Viimased kommentaarid

Langkawil kristallselget vett tõesti polnud ja aastaid tagasi, kui sai Malaisias tuuritatud, oli tookord (veebruari algus) seal randades üpris tõsine probleem meduusidega, mis ujumise osas ettevaatlikuks tegi. Ka oli saar korralikult üle ujutatud turistidest, mis, olenevalt inimesest, võib koha puhul loomulikult olla nii pluss (palju erinevaid söögikohti, hinnad igale maitsele, võimalus kohtuda erinevate inimestega, igal õhtul kuskil mingi pidu jne) kui miinus (palju lällavaid turiste, kohalikele oled liikuv rahakott, suurem võimalus saada keskpärast teenindust ja kehva toitu jne).

Ida poole poolsaart jäävatest saartest võiks alternatiividena kaaluda veel Tiomani ( a) Juara Beach oli päris eksootiline ja vaikne; b) saar oli samuti tax-free tsoon, nagu ka Langkawi; c) peaks olema ka otselend Singapurist) ja Perhentian Islandsit, viimane meeldis endale Malaisias külastatud saartest-randadest enim. Perhentiani miinus tiheda ajagraafiku puhul on muidugi kohalesaamisel otselennu puudumine.

Ida poole poolsaart jäävatel saartel peaks jälgima ka vihmaperioodi aega. Näiteks kui me käisime Tiomanil-Perhentianil jaanuari lõpp-veebruari alguses, oleks seal pidanud olema vihmaperiood (hooaeg on, kui nüüd mälu ei peta, märtsist novembrini). See tähendas siis seda, et iga päev oli päev otsa päike, vähe turiste ja suur osa kohtadest kinni. Iga aasta muidugi ei pruugi ilma osas nii minna :)

Aastat 5 tagasi sai tehtud vastupidine ring Bangkokist KL-i. Ööbuss Bangkokist Ranongi (Ko Phayami saarele minekuks), ööbuss Ranongist Hat Yaisse ja viimaseks otsaks öörong Hat Yaist KL-i. Bussid olid nagu bussid ikka, s.o hädapärast ja esimest korda võib võtta, aga teist korda pigem lendaks. Öörongis sai võetud tavaline istekoht, mis oli üpris ebamugav (istmeid liigutada ei saanud), samas variant oli ka võtta magamiskoht. Samas kui just kindlalt mingit rongiromantikat taga ei aja, siis mōistlikum oleks vist see vahemaa erinevate lendudega/lendude ja maismaatranspordi kombinatsiooniga katta. Odavlendude piletid, ma usun pole oluliselt kallimad maismaatranspordist - nt eelmise aasta alguses lendasime NOK AIRiga Bangkokist Trangi ja Phuketilt Bangkokki per inimene ~40 € ots.

Aasta tagasi sai Ko Kradanil käidud, väga vaikne ja rahulik kohake, sinine-sinine vesi, täitsa robinsoni mängimiseks paras saar. Ööbisime sellises kohas http://www.kohkradanislandresort.com Bangalo mererannas oli ette broneerides vist 15 € öö. Mingit luksust selle eest muidugi ei saanud, bambusest hütt, madrats ja kõik. Vannituba-wc olid omad, boonuseks oli asukoht otse rannas. Samas, arvestades, et tegemist oli vist kõige tagasihoidlikuma bangalokohaga ja isegi see oli booking.com-is olemas, siis sellele pigem lootma ei jääks, et midagi paremat kohapealt leiad, mida netis ei ole.

Paadiga oli Kradanilt võimalik sõita teistele saartele, nii kagusse Libongi suunas kui loodesse s-h kuni Phuketini välja. Kui plaanid island-hoppingut, siis on see mõistlik viis, samas kui vaja otse Phuketti saada (nagu meil tookord oli), siis buss rannikult on kindlasti kiirem, odavam ja mugavam variant.

Kui ise Malukul käisin, siis sai saarte vahel liiklemiseks kasutatud Lion Airi ja nende tütarfirmat Wings Airi. Tasuks kiibitseda Lion Airi lehelt soodukaid, nt tookord sain Singapur-Ambon edasi-tagasi ~170 EUR-iga, mis vahemaad arvestades on vägagi OK hind. Lennukid olid suht korralikud ja graafik täpne. Huvi pärast vaatan hetkel, et ehkki "promo" koodid on enamuses läbi müüdud, siis lennu Jakarta-Sorong edasi-tagasi (vahemaandumisega Ambonis siis arvatavasti) saaks mais kätte ~300 EUR-iga ja saadavust on piisavalt.

