metskaplan

Rändur, liitus Tripiga 10 aastat tagasi
4 meeldimist
4 postitust / 59 kommentaari
18 (2.9%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Kui oled Marrakechis esimest korda, siis soovitan võtta majutus kuhugi väljapoole vanalinna müüre. Vanalinnas on orienteerumine pehmelt öeldes keeruline, taksod sinna igale poole ei pääse ja kohalike teejuhatus võib sageli olla üsna vastuoluline. Lisaks soovitakse ka kasutu nõuande eest saada vastutasu. Seega võib-olla on mugavam vaadata mõnd suuremat hotelli, mitte riadi.

Telgis lähevad asjad niiskeks väljahingatava veearu kondenseerumise tõttu. Jäta mõni ventilatsiooniava lahti, siis peaks probleem ära kaduma. Bivikott on oma olemuselt mõeldud magamiseks lahtise taeva all ilma telgita. Kuna tema eesmärk on vee- ja tuulekindlus, on tegemist üsna umbse asjaga, mis väga ei lase higil aurustuda. Uued membraanmaterjalid lasevad muidugi omajagu niiskust välja aga üldjuhul saab jalgade ja selja osa hommikuks higist üsna märjaks. Ehk seesama niiskus, mis sulle praegu peavalu valmistab, jääb alles aga koguneb ainult magamiskotti. Kui sul on hommikuti aega magamiskotti kuivatada siis pole sellest muidugi lugu.
Lisaks ilma telgita otse veeloigus magamine ei ole ilmselt nii mugav ja paljudele ei meeldi. Seega kui telgist ei loobu, siis mina otseselt ei näe mõtet ümbriskotil, pigem täiendaval ventilatsioonil.

Raudteega on see paha asi, et see lõppeb varsti peale Rovaneimit ära. Kekkose rahvuspargini on sealt veel 200 millegagi kilomeetrit. 3-4 päevane reis võib jääda polaarpäeva rahulikuks nautimiseks natuke lühikeseks, kui just lennukiga ei lähe. Nii rongi kui autoga tuleb arvestada 10-12 tundi puhast sõiduaega ühes suunas. Soome on pikkupidi uskumatult suur maa ja vahemaad on üllatavalt pikad.

Tehniliselt saaks vist isegi kiiremini, aga siis peaks tõesti 2 jalaga gaasipedaali vajutama ja ilma suitsupausideta tegema. Samas, praegu on polaarpäev ja vähemalt ei tule uni nii kergesti kallale. Muide, kas kesköist päikest ka nägite või oli ilm pilves kogu aeg?

Oleneb metallist. Uuemad titaanist implantaadid üldiselt ei pane väravaid tööle.

Üks soomlane kunagi soovitas Lapimaale minna kas enne jaanipäeva või alates septembri teisest poolest - ei pea suvist sääsenuhtlust kannatama.

Jalgsimatka osas tekitaks minus rahutust kaks asjaolu: kohas kus Soome ja Norra kohtuvad, on vahemaad erinevate mõistlike sihtkohtade vahel üsna suured ja maastik nende vahel vähemalt kaardi järgi üle keskmise raske. Mõnes mõttes oleks võibolla talvel isegi lihtsam, kui veekogud on külmunud ja saab liikuda suuskadel.

Poliitilise kliima ja inimeste olemuse pärast ei tasuks minu hinnangul veel kodumaad vahetada. Mida rohkem maailmas ringi vaadata, seda selgemaks saab, et poliitikute lehmakauplemine ja silmakirjalikkus on igal pool olemas. Me lihtsalt ei taju selle kõiki nüansse, sest see jääb meile kaugeks. Ametnike jäärapäisus tuleb aga ikka peamiselt sellest, et nad täidavad asukohariigi seadusi, mis neile üsna täpselt ette kirjutavad, mida tohib ja mida mitte. Selles, et seadused ei ole alati täiuslikud ja kipuvad teineteisele vastu rääkima, ei ole tegelikult põhjust kahelda. Suur osa Eesti seadusandlusest võtab ikkagi eeskuju teistest riikides, kuigi tuleb tunnistada, et sageli seda eeskuju rakendatakse läbi teatud rahvuliku eripära.

