Soovitusi Inca Trail´i matka korraldajate osas?

Said soetatud piletid Peruusse juunikuuks. Reisi eesmärk on läbi teha Inca Trail´i (inkade raja) ning näha ära Machu Picchu. Tean, et rajale ligipääs on limiteeritud. 2013.a matkaload tulevad müüki jaanuaris 2013.a. Arvestades, et juuni on tipphooaeg, peaksime oma reisi paika panema nüüd võimalikult kiiresti, et jõuaks neid lube veel kätte saada. Grupis on meid 6.

Oleksin tänulik, kui keegi oskaks soovitada häid matkakorraldajaid, kes Inca Trail´i trippe korraldavad. Oluline on kvaliteet ning paigas hinna ja kvaliteedi suhe.

Jagage palun oma kogemusi erinevate matkakorraldajatega:)

Tänud!

Mina võtsin Kanada seiklusturismi GAP-Adventures'e Peruu programmi, kus Inca Trail on asendatud Lares Trail'ga (põhimõte sama, lõpeb Machu Picchu's). Erinevus see, et vähem rahvast ja kurud, mida ületatakse, on kõrgemad. Ja näeb kohalike elu mägedes rohkem. GAP-il oma kohalik firma opereeris (kokad, giidid, laamad+muulad+hobused), kuid GAP-i enda üldreisijuht oli ka kaasas. Olin Peruus esimese ja viimase nädala omapead, kuid 2 nädalat rändasin koos GAP-ga (Machu Picchu, Lares' rada, Titicaca, Amazonas). Igavesti lahe oli, meil selline väike seltskond, mis koosnes kanadalastest, ameeriklastest, norrakatest ja brittidest+eestlane, 12 nägu. Vt. ka: http://www.gadventures.com/trips/independent-lares-trek/TSPILN/2013/itinerary/

Aega meie reisist juba läinud, nüüd vist viimane aeg midagi kirja panna:)

