NB! Käesolev ei ole antireklaam ega sõimukiri Happy Traveli pihta, vaid minu isiklik hoiatus teistele – Happy Traveliga reisides olge valmis ohtrateks negatiivseteks üllatusteks.

Käisime Happy Travel´iga oktoobri keskpaigas loteriimajutusega Tenerifel. Kes kogu pikka juttu ei viitsi lugeda, neile lühidalt:

• hotell ei asunud lubatud kuurordis, vaid sellest väga kaugel
• kõigis Happy Travel´i hotellides olid odavaimad (halvimad) toad
• reisijuhid olid pehmelt öeldes äpud
• klienditeenindus oli olematu
• Happy Travel andis alaliselt valeinfot, et mitte öelda valetas näkku
• Suhtumine klientidesse oli rõve

Pikk jutt ise siis siin: Saabumine Reis väljus õhtul kell 17.10, mistõttu kaotasime ühe päeva reisist. Kohale jõudsime südaöö paiku, oli kottpime ja meid vastu võtnud vene-rootsi aktsendiga nõutu olemisega reisijuht ütles, et loteriimajutusega reisijad saavad kolmetärnihotelli kuurorti rahulikumas piirkonnas ja tema meiega sinna kaasa ei tule, ta läheb kindla hotelliga reisi ostnud klientidega. Näitas meile bussi kätte ja kadus. Kuurordi rahulikum piirkonnas - hing hakkas halba aimama.

Kuurort Siiski ei pabistanud me eriti kuurordi rahulikumasse piirkonda sattumise pärast, kuna reisi ostmisel ütles reisikonsultant korduvalt, et hotell asub Playa de las Americas või Los Cristianose kuurortis ning et reeglina on tegemist lihtsa apartementhotelliga. Seda, et hotellid asuvad neis kahes kuurordis, kinnitas ka Happy Travel´i reisikataloog „Puhas Puhkus, sügis 2007 - kevad 2008” (lk 51). Kui aga pimedas kihutavast bussist kuurortituled enam ei paistnud ja jätkasime teekonda pilkasesse pimedusse, hakkas hing veel enamgi halba aimama.

Transfeer Sõidu ajal oli kuidagi õõnes tunne, sest harilikult toimus ikka transfeeri ajal reisijuhi tervitus- ja sihtkoha tutvustuskõne. Seekord aga polnudki nagu ühtki „oma inimest” kohal, ainult umbkeelne bussijuht, kes muidugi sõidu ajal ei maininud midagi kraanivee joomise, taksohindade, kohalike kommete ega muu sellise kohta. Tegelikult ta ei maininud mitte millegi kohta mitte midagi. Tekkis tunne, nagu poleks loteriimajutusega kliendid üldse oodatud.

Hotell Hotelli juurde jõudnud, sõitis buss ära ja pimedas ei teadnudki kuhupoole minna ja milline see meie hotell ülepea välja näeb. Siiski leidsime retseptsiooni üsna hõlpsalt üles ja seal öeldi meile toanumbriks 136, esimene korrus – hing aimas juba täiega halba. Läksime piki hiigelsuurt hotelli muudkui edasi, kuni leidsime meie „trepikoja.” See oli hotelli kõige kaugemas tagumises nurgas. Siis selgus veelgi õõvastavam tõsiasi – meie tuba asus maapinnast kaks korrust allpool. Pimedasse keldrisse minemine viis ka mind lõpuks mu tüdrukuga samale tasemele ehk kergelt endast välja. Toas avastasime õnneks, et teisel pool asuv terrass on ikkagi maast paari meetri kõrgusel ja tuba polegi akendeta keldriboks. Jõudsin juba hetkeks rõõmustada ja tüdrukutki lohutada aga siis – meid tabas jube teadmine, et oleme hotelli köögipoolel: meie akna all oli hotellitöötajate autoparkla, akna kõrval hotelli prügikeskus ja et prügikonteinereid tühjendatakse, lohistatakse, visatakse ja kolistatakse öösel. Lärm oli hirmus, nii hirmus, et ma lõpetasin tüdruku lohutamise, tegin endale ühe rummikokteili ja olin lihtsalt vait. Tabasin end mõttelt, et oleme nagu ilma lauda reserveerimata restorani läinud, kus kelner juhatab meid kööki pliidi kõrvale, katab sinna laua ja ütleb, et seekord sööte restorani rahulikumas piirkonnas. Varsti proovisin prügivedajate kiuste magama minna. Voodis kahetsesin, et hispaania keeles ropendada ei oska, kolin oli tõesti jube. Halb aimdus oli tõeks saanud.

