahe kruusateed, auklik ja/või laines, kui ei olnud kruusatee, siis oli ikkagi auklik ja/või laines, sõidukiirus 5- 40 km/h.

Ühes külas õhtul hilja oli sõjavägi tee sulgenud, komandanditund, hommikul kuni 6ni kedagi läbi ei lasta. Miks? Pika väänamise tulemusel saime teada, et piirkond on ohtlik, narkobosside pärusmaa. Naersid pihku meie plaani peale jõuda järgmiseks õhtuks Limasse- esiteks on ka teisel pool narkobosse tee suletud, me ei saa enne 6 välja sõita ja teiseks on tee väga kehv ja kitsas, aga ok minge, kuid meie pole teid näinud ega lubanud ...
No läksime ja nii oligi, kitsas kurviline ja ropult auklik kruusatee kogu öö. Ühelegi narkobossile jalgu ei jäänud. Kell 3 öösel jõudsime teise roadblock'ini- suletud ja ei ühtegi hinge, kes võiks gringod lennuki peale lasta. Aga eks saimegi nüüd magada kella 6ni.

Kui lõpuks gepsu pealt nägid, et Pan Am Highway on juba lähedal ja Limani veel vaid paarsada km, siis leppisid GMaps ja maps.me kokku ja suunasid meid raudse järjekindlusega prügimäele mingi geto taha, kodutute lõkete ja karvutute koerte juurde.
Lõpuks tuli navig. äppe julmalt ignoreerides mõelda oma peaga ja voilaa ... kella 1 öösel jõudsimegi Limasse, hotelli pehme voodi embusesse.

Kokkuvõtteks, loll õpib oma vigadest- saime teada, et NII suures riigis ei ole mõistlik teha NII pikka (4000 km) roadtrippi, eriti, kui võib riigi arengutaseme järgi arvata, et enamus teesid, olgu need ka riigi põhimaanteedeks klassifitseeritud, ei ole mõnusalt ja kiirelt läbitavad. Kasuta lennukit, mugavaid busse, ronge, et jõuda kaugematesse linnadesse- kohtadesse ja rendi sealt auto, millega mööda ümbruskonna klotse ja vatterfalle ringi rallitada.

Aga Peruu oligi täpselt seda, mida varem lugesin- imeilusa loodusega, erinevad kõrbed, mäed, fantastiline lopsakas loodus soojadel kõrgustel, hull mitmekesisus. Ja head ning rõõmsad inimesed, nagu tegelikult igal pool.

Sim kaardist loe järgmisest kommentaarist