Viimased kommentaarid

Kas keegi on ehk liikunud Telavist Kazbegi poole otse, ilma Tbilisisse naasmata? Telavi ja Kazbegi vahel on täitsa olemas tee ja eelduslikult külade vahel ka marsrutkad? Internetiavarustest kuigi palju infot ei leia - üks päris vana postitus LP foorumis on vist kõige informatiivsem: https://www.lonelyplanet.com/thorntree/forums/europe-eastern-europe-the-caucasus/georgia/kakheti-to-kazbegi

Kas keegi on seda teekonda (hiljuti?) läbi teinud? Kõik mõtted ja kogemused väga teretulnud.

Aitäh!

Mainin juurde, et kuigi tavapäraselt saab selliseid "üleliigseid" kohvreid lennukist väljudes nn käru pealt, siis kord lennates Ryanairiga Roomast Brüsselisse sain ma oma kohvri hoopis Brüsselis lindi pealt (kust tavaliselt saab nn checked-in pagasi). See oli väga veider, sest mõistagi Roomas kleebiti kohvrile peale ainult pisike sildike lennunumbriga ja ei muud. Kui korjasin oma kohvri Brüsselis lindi pealt, siis mõtlesin, et ikka eriti kummaline lähenemine - mu pagas ei oleks kadumise korral kuigi hästi leitav ju, sest triipkoodi ega muid andmeid, mis pagasisildil tavaliselt on, seal Roomas väravas kleebitud paberil muidugi ju polnud. Õnneks läks hästi :)

Kas keegi on hiljuti liikunud Koreast Jaapanisse laevaga? Vaatasin küll ka seda ülal viidatud lehekülge, kuid seal olev info omakorda viitab suuresti leavakompaniide lehekülgedele, mis on enamasti korea keeles :)

Saan aru, et olemas kahte tüüpi laevareise - kiirlaev (ca 2,5-3h) ja aeglane laev (ca 7-8 h). Oleks tore, kui keegi oskaks jagada teavet nende laevade ja tingimuste kohta, samuti mis hinnaklassis on piletid? Leidsin, et aeglase laevaga peaks saama ca 20 eur / inimene. Aga mis on kiirlaeva pileti hind? Eeldan, et laevapiletid tuleks ette broneerida? Ehk juhtub keegi teadma, kui pikalt ette on broneerimine võimalik ja vajalik ning kas seda on võimalik teha online ilma korea keele oskuseta? :)

Tänud!

Kui vedajaks on EL vedaja, siis on kompensatsiooni saamise õigus ka nn kolmandast riigist ELi lennates. Samas on oluline, mis on edasilükkamise põhjus. Kompensatsiooni ei saa, kui tegemist on plaanipärase lennuplaani muutmisega, millest teavitatakse pikemat aega ette. Tehnilise rikke korral aga näiteks peaks saama kompensatsiooni.
Veigo viidatud teemas on tõesti põhjalik arutelu sel teemal.

JanarS,
Seda kindlasti, et pagas oleks maha tõstetud. Selles pole kahtlustki. Aga muidugi ei väärinud olukord seda, et hakata mööda Amsterdami lennujaama oma pagasit taga ajama ja mine tea, kuidas selline trall üldse laheneks jt. Sellele ei olnud küll plaani ega soovi aega kulutama hakata - ma isegi ei kujuta ette, kust seda pagasit saab hiljem kätte, millist turvakontrolli see kott läbib jne. Seda ma pole ise proovinud ja ei tahaks proovida ka :)

2016.a veebruaris ostsin emale piletid Vilnius-Istanbul-Colombo-Istanbul-Vilnius 400 eur-ga (kõige odavamad olid mingi 370 eur, aga kuupäevad ei sobinud). Vilniusesse emps läks mingi AirBalticu soodukaga mingi 50 euri edasi-tagasi. Istanbulis olid lühikesed ümberistumised.

Ega mul seal muud teha polnud, kui kogu marsruut lennata. Pagasit maha jätta ei tahtnud kindlasti ja käsipagasiks seda võtta samuti ei olnud võimalik. Nii et lendasin siis Düsseldorfi. Delta letist saadud seisukoht ei jätnud mingit muud valikut.