EDIT: Teine variant on loksuda Jakartast Paapuale Pelni laevakompanii laevaga (ei viitsi täpselt järele vaadata, aga see võtab mitu päeva), aga kui valge inimese kombel seda teha tahad (omaette kajutis), siis vaevalt et hind lennukist oluliselt odavam tuleks. Laeva trümmis "ekonomi" klassis lihtrahvaga kruiisides samas oleks teravad elamused ja mahlakad lood, mida hiljem rääkida, garanteeritud.

Eelkõnelejad on peamise juba ära öelnud, samas, lähtudes eeldusest, et tegu on nö. klassikalise pulmareisiga (palmid, meri, snorgeldamine, mingi väike seiklus siin-seal), siis lisaks veel ühe variandi juurde ja see oleks esiteks lend Singapuri ning sealt edasi (kas siis kohe või mõne päeva pärast) Tiomani saarele Malaisias. Seal saaksite juba kohapeal vaadata, mida ja kuidas (ning kas üldse) edasi teha. Selle variandi plussiks oleks turvaline maandumine Aasias (eriti kui varem pole reisinud, siis näiteks nii väldite Aasiale omast tohuvabohu, ründavate pistrike horde, kes Singapuris täielikult puuduvad ja vahest aklimatiseerute kergemini) ja saaksite nautida nii linnapuhkust kui randa. Miinuseks samas on jällegi, et krabisevat läheks arvatavasti rohkem (kui just Singapurist lihtsalt läbi ei lenda).

Variandi "odav kärakas ja soe meri Malaisias" puhul läheks minu hääl ka Langkawile. Langkawilt on ka võrdlemisi lihtne huvi korral Taisse põigata, kui peaks aega üle jääma.

Aga konkreetsemalt soovitamiseks oleks kõige mõistlikum tõesti, kui kirjutaksid ise natuke lahti, mida siis täpsemalt puhkuselt ootate.

Sai ise tehtud samadel radadel reis paar aastat tagasi, ajaks oli kokku 6 nädalat ja nibin-nabin peale. Marsruut oli Saigon (lendasin sinna Kuala Lumpurist)- Mekongi delta (buss) - Phnom Penh (laev+buss) - Siem Reap (ööbuss) - Bangkok (buss+minivan) - Ko Phayam (ööbuss+laev) - Hat Yai (ööbuss) - Kuala Lumpur (öörong).

Aega läks Vietnamis 2 nädalat (3 kohta), Kambodžas 10 päeva (2 kohta), Tais 2 nädalat (2 kohta), Malaisias ka paar päeva enne reisi alustamist ja enne lõppu. Kuna mulle meeldib reisida nii, et reisipäevade vahele jäävad pikemad pausid ja igas kohas võtan vähemalt 4-5 päevaks aja maha, tehes huvi korral päevatrippe, siis ei mõjunud ka bussisõidud väga väsitavalt. Samas selge on, et ega ööbussis normaalselt välja ei maga ja alati pead valmis olema erinevateks viperusteks a la et graafik pole päris see, mis lubatud (ehk siis näiteks jõuad kuskile x-kohta keset ööd ja seejärel pead veel hakkama ööbimiskohta otsima) või uhke VIP bussi asemel veereb ette mingi pigem romurallile sobiv vana logu jne jne. Samas, eks sageli mahlakamad seiklused, mida hiljem meenutada, juhtuvadki teel olles, seega transpordiviis sõltub ikka igaühe enda rahakotist ja mugavuse piirist.

Ilmselgelt kui huvi on liikuda vaatamisväärsuselt vaatamisväärsusele, siis juba 2 ööd järjest ööbussis on liiast ja põletad end kiiresti läbi ning kui vähegi võimalust on, siis mõistlikum oleks võtta lennuk/magamisvõimalusega öörong.

