Soovitaks lastega kolivatel inimestel kindlasti eelnevalt tutvuda siinse elatustaseme ja lasteaiamaksetega. Vancouveris on näiteks 1000CAD kuus maksta täiesti tavaline nähtus. Tihti on odavam see kui üks vanem koju jääb töötamise asemel. Lapsed on siin maal luksus.
http://www.cbc.ca/canada/story/2009/02/10/daycare-questionnaire-summary.html http://www.cbc.ca/canada/news/story/2009/02/23/f-daycaresummary.html
Me jäime ise planeeritud reisiga väga rahule.
Kokku võis kahe peale koos lennupiletite, söögi, ööbimise ja muu pudi-padiga ära minna kusagil 30000-40000 EEK kandis. Samalaadne reis oleks reisifirma kaudu vähemalt topelt nii palju maksnud. Reisi ette valmistamine nõudis loomulikult väga põhjalikku planeerimist, aga kohale jõudes tuli kõik see eeltöö kasuks, sest oli arusaam sellest mis kusagil paikneb ja kuhu täpselt minna. Enamus hotelle sai planeeritud Google Translate ja Tripadvisori abiga, sest broneerimissüsteemid olid ainult jaapani keeles - aga viimne kui üks koht oli seda lisatööd väärt.
Omalt poolt soovitan kindlasti Jaapanisuguste maadega ise võimalikult palju planeerida, sest selle käigus saad riigist ja keelest palju rohkem teada ning saad reisist endast palju parema kogemuse.
Me lendasime marsruudil Vancouver-Tokyo-Vancouver, mille piletihind jäi Air Canada masudiiliga kusagil 650 dollari kanti, seega see vist Sind eriti ei aita.
Nädal aega Tokyos on paras, meil tuli neid päevi ka kokku seitse. Tokyos ööbisime enamuse ajast Best Western Shinjuku Astina hotellis, mis oli Bestwestern.com kaudu broneerides 109-119 USD öö, hommikusöök hinna sees. Shinjuku oli meie jaoks ideaalne kant, sest olime huvitatud just Tokyo kreisimast, nooremast poolest (Shinjuku, Harajuku, Shibuya). Üks öö sai ka Roppongis klubist klubisse hüpates veedetud, aga millegipärast oli Shinjuku ikka südamelähedasem. Öiste seikluste poole pealt (ja võttes arvesse seda et öö ja päev on esialgu tagurpidi) sobis Shinjuku ka väga hästi.
Jaapanis liikusime igale poole rongiga. Olenevalt teie marsruudist võib olla kasulik soetada endale Japan Rail Pass, millest on siin kindlasti varem ka juttu olnud. Meil ei olnud sellest nädalasest passist kasu, sest tahtsime tagasi Tokyosse liikuda kaheksandal päeval. Kallimad otsad ongi ju Tokyo-Kyoto või Osaka-Tokyo, seega kui saate oma marsruudi kuidagi organiseerida et need otsad jäävad seitsme päeva vahemikku, on Rail Passist täitsa kasu.
Kansai regiooni päevapass tuli abiks Osaka-Himeji-Kobe liinil, sest Osaka-Himeji ots on suht kallis (ilmselt selle pärast, et kõik Himeji lossi vaatamas käivad). Kauemaks praktiliselt ei ole mõtet võtta, sest Kyotos ja Osakas on eraldi metroosüsteemid kus see pass ei kehti. Kyotos me praktiliselt jalutasime igale poole nagunii, Osakas samuti. Osakas oleksime võinud pisut lähemal olla Nambale ja Amerikamurale, aga leidsime mõnusa ***businesshotelli natuke kaugemal, mis oli spetspakkumise raames nii 500 krooni öö: Mystays Inn Sakaisuji-honmachi.
Kyotos soovitan soojalt teha seda mis kohalikudki teevad ja rentida päevaks ratas, sest templist templisse jalutades löövad jalad üsna ruttu tuld. Himejis kasutasime tasuta rattalaenutust, mida seal turismipunkt pakub. Eks kaugele ei olnud sõita ja nad parajad lobudikud olid, aga ajasid asja ära ja oli täitsa huvitav sedaviisi liigelda. Lonely Planeti Japan oli asendamatu ja japan-guide.com ning Tripadvisor samuti! Loneli Planet ei ole loomulikult alati A ja O - meie kõige põnevamad seiklused juhtusid just siis, kui me raamatu soovitusi ei järginud. Näiteks Tokyos kohe Best Westerni taga asub Golden Gai pubide kvartal, kuhu raamatu väitel välismaalasi üldse sisse ei lasta, aga tegelikkuses ei olnud baariomanikel meie vastu midagi.
Nikkos ööbisime hästi armsas odavas minshukus nimega Rindo-no-ie, mille omanik on väga tore ja sõidutas meid tasuta isegi lähedal asuvasse onseni, rotemburosse vannitama.
Inimestega suhtlemise koha pealt soovitaksin kindlasti vähemalt elementaarsed viisakusväljendused selgeks õppida. Väga paljud jaapanlased ei räägi sõnagi inglise keelt. Lihtsad arigato gozaimasu ja gochiso-sama deshita tõid tihti jaapanlastele suure naeratuse näole, mis tegi käte ja jalgadega suhtlemise loomulikult palju lihtsamaks. Alati on kasulik ka kodust kaasa võtta postkaarte või pisikesi nipsasjakesi, mida kohalikele tänutäheks kinkida - jaapanlased hindavad seda eriti. Tasuks tutvuda ka sellega, mida peetakse kohatuks - metroos söömist ja rääkimist näiteks peetakse ülimalt ebaviisakaks ja ma ei ole veel üheski riigis käinud kus sellest nii rangelt kinni peetaks.
