(minu väike lubatud kokkuvõte)

See oli kõigest pool aastat tagasi, kui ma kuulsin esimest korda sõna "igaüheõigus". Istusin parajasti koos töökaaslastega ühel konverentsilaadsel üritusel, kus Eesti matkaliidu president Levo Tohva esines ettekandega sellest, kuidas matkajate ligipääs loodusele Eestis aina kesisemaks hakkab muutuma, ning imestasin, et ma sellise mõiste ja õiguse olemasolust varem teadnud pole. "Igaüheõigus... hmm."

Kiire guugeldamine Internetis, kolamine matkamisega seotud veebisaitidel ning kuna olin just lõpetamas Tartu ülikooli õigus- ja sotsiaalteaduskonda, valmis idee ülikooli lõputööks: ühest küljest uurida, millised õigusaktid Eestis matkamisega seotud küsimusi reguleerivad, kuhu võib minna ja kuhu mitte (ühesõnaga: igaüheõigust), ning teisest küljest leida, miks täpselt maaomanike ja matkajate vahelised tülid tekivad. Sest... vaadates tollel konverentsil fotosid kinnipandud teest ja suletud kallasrajast kummitas mul kuklas teadmine: "Ma ei usu, et keegi lihtsalt kiusu pärast niimoodi teeb, seal peab mingi väga hea põhjus taga olema." Ja niimoodi see algaski.

Algus oli paljulubav: kümnete kaupa Internetis avaldatud tekste matkaja õigustest looduses liikumisel, isegi Wikipedias lahti seletatud ajalooline taust. Tegin omale kiiresti kokkuvõtte ja eeldasin, et kui miski niimoodi Internetis levib, ju sel on siis tagapõhi ka. Hõõrusin omaette käsi ja mõtlesin rahulolevalt, kui hea teema ma valinud olen.

Raskused hakkasid aga siis, kui oli vaja uurimistööle tegelikud, refereeritavad allikad taha leida (kõige mu lugupidamise juures ei saa Wikipediat ja ajakirjanduses avaldatud artikleid puhta kullana võtta - isegi juhul, kui küsimuse all ei ole ülikooli lõpetamine), sest selgus, et seda teemat pole kunagi ei bakalaureuse-, magistri- ega doktoritöö tasemel uuritud, sellest ei paista olevat kirjutatud ühtegi uurimistööd ning trükitud kujul allikatest on olemas vaid pihutäis Keskkonnaministeeriumi brožüüre. Leidsin, hing paelaga kaelas, välismaistest teadusajakirjadest igaüheõiguse kujunemise kirjelduse ning vaatasin lollil pilgul arvutiekraani.

Eriti palju paremini ei läinud ka asjassepuutuvate õigusaktide leidmine, sest leidnud, millel põhinevad matkamise põhireeglid (näiteks see, et koer peab rihma otsas olema, et eramaal võib olla ainult juhul, kui silte-tähiseid pole või omanik lubab jne), tundus õigusaktidega reguleeritu ammendatud olevat. "Aga kust tuleb siis see, et ei tohi liikuda orasel? Et lagunenud karjaaeda piirdeks ei loeta? No ei leia, nui neljaks, aga ei leia," hädaldasin ma keskkonnaõiguse õppejõule ning hoidsin käes mingit brožüüri, kus kõik need reeglid puust ja punaseks kirjas olid.

"See ei tulegi kusagil," vastas ta rahulikult. Ma ei saanud temast esiti arugi: "Mis mõttes, ei tulene kusagilt?"

Tuli välja, et tõesti: keskkonnaõigus on Eestis nii napilt reguleeritud, et kui keegi tahab täpselt teada, mida tohib ja mida ei tohi, siis... ei ole, millele põhineda: õigusaktides (võlaõigus-, vee-, metsaseadus) on kirjas põhireeglid ja kõik ülejäänu on tõlgendamise küsimus. Kuna kohtutes neil teemadel väga ei käida, pole ka kohtulahendeid, mis õigust näitaks. Ja et kõige tagatipuks on ehedal kujul igaüheõigust (no et matkaline võib liikuda üle eramaa) ainult nii palju, nagu kallasraja definitsioon - et avalike või avalikult kasutatavate veekogude kaldaid mööda võib matkaline liikuda isegi juhul, kui need eraomandis on.