Käisime suvel. Lendasime Surabayast Kalimantani linna nimega Pangkalanbuun. Lennufirmaks oli KalStar Aviation, tutikas lennuk. Pileti hind 2 päeva ette ostes oli ca 55 eur. Sihiks oli meil Tanjung Puting rahvuspark, mis pidi olema väga hea koht poolmetsikute orangutanide vaatamiseks. Ja oli seda ka - tegime 4-päevast paadituuri jõel ja jäime väga rahule. Pargi külastamiseks tuleb rentida klotok (paat), mida saab siis kas tervikuna endale rentida või jagada teistega. Me tuuri ette ei broneerinud, kuigi olin eelnevalt paarile korraldajale kirjutanud, et hinnatasemes selgust saada. Lennujaamas oli kohal ühe firma esindaja, kelle kohta oli netis ja LP-s head juttu kirjas ja jõudsime ca 5 minutiga igati rahuldava tulemuseni. Nende kodukas: http://www.borneowisata.com . Kui soovid selle tuuri kohta rohkem infot, anna märku - saan pikemalt kirjutada. Kokkuvõttes aga saan öelda, et jäime väga rahule - kõik oli väga hea, sh nii paat, kokk, toit kui park ja orangutanid. Kuivõrd me läksime Malaisia poolele pärast Kalimantani, siis ei oska isiklikult võrrelda seal asuvate orangutaniparkidega. Aga vähemalt ema juttude ja piltide järgi vaadates tundub, et Malaisias on tegemist ikkagi oluliselt piiratuma alaga ja orangutanid on inimestega oluliselt rohkem harjunud. Tanjung Puting oli aga super kogemus.
Kahjuks mujal Kalimantanil seekord käia ei jõudnud, liikusime Pangkalanbuunist otse (niivõrd-kuivõrd see võimalik:) ) edasi Malaisia poolele Kuchingi.

Olime Ida-Timoris 8 päeva juulikuus. Kohale lendasime Darwinist lennufirma Air North lennuga, hinnaks ca 200 eur per inimene. Riiki sisenemine viisavabalt. Piirikontrollil moodustus kaks järjekorda, traditsiooniliselt võtsime koos teiste valgetega kohta pikemasse järjekorda. Lähemalt uurides selgus, et pikem on hoopis ""visa on arrival" järjekord ja kuivõrd meile teadaolevalt peaksime me saama maale ilma viisata, läksime lühemasse sappa. Ees oli ainult paar inimest ja tundus suhteliselt uskumatu, et meie Eesti passiga seal peaksime olema. Piirivalvur keerutas passi mitu korda ja küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma peaksin ilma viisata maale saama. Kinnitasin seda ja palusin tal kontrollida - Eesti on viisavabastusega riikide nimekirjas. Ametnik kehitas õlgu ja lõi meile templid passi. Olimegi riiki lubatud.
Lennujaam on imepisike ja teha pole seal mitte kui midagi. Taksojuhtide hord ümbritses meid kohe kui turvaalast välja tulime ja kõigepealt hakati nõudma midagi 15 USDi kanti. Netist leitud info kohaselt on õige hind siiski nii 6-8 USDi ja pika kauplemise peale saime diili 6-7 USDi peale (täpselt enam ei meenu).

