Tegin 10+ aastat tagasi sarnase ringi läbi, küll algpunkt oli Kuala Lumpuris. Sealt lennukiga Vietnami HCMCsse ning busside-paatide-rongidega HCMC-Mekongi delta-Phnom Penh-Siem Reap-Bangkok-Ko Phayam-Hat Yai-Kuala Lumpur. Aga ajaliselt läks 6+ nädalat kuskil. Sama/vastupidise ringi võid ka Singapurist alustades teha, aga ma arvaks, et 3 nädalaga läheb päris kiireks.
1. Sansibar, Prantsuse Riviera, Rootsi, Malaisia, Austria. Otseselt "reisina" ei arvesta, aga lühikesed põksud Soome ja Lätti ka.
2. Dubai aasta alguses, hiliskevadel Inglismaa, sealt edasi vaataks jooksvalt.
3. Malaisia sai võetud Qatari sooduspakkumisega, uuel aastal ootaks huviga 2020. teise poole/2021. alguse kanti LAVi, Floridasse ja Kariibidele.
Oskan võrdlust tuua enda kahe reisi näitel, 2016. algus (Rio-Salvador-Ilha Boipeba) ja 2018. lõpp (Rio-Ilha Grande). Esimesele reisile sai mindud samuti eelarvamustega, reaalsuses aga selgus, et mingit põhjust muretseda ei olnud. Ööbisime Rios Copacabanal, kulgesime taksoga läbi kõik peamised vaatamisväärsused erinevates linnaosades, kõikjal oli palju politseinikke ja turvamehi, kordagi sellist tunnet, et midagi halba võiks juhtuda, ei olnud. Ilmselgelt oli siin ka seos 2016. aasta suvel toimunud olümpiamängudega, enne mida kindlasti turvalisusele suuremat rõhku pandi.Teine reis jättis ka väga hea mulje, aga võrdlema hakates oleks justkui midagi veidi muutunud. Kuidagi rohkem jäi tänaval silma kahtlaseid tegelasi (nt Copacabanal rannas tolknes pea iga ATMi läheduses keskmisest räsituma välimusega seltskond, kes inimesi jälgisid), kolme päevaga nägime 2,5 laipa (2 niisama tänaval vedelemas linaga kaetuna - üledoos? tulistamine? ja 1 liiklusõnnetus otse meie hotelli ees – mootorrattur viidi küll kiirabiga minema, aga asi nägi välja väga halb), rohkem rannas tüütuid kaubitsejaid (naljapärast vaatasime aega, keskmiselt minut oli aeg, mis sai niimoodi istuda, et keegi midagi müüa ei üritanud) jne. Samas jällegi keegi meid ei tülitanud ja ühtegi probleemi ei olnud, kuigi olime palju rannas ja jalutasime linnas ringi – kaugemad kohad sõitsime muidugi läbi taksoga/Uberiga. Õhtul promenaadil oli rahvast nii palju, et otseselt paljaksröövimist pigem kartma ei peaks - taskuvargaid aga kindlasti, kui midagi kuskil ripakile jätad. Rio on väga äge koht (ilus loodus, soe, mõnusad rannad, soodne) ja ise läheksin sinna kindlasti ka kolmandat korda tagasi. Samas selge on, et mõnevõrra pead ümbritseva suhtes rohkem valvel olema, kui Euroopas või Kagu-Aasias. Abiks on kindlasti, kui räägid portugali keelt (vähemalt käibefraasid selgeks), sest inglise keeles on asjaajamine enamasti üpris vaevaline.Turvalisuse kohapealt jätsid nii Ilha Boipeba kui Ilha Grande väga hea mulje (puudusid pätid, liiklus oli olematu, võrdlemisi vähe rahvast, rannas keegi ei tüüta jne), seega kaaluda võiks ehk mõnda saart. Saartele samas pead jällegi kuidagi sinna kohale saama, seega kui saar, kuhu soovid minna, vajab ka siselendu suuremasse keskusesse (nt Boipebale minekuks tuli enne lennata Salvadori ja sealt seigelda veel ühte väiksemasse linna sadamasse), siis vähemalt ühel suunal on öö Rios/Sao Paulos pigem vältimatu.
Langkawil kristallselget vett tõesti polnud ja aastaid tagasi, kui sai Malaisias tuuritatud, oli tookord (veebruari algus) seal randades üpris tõsine probleem meduusidega, mis ujumise osas ettevaatlikuks tegi. Ka oli saar korralikult üle ujutatud turistidest, mis, olenevalt inimesest, võib koha puhul loomulikult olla nii pluss (palju erinevaid söögikohti, hinnad igale maitsele, võimalus kohtuda erinevate inimestega, igal õhtul kuskil mingi pidu jne) kui miinus (palju lällavaid turiste, kohalikele oled liikuv rahakott, suurem võimalus saada keskpärast teenindust ja kehva toitu jne).
