glitch

Rändur, liitus Tripiga 11 aastat tagasi. Tahab minna:
0 meeldimist
0 postitust / 52 kommentaari
15 (2.4%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Me jäime ise planeeritud reisiga väga rahule.

Kokku võis kahe peale koos lennupiletite, söögi, ööbimise ja muu pudi-padiga ära minna kusagil 30000-40000 EEK kandis. Samalaadne reis oleks reisifirma kaudu vähemalt topelt nii palju maksnud. Reisi ette valmistamine nõudis loomulikult väga põhjalikku planeerimist, aga kohale jõudes tuli kõik see eeltöö kasuks, sest oli arusaam sellest mis kusagil paikneb ja kuhu täpselt minna. Enamus hotelle sai planeeritud Google Translate ja Tripadvisori abiga, sest broneerimissüsteemid olid ainult jaapani keeles - aga viimne kui üks koht oli seda lisatööd väärt.

Omalt poolt soovitan kindlasti Jaapanisuguste maadega ise võimalikult palju planeerida, sest selle käigus saad riigist ja keelest palju rohkem teada ning saad reisist endast palju parema kogemuse.

Me lendasime marsruudil Vancouver-Tokyo-Vancouver, mille piletihind jäi Air Canada masudiiliga kusagil 650 dollari kanti, seega see vist Sind eriti ei aita.

Nädal aega Tokyos on paras, meil tuli neid päevi ka kokku seitse. Tokyos ööbisime enamuse ajast Best Western Shinjuku Astina hotellis, mis oli Bestwestern.com kaudu broneerides 109-119 USD öö, hommikusöök hinna sees. Shinjuku oli meie jaoks ideaalne kant, sest olime huvitatud just Tokyo kreisimast, nooremast poolest (Shinjuku, Harajuku, Shibuya). Üks öö sai ka Roppongis klubist klubisse hüpates veedetud, aga millegipärast oli Shinjuku ikka südamelähedasem. Öiste seikluste poole pealt (ja võttes arvesse seda et öö ja päev on esialgu tagurpidi) sobis Shinjuku ka väga hästi.

Jaapanis liikusime igale poole rongiga. Olenevalt teie marsruudist võib olla kasulik soetada endale Japan Rail Pass, millest on siin kindlasti varem ka juttu olnud. Meil ei olnud sellest nädalasest passist kasu, sest tahtsime tagasi Tokyosse liikuda kaheksandal päeval. Kallimad otsad ongi ju Tokyo-Kyoto või Osaka-Tokyo, seega kui saate oma marsruudi kuidagi organiseerida et need otsad jäävad seitsme päeva vahemikku, on Rail Passist täitsa kasu.

Kansai regiooni päevapass tuli abiks Osaka-Himeji-Kobe liinil, sest Osaka-Himeji ots on suht kallis (ilmselt selle pärast, et kõik Himeji lossi vaatamas käivad). Kauemaks praktiliselt ei ole mõtet võtta, sest Kyotos ja Osakas on eraldi metroosüsteemid kus see pass ei kehti. Kyotos me praktiliselt jalutasime igale poole nagunii, Osakas samuti. Osakas oleksime võinud pisut lähemal olla Nambale ja Amerikamurale, aga leidsime mõnusa ***businesshotelli natuke kaugemal, mis oli spetspakkumise raames nii 500 krooni öö: Mystays Inn Sakaisuji-honmachi.

Kyotos soovitan soojalt teha seda mis kohalikudki teevad ja rentida päevaks ratas, sest templist templisse jalutades löövad jalad üsna ruttu tuld. Himejis kasutasime tasuta rattalaenutust, mida seal turismipunkt pakub. Eks kaugele ei olnud sõita ja nad parajad lobudikud olid, aga ajasid asja ära ja oli täitsa huvitav sedaviisi liigelda. Lonely Planeti Japan oli asendamatu ja japan-guide.com ning Tripadvisor samuti! Loneli Planet ei ole loomulikult alati A ja O - meie kõige põnevamad seiklused juhtusid just siis, kui me raamatu soovitusi ei järginud. Näiteks Tokyos kohe Best Westerni taga asub Golden Gai pubide kvartal, kuhu raamatu väitel välismaalasi üldse sisse ei lasta, aga tegelikkuses ei olnud baariomanikel meie vastu midagi.