Ma ei tea, kumba ma olin rohkem, kas pettunud või üllatunud. Leidsin kunagise Keskkonnaministeeriumi ametniku, kes trükiste loomise taga seisnud oli ja intervjueerisin tedagi.

Samal ajal aga tiirutasin mööda Eestit rääkides maaomanikega, kelle puhul olin lugenud meediast või saanud vihjeid, et nad on matkajate ligipääsu kohtadele, kuhu viimased minna võiksid, piiranud. Üldiselt nägi see välja umbes nii, et ilmusin kevadiselt päikselisel päeval kellegi ukse taha, koputasin, esitlesin ennast, seletasin, mida ma uurin, ja küsisin, kas võiksin maaomanikku intervjueerida.

Kuigi mõnel juhul jäin ma vastuseta, kuna inimest kas lihtsalt polnud kodus või olin valesse kohta sattunud (paari Internetis antud vihje puhul oli tunne, et kas vihje oli ebatäpne või siis oli vihje andja olukorda kuidagi teistmoodi mõistnud, kui see tegelikult paistis olevat), olid maaomanikud siiski üldiselt lahkelt nõus vastamata ja seletama.

Laskumata pikemalt sellesse, mida ma täpselt küsisin ja mida nad vastasid, võin ma kirjeldada olukorda nii, et maaomanikud, kes ühel või teisel viisil piiranguid seadnud on, ei ole seda teinud kiusust või teadmatusest, vaid väga teadlikult - püüdes sel viisil kaitsta iseenda kodurahu ja ka vara.

Need, kelle tõrjumiseks kallasrada suletud võib olla, ei ole kenad, viisakad, rahulikud matkajad (oi kui palju kordi ma sellist lauset kuulma pidin), vaid inimesed, keda mina nimetasin mõttes üldnimetusega "bemarivennad" - tegelased, kes tulevad suvalisse kohta, autoga (ka juhul, kui niiskele pinnasele suured roopad jäävad), peavad oma piknikku, jätavad prahi samasse kohta maha, võtavad lähedalasuvatelt puudelt natuke tulematerjali lisaks ning kui võimalik, ronivad ka üle mõne aia, et kellegi õue peal tramburaid teha. Ja kuna politseil on hoopis tähtsamaid väljakutseid ning kohaletulek võtab omajagu aega, ei jäägi maaomanikul midagi muud üle, kui võõraid mingil kombel takistada - teades, et see ju tegelikult segab normaalsete, mõistusega inimeste matkahuvi.

Ja veel: mõnel juhul ei tasu teele jäävas taras ka kohe maaomanikku süüdistada, sest vahel on asi detailplaneeringutes kinni ja sellisel juhul on asjaosaliseks ka kohalik omavalitsus.

Kokkuvõte? Kuigi minagi olen see, kes on mitmel juhul pahuralt eramaa silti vaadanud ja mõelnud: "Aga see ju minu Eesti ka!", ei ole asi kinni mitte nii väga eraisikute käitumises, vaid süsteemis. Eesti on nii noor riik, et keskkonnaõigust ei ole lihtsalt jõutud veel ära reguleerida!

Samas on siin ka väike vihje: keskkonnaseadustiku üldosa seadus on PRAEGU loomisel (jah, okei, ta on juba tükk aega olnud, aga ikkagi) ning just PRAEGU on aeg selleks, et arutada, vaielda, veenda ning loota, et Eestist ei saa koht, kus võib vabalt ringi liikuda ning loodust ühiselt nautida ainult juhul, kui sa kõnnid maatükil, mis kuulub sulle endale. Või su sõbrale.

Ja et senikaua, kui mõne maaomanikuga vaidlemiseks läheb - peeaegu kõik on kokkuleppe küsimus, sest õigusaktides on kirjas vähe. Ja tavasid, millele põhineda, ka vähe - oleme alles nii noor riik.