Ida poole poolsaart jäävatest saartest võiks alternatiividena kaaluda veel Tiomani ( a) Juara Beach oli päris eksootiline ja vaikne; b) saar oli samuti tax-free tsoon, nagu ka Langkawi; c) peaks olema ka otselend Singapurist) ja Perhentian Islandsit, viimane meeldis endale Malaisias külastatud saartest-randadest enim. Perhentiani miinus tiheda ajagraafiku puhul on muidugi kohalesaamisel otselennu puudumine.
Ida poole poolsaart jäävatel saartel peaks jälgima ka vihmaperioodi aega. Näiteks kui me käisime Tiomanil-Perhentianil jaanuari lõpp-veebruari alguses, oleks seal pidanud olema vihmaperiood (hooaeg on, kui nüüd mälu ei peta, märtsist novembrini). See tähendas siis seda, et iga päev oli päev otsa päike, vähe turiste ja suur osa kohtadest kinni. Iga aasta muidugi ei pruugi ilma osas nii minna :)
Aastat 5 tagasi sai tehtud vastupidine ring Bangkokist KL-i. Ööbuss Bangkokist Ranongi (Ko Phayami saarele minekuks), ööbuss Ranongist Hat Yaisse ja viimaseks otsaks öörong Hat Yaist KL-i. Bussid olid nagu bussid ikka, s.o hädapärast ja esimest korda võib võtta, aga teist korda pigem lendaks. Öörongis sai võetud tavaline istekoht, mis oli üpris ebamugav (istmeid liigutada ei saanud), samas variant oli ka võtta magamiskoht. Samas kui just kindlalt mingit rongiromantikat taga ei aja, siis mōistlikum oleks vist see vahemaa erinevate lendudega/lendude ja maismaatranspordi kombinatsiooniga katta. Odavlendude piletid, ma usun pole oluliselt kallimad maismaatranspordist - nt eelmise aasta alguses lendasime NOK AIRiga Bangkokist Trangi ja Phuketilt Bangkokki per inimene ~40 € ots.
Aasta tagasi sai Ko Kradanil käidud, väga vaikne ja rahulik kohake, sinine-sinine vesi, täitsa robinsoni mängimiseks paras saar. Ööbisime sellises kohas http://www.kohkradanislandresort.com Bangalo mererannas oli ette broneerides vist 15 € öö. Mingit luksust selle eest muidugi ei saanud, bambusest hütt, madrats ja kõik. Vannituba-wc olid omad, boonuseks oli asukoht otse rannas. Samas, arvestades, et tegemist oli vist kõige tagasihoidlikuma bangalokohaga ja isegi see oli booking.com-is olemas, siis sellele pigem lootma ei jääks, et midagi paremat kohapealt leiad, mida netis ei ole.
Paadiga oli Kradanilt võimalik sõita teistele saartele, nii kagusse Libongi suunas kui loodesse s-h kuni Phuketini välja. Kui plaanid island-hoppingut, siis on see mõistlik viis, samas kui vaja otse Phuketti saada (nagu meil tookord oli), siis buss rannikult on kindlasti kiirem, odavam ja mugavam variant.
Kui ise Malukul käisin, siis sai saarte vahel liiklemiseks kasutatud Lion Airi ja nende tütarfirmat Wings Airi. Tasuks kiibitseda Lion Airi lehelt soodukaid, nt tookord sain Singapur-Ambon edasi-tagasi ~170 EUR-iga, mis vahemaad arvestades on vägagi OK hind. Lennukid olid suht korralikud ja graafik täpne. Huvi pärast vaatan hetkel, et ehkki "promo" koodid on enamuses läbi müüdud, siis lennu Jakarta-Sorong edasi-tagasi (vahemaandumisega Ambonis siis arvatavasti) saaks mais kätte ~300 EUR-iga ja saadavust on piisavalt.
EDIT: Teine variant on loksuda Jakartast Paapuale Pelni laevakompanii laevaga (ei viitsi täpselt järele vaadata, aga see võtab mitu päeva), aga kui valge inimese kombel seda teha tahad (omaette kajutis), siis vaevalt et hind lennukist oluliselt odavam tuleks. Laeva trümmis "ekonomi" klassis lihtrahvaga kruiisides samas oleks teravad elamused ja mahlakad lood, mida hiljem rääkida, garanteeritud.