Nikkos ööbisime hästi armsas odavas minshukus nimega Rindo-no-ie, mille omanik on väga tore ja sõidutas meid tasuta isegi lähedal asuvasse onseni, rotemburosse vannitama.

Inimestega suhtlemise koha pealt soovitaksin kindlasti vähemalt elementaarsed viisakusväljendused selgeks õppida. Väga paljud jaapanlased ei räägi sõnagi inglise keelt. Lihtsad arigato gozaimasu ja gochiso-sama deshita tõid tihti jaapanlastele suure naeratuse näole, mis tegi käte ja jalgadega suhtlemise loomulikult palju lihtsamaks. Alati on kasulik ka kodust kaasa võtta postkaarte või pisikesi nipsasjakesi, mida kohalikele tänutäheks kinkida - jaapanlased hindavad seda eriti. Tasuks tutvuda ka sellega, mida peetakse kohatuks - metroos söömist ja rääkimist näiteks peetakse ülimalt ebaviisakaks ja ma ei ole veel üheski riigis käinud kus sellest nii rangelt kinni peetaks.

Edu sõidu planeerimisel!

Veetsime hiljuti 15 päeva Jaapanis, marsruut oli selline:

Tokyo (3 päeva)
Kyoto (3 päeva)
Nara (1 päev)
Osaka (2 päeva)
Himeji ja Kobe (1 päev)
Tokyo (1 päev)
Nikko (1 päev)
Tokyo (3 päeva)

Jäime reisiga igatipidi väga rahule - suurt jooksmist ei olnud. Kui aega on vaid nädal, soovitaksingi sama marsruuti mis meil Kansai regioonis oli: Kyoto-Nara-Osaka-Himeji.

Kyotos ei tahtnud üle kolme päeva olla, sest aju suudab toime tulla ainult teatud hulga templitega... Broneerisime kogu transpordi ja majutuse ise, otsisime eripakkumisi ning budget ryokane, tõlkisime jaapanikeelseid majutussaite ja võtsime hotellidega ise otse ühendust. Kokku läks ööbimise peale kahele inimesele kusagil 15000-20000 kandis (enamikes kohtades hommikusöögid hinna sees). Hotellid olid kõik kolme-ja neljatärni businesshotellid, korralikud ja viimase peal teenindusega nagu Jaapanis kombes.

Traditsionaalsemates ryokanides on tavaliselt öö maksumus vähemalt nii 3000 krooni kandis, eriti peentes 5000-6000 (mis siis, et magad põrandal). Meil ei olnud seevastu ükski öö hotellis üle nii 1500/2in - seega päris suur vahe. Kindlasti oleks "korralik" ryokan tore kogemus, aga me saime oma kaifi ka odamatest kohtadest kenasti kätte. Naras olime sellises kohas nagu Ryokan Seikanso, mis oli küll vana ja väsinud, aga usun, et saime sealt sama eksootilise kogemuse kui mõnest peenemast viis korda kallimast kohast oleks saanud. Tuba oli selline:
http://farm3.static.flickr.com/2761/4097509932_d75a9a33f7.jpg

Head reisi!

Meil on majutus osaliselt broneeritud - ryokaniomanikega astusime ise otse kontakti, sest nii oli kõige soodsam hind. Üldiselt ma olen tähele pannud et mingeid otsingumootorite superdiile Jaapani traditsionaalsemate hotellide jaoks ei ole - hind on see mis on, ja saad selle summa eest asja ka vastavalt. Mulle see süsteem isegi täitsa meeldib - milleks vaja erinevate hindadega jupsida kui on konkreetne teenus:) Suurte linnade hotellikettide jaoks ootame viimase hetke pakkumisi, mis tunduvad enamjaolt tiba odavamad.

Fuji mäele ei olevat suht mõtet minna, sest sealt ei ole erilist vaadet - iseasi kui mägine matkamine meeldib. Kui Fuji kogemust vaja, on mõtekam minna Hakone piirkonda, kust avaneb kena vaade Fujile. Shinkanseni aknast näeb seda samuti.