Ahjaa, meenus selline asi ka: saatsin kunagi tervele posule inimestele, kes mu ankeedile vastasid, kommentaarid selle kohta, kuidas mina asjast aru saan, ja kuna hetkel on küsimustikuga ühel pool ja bakatöödega kah, siis las see tekst ripub siin, kõigile nähtavana. Kuigi rõhutaks ikkagi seda, et ma ei ole jurist, nii et püha tõde ma ei kuuluta, aitäh tähelepanu eest =P

VEIKE SISSEJUHATUS

Kui sa hakkad otsima netist (või raamatukogust, või sõprade käest, või tegelikult kust iganes) materjale selle kohta, mida looduses tohib ja mida ei tohi, satud sa arvatavasti varem või hiljem igaüheõiguse (vahel ka "igameheõigus") tutvustuse juurde.

Selle ajaloost ja päritolust ja tähendusest ma siinkohal jahvatama ei hakka, pikaks läheb, kuid ütlen väikese sissejuhatuse ometigi: looduses liikumise õiguslik regulatsioon, st see, mis on kirjas seadustes, määrustes ja igasugustes muudes õigusaktides, on Eestis võrdlemisi üldsõnaline ning puust-ja-punaseks reegleid on vähe, palju on tõlgendatav, ja tavad on ka õiguslikus mõttes väga napiajalised, et mitte öelda olematud. See tähendab, et kui minna kellegagi vaidlema, mida tohib ja mida ei tohi, siis nii mõnelgi juhul on mõlemal poolel õigus - ühel on üks õigus, teisel teine.

See on põhjus, miks ma olen pea kõigi küsimuste taha pikemad kommentaarid kirjutanud - lühidalt ja lihtsalt ei saa, sest normid, mis asja reguleerivad, ei ole lühidad ja lihtsad.

Ja veel see ka: need kommentaarid siin küsimuste taga on see, milleni üks bakatudeng kuu-pooleteise uurimise tulemusena on jõudnud. Ma ei ole jurist, ma ei ole isegi magistrant. Ma lõpetan bakat (kuigi võtan antud tööd väga hingega). Nii et püüa minusse kerge reservatsiooniga suhtuda =) ning kui on huvi edasigi suhelda, meili - sul on mu kontaktid.

ERAMAA JA ERATEE

7. Matkan ja tean kindlalt, et ma EI ole eramaal. Võin seal viibida: Üldjuhul alati. Trikikoht on siinkohal teada surmkindlalt, KAS sa ikka oled eramaalt väljas. (vaata järgmist küsimust)

8. Matkan ega tea, kas olen eramaal või mitte, aga mingeid piirdeid-tähiseid ka ei näe. Võin seal viibida: Üldjuhul ainult päevasel ajal, st päikesetõusust päikeseloojanguni (asjaõigusseadus § 142). Selgitan natuke seaduse sõnastust. Asi on nimelt selles, et kuna kodu/omand on põhiseadusegagi kaitstavad, siis kui kellelegi kuulub üks maalapp, kus on ta kodu, ja kui tal on soov võõraid eemal hoida, on tal selleks ka õigus: see on tema maalapp, see on tema kodu. Ta ehitab sellele aia ümber või piirab hekiga või märgistab mõnel moel - nii, nagu korteri seinad on piiriks Lasnamäel. Keegi ei roni ju sealt aknast sisse, ega? Kui aga see maalapp märgistamata on jäänud - ei ole ei aeda, ei hekki, ei silte, ei midagi - ei saa võõrale inimesele pahaks panna, et ta lihtsalt EI TEADNUD (ega pidanudki teadma, märkama), et ta on astunud eramaale. Siin ongi see koht, kus tuleb mängu asjaõigusseaduse § 142: "Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti." See tähendab, et öisel ajal ei tohi sa eramaal olla olenemata sellest, kas see on märgistatud või mitte. Päevasel ajal aga võid sa eramaal liikuda, kuid ainult juhul, kui ei ole ei piirdeid ega tähised. Ja see "võid liikuda" tähendab seda, et kui sa satud tähistamata eramaal äkki kokku ühe maaomanikuga, kes ütleb sulle, et see on tema maa ja ta ei taha, et sa seal kõnnid, siis tuleb omaniku soovi austada. Ka seaduse mõttes.