Bandal oli see võimalus täiesti olemas tõesti, kuigi sai minna ka iseseisvalt. Otseselt sellist organiseeritud tuuritamist nagu näiteks Vietnamis seal ei eksisteeri, aga iga guesthouse korraldab küll, kui neilt küsida. Kuna üksi-kahekesi terve paat võtta on liialt kallis (näiteks 10 inimest mahutav paat terveks päevaks kalapüügiks taheti saada meie rahas pea 120 €), siis mõistlik oleks enne paarist-kolmest külalistemajast läbi jalutada (peasaar on väike) ja uurida, ega mõni seltskond minemas pole ja kas neil oleks vabu kohti, et koopereeruda.

Ambonis on reisibüroosid mitmeid ja tuuritamine seega lihtsam. Otseselt tuuride reklaame kuskil küll üleval polnud, seega ma oletan, et "tuur" tähendab siis lihtsalt seda, et reisibürool on mingi oma pistrik, kes sind motikaga ringi sõidutab ja kohti näitab.

Kei Kecili põhiatraktsioon on rannad ja vürtse seal ei kasvatatud.

Õige jutt, peaksin tõesti veidi põhjalikumalt kirjutama.

Ringiseiklemise pikema kokkuvõtte ja mõned pildid laadisin üles www.meolemek6ikjal.blogspot.com

Mina käisin kolmes erinevas kohas Kesk- (Ambon, Banda saared) ja Lõuna-Malukul (Kei saared), kuna ajalimiit oli sedakorda kokku vaid kolm nädalat. Lendasin esiteks Singapuri (Lufthansaga) ja sealt edasi üle Jakarta Amboni (sellise kompaniiga nagu Lion Air - otselennuga, kuigi oli reklaamlehes kirjas, et üle Makassari). Lisaks Lion Airile on põhilised kompaniid, mis Malukul opereerivad veel Garuda (üldiselt kallim), Trigana (reisibürood uskudes enamvähem samas hinnaklassis mis Lion) ja Merpati (lendab ka päris väikeste saarte vahel). Lennupilet Ambonist Kei saartele (veidi alla ~500 km) maksis üks päev ette ostes näiteks 1260000 ruupiat (~100 €) edasi-tagasi. Ära märkida võiks, et Lion Airi veebilehelt saab välismaiste krediitkaartidega osta vaid rahvusvaheliste lendude pileteid (nagu minu Singapur-Ambon).

Banda saartele hetkel ühtegi liinilendu ei lähe ja seepärast ainus variant on minna Pelni laevadega, mis tiirutavad kogu saarestiku vahel. Ambonist minnes ja sinna naasta soovides on hetkel võimalus olla Bandal kas 4 päeva (kui sama laev, millega läksid, tagasi tuleb; kasutasin ka ise seda varianti) või 2 nädalat (kui järgmine laev tuleb). Kuna laevade graafik on teada vaid ~1 kuu ette, siis kui aega pole just piiramatult, siis isiklikult vaataks transpordivõimalusi kohapealt ja pikemateks otsteks kasutaks võimalusel kindlasti lennukit. Banda jääb laevateedel Amboni, Tuali (Kei saared) ja Saumlaki (Tanimbari saared) vahele, nendesse punktidesse saab kõigisse ka lennukiga kohale.

Ambon, Banda ja Kei on üldiselt Maluku peamised turismisihtpunktid (kui "peamise" all pidada silmas, et 3 nädala jooksul nägin kokku vaid ~10t turisti ja sedagi peamiselt Bandal) ja kui pidada lugu ilusast loodusest, sõbralikest inimestest ja lisaks veel tahta Kagu-Aasias omaette olla, siis kindlasti külastamist väärt. Samas isiklikult ilma kohalikku keelt oskamata pigem enam teist korda üksinda tagasi ei läheks, sest inglise keelt ei räägi kohalikest peaaegu keegi (v-a siis "hello mister" hüüdeid, mida kuuleb päeva jooksul kümneid kordi) ja kui inimestega kommunikeeruda ei saa, siis paratamatult hakkab vahel veidi igav. Aga ilmselgelt on inimesed erinevad ja mis ei sobi ühele, võib sobida teisele.

Mingit eriluba Malukul vaja pole. Eriluba (surat jalan) on vajalik, kui minna Indoneesia Paapuale, aga seda vormistatakse juba Paapual kohalikes politseijaoskondades kohapeal.