Me sõidame Vancouverist ja saime Air Canadaga hea masuhinnaga otselennu, seega natuke teises suunas sõit kui Eestist oleks olnud.

Koya tundub väga huvitav, aga me oleme mõelnud see selleks reisiks vahele jätta. Iga inimene peab oma mungaelu eest seal maksma umbes 100 dollarit öö eest (seega 200 kahe pealt) + transport, sest Koya keskus asub 2-3 tunnise mitmeosalise rongireisi kaugusel suurematest linnadest. Minu esimene reaktsioon nende hindasid nähes oli et küll on munkadel hea äriidee: panevad turistid kõva põranda peale magama, annavad taimetoitu ja 100 dollarit kohe käes per nase. (Hinnad olevat tänu turistidele viimaste aastate jooksul väga üles kruvitud.) See "kalli mungaelu" idee tundub pisut veider, võttes arvesse budistide askeetlikke eluviise.

Kindlasti on see kogemus paljude jaoks fantastiline, aga mulle endale tundub, et peaksin budismist vähemalt natukene rohkem jagama kui kohalikku keelt ei oska.

Ise loodan, et ehk leiame mõne shukubo kusagil mujal kus võibolla oleks see kogemus pisut väiksema summa eest - selle 200 eest ööbiks pigem mõnes onseniga varustatud ryokanis, vannitaks ennast kuumaveeallikas, sööks kala ja liha ja puhkaks mõnuga.

See Koya on muidugi näide sellest et kõik sõltub, mida inimene taga ajab - kas vaimset meeleülendust või spa-tüüpi meelelahutust :) Meil tuleb see pigem puhkusereis ja templeid näeme nagunii küll ja küll. Samas ei tea, ei ole veel otsustanud.

Bussiga Helsingis sadamast lennujaama liigelda on lihtsamalt lihtsam kui viitsid nats eeltööd teha ja aega on. 20 kuni 40 korda odavam ka:) Need bussid ju mõnusad kaasaegsed ja kõik käib graafiku järgi.

Tip> trüki Googlesse sisse "how to get a social security number".

Viis sekundit ja leidsin sellise info:

http://www.ssa.gov/pubs/10002.html

Generally, only noncitizens authorized to work in the United States by the Department of Homeland Security (DHS) can get a Social Security number. Social Security numbers are used to report an individual’s wages to the government and to determine a person’s eligibility for Social Security benefits. You need a Social Security number to work, collect Social Security benefits and receive some other government services.

Testis ei ole küsimus, see on mistahes riigis ainult tore formaalsus, et inimene midagi oma uuest isamaast ka midagi teaks.

Keerulisem on enne seda seaduslikult 5 aastat USAs elada alalise elaniku ehk permanent residendina.

Eestist võivad paljud USA-sse tööle minna küll, aga kui palju on neid, kes seaduslikult green cardi omanikuks saanud on ja niimoodi viis aastat Ameerika pinnal elanud on? Nad on kas 1. ameeriklaste abikaasad või 2. professionaalid (arvutispetsid, jne.) Igasuguste vahetusprogrammide raames USAsse elama asujad võivad enamuses green cardist ainult unistada. Ka õpilasena Ameerikas veedetud aeg ei käi permanent residendina riigis veedetud aja alla. Kogu inf green cardi taotlemise kohta on ametlikul kodulehel: http://www.uscis.gov/portal/site/uscis/menuitem.eb1d4c2a3e5b9ac89243c6a7543f6d1a/?vgnextoid=4f719c7755cb9010VgnVCM10000045f3d6a1RCRD&vgnextchannel=4f719c7755cb9010VgnVCM10000045f3d6a1RCRD

Siit vaata, mida tööandja tegema peab selleks, et sind üldse "importida": http://www.uscis.gov/portal/site/uscis/menuitem.5af9bb95919f35e66f614176543f6d1a/?vgnextoid=84096138f898d010VgnVCM10000048f3d6a1RCRD&vgnextchannel=4f719c7755cb9010VgnVCM10000045f3d6a1RCRD
Lühidalt kokku võttes, lihttööliste jaoks ei hakka ükski normaalne tööandja (eriti veel praegusel ajal) sellist asja üldse kaalumagi.

