Tenerife

Esmakordselt Tenerifele tulijaile on mul tungiv soovitus järele mõelda, milleks saarele tullakse. Kui eesmärgiks on rannapuhkus, siis ajavahemikus oktoobrist aprillini tuleks pigem eelistada saare lõuna- ja läänerannikut. Pilviseid päevi ja vihma tuleb lõunaski (seda viimast küll harva) ette, aga põhjakaldal on see talvel peaaegu et garanteeritud. Kes rannas vedelemisest ei hooli, see võib julgesti ennast ka põhjapoole sisse seada: loodus on seal lopsakam, tõele au andes pole loomulikku rohelust lõunakalda kivikõrbetes peaaegu üldse ja keskkond loomulikum – pea miljonist kohalikust elab lõviosa just põhjakaldal. Looduslikule mitmekesisusele (ikkagi 5 taimkattevööndit!) ei jää sugugi alla ka Tenerife kultuuriline ja sotsiaalne killustatus. Et geograafiliselt asuvad Kanaari saared transatlantiliste kaubateede sõlmpunktis, on saarte peremeesteks pürginud sajandite jooksul pea kõik impeeriumid ja ajaloolised pöörded on tihti olnud ühtviisi nii järsud kui ka draamatilised, lisaks XX sajandil toimunu, kus vaesusest tingitud tohutule emigratsioonile järgnes diktaator Franco poolt initsieeritud majanduskasv, nn „Hispaania ime“, mis ka Tenerife hoopis uuele kursile pööras. Selleks kursiks on loomulikult turism, peamiselt massiturism. Nii ongi Saaremaa suurusel (aga peaaegu neli kilomeetrit kõrgel) saarel tänaseks kõrvuti igati kaasaegsed linnad, lõunapiirkonnas lokkav ning muudkui laienev turismitööstus ja sisuliselt feodaalne, agraarne kohalike külaühiskond, kus pensioniealistest julgelt pooled kirjutada ei oska. Ning ligi miljoni elaniku elaniku kohta mitte ühtegi kutselist teatrit. Aga tulge ja vaadake ise! Teksti autor on Tenerife Kompassi juht ja saare giid Olavi Antons Tenerifekompass.com
Suunakood
Valuuta
40
296