Peatusime Dive Timor Lorosae hostelis kahekohalises toas (http://divetimor.com/, hinnaks 45 USD/öö). Dili ise on tolmune ja alles (taas)arengujärgus olev pealinn. Inimesed on sõbralikud, turiste just ülemäära palju pole. Vaadata pole ka just eriti palju - pigem on huvitav niisama ringi kolada selles turistide poolt veel pigem avastamata kohas. Käisime sukeldumas ka - kahjuks ei saanud minna Atauro saarele, mis pidi olema väga vinge sukeldumispaik. Aga sukeldumispaat oli katki ja seega ei saanudki minna. Dive Timor Lorosae seltskond oli väga tore ja minu hinnangul oli see üks professionaalsemaid sukeldumiskeskusi, kellega seni sukeldunud.
Iga esmaspäeva õhtuti läheb kogu keskuse seltskond, sekka huvilised külalised, kohalikku randa prügi korjama. Ja prügi on Ida-Timoris väga suur probleem. Imekaunid rannad on prügist üle ujutatud. Prügikorjamine võtab aega kuni paar tundi, iga nädal võetakse ette erinev rannajoone jupike.
Ida-Timorisse minnes oli meil plaanis külastada kahte kohta - Atauro ja Jaco saared. Atauro külastamine ei ole iseenesest enam midagi ülimalt keerulist, Dilist läheb sinna laupäeviti ja pühapäeviti kiirpaat (1 tund), üheotsa hind sõltuvalt klassist 10-30 USD. Lisaks sellele on miski aeglane paat, mis käib neljapäeviti ja aega kulub 3 tundi. Selle kohta me infot eraldi ei küsinud.
Jaco saar on aga riigi idatipus asub paaradiisisaar, mida kohalikud peavad pühaks ja seetõttu ei ole saarel võimalik peatuda. Küll aga on võimalik peal päeva veeta.
Jaco saarele saamine on väga suur ettevõtmine ja ajal, kui me Dilis olime, ei olnud seda kohta külastanud veel ükski sukeldumiskeskuse töötaja. Jaco saarele pääsemiseks peab eelkõige saama Tutuala külla saare idarannikul, ca 250 km Dilist. Vahemaa tundub küll lühike ja uurime, kuidas kohale saada. Paraku tuleb selle vahemaa läbimiseks kas rentida auto (ja seda eelkõige allroad, sest osa teest on tavasõidukiga läbimata) koos autojuhiga (hind ca 150+ USD / päev), sest niisama ilma juhita kas ei rendita üldse või siis äärmiselt kalli hinna eest (hind 100+ USD/ päev). Ilma juhita rentimist keegi kindlasti ei soovita, sest teeolud olla kohutavad. Teine variant on liikuda kohaliku transpordiga, aga see võtvat ülikaua aega. Otsustasime siiski just viimase variandi kasuks. Saabudes Dili bussijaama küsisime, kui kaugele on meil võimalik kohe liikuma hakata - kas kohe idaranniku suunas või tuleb kuskil bussi vahetada. Saime kohe kiiresti bussi peale, mis liikus Baucau linna - Dilist ca 130 km eemal. Buss oli pungil rahvast täis, suur osa meesreisijatest vahetpidamata suitsetas, tee kulges piki mereäärt ja mägedest üles-alla. Mitme pöörde peal kohalikud lõid risti ette ja palusid jumalal neid hoida. Arvestades bussi üldist seisukorda tundus selline lähenemine asjale täitsa asjakohane, sest pidurite seisukorras ei saanud 100% kindel olla, kuid see ei takistanud bussijuhil sooritada väga julgeid manöövreid. Umbes pooltel bussis olijatel läks süda ka veel tagatippu pahaks ja kogu see värk oli kenasti bussis põrandal. Kui me ca 4-5 tundi hiljem Baucausse jõudsime, ei olnud enam mõtteiski proovida kohe edasi sõita ja jäime Baucausse ööseks. Tegemist on koloniaallinnaga, kus peaaegu mitte keegi inglise keelt ei räägi ja kuigi seal on paar majutuskohta, ei satu sinna turistid vist kuigi tihti. Baucaus on üks ülimalt uhke majutuskoht Pousada de Baucau, kus öö maksab ca 70 USDi. Seal me siiski ei peatunud ja valisime oluliselt tagasihoidlikuma versiooni, kus kahese toa saime 25 USDiga. Baucaus on täitsa toredad söögikohad ja sisustasime seal nn vanalinnas kolades pool päeva kenasti ära. Hommikul hakkasime aga edasi liikuma ning küsisime soovitusi Tutualasse jõudmiseks. Otse Tutualasse Baucaust midagi ei sõida, valida saab Lospalose või Lautemi vahel. Kumbki pole tegelikult päris see koht, kuhu me minna tahaks. Aga kogutud info kohaselt saab Tutualasse bussiga ainult Lospalosest, seda ainult kord päevas varahommikul. Kui see variant ei peaks sobima, tasub igal juhul hüpata Lospalose poole liikuva sõiduki peale ja loota, et ehk õnnestub Fuiloro ristmiku pealt saada küüti edasi Tutualasse. Hakkasime kohe hommikul "hääletama" Lospalose suunas liikuva bussi või marsa peale. Paar tükki olid juba pungil täis, aga umbes kolmas või neljas võttis meid peale. Baucaust Fuiloro ristmikuni on teoreetiliselt 80 km. Tegelikkuses võttis see sõit aega aga ca 7 tundi. Kõigepealt läks in the middle of nowhere rehv kati, selle vahetamine võttis pea tunni. Kuivõrd aga ilma varurehvita Ida-Timoris liikuda kindlasti ei tasu, siis hiljem kulus pea tund aega sellele, et rehvitöökojas