Edu sõidu planeerimisel!
Veetsime hiljuti 15 päeva Jaapanis, marsruut oli selline:
Tokyo (3 päeva) Kyoto (3 päeva) Nara (1 päev) Osaka (2 päeva) Himeji ja Kobe (1 päev) Tokyo (1 päev) Nikko (1 päev) Tokyo (3 päeva)
Jäime reisiga igatipidi väga rahule - suurt jooksmist ei olnud. Kui aega on vaid nädal, soovitaksingi sama marsruuti mis meil Kansai regioonis oli: Kyoto-Nara-Osaka-Himeji.
Kyotos ei tahtnud üle kolme päeva olla, sest aju suudab toime tulla ainult teatud hulga templitega... Broneerisime kogu transpordi ja majutuse ise, otsisime eripakkumisi ning budget ryokane, tõlkisime jaapanikeelseid majutussaite ja võtsime hotellidega ise otse ühendust. Kokku läks ööbimise peale kahele inimesele kusagil 15000-20000 kandis (enamikes kohtades hommikusöögid hinna sees). Hotellid olid kõik kolme-ja neljatärni businesshotellid, korralikud ja viimase peal teenindusega nagu Jaapanis kombes.
Traditsionaalsemates ryokanides on tavaliselt öö maksumus vähemalt nii 3000 krooni kandis, eriti peentes 5000-6000 (mis siis, et magad põrandal). Meil ei olnud seevastu ükski öö hotellis üle nii 1500/2in - seega päris suur vahe. Kindlasti oleks "korralik" ryokan tore kogemus, aga me saime oma kaifi ka odamatest kohtadest kenasti kätte. Naras olime sellises kohas nagu Ryokan Seikanso, mis oli küll vana ja väsinud, aga usun, et saime sealt sama eksootilise kogemuse kui mõnest peenemast viis korda kallimast kohast oleks saanud. Tuba oli selline: http://farm3.static.flickr.com/2761/4097509932_d75a9a33f7.jpg
Head reisi!
Kui inglise keel selge, pole ise taotlemine probleem - igal koolil on omad tingimused ja kandideerimiseks ei tulegi muud teha kui vajalikud paberid ära täita ja näiteks essee kirjutada. Kui raha vähe, küsi application fee waiveri kohta, need on paljudes koolides olemas nii et ei peagi tingimata 50-100 dollarit iga avalduse pealt maksma (kui see tõesti üle jõu käib. Kui ei käi, siis loomulikult pole alust waiverit küsida). Taotle igal pool need- või merit-based stippi. Soovitan erakoole, neis on õppekvaliteet parem ja raha rohkem tulevastele stipendiaatidele jagada.
Meil on majutus osaliselt broneeritud - ryokaniomanikega astusime ise otse kontakti, sest nii oli kõige soodsam hind. Üldiselt ma olen tähele pannud et mingeid otsingumootorite superdiile Jaapani traditsionaalsemate hotellide jaoks ei ole - hind on see mis on, ja saad selle summa eest asja ka vastavalt. Mulle see süsteem isegi täitsa meeldib - milleks vaja erinevate hindadega jupsida kui on konkreetne teenus:) Suurte linnade hotellikettide jaoks ootame viimase hetke pakkumisi, mis tunduvad enamjaolt tiba odavamad.
Fuji mäele ei olevat suht mõtet minna, sest sealt ei ole erilist vaadet - iseasi kui mägine matkamine meeldib. Kui Fuji kogemust vaja, on mõtekam minna Hakone piirkonda, kust avaneb kena vaade Fujile. Shinkanseni aknast näeb seda samuti.
Me sõidame Vancouverist ja saime Air Canadaga hea masuhinnaga otselennu, seega natuke teises suunas sõit kui Eestist oleks olnud.
Koya tundub väga huvitav, aga me oleme mõelnud see selleks reisiks vahele jätta. Iga inimene peab oma mungaelu eest seal maksma umbes 100 dollarit öö eest (seega 200 kahe pealt) + transport, sest Koya keskus asub 2-3 tunnise mitmeosalise rongireisi kaugusel suurematest linnadest. Minu esimene reaktsioon nende hindasid nähes oli et küll on munkadel hea äriidee: panevad turistid kõva põranda peale magama, annavad taimetoitu ja 100 dollarit kohe käes per nase. (Hinnad olevat tänu turistidele viimaste aastate jooksul väga üles kruvitud.) See "kalli mungaelu" idee tundub pisut veider, võttes arvesse budistide askeetlikke eluviise.
Kindlasti on see kogemus paljude jaoks fantastiline, aga mulle endale tundub, et peaksin budismist vähemalt natukene rohkem jagama kui kohalikku keelt ei oska.
Ise loodan, et ehk leiame mõne shukubo kusagil mujal kus võibolla oleks see kogemus pisut väiksema summa eest - selle 200 eest ööbiks pigem mõnes onseniga varustatud ryokanis, vannitaks ennast kuumaveeallikas, sööks kala ja liha ja puhkaks mõnuga.
See Koya on muidugi näide sellest et kõik sõltub, mida inimene taga ajab - kas vaimset meeleülendust või spa-tüüpi meelelahutust :) Meil tuleb see pigem puhkusereis ja templeid näeme nagunii küll ja küll. Samas ei tea, ei ole veel otsustanud.