Kui kodakondsus tõesti nii kangesti huvitab, siis kõige lihtlabasem Google otsing annab järgneva info:

For basic eligibility to become a naturalized U.S. citizen, you must first a spend at least five years as a legal permanent resident of the United States, during which you did not take any trips abroad for more than six months, and were present in the United States for not less than half of the entire period (two-and-a-half years). Additional factors, such as marriage to a U.S. citizen, may affect eligibility for citizenship. The USCIS provides an online eligibility worksheet to help people determine their eligibility.

Generally speaking, to qualify for citizenship, you must:

Be a lawful permanent U.S. resident;

Be 18 years of age or older;

Be a permanent resident for not less than five years. (If a person obtained permanent residence through marriage to a U.S. citizen, they may be eligible for naturalization in three years if the couple has been married for 3 years, if the spouse was a citizen during that entire period, and if the couple are still living in marital unity);

Have resided for not less than three months in the state where the petition was filed;

Be physically present in the United States for at least one half of the five years (or one half of three if spouse is a citizen), with no absences longer than six months;

Have resided continuously within the United States from the date the petition was filed to the time of admission to citizenship;

Have been a person of good moral character for the five years of residence;

Have an elementary level of reading and writing English. (Exceptions to this rule exist for persons over fifty, in the US for 20 years or more as a permanent resident; and for persons over 55 , in the US for 15 years as a permanent resident); and

Have a basic knowledge of the fundamentals of U.S. government and history. (This requirement can be waived for people over 65 and have been permanent resident for 20 years.)

Huvitav, et Kaerahelves soovitab lugeda Lonely Planetit ja väidab, et Jaapan on üks kallimatest kohtadest kuhu minna, kui Lonely Planeti alguses kirjutatakse mitu korda sellest, et Jaapanis saab ka väga odavalt hakkama ning et tegelikkuses on Euroopas reisimine Jaapanist palju kallim.

Kindlasti aitab see, kui keelt natukenegi osata ja teada kustkohast odavalt süüa saab. Minule näiteks oli üllatuseks see, et sashimi on tihti Jaapanis kallis, samas kui sushi on odav. See, et kiirrongi pilet Tokyost Kyotosse jääb 1500 krooni kanti on normaalne, kui arvesse võtta näiteks Saksamaa aeglasema Die Bahni hindasid. Udoni nuudleid, bento karpe, muud mõnusat söödavat pidi saama samuti täiesti normaalse hinna eest (3-20 dollarit). Kohalik rong Kyotost Narasse olevat Eesti rahas 35 krooni kandis.

Endal loodetavasti minek sel sügisel - annan teada, kuidas läheb. Arvestatud on kokku tsipa üle kahe nädala - viis kuni kuus päeva sellest Tokyos, kaks-kolm Kyotos, kolm Osakas, päevatripp Narasse kus kavatseme mõne ryokani leida. Kindlasti tuleks ka Himeji lossis ära käia ning Kamakura daibutsu üle vaadata. Otsustasime, et Hiroshima jääb esimese reisi jaoks liiga kaugele ja seda on mõttekam siduda järgmise reisiga.

Ettevaatust korterite broneerimisega olümpiamängudeks - meil näitas just uudistes et väga palju on igasuguseid scammereid, kes võtavad mingi eksisteeriva korteri pildid kasutusse (mis on müügiks vms) ja reklaamivad neid rendikorteritena. Soovitav on broneerida kortereid ametliku mängude rendilehe kaudu. Ma ei mäleta milline see on, aga peaks olema juurdepääs olümpiamängude ametliku pealehe kaudu.

Muidugi läände - eriti kui vähegi võimalust Kaliforniasse minna :) Ma elasin neli aastat San Francisco lähistel ja see oli ikka tohutult fantastiline. Võimalusi palju, inimesed huvitavad, loodust igale maitsele jne.

Ameerika lõunaosariigid pakuks huvi eksootika mõttes, et minna ja sealsetest tegelastest ja teeäärsetest bensuputkadest pilti teha. Esimest korda Ameerikasse minnes vaataksin aga kahtlemata lääne suunas - kõik oleneb muidugi inimesest, aga läänes on lihtsalt tegevust rohkem (juba sellepärast, et kusagil keskosariigis naljalt ookeani äärde surfama ei lähe ja Kaljumäestikku ei satu).