katki läinud rehv parandada - nii oli meil taas varu olemas. Sekka mitmed söögi- ja joogipeatused, mutta kinnijäämine ning üldine kiirus 30-40 km/h. Fuiloro ristmikule jõudsime juba kl 4 paiku õhtul ja olime selleks ajaks ainukesed bussi jäänud reisijad. Algne plaan hakata Fuilorost hääletama Tutualasse (või siis vajadusel jala minna) tundus juba kahtlane, sest kell oli palju. Kokkuvõttes leppisime marsajuhiga, et ta ei sõidagi Lospalosesse, vaid viskab meid otse Tutualasse. Kl 5 paiku õhtul olimegi Tutualas. Seejuures ma arvasin, et see marsarent hõlmab ka selle, et mind viiakse otse rannikule, kus hommikul saaksin Jaco saarele minna. Nii see aga pole - Tutualasse jõudes selgus, et rannik on sootuks eemal ja sinna ei sõida mittemidagi. Rannikuni on Tutualast ca 8 km läbi džungli.
Kuivõrd olime siiski seadnud sihiks samal päeval mere äärde jõuda, hakkasime jala ranniku suunas liikuma. Seal oli isegi miski teelaadne asi, mis oli aga nii lagunenud ja nii järskude tõusude ja langustega, et ma kahtlesin, kas üldse mingi sõiduvahend suudab seda läbida. Kõmpisime hämaras ligi 2 tundi, päris imelik oli - inimesi nägime umbes esimese 2 km jooksul, seejärel olime ainult meie kaks õhtuhämaruses keset džunglit. Suundumas mere äärde teadmata, mis seal ees täpsemalt on. Lonely Planeti ja internetist leitud info kohaselt pidi rannas olema kaks majutuskohta - lootsime, et need jätkuvalt eksisteerivad ja et vast mingi magamisase meile ikka leitakse.
Mere äärde jõudes avastasime ennast Euroopa Liidu rahalisest toetusest teavitava plakati ees - ja kahes suunas metsa kaduva tee ristil. Paremal pool tundus valgus olevat, läksime sinna. Nägime maju ja paaris kohas põles ka tuli. Olime õnnest juba hüppamas kui selgus, et tegemist polegi hotelliga, vaid hoopis kalurite majakestega. Majutuskohad olla hoopist ristmikult vasakul pool. Ja oligi! Pilkases pimeduses metsas kõndides sõitis meist muuhulgas ka auto! Tundus, et midagi seal peaks siiski olema. Esimesena leidsime Valu Sere Guesthouse´i - kohaliku pere poolt ehitatud majutusasutus, kus külalised ööbivad puuhüttides. 1 tuba = 1 hütt. Aknaklaase ees pole, voodi asemel põrandal madrats, aksessuaariks sääsevõrk. Hind 25 USD / öö. Küsisime endale kohe süüa ja õlut ning vajusime merekohina taustal magama.
Hommikul ärgates oli vaade uskumatu - türkiissinine vesi, valmis ja valge liivarand. Taamal paistis imekaunis Jaco saar. Selgus, et Valu Serest edasi on kohe ka teine majutuskoht, oluliselt peenem (ja kallim) Lakumorre Guesthouse. Meile muidugi igal juhul sobisid soojale meretuulele avatud hütid paremini kui konditsioneeritud toad, nii et kolima ei pidanud.
Jaco saarele pääsemiseks tuleb teha diil kohaliku kalamehega, kes 20 USD eest (inimese kohta) üle kitsa väina saarele viib ja kokkulepitud ajal järgi tuleb. Püüdsime ka kaubelda, aga see kohe üldse ei töötanud - hind on fikseeritud ja alla ei anta ainsatki dollarit.
Aga saar on imeline. Esimest korda läksime sinna reede hommikul ja olime terve päeva vist ainukesed inimesed tervel saarel. Ilus-ilus-ilus! Laupäevaks oli kohaele tulnud mitu Dilis töötavat eurooplaste seltskonda ja siis tuli saart "jagada" mõne paarikesega.
Tagasi Dilisse minek eeldas eelkõige taas Tutualasse saamist. Uurisime Lakumorre´st, ega neilt mõned külalised sel päeval ära ei lähe või äkki saab mingi tasu eest külasse sõita. Omanik ütles, et läheb küll lõuna paiku Tutualasse, hind oleks 25 USD inimese kohta. Tundus ikka liigne ja nii läksime tagasi samal viisil nagu tulime - jala. 8 km pole midagi erilist iseenesest, ainult palav oli. Olime juba peaaegu külasse jõudnud kui kuulsime taga autohäält ja üks puhkajate paar, keda rannas nägime, pakkus meile küüti - otse Dilisse. Rootsist pärit naine töötab rahvusvahelise organisatsiooni juures ja portugallasest mees on Timori riigiametnik. Selgus, et randa saab autoga sõita küll, aga see peab olema väga kõrge vedrustusega neliveoga off-road sõiduks mõeldud vahend. Tee Dilisse kulges hoopis rahulikumalt, mõnusamalt, aga ka kiiremalt - nägime samas tee peal ka mitmeid kohti, mida poleks ise kindlasti leidnud.
Tagatippu pakkus rootslanna meile peatumiseks oma korteri - temal oli puhkus ja ta oli hoopis peigmehe pool ööbimas. Põtkisime alguses vastu, aga lõpuks võtsime pakkumise vastu ja saime paar ööd kohaliku standardi järgi luksuslikus korteris puhata, enne kui järjekordse oksetripi bussiga ette võtsime - Dilist Indoneesiasse Kupangi.
Kuigi Jaco saarele jõudmine oli vaevarikas ja väsitav, oli see ikka igat higipiiska väärt. Väga väga ilus koht, kus aeg peatub ja tundub, nagu oled täiesti maailmalõpus.