Eestlaste morn ja ebasõbralik olemus on minu arvates teatud mõttes isegi tervitatav. Oma negatiivset suhtumist võõrasse või tundmatusse ei varjata vaid see on ausalt ja avameelselt kõigile näha. Minu kogemus ütleb, et teisedki rahvad ei ole stereotüüpidest ja eelarvamustest priid, nad on lihtsalt liiga viisakad, et seda otse näkku öelda. Ehk vägisi tuleb meelde kunagi koolis kuuldud lugu rootsi- ja prantsuse-tüüpi rassismist.

Samas, need on kõigest minu tähelepanekud, mis põhinevad minu elukogemusel. Kõik me tajume maailma erinevalt ja tähtsustame asju erinevalt. Mind näiteks ei häiri mornid näo, küll on mulle oluline, et saan riigimetsas üsna vabalt oma telgi üles panna, kui tuju tuleb. Põhiline kuhu ma tahan jõuda: mõtle enne minekut väga hästi läbi, kes minek tegelikult lahendab sinu probleemid või äkki hoopis avab uued? Siin sa vähemalt tunned süsteemi ja oskad selles käituda.

Nüüd kus Armastatud Juht on juba mõned päevad surnud olnud, oleks ilmselt sobilik mõleda, mis saab edasi. Kas riik hakkab rohkem muule maailmale avanema või läheb enam-vähem sama rada nagu siiani.
Esimese hooga tulevad pähe 3 võimailkku arengusuunda:
1) uus juht võtab üle ja ei muutu eriti midagi. Umbes nagu peale Turkmenbaši lahkumist.
2) uus juht võtab üle ja tuleb mingit sorti ebamäärane ajastu, mille käigus võib toimuda mõningane liberaliseerumine.
3) toimub sõjaväeline riigipööre.

kõik kolm varianti võivad lõppeda ka hoopis kruvide kinnikeeramisega. igal juhul ilmselt ei ole oodata kiiret vabanemist ja turismimaaks muutumist.

On kellelgi mingeid muid ideid selles osas?

Mina arvestan alati jämedalt 10l/100km. On küll üsna umbkaudne arvutus aga nende numbritega on hea mugav opereerida ja annab enam-vähem pildi ette. Selle loogika järgi võiks kütusele kuluda 400x1,25=500 euri.

Õppimise osas pean ühinema eelkõnelejatega. Astusin ka ise kõrgkooli alles 24 aastaselt. Alguses tundus, et olen ka lootusetult hiljaks jäänud kuna enamus kaasõppijaid olid enam-vähem otse keskkoolist ja enda sõpradel selleks ajaks juba ülikool seljataga. Siiski veendusin üsna ruttu, et teatud ajaline distants keskaga ja natuke rohkem elukogemust on pigem eelis, mis aitab paremini olulisele keskenduda.

Reisimise osas oli ülikooliaeg siiani kõige aktiivsem üldse. Peamine väärtus, mis ma sealt leidsin oli hea valik reisikaaslasi kelle vaba aeg ühtis minu omaga. Loomulikult olid rahalised vahendid üsna piiratud aga seda enam hakkas tööle leidlikus. Reisida saab mitut moodi ja väga erinevas hinnaskaalas. Ükski viis ei ole tegelikult parem või halvem, igaühe jaoks on oma aeg ja koht.

Lühidalt, ole avatud igale uuele kogemusele ja ära sea endale kunstlikult raame. Ole kõik, mis sa olla saad, nagu ameeriklased selle kohta vanasti ütlesid.

Minu kogemus ütleb, et alla 35-40 liitrine seljakott on suhteliselt mõttetu asi. Tühi ruum ei küsi raha, sest erinevalt jäigast kohvrist saab ju kotti koomale tõmmata, et ta mahuks etteantud mõõtude sisse. Minul ei ole küll kunagi käsipagasi mõõtmeid ega kaalu kontrollitud ja see harv kord kui mul on äraantaval pagasil kilo-kaks ülekaalu olnud, pole ka keegi suurt numbrit teinud. Samas muidugi kunagi ei tea, milla järsku otsustatakse kontrollida. Süsteem, mis minu jaoks suhteliselt hästi toimib, on 90l seljakott, millel on 2 eraldatavat kületaskut, millest saab kombineerida 20l väikese seljakoti käsipagasi jaoks.