Piletid said ostetud detsembri alguses, Air Euroopa hüpersoodukaga 340.- eur (algus Barcelonast, lõpp Pariisis). Detsembri lõpus hakkasime uurima võimalikke Inca trail´i korraldajate kohta ja kokkuvõttes jäi sõelale kaks firmat: Llama Path (http://www.llamapath.com/) ja Peru Trecks. Kokkuvõttes otsustasime erinevate review´de pinnalt siiski Llama Path´i kasuks ja ei kahetsenud. Korraldus üli super, hinna ja kvaliteedi suhe väga paigas. Tavahind 4-päevasele matkale oli 2013.a 599.- USD, ISIC-uga tudengile 560.- USD, lisaks nn half-porter oli 70 USD (half-porter kannab 7 kg tellija isiklikku kraami), full porter 140 USD. Kolm meie kuuesest grupist võtsid lisaraha eest ka pileti Wayna Picchu otsa (65 USD). Tuur algas varahommikul Cuscost, sealt viidi meid hommikusöögile mingisse külla (h/s eest pidi ise maksma), seejärel viidi Inca trail´i sissepääsu juurde. Grupis oli meid 14 inimest kokku (6 meie seltskonnast ja siis 2 USA paari, üks Indiast ja üks Itaaliast). Giide oli kaks - peagiid ja siis nö small guide, kes kõndis alati kõige viimasena ja kandis hapnikkuballooni. Rada iseenesest füüsilises plaanis raske ei olnud, kuid mitmel tekkisid erinevad probleemid. Minul isiklikult tekkis hapnikupuudus, seda vaatamata 2,5-päevasele kohanemisele / aklimatiseerumisele Cuscos. Eks see olegi individuaalne - igatahes seda võin kinnitada, et rauapuudus veres ja sellest tingitud kehvem hapnikuomandamine lööb 3600+ m juures ilusti välja:) Aga üleelatav, tuleb ainult rahulikult võtta, siis ei lähe ka hapnikuballooni tarvis. Majutus on rajal telkides, mida tassivad porterid. Meil olid kaasas oma magamiskotid jms. Sooje riideid tuleb rohkesti võtta - kui päeal oli temperatuur ca 30 ringis (juuni keskpaik)m siis öösel ikka tõeliselt külm, nii 7 kraadi. Päeval t-särk ja šortsid, öösel soe pesu, villased riided, sokid ja müts ning magamiskotti kaasa kehasoojendajad. Hommikuti soojendati ilusti igaühele kausitäit vett ka, et parem oleks pesta. Tassisime kaasa väga palju joogivett, sest pakutav vesi oli mingi väga imeliku maitsega keedetud ja puhastatud vesi - mina seda igatahes juua ei suutnud. Samas tuleb tõdedad, et ega me väga palju ei joonud ka. Oleks pidanud ehk rohkem. Kokk pakkus imemaitsvat hommiku- lõuna- ja õhtusööki. Meie tellisime endale taimetoitlaste toitu ja see oli iga kord täiesti imemaitsev. Samas proovisime ka teistele meie grupiliikmetele valmistatud lihatoite ja needki viisid keele alla. Tavapärane lõuna- ja õhtusöök oli kolme-neljakäiguline - eelroad, supp, pearoad ja magustoit. Justnimelt road - valikus oli alati vähemalt kaks erinevat varianti. Kokateed pakuti liitrite viisi:) Rajal sai nähtud mitmeid inka varemeid, mis siiski kõik olid omapärased ja huvitavad. Mõned meie grupist küll otsustasid mõne järjekordse "kindluse" asemele laagrisse suunduda, kuid mul on küll hea meel, et midagi vahele ei jätnud. Eks pärast 8 tundi mägedes kõndimist, eriti kui hingata ka ei saa:), oli teinekord mõte, et mis ma ikka jälle neid varemeid vahin, samasugused nagu eelmised ju. Aga kui see kiuslik väsimus saab ületatud, on tulemuseks ikka imelised vaated ja elamused. Kõige raskem füüsiliselt oli teine päev, kui "teha" tuleb kõige kõrgem kuru (4215 m) ning seejärel teine, veidi madalam, lisaks u tund aega treppidel alla - nii mõnigi kurtis pärast põlvevalu. Psühholoogiliselt oli mulle kõige raskem viimane ehk neljas päev. Äratus oli umbes 2-3 paiku öösel, tuli oodata nö Machu Picchu tee avamist. Seejärel u 2h mööda kitsast teed, et jõuda päikesetõusuks Päikesevärava juurde. Aga need viimased tunnid on ikka kole keerulised - suhteliselt magamata, kolmest päevast üsna räsitud, külmas pimedas avamist oodanud ja siis mööda sisuliselt vertikaalseid treppe üles roomanud, poetas nii mõnigi teel kohatud turist pisara. Aga kohale saabudes ja Machu Picchut nähes on tunne võimas. Lihtsalt tekib tunne, et neid 3,5 rasket päeva polegi selja taga. Lihtsalt imeline ja vaade muidugi vapustav. Kusjuures, kui Päikese värava juurde jõudes oli mul tunne, et täiendav ronimine Wayna Picchu otsa jääb jõu puudumisel ära, siis umbes 2 h hiljem oli kõik täiesti ideaalne ja jumal tänatud, et mees mu algset vastupanu murdis ja Wayna´le kaasa tiris. Eks see üles ronimine oli veidi väsitav, aga vaade see-eest igat higipiiska väärt. Muidugi nagu hiljem enda nahal ära proovisin, oli Waynalt alla ronimine märkimisväärselt suurem väljakutse, kui mööda treppe üles . Tuuri tellides sai kohe Llama Path´iga tehtud diil, et tahame võtta hilisemat rongi. Tavapäraselt lähevad turistid 16.30 rongiga, kuid mõnikord ka 14.55 rongiga. Meie kindel soov oli saada piletid 18:45 või hilisemale rongile ja Llama Path oli ilusti nõus seda organiseerima. Omakorda pidime seetõttu loobuma transfeerist Ollantaytambost (kuhu sõidab rong) tagasi Cuscosse, aga see meile probleemi ei pakkunud. See-eest saime kauem Machu Picchul ringi vahtida, seejärel Aguas Calienteses mõnusalt tsillida ja õhtustki süüa. Rongisõit oli väga lõbus ja tore, pakuti isegi süüa ja juua. Ollantaytambosse jäime ööseks ja järgmine päev võtsime "bussi" tagasi Cuscosse. Kokkuvõttes täiesti unustamatult äge kogemus. Kui vähegi füüsiline vorm kannatab, soovitaks just Inca trail´i kaudu Machu Picchule minna. Väga-väga vahva:)

Kas kellelgi oleks veel kogemusi jagada Inca Trail matka osas (just korraldajate koha pealt)?

Oleme kolmekesi minemas järgmise aasta mai alguses, kas keegi ehk plaanib matka samale ajale?

Kas keegi käinud ka Salcantay trekil, mis on alternatiiv inka rajale?Eelarve väga ei võimalda Inca traili või annaks kohapeal kaubelda soodsama pakkumise kui internetis olevad (soovime minna märtsis, mis on low season)?