Ida-Timorist veel nii palju, et hinnad on Aasia kohta keskmisest oluliselt kõrgemad. Tegemist ei ole budget sihtkohaga - isegi väga koonerdades ei ole seal võimalik läbi ajada sama summaga, nagu näiteks Indoneesias. Teenuste tase on alles lapskingades, sest massturism pole veel kohale jõudnud. Aga minu meelest see tegigi seda paika nii eriliseks - justkui avastaks midagi täiesti uut ja teistmoodi. Keeruliseks teeb reisimise kahtlemata asjaolu, et inglise keel ei ole kuigi räägitav. Meile oli tohutult kasu minu algelisest hispaania keele oskusest, sest see on portugali keelega veidi sarnane ja nii õnnestus ennast väljendada. Keeleoskusega saaks kindlasti oluliselt rohkem kohalikega suhelda, sest nad tahtsid väga rääkida - aga portugali keele oskamatus tegi oma töö.
Igal juhul jättis Ida-Timor äärmiselt positiivse mulje ja tahaks seal veel ringi sõita.

to improved:
Absoluutselt nõus, seetõttu tõin just selle konkreetse keskuse välja koos kodulehega - sarnasenimelisi on seal mitmeid. Tegin enne sinna parki minekut päris põhjalikku eeltööd (ma reeglina üldse ei käi "loomakeskustes") ja vähemalt toona (see oli muidugi päris mitu aastat tagasi) oli tegemist tõepoolest heategevusliku organisatsiooniga, kus tõepoolest tegeleti loomade aitamisega. Niipalju kui olen siiani nende tegevust jälginud, tundub, et nad jätkavad samal kursil.

Olles väga palju reisinud ja näinud väga erinevaid loomadega seotud atraktsioone, mis minus enamasti eelkõige tülgastust tekitavad, siis see konkreetne koht selgelt erines ning raha lõhna seal tunda ei olnud. Seda erinevalt näiteks Tiger Park´ist, kuhu me läksime esmärgiga vaadata, mis seal siis päriselt toimub - ootused olid madalad, kogemus veelgi masendavam. Ei meeldinud ja ei soovita. Elu sees ei usuks, et neid tiigreid seal ei uimastata. Täiesti masendav.

Minule Chiang Mai väga meeldis. Olime kohapeal vist umbes 3 päeva, kolasime niisama ringi ja vaatasime kohalikku elu. Lisaks on Chiang Mai lähedal selline koht nagu Elephant Nature Park (https://www.elephantnaturepark.org/). Ma olen igasuguste elevandi- ja muude loomaatraktsioonide vastu, sest kõik need elevandisõidud jt on oma olemusel looma väärkohtlemine. See park on aga teistsugune ning jättis äärmiselt sümpaatse mulje. Tegemist on päästetud elevantide koduga - sõita elevantidel seljas seal ei saa, aga saadav emotsioon on üliäge ja väga positiivne. Soovitan väga.