Mida ma aga isiklikult üldse õigeks ei pea, on püüd kogu oma maine vara käsipagasisse pakkida. Lennuki salongiruum on ikkagi piiratud ja kasutamiseks kõigile võrdselt. Kahjuks on kõige ebameeldivamad kogemused selles osas just meie rahvuskaaslastega.

Kui nuga pakkida äraantavasse pagasisse, siis ei ole mina veel kuulnud ega kogenud, et keegi sind sellepärast peedistaks. Muidugi mina ise eelistan šveitsi noale multitöötriista millel on natuke rohkem kasutusviise, aga eks see ole igaühe harjumuse küsimus.

Veigo poolt ülal mainitud kasutusviisid on kõik endal ette tulnud, enamasti muidugi siis kui naise pealekäimisel nuga koju jäetud on.

Kaks kätt taskus reisimise ja asjade kohapeal ostmise ja hiljem minamaviskamise poolt ei ole, sest olgem ausad, tegemist ei ole eriti loodussõbraliku käitumisega. Milleks osta asju, mis mul juba on ja mida mul tegelikult vaja ei ole.

Mobiilil taskulambina on üks oluline viga - hiljemalt nädala-pooleteisega saab ta tühjaks. Elektrivõrkudega on aga lood mõnel pool maailmas nagu on. Väike alumiiniumkorpusega LED lamp kestab AA-patareidel kaua ega ole eriline lisakaal. Samas on tal ka alternatiivseid kasutusi, millest turvalise reisimise teemas juba räägitud.

Paar toekamaid jalanõusid peaks igal juhul kaasas olema isegi soojal maal. Plätu on küll äge asi aga kodust kaugele ma sellega ei läheks. piisavalt nähtud vale jalatsivaliku tõttu hädas olijaid.

Suure summa sularaha kaasaskandmist ise ei poolda - kõik munad ühes korvis ja varuvarianti ei ole.

ravimitest soovitan kindlasti võtta miskit põletikuvastast määret - iga väike kriim tahab alguses võõras kliimas mädanema minna. Kõhuhädade osas on ilmselt targem kohalikelt nõu küsida, eks nemad tea paremini mis sealkandis töötab.

Sirgalat oleks isegi esimese hooga pakkunud - suvel oleks nagu väike Afganistan, talvel paksu lumega võib mõne nurga alt natuke Kesk-Euroopa suusamägesid meenutada.

Aga Maardu linn, eriti Narva maantee poolt sisse sõites tundub kohati nagu mitte kokku sobivat muu ümbritsevaga.

Olgem ausad, "äkkplahvatuste" puhul on raske ühest nõu anda, sest iga olukord on erinev ja inimeste käitumisviisid/kavatsused võivad olla ka väga erinevad. Ilmselt esmane on proovida piirkonnast võimalikult kiiresti aga samas liigset tähelepanu tõmbamata lahkuda. Vahetust ohualast väljas olles võib edasi mõelda, mida teha. Kui seda teha ei õnnestu, hakkabki suurest rolli mänguma see kui hästi keegi olukordi ja inimesi tunnetab ning millised vahendid tal kasutada on. Olgem ausad, me ju tegelikult lõpuni ei tea, mis toimub purjus matšeetega talumehe peas: mõni saab sellest ainult hoogu juurde, kui näeb, et vastaspool püüab agressiooni vältida ja mõni ehmatab ära kui ta kõva ja selge häälega pikalt saata. Selge on, et kui valida passiivne tee, anname me initsiatiivi käest ja oleme täielikult vastaspoole meelevallas. Võibolla ta tahab ainult natuke tõmmelda, võibolla tahab raha aga võibolla võtab teil pea maha lihtsalt sellepärast, et miski seda ei takista.

Kui otsustada vastu hakata, tuleb alati lähtuda kuldreeglist: "ära roni noaga tulevahetusse", ehk sinu kasutadaolevad vahendid peavad olema kas võrdsed või paremad kui vastaspoole omad ja andma sulle mingi eelise. Ehk seesama taskulambiga pimestamine annab sulle väärtusliku sekundi, et jalad selga võtta ja ära kaduda või sama lambiga vastaspoole ninaluu puruks lüüa ja siis jalad selga võtta.

