Võtsin Arusha Rahvuspargis jalgsisafari. Olime kahekesi- mina ja giid, AK 47-d üle õla rõõmsalt kõlkumas. Muideks, lõvisid seal polegi, suurematest loomadest pühvlid ja kaelkirjakud, väiksematest tüügassead ja paavianid. Jalutasime-matkasime ühe joani, sain ka botaanilise ja zooloogilise sissejuhatuse. Samast firmast võtsin ka teise jalutuskäigu, kus läksime kohaliku noormehega mööda Kili nõlva tema vanemate kohviistanduse, kus korjasime ube ja röstisime, ühesõnaga- valmistasime arhailisel viisil kohvi. Jalutuskäigul hiilgas mu teejuht taimede tundmisega.  Päris Lõuna-või Kesk-Ameerika laadset botaanilist õppetundi vist Aafrikas polegi saanud, võib-olla siiski Lõuna-Aafrikas, kus giidi-autojuhiga tiirutasime 2 nädalat ringi. Tal oli auto erinevaid teatmikke täis.

Me võtsime Veigoga Ugandas miskis külas kohaliku muuseumi töötaja, kes tegi meile poole päevase  (3 tunnise) retke küla ümbruses. Saime kohalikust elu-olust kihvti ja ausa ülevaate, aga botaaniliselt või väikevormisliselt peaaegu ei midagi. Pärast vaatasime, et olime muuseumi külaliste raamatu alusel sel aastal vist 13 ja 14-nes külaline, aga käes oli juba september.

Tundub, et huvitun sektorist, mis on täitmata. Samas näiteks igasugu botaanilised ekskursioonid ja retked on Euroopas ometi väga tavalised. Ja olen putukaretkele isegi Eestis saanud liituda. Samas oli osalejate tase väga erinev, seega kulus aur elementaarsete aluste selgitamisele ja minu ootatud tippsündmused ei leidnudki aset :)

Käisime just mehega Lääne-Ugandas Rwenzori mägedes. Üks giididest tundis väga hästi nii linde kui taimi. Näitas erinevaid endeemseid liike, sh imelisi kohalikke lobeeliaid. 3500 meetri peal kasvavad seal veel puud ja põnevad taimed.

Kallivõitu on, aga tasub ära.