Uus reisiaasta on juba ilusti alanud, aga jagan siiski mõningaid mälestusi ja plaane siin.
Eelmisel, st 2016.a sai üsna palju reisitud - tegime lõpuks teoks veidi pikema reisi ja avastasime maailma tervelt 3 kuud järjest. Selle aja jooksul sai nähtud väga põnevaid kohti ja meeldejäävama paiga osas on raske valikut teha. Aga ilmselt oli kõige rohkem ootusärevust tekitanud reis Tongale - see oli meil pikki aastaid selline unistuste sihtkoht. Ärge küsige, miks. Ei tea, lihtsalt oli. Lisaks oli aga ülimalt meeldejääv trip Ida-Timori idas asuvale Jaco saarele. Kõigepealt loksusime 2 päeva bussidega mööda Ida-Timorit ja siis lõpuks kõndisime õhtuhämaras üle 8 km, et rannikule jõuda. Pilkases pimeduses jõudsime siiski kohale ja õnneks olid seal jätkuvalt ka majutuskohad olemas :) Jaco saar ise oli aga absoluutselt imeline ja igat higipiiska väärt. Aga eks neid elamusi oli eelmisel aastal tõesti omajagu.
See aasta käisime juba Marokos - pikka aega tahtsime minna ja alati tundus ikka liiga lähedal. Ootamatult tore koht, ma olen sellet täiesti vaimustuses. Peaks kindlasti uuesti minema. Töö viis ootamatult mõneks päevaks ka Kasahstani. Huvitav kogemus. Lisaks ootavad augustis Gruusia ja Armeenia (ja kes teab, äkki ka Aserbaidžaan) ning detsembris jõuab lõpuks ometi ka Filipiinidele. Sekka nagu ikka tööreise ja lühemaid nädalavahetuse trippe siia-sinna. Aga järgmine aasta saab kindlasti erilisem olema - äsja said ostetud soodukaga piletid veebruariks (jah, peaaegu aasta aega veel ootamist:) Lääne-Aafrikasse ja plaan on külastada absoluutselt tundmatuid riike nagu Togo ja Benin. Saab näha, mis sest saab.
Lendude soodukad on alati väga teretulnud! Mida rohkem, seda parem!

Taisse saab ehk tasuta ja pikemaks ajaks ka teatud kaubaga kohvrit vedades. Taisse lennu maksavad head onud-tädid kinni, kohapeal jääd vahele ja mõneks aastaks on kindlasti võimalik kohale jääda. Tasuta toit ja katus pea kohal ka.
Majutustingimused võivad olla kaheldava väärtusega, aga see-eest suurema rahakuluta vist. Liikumine saab olema piiratud, aga see-eest saab tasuta väljasõite kohtumajja. Seltskond kindlasti väga kirju. Ilmselt saab peksa ka. Aga võimalik praktiseerides mitmeid võõrkeeli omandada - põhimõtteliselt nagu investeering haridusse. Sissejuhatavaks lugemiseks siinkohal hea "Minu Bangkok".

Ma tegin omal ajal sinna päevatripi Ateenast. Randu jms ei oska kommenteerida, niisama kolamiseks oli aga tore koht. Olime muidugi ainult nö linnas ja linna ümbruses. Palju häid restorane ning saarel selline tore atmosfäär. Mulle meeldis. Samas, kahtlustan, et üle paari päeva pole seal suurt teha.
Kindlasti aga soovitan seda päevaks-paariks külastada, kui Ateenas olla.

Kasahstan on alates 01.01.2017.a Eesti kodanikele viisavaba kuni 30 p. Info pärineb Välisministeeriumi kodulehelt ning sai eile ka praktikas katsetatud. Täitsa toimib.
Lennukis jagatakse täitmiseks migratsioonikaardid, millel on mh kirjas, et 5 päeva jooksul tuleb ennast registreerida. Kaarti küsitakse hotellis, kes teeb ka registreerimise.
Raha millegi eest ei tahetud.

Olen Tickets.ee-d nüüdseks paar korda kasutanud. Üks lendudest on juba ka toimunud, teised veel ees. Fakt on see, et nn teenustasuta pakutav Visa Credit maksevõimalus neil ei toimi. Olen korduvalt tahtnud selles osas nendele kirjutada, aga pole viitsinud. Muus osas pole midagi ette heita - seni. Lehel muidugi mitmeid kirja- ja trükivigu, aga no elab üle :)

Siin mainiti ka SuperSaver.fi´d. Kas selles portaalis saab maksta ka Eesti krediitkaardiga? Olen kokku puutunud sellega, et sageli Soome portaalid Eesti kaarte ei tunnusta. Nt viimane kogemus oli FlightFinder.fi-ga.