9. Matkan ja näen, et olen eramaal, sest see on piiratud (heki, aiaga vm) või tähistatud (siltide, viitadega vm). Võin seal viibida: Ainult maaomanikult luba küsides. (vaata eelmist küsimust)

10. "Viibimine" tähendab, et ma võin seal: (võin märkida mitu) See oli minu poolt nipiga esitatud küsimus, sest täpset vastust talle ei olegi - tahtsin näha, millisena näed "viibimise" mõistet sina. Mida ma sellega öelda tahan? Viibimise mõistet ei ole õigusaktidega defineeritud, kuigi seda kõikvõimalikes sätetes kasutatakse, a-la kusagil võib viibida, kusagil ei või viibida. Asjad, mis viibimise alla kindlasti EI kuulu, on mootorrattasõit (liikluseeskiri § 17) ja lõkke tegemine (kuna see kahjustab pinnast, st omandit). Telkimine arvatavasti ka mitte (vaata küsimust nr 12), nagu ka kaevust vee võtmine (omand). Küll aga kuuluvad viibimise alla arvatavasti kõndimine, jalgrattasõit, isegi ratsutamine (kui ei kahjustata pinnast), nagu ka päevitamine. Aga veelkord: see on väga, väga kõhutunde küsimus.

11. Tahan kasutada teed, millel on silt: "Eratee." Võin seda teha: Ainult, kui mul on teeomaniku luba. Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav (teeseaduse § 4) - eratee siia nimistusse ei kuulu, panid tähele? Eratee on samamoodi "era", kellegi oma, nagu terve hunnik muid asju: maja, sülar, jalgratas, külmkapp, ühesõnaga omand. Eratee omanik on selle tee arvatasti ise ehitanud ja hoiab seda oma rahadega korras, täidab auke ja muud taolist - ee tähendab, et nagu igasuguste muude "era" asjadega, peab võõral selle kasutamiseks olema omaniku nõusolek, olgu siis päeval või öösel. Naljakas (ja juhendajaga läbivaidlemist vajav seik) on siinkohal see, et kui on eratee, aga selle kõrval on märgistamata maa (millel võib viibida päikesetõusust päikeseloojanguni, vt küsimus nr 8), siis teoreetiliselt on võõral õigus kõndida tee kõrval - iseasi, kui tihti selline olukord reaalses elus tekkida võib. (Samas jalgrajad ja metsasihid ei kuulu teede regulatsiooni alla ning nende kasutamisele laienevad era- ja riigimaal viibimise tingimused.)

12. Tahan telkida metsas, kus pole erametsale viitavaid piirdeid-tähised. Võin seda teha: ainult telkimiseks mõeldud kohtades või ka väljaspool neid, kui mul on maaomaniku luba. Metsade puhul on regulatsioon, taevale tänu, tibake detailsem kui muu maa puhul, seega on võimalik ka natuke täpsemalt teada, mida ja kuidas tohib. Nii et juhul, kui sa pole just erametsas (kus kehtib üldine viibimise keeld, kuna tegu on ERAmetsaga, vt küsimus 9), ütleb metsaseadus § 35 päris selgesõnaliselt, et "Avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas tohib telkida ja lõket teha kohtades, mille metsaomanik on selleks ette valmistanud ja tähistanud, või tema loal." Vot. Ja, jah, ma tean, ma olen ka kusagil suvalises kohas põõsa taga telkinud.

13. Matkan suvel ja mu teele jääb heinamaa. pean minema ringiga mööda heinamaa serva või kuivenduskraavi kallast. See on nüüd väga mitmeti tõlgendatav olukord. Aga väikesed märkused siiski. Näiteks: ükstapuha, kuidas sa vastasid, tuleb sul lähtuda sellest, et sinu tegevus ei tohi kahjustada kellegi teise omandit, antud juhul juhul siis selle heinamaa omaniku omandit. Juhul, kui see ülekõndimine tõesti mitte midagi ei kahjusta - sa ei talla heina, maa pole sõtkutavalt märg vmt - võib sellest ka otse üle kõndida. Tõlgendamise asi. Aga ma isiklikult soovitaks ikkagi mööda serva või kuivenduskraavi kõndida, et koos heinamaa omanikuga tõlgendama ei peaks.

14. Suusatan talvel ja mu teele jääb lumega kaetud heinamaa. võin otse üle suusatada. Selle küsimuse puhul on erinevus selles, et lumega kaetud heinamaad on oluliselt keerulisem kahjustada, kui suvist heinamaad (vaata küsimus nr 13).