Mailnull on spämmi välistamiseks mõeldud edastamiskonto millega on teinekord probleeme.
Saadan sulle su hot kontosse oma otsekontaktid.
Kui kellegil küsimusi on, pange siia, siis jääb info Tripi arhiivi.

Proovi glitch23.trip (ät) mailnull.com

Soovitan olümpiale tulevatel inimestel kindlasti broneeringutega kiirustada - tõtt-öelda ei kujuta eriti ettegi, kuidas siit selleks ajaks normaalse hinnaga elamist leiab, aga kui midagi ette satub, tuleks kindlasti peale hüpata.
Kui on kellegil küsimusi kohapealse elu kohta, andke teada ja üritan vastata.

Milliste alade peal kõige suuremat eestlaste toetajaskonda oodata võib?

Kallis on see lõbu kohe kindlasti ka Eestiga võrreldes... Siinsed mobiilteenused on Kanada konservatiivsete valitsusasutuste poolt kuidagimoodi reguleeritud, mis tähendab lõppkasutajale seda, et maksad hästi palju hästi nigela teenuse eest. Õnneks on see trend vaikselt muutumas.

Paljudes kaasaegsemates kohvikutes ja restoranides on muidugi ka tasuta internet, näiteks Blenz kohvikutes.

Ma elan alaliselt Vancouveris koha peal ja võin üritada mõne asjaga aidata.

Kõige kiirem on teil kindlasti lennupiletite ja hotellide broneerimisega - need olevat kuuldatavasti enamuses juba kõik ära broneeritud. Hetkel kogu linn juba valmistub täie rauaga, aga keegi ei kujuta ette mis siin tegelikult toimuma hakkab, sest enamus suuremaid hotelle on juba eelmisest aastast saati olümpiaks kinni pandud. Tundub et Vancouveri vahelist saalimist on päris palju, sest mulle külla tulla tahtnud eesti sõbrad jäid kõik kõrgete piletihindade tõttu tulemata - piletid lähevad hetkel väga ruttu.

Kui hotellides kohtasid selleks ajavahemikuks enam ei paista, tasub kindlasti vaadata Vancouveri Craigslisti, housing sektsiooni: http://vancouver.en.craigslist.ca/ Paljud inimesed üürivad selle kaudu oma lisatubasid välja ning teevad väikest ajutist kodumajutust. Palju juttu on ka sellest olnud, et tulusam on oma kodu selleks ajaks välja üürida ja ise puhkusele minna. Nii et Craigslisti kaudu kindlasti variante on (iseasi mis hinnaga).

Briti Kolumbia provints finantseerib ka terve hulga programme mille kaudu saavad kohalikud tasuta majutuse pakkujad olümpiapileteid, nö host family stiilis. Aga need on vist pigem sportlaste sugulastele.

Vancouveris on lisaks olümpiamängudele veel päris palju teha ja vaadata. Tegin väikese ülevaate sellest siin: http://trip.ee/node/13411

Ise üritan ka kindlasti mõnele üritusele lippu lehvitama jõuda, aga kuna töö on ka mõnevõrra olümpiaga sel ajal seotud, siis võib minna päris kiireks.

Nii et ruttu-ruttu pileteid bronnima! Ja lisaks talvevarustusele võtke korralikud kummikud ja vihmariided kaasa, sest sel ajal kui mägedes lund sajab, tuleb linnas lahinal vihma:)

Ma arvan, et kui sa USAsse tagasi "hiilima" lähed, ei ole küll mingit lootust sinna sisse saada. Piirivalvurid on professionaalid ja näevad niisama üle piiri sebijad kohe läbi. Kui su reisi tegelikuks eesmärgiks on USA majandust toetav turism, ei ole mingeid probleeme. Kui lähed sinna niisama illegaaliks nihverdama, siis on tegemist mõttetu seadusevastase tegevusega, mis tekitab eestlastele ainult halba mainet.

Jah, Lavakas on minu teada väga hea kool. Kui sinna sisse ei saa, ei ole vist mõtet Ameerikasse ka üritama minna, eriti kui inglise keele oskus ei ole hea.