Lennupiletite otsimiseks kasuta nt Momondo või Skyscanner´i otsinguid.
Majutuse osas - minu kogemus Iisraelis 1,5 a tagasi oli pigem kallimapoolne. Oluliselt kallim kui teisel kaldal asuv Jordaania. Käisime Iisraelis oktoobri lõpus-novembri alguses. Tel Avivis ööbisime Milk & Honey hosteli kaheses toas ja 1 öö maksis 65 eur. Nazarethis olime Vitrage Guesthouse´is kaheses toas hinnaga 40 eur /öö. Jeruusalemmas peatusime AirBnB-s ning kasutasime seda ka näiteks Eilatis, kus saime enda käsutusse ilusa korteri - oluliselt soodsamalt kui saadaval olnud hotellid. Seega ma soovitan vaadata kindlasti AirBnB-d.
Üldine hinnatase oli selline nagu Lääne-Euroopas pigem.
Me olime kohapeal vist ca 9 päeva ja käisime valdavalt kõik need kohad läbi, mida soovisime näha. Ringi liikusime rendiautoga.

See on tegelikult loogiline ju, et leping kehtib alles pärast lepingu sõlmimist :) Ja just seetõttu ongi hind kallim varem kindlustust sõlmides, sest tõenäosus, et juhtud nt reisi ärajäämine vm kindlustusjuhtum, on kõrgem. Ilmselgelt ei kata ükski kindlustus juhtumeid, mis leidsid aset enne kui kindlustusleping sõlmiti. Seejuures reisitõrkekindlustus jõustub veelgi pikema viitega - vist oli 3. päeval pärast lepingu sõlmimist (ja seda minu teada kõigil kindlustusandjatel, kelle tingimustega olen kokku puutunud). Seega jättes kindlustuse sõlmimise ajale, mil reis juba väga lähedal, jääd ilma kaitsest, mida võib teoreetiliselt vaja minna vahepealsel ajal - nt tühistatakse mingid lennud, mille tõttu ei saa algse kava järgi reisi teostada vms.

Seega minu isiklik soovitus on alati sõlmida kindlustus võimalikult pikalt ette kui reis on suuremas osas paigas. Juhul, kui on võetud veel ainult lennupiletid, mis on ühel broneeringul, siis lennugraafiku muudatused reisijat veel dramaatiliselt ei mõjuta, sest vastutab lennufirma. Kui aga hakkad ostma juba ka jätkulende, mis on teiste firmadega jne, siis võivad ootamatused juhtuda ja lõpuks ka kallimaks maksma minna, kui oleks kindlustus:)

Ma olen siin Tripis kindlustuse teemal päris palju kirjutanud, ei hakka vanu teemasid ise üles otsima. Aga lühidalt: analüüsisin juristina suure hulga Eestis tegutsevate kindlustusseltside reisikindlustuse tingimusi ning minu võitis vaieldamatult Swedbanki oma. Nüüdseks on nendega ka reaalselt kogemust olnud ja toimis tõrgeteta, kiiresti ja tõhusalt.
Swedi tingimused on minu hinnangul kõige mõistlikumad, samuti on neil kõige suurem med kindlustuse summa.
Miks kasutada Eesti firmasid? Minu jaoks on vastus väga lihtne - ma tunnen Eesti õigust ning seega oskan kohalike firmade juristidega vaielda, seadust lugeda ning vajadusel kohtussegi minna. Küll aga ei tunne ma ühegi teise riigi õigust ning leian, et probleemi korral oleks juriidilise vaidluse pidamine minu jaoks üsna raskendatud.

Kas Sa võiksid viidata, kust Sa sellise teema leidsid? Minu teada tänapäeval sisaldavad lennupiletid enamasti kõigil lennufirmadel kõiki maksusid. Finnairiga olen küll lennanud ainult Euroopa-sisestel lendudel, kuid NYCis ja USA-s üldiselt mitmeid kordi käinud ja pole kunagi pidanud kuhugi mingeid lisamakse maksma. Kõik lennujaamamaksud on lennupileti hinna sees.
Sa saad seda ka oma pileti pealt näha, sest hind on alati ka lahti kirjeldatud - eraldi on välja toodud taxes and fees (maksud ja tasud) ning air fare (pileti hind), mõnikord juurde teisigi komponente lahti kirjutatud (st fuel surcharge jt).
Nii et ma kuulen esimest korda, et USA-s peaks mingeid lennujaamamaksusid kuhugi maksma ja olen üsna veendunud, et see pole nii.

Üldreegel on tavalennufirmadel kindel - kui jätta mistahes lennusegment kasutamata, tühistatakse kõigi järgnevate lendude piletid. Seega kasutamata saab jätta osa pileteid ainult lõpus, kui kogu pileti kehtivus pol enam oluline. Jättes ära kasvõi ühe osa lennu alguses või lõpus, tühistatakse kõik ülejäänud ka.