Samas me ei peaks reise ette valmistades mõtlema ainult inimesepoolsetele rünnetele vaid erinevatele õnnetusjuhtumitele. Viimaseid tuleb ilmselt rohkem ette kui inimrööve.
Selle juures peame arvestama järgmisi asju:
1) enda turvalisus - kummikindad, käte desinfitseerimisvahendid, piirkonnas vajalikud vaktsiinid jne - kõik see, mis aitab meil endal vere, mustuse jm õnnetustega kaasaskäivaga kokku puutudes terveks jääda
2)sündmuskoha nähtavus/leitavus - lambid, helkurid (vestid), valguspulgad, värviline riietus ehk kõik see, mis aitab päästjatel meid leida või teistel liiklejatel märgata. Kes on kunagi näinud pimedas toimunud liiklusõnnetust, teab millest ma räägin.
3) esmaabivahendid - sidemed, plaastrid, žgutt, elastikud, valuvaigistid, põletikuvastased vahendid, termokile ehk kõik see millega endal ja kaaslastel hinge sees ja olemist talutavana hoida kuni päästjad kohale jõuavad
4) elementaarsed tööriistad - nuga (3 eurone ehitusnuga sobib väga hästi) või multitool, nöör, traat, haaknõelad, tikud, kaablivitsad ehk vahendid käepärase varjualuse või lahase tegemiseks ja tule süütamiseks
5) vahetusriided - erinevates õnnetustes on lihtne märjaks saada ja kui esimene adrenaliinisööst üle läheb, hakkab väga ruttu väga külm. Kui päästjaid peab kauem ootama, võib ainuüksi alajahtumise pärast ära kustuda, isegi kui muid vigastusi pole
6)olukorra jäädvustamine - kuna igasuguste õnnetuste puhul viiakse läbi juurdlus, on mõistlik kui olukord vähegi lubab, olukorda salvestada, et hiljem oleks lihtsam sündmuste käiku taastada.

Mida ja kuipalju kaasa võtta, sõltub muidugi kuhu ja kui kauaks minnakse. Samuti on oluline, millise transpordiga liigutakse. Seljakotiga reisides peab ilmselgelt varustuse kaal olema minimaalne aga näiteks oma autos võiks ikka saag/kirves ja labidas kaasas olla.

Ja loomulikult, igat asja mis sul kaasas on, pead sa oskama õigesti kasutada igas olukorras, vastasel juhul on tegemist surnud kaaluga

STRATFORil on päris hea kirjatükk, mis käsitleb olukorrateadlikust - http://www.stratfor.com/weekly/20100609_primer_situational_awareness

Üldiselt algab igasugune turvalisus ikkagi meeleseisundist, sellest kuidas me ümbritsevasse maailmasse suhtume ja kuidas teda tajume. Minu kogemus ütleb, et valdav osa inimesi tegelikult ei taju väga selgelt mis nende kõrval ja selja taga (nii otseses kui ülekantud tähenduses) suvalisel ajahetkel toimub. Robustne näide - väga paljud jalgratturid liikudes kõnniteel või rattateel ei taju, et nende ümber on teisi liiklejaid ja keeravad neile jalakäijatest möödudes südamerahuga ette.

Mis puutub lampidesse, nugadesse, rapellimisaasaga püksirihmadesse jms ägedatesse vidinatesse, siis on need kõigest tööriistad mis avardavad sinu võimalusi keerulistest olukordadest välja tulemisel. Samas ei ole nad võluvitsad mis asendaksid kainet mõistust. Mida millises olukorras kasutada, peab ikka igaüks ise otsustama vastavalt olukorrale. Nuga on üldse üks väga huvitav ese meie kultuuriruumis. Tegemist on siiski eelkõige tööriistaga, ent ometi läheb teatud osa ühiskonnast krampi kui saab teada, et keegi nuga kaasas kannab. Ometigi näiteks ehitajad teevad seda iga päev avalikult, ilma et seda imelikuks peetaks.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ohte tuleb hinnata realistlikult ja läbi mõelda võimalikud ohustsenaariumid ning enda vastukäigud nendele. Nii säästama väärtuslikku reageerimisaega juhul kui tõesti peaks midagi juhtuma. Kindlasti ei tohiks kangekaelselt eitada ohtlikke vahejuhtumite võimalikkust ja veenda ennast , et elame lõputult turvalises maailmas.