Cruel, mõtle nüüd rahulikult järgi. Loogiliselt võttes ei saaks mina ja teised minusugused ju välismaal elada kui me nendest asjadest midagi ei jagaks. Erinevalt sinust on meil kõik paberid juba korras ja teame mis piirangud eksisteerivad.

Väike selgitav link mis võttis minu arust teema suht kenasti kokku:

http://www.articlesbase.com/immigration-articles/labor-certification-how-to-immigrate-to-the-united-states-through-employment-737679.html

There are a limited number of ways to immigrate to the United States. The most common way is through a family category. The second most common way is through employment.

One of the most common paths to residency that does not involve immigrating through a family member is from student to OPT to H1B to permanent resident. It is important to understand that employment based permanent residency is for a job in the future. In other words, this is a prospective position. This means that there are cases where an employee may work for other employers while a different employer petitions for their residency.

/---/

By far the most common categories utilized by intending immigrants are the second and third preference categories. With limited exceptions the employer will have to test the U.S. job market to show the U.S. Department of Labor that there are no qualified U.S. workers available for the position in the geographic area of employment. A U.S. worker is defined as a U.S. citizen or lawful permanent resident. Individuals on non-immigrant visas are not considered “U.S. workers” for the purposes of the test of the labor market.

Paljud skilled workerid, muide, lahkuvad hoopis hetkel Ameerikast: http://localtechwire.com/business/local_tech_wire/news/story/4645359/

Ma ei tea kas neid seaduseid on vahepeal muudetud, aga mina sisenesin Kanadasse 2007. aasta lõpus ja kasutasin oma tavalist, mitte-biomeetrilist passi. Kanada viisasid väljastab eestlastele Kanada saatkond Poolas - neilt tasuks üle küsida. Toompeal oskavad ehk ka midagi selle kohta öelda.

Miks peaks mingi firma boss USA-s hakkama heast peast sponsoriks kellegile eestlasele?

Samal põhjusel miks mõni firma sponsoreeriks ükstapuha mis inimest mistahes riiki elama asumisel. Neid on igal aastal miljoneid, kes töösuhete alusel riike vahetavad - nii mehi kui naisi. Silmarõõmuks olemisel on sellega väga vähe tegemist. Kui on miski, mida USAs täielikult taunitakse, on see just selline ametlikus mõistes seksistlik arusaam asjadest. Pealegi oleks silmarõõmu importimist seaduslikult suhteliselt raske ära põhjendada, kui inimesel haridus puudub ja olemasolev töökogemus nõudmistele ei vasta. Neid kõiki asju ju kontrollitakse põhjalikult.

Ja spetsialist ei pea tingimata arvutiga töötama - üldjuhul tähendab see lihtsalt kõrgharidust ja mingile alale pühendumist. Kui näiteks kuskil Minnesota väikelinnas on arstidest puudus ja Tartu Ülikooli lõpetanud doktor tahab sinna tööle minna, on selleks seaduslik alus olemas. See eeldab muidugi seda, et see arst on näiteks turistina Ameerikas selles väikelinnas käinud, sealsete oludega tutvunud ja haiglaga kokkuleppele saanud. Suvalisele isikule internetist ei paku mitte keegi mitte midagi peale kohtumisvõimaluse.

Näiteks - Eestis tööl olles tahtis meile tööle tulla poiss Walesist. Saatis neti teel päringu, sooritas edukalt telefoniintervjuu, reisis Tallinna intervjuule ja võeti tööandja poolt tööle. Tööandja oli antud juhul sponsoriks (see ongi ametlik termin kõigi paberite peal) ja täitis ära oma blanketid, mis läksid esitamiseks Kodakondsus-ja Migratsiooniametile - registreerimaks, et firma võtab välismaalasega seotud riskid enda kanda. Täpselt sama süsteem toimib ka Ameerika puhul, aga kuna tegemist on Euroopa Liidu välise riigiga, peab see paberimajandus veel rohkem paigas olema. Lisaks on tegemist ju ka nö. liitudevahelise rändega ja siis peab olema põhjendatud, et sellist inimest tõesti Ameerikast ei leia. Euroopa Liidu piires seda nõuet ei ole.

pipilota teab täpselt:)

Muide, kui Eestisse elama tullakse, siis kehtivad täpselt samad reeglid. Peab olema mingi eestlane või eesti firma, kes riiki elama tulevat inimest sponsoreerib, ehk siis omapoolse garantii annab, et inimene kodutuna tänavale ripakile ei jääks. Seda seniks, kuni inimene omale ise jalad alla saab.

