Jordaaniasse vedas mind ...uudishimu. Muidugi tundus mu sõpradele, et lolliks olen läinud, minnes üksi Lähis-Itta. Aga mul oli kodutöö tehtud. See on kõige tähtsam asi, kui reisile minna. Enne minekut võtsin kontakti nn. courchsurfingu kaudu Petra lähedal elava noore jordaanlasega, et juhul kui sinnakanti satun, siis äkki saaks kokku ja ajaks juttu. Khaled võttiski kohe ühendust ning olime enne vahetanud ca 3 meili ja ta lubas oma igakülgset toetust. Jäi kokkulepe, et helistan talle, kui tean täpsemalt, millal Petrasse plaanin kohale jõuda. Tema pakkus valja nn. grillimist. Ok, vahet pole, alati avatud huvitavatele pakkumistele! Kogu eelnev reis oli olnud nagu muinasjutt. Kõik laabus ja ma tundsin end kui kala vees. Oli turvaline ja inimesed väga abivalmid ja naeratavad.

Jõudes Petrasse oma hotelli, tegin Khaledile kõne. Ta lubas tulla tunni aja pärast ning mind kaasa võtta. Tundub ju ise enesest suht julge ettevõtmine!?

Khaled ilmus välja oma sõbraga ja siis sõitsime tundmatusse. Oli pime araabia öö, midagi eriti ei näinud, kuid taeva taustal nägin kaljude kontuure. Poisid tegid mulle selgeks, et meid ootab ees nn. beduiini õhtusöök koopas. Vauuuuuuuuuu! Täpselt see, mis mulle meeldib!

Koopa juurde jõudes, visati kõigepealt kuhugi "ülesse" vaibad, padjad, pada, kompsud, lõkkepuud. Mind juhatati käest kinni labi pimeduse mööda rada väikest kaljuserva pidi üles. Selleks ajaks oli üks poistest juba koopaesise, mis oli iseendast laiem koht kaljuservas, jõudnud ääristada põlevate küünaldega. Küsimuse peale, et kus siis õhtust sööme, koopas, või koopa ees, ... muidugi koopa ees, sest meid kattis mustmiljon tähte.... ning meid ümbritsesid taamal ja eemal kümned väikesed tulukesed teistes koobastes, kus tegelikud beduiinid tegelikult ka oma õhtuteed jõid... Asi tundus täiesti ebareaalne. Vaibad rulliti lahti, suured tikitud padjad sätiti istumise/ kaenla alla, vaibaservast natuke väljaspoole tehti lõke. Seni kuni söed valmis said ja kana nn. grillile seati, saime siis lopuks aega hakata arutama elu ja olu. Vaatamata meie vanusevahele ei olnud meil mingeid kommunikatsioonihaireid. Poisid olid sel ajal 23 ja mina 40. Mõlemad poisid olid ülikooli haridusega, üks lopetanud tursimi ja hotellidnuse, teine siis õppinud lääne keeli (inglise, saksa, prantsuse, hispaania). Nii et ei olnud tegu lollide maapoistega! Mõlemad töötasid turismiäris. Lesides seal küünlavalgel, koopasuus, lõkke ja küünalde valgel hakkas siis lahti rulluma, kuidas elasid noored islamipoisid. Kumbki polnud neist kunagi katsunud tüdruku kätt. Kumbki polnud kunagi tütarlapsega tantsinud. Kumbki polnud kunagi diskol käinud. Alkoholi nad proovinud polnud (islam keelab alkoholi tarvitamise), üks oli korra suitsetamist katsetanud, kuid ei pakkunud pinget. Autot neil polnud (see millega mind kohale soidutati, oli sõbra vanemate oma). Khaledil polnud ka autojuhi lube. Minu küsimise peale, et kuidas siis see poiste/tüdrukute värk toimib, kuidas noored inimesed kokku saavad... siis ega see nii lihtne pole. Ikkagi valitseb seadus, et vanemad panevad su paari. Parimal juhul saad enne pulmi ka tütarlapsega kohtuda (küll vanema meessugulase silma all) ja mõne sõna vahetada, tavaliselt jääb aga silmast silma kohtumine aga juba nn. pulmaöösse. Kui aga leiad ise kellegi, kes sobiva vanusega, siis sõltub juba tüdruku isast, kas ta sind jutule võtab või ei. Ja et üleüldse tulla lagedale mõttega pere soetada, siis peaks sul olema enne valmis maja koos sisustusega (maksaks umbes 15 000 EUROT), olemas oleks 5000 EUROT maksta pruudi isale luna ning lõpetuseks peaksid sa korraldama siis pulma, mis maksaks järgmised 5000 EUROT.... ja see on selline minimaalne eelarve (Jordaania sissetulekud on ikka veel palju palju väiksemad, kui Eestis). Ja isegi kui sul oleks see raha, siis see ei tähenda veel isa nõusolekut.