Seega - kui on kindel, et et saa oma piletit kasutada, siis:

  • kui pilet on muudetav, tuleb see ära muuta (enamasti kopsaka lisatasu eest);
  • kui tegemist on kindlustusjuhtumiga (ootamatu haigestumine, mis vist pole antud juhul siiski põhjus), tuleb pöörduda kindlustusfirmasse;
  • kui pole kumbki neist, siis tuleb kas muud asjad ümber korraldada või pilet korstnasse kirjutada. Võib muidugi üritada lennufirmaga suhelda, kuid tulemus on pigem väga kaheldav.

Ma olin Ateenas 2014.a jaanuaris. Oli mõnusalt soe ja päikseline - koosolekute vahepeal võtsime kleidi väel päikest ja niisama linnas ringi liikudes piisas kergest jakist. Muidugi aastate lõikes võib ilm erinev olla, aga üldiselt oli tore ilm (ühel päeval küll paar tundi sadas).
Ma olen Ateena kohta kuulnud erinevaid arvamusi enne, kui sinna läksin. Kuivõrd plaanisin jääda sinna pärast koosolekuid ka, siis uurisin tuttavatelt muljeid Ateena kohta. Päris paljud olid skeptilised, et selline kahtlane koht ja mul pole mõtet sinna kauemaks jääda.
Otsustasin siiski jääda ja pean tunnistama, et mulle see linn täitsa meeldis. Käisin hiljem kevadel ka uuesti ning samuti jäin nädalavahetuseks.
Mina ennast seal ohustatuna kordagi ei tundnud, kuigi liikusin ringi valdavalt üksinda, k.a. õhtuti õhtust sööma minnes, ning olin siis alla 30.a blond naisterahvas.
Inimesed tundusid sõbralikud, midagi ohtlikku ei näinud. Hinnad minu meelest olid enam-vähem nagu Eestis, igal juhul odavamad kui Lääne-Euroopas. Peatusin küllaltki kesklinnas boutique hotellis, hinnaks 40 eur/öö. Ringi liikusin ainult jala. Toit on hea. Linn ise tõepoolest pole just puhtuse etalon, pigem selline Lõuna-Euroopa / Lähis-Ida-stiilis segadus.
Nii et minule isiklikult meeldis. Ei saa öelda, et mu lemmiklinn ja kuivõrd olen seal peamisi vaatamisväärsusi ära näinud, siis niisama tagasi ei ole vaja minna - aga nt kui peaks vajadus tekkima, siis kindlasti pikendaksin viibimist ja kolaks niisama ringi, sööks head toitu ja lihtsalt oleks.

Tänan, Maris!

Island hopping´u peale mõtlesin isegi, aga tundub, et selliselt ei ole võimalik kaugematele saartele kuidagi jõuda. Kindlasti uurin G Adventure´i pakkumisi, aitäh soovituse eest!

Mitmepäevast tuuri te tegite ja ehk mäletad, mis saartel käisid ja mis enim meeldis?

Hea mõte ka pileteid Londonist vaadata, ma seni tsekkasin ainult Amsterdam-Brüssel-Pariis versioone. Ka pileti ilmselt võtan Quitosse seega, kuivõrd paistab, et siselennud on paljudel tuuri sees. Läheme tipphooajal - jõulud! - seega peab planeerimist vist juba tegema hakkama:)

Juristina ja seda teemat pikalt analüüsinud reisijana (ja olles kompensatsiooni korduvalt saanud ilma ühegi pika vaidluseta nii endale kui kolleegidele):

  1. Vastutab lennufirma, kelle lend hilines / tühistati. Seega antud juhul LOT.
  2. Kompensatsiooni maksmise kohustus puudub vääramatu jõu / ettenägematu olukorra juhul. Streiki minu teada ei loe EL kohus asjaoluks, mille puhul on kompensatsiooni maksmise kohustus (st peetakse vääramatuks jõuks). Kahjuks hetkel ei meenu kohtuotsuse number.
  3. Lennufirmale võib kenasti ise kirjutada (inglise keeles) ja minu kogemuse läbi saab raha kontole 1 nädala - 1 kuuga (viimased kogemused: LOT/Nordica, AirFrance, SAS).
  4. Sellest teemast on Tripis väga palju juttu olnud: http://trip.ee/foorum/uldfoorum/kompensatsioon-lennufirmalt-katkestuse-hilinemise-puhul-250-eur-miinimum