Teise päeva avastused Hommikul rõdule minnes märkasin sama korruse rõdudel nägusid, kes olid ka lennukis silma jäänud, nüüd olime kõik naabrid. Ei pidanud just geenius olema, et taibata, et meie toad on hotelli kõige odavamad nurgatagused kubrikud, rikkamad sakslased ja britid majutusid hotelli kesk- ja merepoolses osas. Happy Travel on seega kokkuhoidlik firma ja muidugi hoiab ta kokku klientide reisikvaliteedi pealt. Veel avastasime, et meile lubatud kuurordid on 50-minutlise bussisõidu või 20-eurose taksosõidu kaugusel. Tegin praegu väikese pausi ja arvutasin välja, et kuurorti rahutumasse ossa (loe: tegelikku keskusesse) sõidud bussiga võtsid nädala jooksul koos ootamistega aega 5 tundi ja 20 minutit. Seda on palju, kuna käisime seal vaid kaks korda. Veel avastasime, et meie kuurordi rahulikumas piirkonnas pole randa, kohalikke ekskursioone korraldavat reisibürood ega ka suveniiripoodi. Masendav. Meievanuseid noori oli käputäis, valdav enamus olid saksa ja briti pensionärid, kes millegipärast eelisatavad reisida väikeste koertega ja rääkida surmast (ootasime nendega kolmveerand tundi bussi, nad muust ei rääkinudki). Busse tuleb kaua oodata, aga see pole Happy Travel´i süü, nende süü on see, et me üleüldse pidime neid busse ootama seal väikeses külas. Callao Salvaje on muideks ta nimi. Avastasime ka, et Callao Salvaje on meile lubatud kuurortide hale ja miniatuurne koopia ning me tundsime ennast väga petetuna. Sama tundsid ka meie naabrid, kellega peagi sõbrunesime ja kes olid Happy Travel´i peale vaata et veel tigedamad kui meie.