On üsna hämmastav, kui vähesed inimesed migratsioonireeglite olemasolust teadlikud on ning kui palju on ahhetamist kui keegi avastab, et ei saagi niisama minna ja olla.
Sama teema on ju näiteks ka vähemuste Eestisse kolimisega - ükski eestlane ei taha, et neid niisama üle piiri hea Eesti elu peale lulli lööma lastakse ning selleks on ka vastavad seadused kehtestatud.

Kodakondsus mistahes riigis on privileeg, mitte õigus. Kui on tegemist lihttöö-valdkonnas töötava inimesega, soovitaksin parem eesti kodakondsust maksimaalselt ära kasutada ja kodumaal karjääri teha. Üldjuhul nendel inimestel, kes Eestis edukad on, teistes riikides töötamisega probleeme ei ole. Kui kodu tõesti nii väikseks jääb, et inimene ei saa ennast maksimaalselt teostada, siis võib teisi riike kaaluda - mitte nii, et oeh Eesti elu on nii raske ja ilm on nii külm, et lähen mujale lilleaasasid nautima. Selline inimene ei leia oma lilleaasasid lihtsalt mitte kusagilt.

(Abiellujad on erandid - armastust õnneks tänapäeva Lääne-maailmas seadused väga palju ei takista ja sellest tulenevalt on ka tehtud mööndused. Perekonnasidemete kaudu tuleb tööluba lihtsalt kaasa, sest oleks ebaloogiline inimene riiki sisse lasta ja talle töö tegemise võimalus ära keelata.)

Ja muidugi kõige tähtsam point viimase postituse juures on see, et MILANOS immigreerub abielusidemete kaudu. Ilma nendeta peab tõepoolselt inimene olema väga asjalik (st. oma valdkonnas nõutud professionaal, mitte tavatöötaja), et enamikesse Euroopavälistesse riikidesse suvaliselt tööle ja elama minna.

Mina näiteks sain pärast kooli USAs tööandja juurde tööle minna ainult tänu sellele, et firma oli eelnevalt korraldanud konkursi, millest võttis osa üle kahesaja inimese. Kuna neist keegi neile ei sobinud, oli neil seaduslik alus mind tööle palgata. Sattusin olema ka lihtsalt õigel ajal õiges kohas, et konkurss just lõpusirgel juhtus olema - muidu oleksin pidanud ootama, kuni human resources kõik avaldused üle vaatas ja kandidaadid ära intervjueeris. Aitas loomulikult ka see, et olin seal füüsiliselt koha peal olemas, sest ilma intervjuul käimata ei oleks keegi mind kandidaadina arvesse võtnud.

Seega USAsiseselt töö leidmine ei ole ka nii, et lähed ja võtad - ameeriklased ise peavad ju ka tööl käia saama, mitte nii et tuleb kari eestlasi ja võtavad kõik töökohad ära (mis siis, et keskmine eestlane on tõenäoliselt palju asjalikum töömurdja kui keskmine ameeriklane). Seega isegi kui sul on mingisugune firmaboss kes sind sponsoreerida tahab, peab ta minu arust eelnevalt põhaliku konkursi sinu kohale korraldama, et tõestada Ameerika valitsusele, et sind tõesti on riiki vaja.

Green Cardi omanikule laienevad suures osas samad õigused mis ameeriklastele (st. firmad ei pea kellegile tõestama, et ameeriklaste hulgast sinusugust ei leia).

Ma kaldungi arvama, et crueli ei ole tegelikult olemas:) Aga ma lohutan ennast sellega, et ehk on meie vastustest vähemalt kellegile kunagi tulevikus kasu.

"Seal on ka üks väga haige seadus,isik kes soovib saada kodakondsust peab oskama kirjutada,rääkida ja lugeda inglisekeeles perfektselt
s. see ei käi inimeste kohta kes on +50 või vanemad,et nagu mis nemad siis nii eriliseks teeb?!"

No mis sa kostad siukse asja peale? :)