VEEKOGUD JA KALLASRADA

15. Ma ei leia teed, mille kaudu mereranda saada, sest terve kaldaäär on maju täis ehitatud. Võin minna üle kellegi õue: ainult juhul, kui maaomanik lubab. Kui mõni mereäärne koht on tõesti kilomeetrite viisi niimoodi täis ehitatud, et ei ole läbipääsukohti, tuleks pöörduda mitte maaomanike poole, vaid kohaliku omavalitsuse jutule minna, sest see on viimase kohustus: tagada kallasrajale avalikud juurdepääsud (looduskaitseseaduse § 36). Üle õue mineku suhtes kehtivad samad reeglid nagu üldiselt eramaa suhtes (vaata küsimus nr 8).

16. Matkan mööda veekogu kallasrada ja kalda lähedal on kellegi elamu. Üldjuhul võin ma mööda kallasrada edasi liikuda. Lihtsustatult öeldes on kallasrada ainus koht, kus eramaaomanik peab taluma võõra kohalolekut isegi juhul, kui ta seda ei taha, ehk isegi juhul, kui ta on kaldale aia ehitanud, sildid pannud vmt. Kallasrada annab igale inimesele õiguse liikuda mööda avalike või avalikus kasutuses olevate veekogude kaldaid, seal viibida, kalastada ja veesõidukitega randuda (asjaõigusseaduse § 161). Kallasrajal ei ole "päikesetõusust päikeseloojanguni" piirangut ning seega võib seal olla ka öösel. Samas on kallasraja puhul taaskord küsimus, mida täpselt tähendab "õigus viibida" (vaata küsimus 10). Samuti on vaieldav, mida tähendab "kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda" (veeseadus § 10): kas see tähendab kuiva jalaga läbipääsemist juhul, kui jalas on kerged matkasaapad, või eeldab tõsisemat ettevalmistust, näiteks kummikud? Ja PS. teatud erandjuhtudel võib kallasrada puududa ka, näiteks kalakasvatusel või sadamas vmt (veeseaduse § 10)

17. Tean, et kallasrada on: ainult avalikult kasutatavatel veekogudel. Siin oli väike näpukas, tegelikult pidi olema "avalikel VÕI avalikult kasutatavatel", andestust =). (veeseaduse § 10) Ja muideks see ka, nende veekogude nimekiri on väga ühemõtteliselt määrusega kindlaks tehtud (märts 2008 seisuga oli seal tuhatkond jõge, järve jmt, Vabariigi Valitsuse 18.07.1996 a. määrus nr 191), nii et näiteks pisikestel umbjärvedel ei pruugi kallasrada olla. Kontrollimise küsimus.

18. Tahan suurele jõele kanuuga sõitma minna. Üldjuhul ma ei vaja kellegi luba. Üldjuhul! Erandiks on looduskaitsealad, maastikukaitsealad ja mis-iganes-muud-alad, kus piirangud on seatud teatud looma-linnuliikide rahu tagamiseks või looduse koormustaluvuse huvides. Muidu aga on kanuutamine (avalikel või avalikult kasutatavatel) veekogudel seaduse mõttes veekogu avalik kasutamine - jah ma tean küll, et kui ma kirjutan veel 2-3 korda sõna "avalik", siis pole see lause enam loetav ega arusaadav ;) - ning luba kelleltki ei vaja. Samuti nagu suplemine ja veevõtt ja uisutamine on "avalik kasutamine" (veeseaduse § 7)

SEENED-MARJAD

19. Tahan korjata seeni metsast, kus on sildid: "Eramets." Võin seda teha: ainult juhul, kui maaomanik lubab. Eramets on samamoodi "era" asi nagu on eramaa (vaata küsimus nr 8) ning juhul, kui see on piiratud või tähistatud, siis ei tohi sealt ei midagi korjata ega tegelikult ka sinna minna. Kui aga mets EI ole piiratud-tähistatud, siis võib seeni-marju korjata küll (asjaõigusseadus § 167). Ja kui mõttes on mitte ainult seente-marjade korjamine, siis metsaseadus (§ 35) annab natuke täpsema nimekirja, et korjata võib ka ka ravim- ja dekoratiivtaimi, pähkleid ning dekoratiivoksi.