Kontaktid Happy Travel´iga Esimene kontakt Happy Travel´i kohaliku reisiesindajaga leidis aset selsamal teise päeva hommikul, kuna olin nii endale kui oma tüdrukule lubanud, et esimesel võimalusel kontakteerun nendega, tuletan meelde nende lubadust hotelli asukohakuurortide kohta ja nõuan hotelli väljavahetamist. Helistasin seekord normaalset eesti keelt rääkivale esindajale ning ta lubas mu kaebused Tallinnasse edasi anda. Tema võimuses polevat midagi. Ütles vaid, et meie hotelli asukoht oli ka neile üllatus. Jäin ootama. Vastust ei tulnudki. Teine kontakt toimus infotunnil, kus vene-rootsi aktsendiga esindaja tutvustas meile Happy Travel´i ekskursioone Tenerifel. Kuna meil oli kindel plaan külastada Loro Park´i, läksime infotundi kuulama ja saime teada, et Loro Park´i külastus maksab 49 eurot. Küsisin, kas ma eksin rängalt, kui ütlen, et eelpool mainitud kataloogis (Happy Travel´i reisikataloog „Puhas Puhkus, sügis 2007 - kevad 2008” lk 35) on hinnaks märgitud 38 eurot. Sain vastuseks, et nii see tõepoolest on, hinnatõus oli ka neile üllatus. Jälle! Ütlen ausalt, minu jaoks on ikka vahe sees, kas mingi asi kahele maksab 1190 või 1540 krooni. Vahe on 350 krooni ja see on 22 eurot – Tenerifel vägagi korralik eine restoranis kahele. Pärast infotundi tõstatasin esindajaga ka meie hotellivahetuse teema. Tema küsis seepeale, et mis meie toal siis täpselt viga on. Selgitasin talle, et meie toa fenomenaalselt häiriv lähedus prügikeskusele pole niivõrd suur mure, kui on hotelli asukoht. Seepeale ta vabandas korduvalt ja tegi Happy Travel´i nimel mulle lahke ettepaneku juurde maksta ja teise hotelli kolida. Juurde maksta selle, eest, mida mulle nagunii oli lubatud?! Siis saabusid meie juurde ka tulivihased naabrid, kelle ees reisijuht samuti korduvalt väga vabandas ja mispeale naabritüdrukud ütlesid väga asjakohaselt, et Happy Travel´i vabandus ei too meie juurde randa, seltskonda, ööklubisid ega midagi muud. Ega ei too küll, isegi reisiesindaja pidi sellega nõustuma. Kolmas kokkupuude reisiesindajatega oli bussireisil Loro Park´i, kus see normaalset eesti keelt kõnelev esindaja pea pool teed meile Loro´st ja Tenerifest (eelviimasel reisipäeval) rääkis. Jutt oli katkendlik, konarlik ja keset lauset pidas ta nii pikki pause, et kiikasin üle istmete, ega ta juhuslikult pingutuse tõttu hinge pole heitnud. Ei olnud, lihtsalt kiilus vahepeal kinni kuhugi. Ja seda väga-väga tihti. Peale selle, ta suutis korduvalt mainida, et Tenerife on kolmnurgakujuline moodustis Atlandi ookeanis, pani ta ka tõsiselt meeldejääva pärli: ”Loro pargi akvaariumis näete te ka haisid; katsuda te neid küll ei saa ja nemad teid hammustada ka ei saa, aga põnev on ikkagi.” No anna kannatust! Poolel teel arutasid nad ka omavahel, et huvitav, kus me oleme ning kui nad jõudsid järeldusele, et neil pole meie asukoha kohta õrna aimugi, hakkasid nad närviliselt teeviitasid vaatama. Varjaku siis oma teadmatust, isegi reisijad hakkasid teeviitu piidlema ja kui nägime Loro pargi reklaami, vallandus bussis kergendusohe. See ikka ei ole päris normaalne. Ülim ebaprofessionaalsus torkas nende puhul silma igal sammul, endalgi hakkas täitsa piinlik. Lisaks palusid nad Lorosse sõites üles kirjutada show-de ajad, need aga ei klappinud tegelikkusega karvavõrdki – ei tea, kas nad mõtlesid ajad ise välja või oli seegi neile järjekordne üllatus

Tähelepanekud Bussisõidul Loro´sse ütles üks vanemapoolne meesterahvas muuhulgas hotellitubadest rääkides, et „me oleme oma keldriga juba ära harjunud.” See ju tähendab seda, et tema, kes on kindla hotelliga reisija, on ka majutatud keldrituppa - kõige odavamasse, mis hotellis saada on. Veel helistas reisiesindajale keegi toaga rahulolematu klient, kelle kaebus lubati Tallinnasse edasi anda. Jube tuttav tuli ette. Esindaja helistaski õige pea ja mainis telefonikõnes, et „klient pole toaga rahul, kuna tal pole merevaadet” ja et „muidugi on tubadel hinnavahe, aga ta pole nõus juurde maksma.” Taas kord sain kinnitust sellele, et Happy Travel majutab kõik oma reisijad hotellide odavaimatesse tubadesse. Masendav.

Kokkuvõtteks Kogu reisiseltskond, kellega suhtlesin, oli Happy Travel´i ilmselge „odavalt läbiajamise” poliitika tõttu väga tujust ära ja mõned lubasid isegi asjale ametliku käigu anda. Saar ise oli aga väga lahe ja kui Happy Travel´iga just kokku ei puutunud ja hotellis polnud, oli reis tore, aga Happy Travel – una pistola por favor!