Lugesin seda eile, aga mingi hetk jäi pooleli. Vähemalt alguseots oli iseenesest huvitav lugemine, aga tehnilise poole pealt ja ettevalmistuste kohta oli infot üsna vähe. Ilmselt tuleb kirjutada ja küsida.

Kõige nõrgem koht ongi see, et kui oled võistluse maha sõitnud, siis oled 8000km kodust ja kuidagi oleks tarvis tagasi saada. Kui aega laialt käes, võib ju muidugi tuldud teed tagasi sõita. Sellepärast ma ise mõtlengi, et pigem võiks auto olla selline, mida pole kahju kohalikele maha parseldada või lihtsalt ära kinkida. Samas, kui on juba mingi 10000-15000 eurone auto (pluss varustus), siis tasub juba see 1000 eurot maksta laevaga saatmise eest. Selge on, et tegemist ei ole odava ettevõtmisega.

Eks ilmselt see kulukus on üks mõjutaja. Budapest-Bamako on iseenesest säästueelarveline üritus, aga sealgi tuleb ilmselt arvestada 3000-4000 euroga meeskonna kohta pluss auto (või mootorratta) soetamise kulud. Samas sõidetakse seal ka väga päevinäinud masinatega, seega see võiks olla väärikas lõpp mõnele teenekale liiklusvahendile.

Mõned nõrgad kohad:

Kui me lähtume eeldusest, et kõike juhub raha, siis peame tõdema, et igasugune sõda on meeletu raiskamine. Kuigi teatud spetsiifilised valdkonnad õitsevad, mõjuvad ebastabiilsus ja ebaproportsionaalselt suured sõjalised kulutused majandusele tervikuna siiski negatiivselt. Iraagi ja Afganistani sõjakäikudega on USA ja UK end lõhki laenanud, valitsevad poliitilised jõud on kaotanud tublisti rahva poolehoidu ja nende riikide osatähtsus muudes rahvusvahelise poliitika küsimustes on pigem langenud. Tugevnevad hoopis muud tegijad, kes ei ole end 10 aastat kestnud sõdimisega ära kurnanud.

Teine eeldus: kui 9/11 ja kõik sellega seotud sündmused on USA vandenõu, kuidas siis seletada ulatuslikke džhadistlikke võrgustikke Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias? Isegi kui Al-Qaeda on CIA väljamõeldis, kuidas siis seletada PLO, Hamasi, Hezbollah`i, Talibani, Moslemi Vennaskonna ja paljude Al-Qaeda regionaalsete allharude olemasolu. Kui A.-Q. oleks müüt, siis tõelised islamistid ei tahaks sellega tegemist teha.

Mida üks valitsus sellest võidaks, kui ta oma kodanikke õhku laseks?

Kui uskuda STRATFORi ja tesi sarnaseid mõttekodasid, siis kutsuvad radikaalsed propagandaväljaanded juba mõnda aega (nii umbes aastast 2009) algajaid džihadiste üles ründama võimalikult lihtsate ja käepäraste vahenditega pehmeid sihtmärke. Võõras keskkonnas viibiv ja selgesti eristuv rändaja seda kahtlemata on. Seejuures, nagu elu näitab, ei ole rünnatava rahvus niiväga oluline, sest sageli ei peatuta seda küsima.

Seega võib oletada, et lühemas perspektiivis võib olukord muutuda halvemaks, kui kasvõi mingid isehakanud võitlejad kättemaksuaktsioone korraldavad. Pikemas perspektiivis võib olukord areneda nii ja naa. Sõltub ilmselt kui kaua suudetakse Osama mälestusega propagandatrummi taguda. Mõlemal poolel.

Kas mingi vanem Transit või Transporter ei oleks mugavam? Ruumi rohkem ja kütet võtab ka umbes samapalju aga inimesi kellega kulusid jagada, mahub 4 asemel 6-7. Enda kogemus ütleb, et kui on väärt ja värvikas seltskond, on lõbusam. Rohkemate inimeste puhul on ka tõenäosus, et keegi mingitesse seiklustesse satub, suurem.