Minu küsimuse peale, et .... kuhu siis armastus jääb, kas see polegi oluline, vastas üks poistest: küll see ka siis peale pulmi tuleb. Minusugune põhjamaa naine vangutas pead.... Khalid ei loodagi abielluda, kuna temal polevat sellist raha (tal on üleval pidada 3 vanemat vallalist õde, mõlemad vanemad on surnud). Teine poiss aga arvas, et tema vanemad toetavad teda selles ning käivad ühel heal päeval raha valja.

Uurides, et kas siis ülikoolis polnud tütarlapsi, sain teada et on küll, aga ikkagi on joon suht konservatiivne. Ometi liigub ülikoolilinnakus ringi ärimehi, kes vahendavad raha eest tüdrukute telefoninumbreid, kes "vastavad ikka ka, kui helistad" või siis saad mõne msn kontakti. Küsides pidude kohta, siis kumbki polnud oma jalga ühtegi ööklubisse sisse pistnud. Ega neid ööklubisid vaga palju ju polegi. Ja ka seal ööklubides väidetavalt siis esindavad naissugu välismaa tüdrukud, kes Jordaanias tööl on, kohalikke piigasid seal ei kohtavat. Ja et nende tüdrukutega tantsida, pead sa neile maksma.....

Kogu see lugu tundus mulle kui teiselt planeedilt. Kogu õhtu ja varane öö tundus kui film, sest meie juttu saatsid kõrbekoerte ulg, kesköö paiku tuli kaljuserva tagant valja ka kuu, tulukesed kõrvalkoobastes aga vaibusid tasapisi ja peale keskööd siis olimegi jäänud ainult meie. Ja meil oli palju, millest rääkida. Õhtusoogiks grillitud kana oli viimase peal, puuviljad olid super, Kokakoola aga maitses nagu koola ikka.

Meie lõime oma kola kokku kell 4 hommikul. Hotelli tagasi jõudes ma ei suutnud magama jaada, sest kõik räägitu keerles peas ja nähtu silmade ees.

Järgmisel paeval aga kutsus Khaled mind jälle välja ja sedakorda veetsime õhtu kaljukünkal, mille all oli Petra iidne kivilinn ja siis me istusime seal tahistaeva all jalgu üle kaljuserva kõlgutades ning rääkisime oma peredest ja kodust. See oli koht, mis oli Khaledi nn. salakoht, kuhu ta tuli peitu maailma eest, kui vajas üksiolemist. Ükski turist ei saaks sellist elamust mitte mingi raha eest!

Ma siiamaani vahest mõtlen selle kahe öö peale. Kui erinevad on inimeste elud, aga samas kui ühtemoodi me kõik oleme. Me kõik igatseme armastada ning olla armastatud. Me kõik vajame kodu ja seda kindlust, mida kodu pakub. Meil kõigil on oma tõde.

Jordaania on siiani olnud mu reiside tipp. Kõik sealkogetu, kaasa arvatud Palestiina põgenikelaager, mida ma külastasin, see kõik oleks iseendast juba wow effekt, aga paraku miski ei ületa neid kahte ööd.

See ongi hea üksi reisides, et leiad end kohtades ja situatsioonides, kuhu rühmareisiga iial ei satu.